neljapäev, 16. detsember 2010

Avvakta ett lämpligt tillfälle

 14.12.2010
10:17
Kas nad unustasid mu ära?
Sõidueksamid ei ole kunagi minu leivanumbriks olnud. Kohe oli algamas minu oma. Protseduurid tehtud lubati mind autosse, mis oli väga sõbralik - ta ei surnud kordagi välja ega teinud kurja häält.

10:56
Ma tegin ära!
"Teil ei ole vanus vist veel täis? Sünnipäevale järgneval tööpäeval saate load kätte."

11:32
Autovõtmed on siin, aga kütust ei ole enam...

13: 09
See ülesanne on lahendamatu, sest puutuja ei läbi puutepunkti (õpetaja kommentaar "OK")

16.12.2010
11:52
"Sa ei saanud üheski aines võistkonda."
Mul ei jäänud ju palju puudu. Aga ma ei kuulu eliidi eliidi eliiti.
Püüan veel.

teisipäev, 7. detsember 2010

Inte besserwisser

Viimasel ajal ma jälle kooli ei jõua. Või jõuan omadel aegadel - täna läksin kooli, kui teised koju läksid. Eile läksin enne kella 1 koju ära. Reedel ei läinudki kooli, homme ka ei lähe. Kuidagi lünklik haridus?
Täna käisin hoopis Härmas. Liiga palju nostalgiat ja liiga vähe matemaatikat ehk 14. koht. Aga palju inimesi, keda ma muidu ei oleks nii pea näinud.

Matemaatika on selline, et kui ülesanne on:
Chuck Norris läks Poola uue actionfilmi võtetele. Jne..
Siis lahendus oleks loogiliselt: Chuck Norris ei läinud Poola. Poola tuli Chuck Norrise juurde.

Midagi uudisekünnist ületavat:
"Iisrael eitas seotust hairünnakutega Sharm-el-Sheikis" 
"Eesti ilm on langenud EMT tehniliste probleemide ohvriks.“  (postimees.ee)

Füüsikas ma sain arvestusest ära ja selle pärast mind ei morjenda ka tänane põrumine matemaatikas. Homsest arvestused, mida nüüdseks on järel 3.
Kõige hullem  - vene keel - ootamas neljapäeval. Ja inglise keele sõnad pean ka ära õppima.

Täna liigutasin loibi. Vees - mitte jões! Hea oli, aga väsimus tikub ligi.

Lugedes ühte väga ilusat blogi tekkis ka minul huvi, kui palju kursusi ma saan 12. klassi lõpuks kokku.
Ametlikus suunas on 95 kursust kohustuslikud. Mul on eelmisel aastal kogutud 7 lisakursust. Sel aastal on 6 kindlat hetkel. Eksmikursused on kohustuslikud, seega vähemalt 3 tuleb juurde nende arvelt, ilmselt veel, sest ma ei tea, kas matemaatikas on eraldi kursus. Ja muidugi vabatahtlik inglise keel 12.klassis, mida loodetavasti ikka ka antakse vähemalt 2-3 kursust. Seega hetkel ilma järgmise aasta valikaineteta on see kursuste arv minimaalselt 95+7+6+3+3=114. Aga mul on ropult vabu valikaineid veel, seega seda annab parandada.

Oi, peaasi, et nad Teaduskooli ei kanna kursuste alla, muidu on väga õudne näha neid tähti seal, mida ma tegelikult näha kusagil ei tahaks.

Aga selline on hetkel olukord. Maal on ka käidud - majas sees on külmem kui väljas.
Mulle meeldib igati, kui neljapäev mööda saab.

I was the one who let you know
I was your sorry-ever-after

reede, 19. november 2010

Siiras rootsi keel

Ett lik, många roliga fester.
En fest, många vackra döttrar.

 /Üks surnukeha - palju lõbusaid pidusid.
Üks pidu, palju ilusaid tütreid/

teisipäev, 16. november 2010

Tuuline Maa

5.11.2010
Õhtul hilist magamaminekud saab kompenseerida varajase ülestõusuga, seega kell 4 oli start pealinna. Lennujaam oli samasugune nagu ikka, inimesed ärkasid alles ning lennuk sätiti ka valmis.
Selgus, et kuigi meie sithpunkt oli Oslo, maandus lennuk ka Stockolmis ning lasi enamiku reisijatest sinna, seega 45min oli määratud kohal ning siis kolisin ma koos Oma Sõbraga varuväljapääsu juurde laia jalaruumi ning mõnusa vestlusega. Lend läks üllatavalt ruttu. Oslo lennujaama jõudes oli meil aega kuhjaga, esimene tiir peale tehtud, poed külastatud, natuke uudistatud lehti, keerasin mina magama ning sain päris korralikult magada.
Teine osa lennust Keflavikini oli pikem - 2,5h aga kõigil olid oma ekraanid, millest oli vähe tolku, sest kõrvaklappe nad ei andnud ja filmi ilma hääleta on tuim vaadata.
Islandil ootas meid voldikuhunnik, rahavahetus ninga autorent, kuid peagi asusime Blue Lagooni poole teele. Islandi üks kuulsamaid kohti, mis on väga mõnus ning tõesliselt ideaalne pimedal sügisõhtul nagu praegu need on.
Pikem retk kõrvale kosmeetikapoodi ning suund pealinna. Leidsime oma ööbimise üles, saime ühe toa üsna väikese ruumiga, aga köök oli suurem ja wifi oli ka olemas. Kodustatud islandlane käis ka külas.

6.11.2010
Hommikul startisime põhja päikesetõusu ajal. Sihtpunktiks oli Snaefellsnesi poolsaar. Läksime ühe liustiku sildi äärest mäkke ning üsna pea jätsime auto seisma ning tatsasime edasi, vastu tulid kaks relvastatud inimest. Liustikku me ei näinud - kõik oli lumine ju. Aga ilus oli - vaade ookeanile, mäed, nõlva peal ronimine. Selle poolsaare peal asub ka rahvuspark, millest me sõitsime põhiliselt läbi, aga lõunapeatuse tegime parimas võimalikus kohas. Ranniku ääres, kus on kaljupank - selline, nagu on Moheri kalju Iirimaal, aga Islandi moodi.
Edasi ookeani äärt mööda minnes jõudsime kohta, kus käed-jalad pidi vette kastma. Seega kalpsasime õhukestes riietes õue, sest kaua ookeani vaatamine ikka saab aega võtta - tunduvalt kauem, kui plaanitud igatahes. Ranna juures olid roostetanud autoosad - neid oli palju ja osad olid kivide sees kinni. Ookean oli koutavalt ilus - lained, värv, kivid, vesi - kõik oli nii nagu peab. Aega kulus tunduvalt kauem, kui T-särgiga tuules oleks tahtnud viibida muus kohas, aga sellise vaate nimel kasvõi topeltaeg.
Ja siis see algas -Islandi teed. Pimenemine pimeduseni, libedus, külgtuul, mäed, katteta teed, lumetorm, vihm, lörts, kehvad pidurid, järsud pöörded, kitsad sillad.Väga palju oli pimedani ilusaid vaateid, aga veel rohkem võis neid olla siis, kui tee oli kõige hullem, aga väljas kõige pimedam. Öömajja jõudsime kella 10 paiku õhtul.
Tee ning soe dušš ja hea uni.

7.11.2010
Uuel hommikul suured plaanid - hommikune sünnipäevalaul ja kingitseremoonia tehtud, käisime surnuaias jalutamas tiiru, vanimad dateeringud pärinesid 19.saj esimesest kümnendist. Pannkoogid söödud pakkisime asjad kokku, viisime perenaisele šokolaadi ja saime teada, et külas elab eestlasi, Käisime korraks ukse taga ning sellest kujunes välja väga suur sündmus - pilti oli vaja teha, rääkida ning näidati ära ka kohalik vaatamisväärsus viikingilaeva näol, mis on eestlase poolt ehitatud.
Uus suund mööda rannikut viis meid paljudesse fjordidesse, väikeste kosekeste juurde, lambaid jälitama, kivide otsa ronima, vihmas ja tuules autos mõnusat lõunat pidama ning linna autoga ekskursiooni tegema. Autost välja minnes pidi olema ettevaatlik, et tuul sind kaasa ei viiks ning et hingata saaks. Ühe fjordi serval kõndisin mina selgees, et tuul näkku ei puhuks. Teeolud muutusid kiiresti ning lumetorm tuli ka, üks auto oli meie ees kraavi sõitnud - me jõudsime sinna, kui autojuht välja hakkas ronima. Inglise ega rootsi keelt ta ei rääkinud ning meie abi ilmselt ei vajanud, sest välja me teda kraavist ei oleks saanud. Loodetavasti sai ta ilusti peagi välja, sest edasi läks tee paremaks. Kella 5 paiku jõudsime Holmaviki, kus otsisime pikalt öömaja kuhugi mujale, aga lõpuks jäime ikka samasse kohta. GPS juhatas teed külalistemajani ning välja minnes tundus olevat selline hele ilus korralik maja. Astume sisse, tundub nagu oleks mingi haigla sarnane, jalutame veel edasi, ühele uksele koputades saime teada, et tegu on vanadekoduga. Arutledes, kas vanadekodu peab ka külalistemaja helistasime ning leidsime kõrvalmajast inimese, kes ei rääkinud inglise keelt, aga kes leidis telefoni teel võimaluse kontakteeruda. Välja nägi see nii - A - öömaja omanik, B-omaniku tütar, G-eestlasest maailmarändur.AG-AB-BG-AB-BG-AB-BG-AB. Ja kõik sai aetud, öömaja olemas, köök on hubane, küünlavalgel blogi kirjutada. Wifi on olemas ning ülakorrusel elab inglane, kes rääkis päris pikalt meiega ning on elanud siin augustist alates.

8.11.2010
Inglane lubas õhtul lahkelt, et muuseum nõia- ja võlukunstist on Holmavikis lahti. Hommikul olime seal ukse taga ning ma läksin koos Sõbraga muuseumisse. Väga põnev ja põhjalik oli, ilus kampsun osteti ka ära. Pärast seda sõitsime, vaatasime fjorde, käisime tanklas uudistamas. Hvammstangi tankalst hankisin mina võtmehoidjad, noormehelt leti taga saime teejuhatusi ja sügavkülmutatud saia. Hvammstangi jäime ka ööseks. Külalistemaja asus väikese tänava ääres õue peal. Väga hubane ning kena koht oli, isegi internet oli olemas. Ujumas käisime ka - tähtede all basseinis ning kuumaveevannis.

9.11.2010
Ring poolsaare peal ei anna otsitud hülgeid, aga näeme mitmeid muid ilusaid vaateid. Vaatasime kaljut vees, mis säras päiksetõusus, hobuseid, kes kondasid sõiduteel. Ringiga peale saanud käisime taas tuttavast tanklast läbi. Suund lõunasse, sihtpunkt Laugarvatn. Suunda on hea lihtne valida, sisestad gps'i ja läheb. Teel soovisime vaadata veel vaatamisväärsusi, seega tegime natuke ringe. Kõige pikem kosk, mida mina näinud olen üldse - Barnafoss (tegelikult oli seal 2 kõrvuti koske, aga teise nime ma ei mäleta). Igaljuhul Barnafoss on väga pikk järsk langus veele. Barnafossi otsides sattusime korra valele teele ka - tee lõppes veega. Taas õigel teel uskusime jälle gepsu ning seekord viis tee läbi korraliku jõe. Meie valisime ringiga mineku läbi Thingvelliri rahvuspargi. Ilus tähine öö, tühjad teed. Viimased 17km otseteed olid suletud hoiatussildiga. See ei olnud piisav, et meid tagasipöörduma sundida, seega jätkasime oma teed ning läbimatuid kohti ei olnud. Hostel oli mittemidagiütlev, üsna tühi. Wifi't me ei saanud, kuigi parooli küsisin kahe sealt elava noormehe käest küll. Kuumaveebassein oli vett täis lastud ning seal ligunesime ning ajasime tähtede all juttu.

10.11.2010
Nn kohustusliku programmiga päev. Thingvelliri rahvuspargi ala, kus on laamade eraldumise jäljed näha, kuulsad geisrid (Geyser ja Strokkur), Gulfoss. Gulfoss oli väga ilus - vikerkaar, jäätunud osad, pahisev vesi, ebatasane kivipind. Gulfossi juurest läks edasi tee, mille juures oli silt, et 27km pärast on tee suletud. Hakkasime mööda teed minema, et leida mõnda head kohta lõunatamiseks. Sõitsime üle 30km ja tee oli üsna olemas. Me jõudsime tee lõppu. Edasine tee oli lumeväljal, mille järel u kilomeetri pärast algas liustik. Lõunatatud, matkatud lumeväljale, tuulepööramistorn ehitatud, maastureid jälgitud, hakkasime tagaiteele sättima end, kui nägime üht väljasõitnud autot, mida tõmmati august välja. Välja tõmmati. See oli teine kraavi sõitnud auto, mida ma Islandil nägin. Öömajale läksime külalistemajja, mis ideeliselt on selline talumajutus, aga meil oli väga korralik maja igatahes ja loomi ei olnud. Õhtul ujumine ning tähtede imetlemine taas.
Loodetavasti täieneb peagi ka juhtumistega 11-14.11;)

16.12
Ilmselgelt täielikku ülevaadet siia ei jõuagi, aga üks hetk Vikist küll.
Kella 8 paiku tulevad meelde asjad, mida on poest vaja. Mina ja Sõber läksime õue, et jalutada ja poes käia. Pood oli kinni, tankla pood ka. Tankla juures asus üks käsitööpood, aga ka see oli kinni. Vaatasime kaarti siis ja rääkisime üle, kus me olime käinud päeva jooksul. Mingi uks käib. Tankla ette on saabunud auto, ühtegi inimest ei ole näha - tankla uks on ikka lukus. Kuid keegi on tanklas sees! Kui ukse poole vaadatakse, on lehvitus ning me saame sisse ning ostame vajalikud asjad ära. Mina pillan hunniku münte maha ning hakkan neid otsima, selle peale pannakse ka tuli põlema.
Selliseid asju juhtub ainult saarel.

laupäev, 30. oktoober 2010

Hey, I'm an active european!

Laager sai läbi, kuidagi vaikne ja rahulik on ilma grusiinideta, kurb ka natuke.
Pikki jutte ma kirjutada ei oska, aga paar märksõna:
Öised mängud
Grigori ja muu komplekt
Elena laul
Naermised
Tõlked
4-keelne keskkond
Lollitavad fotod
Üliaktiivsed grusiinid
Palju-palju uusi väga olulisi inimesi!

Teised minust (valikuline):
Soovin sulle suurt edu Jaanuse ja Grigoriga. Võtsin Sinu pärast, raisk, ei tea Jaanus mitte ühtegi tüdruku teise tüdruku nime!
Usu mind ta ei karda sind.
good girl :)
Pikkade patsidega Georgi lemmik.
Jaanus, Grigori? Grigori, Jaanus? Elu on valikuid täis. 

Selgitus: Ei mingit teemat nende poistega, kui välja arvata see, et üks neist jooksis mind nähes minema.


  Ja lisaks veel nüüd parimad palad...


Viimase õhtuga ning natuke üldse ka tuleb meelde üks laul.

What's somebody like you doin' in a place like this?
Say, did you come alone or did you bring all your friends?
I'll never be the same if we ever meet again.

teisipäev, 19. oktoober 2010

Üks periood taas läbi

Kuigi neljapäeval on veel viimane arvestus, siis ametlikult on üks periood lõppenud.
Palju õppisime ja jõudsime, aga uued ained tulevad peale. Mul saab reedeti olema 8(!)keeletundi. Kõik keeled, mis mul vähegi on on kokku pandud ühele päevale. Elagu!

Eestlaste sõnaahtruse tõttu plaanib Eesti Keele Instituut kasutusele jätta vaid viis käänet - mõnitav, ihaldav, omastav, äraütlev ja mittemidagiütlev. Lisaks kaalutakse, kas mitte lülitada grammatikasse ka umbusaldavat kõneviisi ja mõningad ringkonnad tunnevad puudust järeleminevast käändest. See vastaks küsimusele: kes läheb järele?
(aitäh, Ihv)

Täna käisime Härmas, veits ei mõnitata .treffneristid pühal murul või kus ma siis olema peaks? mingis Treffneris või?
Loodetavasti kusagil läbi ei kuku ning kõige hullemad elamused jäävadki vene keele juurde.

Reedel mängisin ma korralikku last ning tahtsin issi töö juurde minna, sinna ma ka jõudsin, aga tema kabinetis ma ei olnud. Olin hoopis mujal ning suutsin hullult asjalik olla ning väga palju ära teha. Süüa ja naerda jõudsin ka lisaks sellele!
Uisutama olen jõudnud kolmel korral, mis on päris edukas.

Ma loodan, et mind ei ignoreerita enam inglise keele pärast, sest ma ei ole sinu peale kuri ju, sa tead seda. Ma lihtsalt tahan, et sa nii ei teeks või leiaksid parema lahenduse!

pühapäev, 10. oktoober 2010

Seiklused Poolamaal

Kolmapäev, 6.oktoober See, et ma olen Leedus olnud, ei tähenda, et ma oleks midagi näinud.

Kella kuue paiku on minu jaoks start, korjatakse Tartu pealt 8 inimest kokku ning esimene sihtpunkt on Valga. Alaealine autojuht vahetatakse Valgas välja ning teekond jätkub. Lätit ma veel mäletan jupiti, aga esimene Leedus viibimine on täielik mäluauk, sest ma magasin selle maha. See oligi kogu minu magamisaeg tol ööl. Ma olin sageli ees, sest kuigi ma ei sõitnud, siis ma magada ka rohkem ei tahtnud ning pigem lõbustasin ennast ja teisi.

Neljapäev, 7. oktoober Ma olen jumal, tõesta, et ma ei ole

Neljapäeval jõudsime me Poolani. Rekkad ja sagedad asulad on esimesed märksõnad Poola kohta. Varssavis olime me ummiku ajal, umbes 6.30-7.45 ning nägime päiksetõusu ära. See oli väga-väga ilus. Suur punane kera, kerkib silmapiiri tagant välja, vahel kaob, kui sõidame viaduktidest üle. Väljas on karge ning kõik on punakas. Varssavi ise muljet ei jätnud. Kuigi ühe mulje siiski saime - McDonaldsis ei ole juustuburgerit. Tee Krakowisse jätkus ning lõuna paiku olime kohal. Kogu aja oli olnud juttu, norimist, muusikat ning kohtade sättimist autos.

Hostel asus kohe raekoja platsi juures, aga autole koha leidmine ei olnud üldse nii kerge ülesanne. Tasuta alale, paar km kesklinnast eemal, sai pargitud ka meie sõiduk. Hostel asus 4. korrusel, treppe oli palju. 12-kohalises toas saime 8 kohta. Kuigi väsimus oli sees, ei saanud ju magama minna. Lõunasöök söödud läksid vapramad 6 linna avastama ning jalutama. Soe just ei olnud, aga päike paistis ning mõnus oli. Põnevaid kohti nägime, mingis jazzi-pubis tegime ka pikema peatuse. Ma läksin leti äärde tellima kõige viimasena, sest ma kahtlesin endas. Kui ma otsustasin ära, mida ma teen, siis algul pakuti mulle 2 pakki suitsu, siis 0,5 l õlut ning lõpuks sain selle, mida ma palusin. Hakkama ma ei saanud, aga ma proovisin. 2 sõrme jagu oli minu parim, rohkem ei olnud ette nähtud. Õnneks on inimestel olemas sõbrad. Seega said kõik hakkama ning kondasime edasi. Uurisime tatoosid, vaatasime pubisid, jalutasime tagasi hostelisse.

Õhtu hakkas kätte jõudma, käisime söömas ning siis algas meelelahutusosa. Jõudsime käi kohas, kus anti kuni kella 9ni Warkat 4zl eest (kurss on 4). Klaasid said neil vahepeal otsa, toodi muudes klaasides juurde, laud oli lookas. Kell 9 paiku ilmus sinna mingi DJ, kes ei olnud sobilik ning seega algas kohavahetus. Jalutasime tagasi keskplatsi poole, kui üks meist langes. Jala väljaväänamine oli diagnoos, kohe paistes ning restoranist küsiti jääd, et autoteel istudes seda jala ümber hoida. Politsei järgi joostud tehti protokoll ning kutsuti kiirabi. Kaasa läks Jumal hoopis ning ülejäänud läksid taksoga. Traumapunkti sadas seega sisse 8 eestlast, kes naersid kogu aja, tagasihoidlikud just ei olnud ning laagri panid püsti söögiautomaatide ette. Haiglad ei ole tavaliselt tuntud oma kiiruse poolest, seega poole tunni möödudes selgus, et läheb veel aega, seega pole mõtet kõigil oodata. Ma jäin haiglasse, kärutasin ratastooli, käisin röntgeni ukse taga, pildistasin ust, suhtlesin vene keeles, sattusin eksides haigla kabelisse ning ootasin ära Noormehe, kes tõi vahetuspüksid. Jooksuga lausa ning jõudis ülitäpselt kohale. Kips peal, pidime liikuma edasi, takso tellimine võttis uued pöörded, kui esimese kõne peale küsiti, kas me oleme Ameerikas ning teise kõne tegi kiirabiarst, aga me saime takso, mille juht ei rääkinud ei inglise ega vene keelt, aga meil oli navi kaasas õnneks. Punaste pükste kohas natuke istutud liikusime edasi Torni. Kukil kandmine oli tänuväärne töö, mida Noormees tegi.

Tower asus ise keldris, aga oli üsna mõnus, kõrval käis algul küll karaoke, kus kõik laulsid poola keelt erineva kõrguse ja viisiga, aga muidu oli kena. Juttu hakkas voolama ning tekkis Jumala arutelu. See on kummaline, et nii kerge on midagi väita ning sellest mitte loobuda. Põnevus püsis ning näitlikkus seisnes pakkide ja klaaside ühtsuses. Mulle meeldis Jumala taktika, isegi kui ma ise nii ei arva (esimese väite puhul siis põhiliselt), pani ta asjad sellesse perspektiivi, et sa pead teadma liiga palju, et vastupidist tõestada. Kui üldse saab tõestada midagi, kui võtta esimeseks tõeseks väiteks tõestamata väide ning kogu kaitse põhineb ühel lausel. Aga Jumal tegi seda, mida talle meeldis ning eks seegi tõestab midagi, kuigi mina jõudsin üsna ruttu järelduseni, et tegelikult on mul kama, kas mind mõjutatakse, kui õlleklaasiteooria ei aidanud.

Aeg liikus, arutelu maailma ära ei määratlenud, joogid kadusid, järjest mindi ära. Kohal oli vell 5 inimest, kui Noormees teatas, et nii, kohe on minek. Teistel läks aega, sinised shotid jäid lauda, ukse juurde jõudes ei olnud Noormeest enam kusagil. Ootasime, küsisime, otsisime. Ei midagi. Kell oli veerand viis ning hostelisse oli vaja ka jõuda. Õnneks ei olnud see kaugel, aga siiski. Jumal kandis kotte, aga mina kandsin haavatuid, mis võib-olla ei olnud kõige optimaalsem, aga see oli kiirem. Trepist üles mina kanda ei jõudnud, siis tuli Jumal mängu ja aitas. Noormees oli aga ikka puudu. Üks tualett oli lukus. Ma muuksin (loe: avasin võtme tagumise küljega) ukse lahti ning seal ta oligi. Kööki saime ta istuma, edasi ilmnesid tahte puudus ja väsimus. Kandsin koos Jumalaga Noormehe magama. Siis sain ka ise magama. Kell ei olnud veel 5.

Reede, 8. oktoober Mida ei mäleta, seda pole olnud

Hommik algas kell 10, mis tundus kohutavalt vara meile kõigile. Mälestused õhtust olid erinevad, mõnel väga selgepiirilised, teised leidsid, et teleport oli ainus lahendus, õnneks kedagi puudu ei olnud. Söömas käidud tehti plaan jalutuskäiguks ja uneks. Mina valisin esimese. Neljakesi käisime vaatamas kindlust, jõge, juudi linnaosa. Ma sõin ennast šokolaadiks - suur koogitükk ning päris kuum šokolaad, ma ei tahtnud juba poole peal seda enam näha. Jalutada oli mõnus, näha sai ka asju. Tagasi jõudses toimus plaanivahetus, need kes magasid läksid enamuses ujuma, teised lihtsalt kuhugi. Kondasime (loe: hüppasime ja lonkisime) kesklinna ümbruses ning päris mitme ajaühiku pärast jõudsime tagasi, kus sain mina lõunauinakut teha korraks.

Õhtusöögiks välja, üsna hea söök oli. Tagasi hostelisse "Sabatööri" mängima (ma ei saanud just päris õigesti pihta, tegutsesin enda vastu), õnnitlesime mingit sakslast, kellel oli sünnipäev, samas hostelis oli ka üks pulmaseltskond. Edasi uude kohta, et mitte tulla tuttav ette. Koht asus veel sügavamal keldris, seal oli lauajalka, tantsupõrnad, lett ja laud. Me olime ühes nurgas, ajasime juttu, olime lihtsalt ning palju muud. Juba kella 3 paiku hakkasime tagasi minema. Julged kandjad ning 6 allesjäänud rändajast tekkisid 3 gruppi, millest 2 said kokku neiuga, kes küsis, mis on õhtul plaanis. Õnneks ei olnud plaan minna Hard Candy'sse (loe: väljapääsutasuga kohta). Kõik jõudsid kohale ning uni oli magus.

Laupäev, 9. oktoober Viini hommikusöök Frankfurdi vorstikestega hõlmab tervet kaussi sinepit

Kell 10 oli julmalt vara minna duši järjekorda, mis oli üsna pikk, õnneks sain kohta, kus oli šampoon olemas, sest mina enda oma kaasa ei olnud võtnud. Asjad pakitud lahkusime 10.57, sest 11 oli hiliseim väljakirjutusaeg. Hommikusöök oli samas kohas, kus õhtusöök, aga palju kehvem. Kommipoes käisime ära, seal tehti käsitsi komme. Ma töötasin valuutavahetusena kolmele inimesele, aga tänu sellel jäi mul ainult 20 zl üle. Pargis ootasime bussi, mu kinnast prooviti suudelda, aga õnneks mul on head reaktsioonid. Kesklinnas seigeldud keelualadega jõudsime suurde kaubamajja, kust mina sain endale saapad. See oli liiga suur ning väga paljude kalliste poodidega. Kõigi lahedate asjade hinnad algasid 300zl suurusjärgust. Söömisest ma suurt ei pidanud, maasikajook oli isegi eneseületus. Autosse tagasi ning linnast välja. Paarikümne km pärast vahetasime kohti ning suure poe juures tegime põhjaliku peatuse. Eestlase tüüppakett (väga suur enamus): paar kasti õlut ning paar šokolaadi.

Pühapäev, 10. oktoober Kuna ma muidu silmi lahti ei suuda hoida, ma olen roolis

Sõites ma istusin põhiliselt ees, natuke juttu, aga ei midagi erilist. Kui igav oli arvutasin Poola, Eesti ja Läti numbrimärkide võimalusi, kuigi ma ei ole Läti ja Poola süsteemis päris kindel, siis suurusjärgud sain kätte. Ühe tunni sain ma magada ka istmete vahel, siis tagasi ette. Lätis olid mul mäluaugud, kuigi ma ei maganud. Keelumärgi alt sõitsime läbi ning Poola lõpust Eestini oli paks udu.
Valgas oli konkurents juhi kohale, aga ma läksin ise. Väikese ringiga koju ning kiirus ülikorralikult hoitud - ma ei taha ületada kiirust. Raadioteater, mille vastu mina protestisin, aga mida kõik tahtsid kuulata, lambireklaamiga sama moodi. Demonstratiivne small-talk kukkus ka läbi. Aga koju me jõudsime. Roolis oli palju kergem ärkvel püsida, kõik sain koju viidud, ennast kaasaarvatud. Kerge koristus ning siis veidi muljeid jagada ja magama. Kui ma 11.20 magama läksin kavatsesin ma magada umbes kella kaheni, et siis õppida. Kui ma kell 5 silmad avasin, siis olid plaanid muutunud. Uni on veel tohutu, aga enam ei saa magada, tegutseda on ka vaja.

reede, 24. september 2010

Rebased retsitud

23.09.2010
6.40 on äratus, uni on läinud, esimene ärevus on sees. Riietus on välja otsitud, aga selgapanek võtab aega: mustad sukad, seelik, sokid, topp, t-särk, jakk. Vöö peale ning müts pähe ja ongi nagu päris retsija.
7.30 algab koolis tegevus. Liiga usinad rebased saavad kohe asju proovida, suuvärskendaja neile muljet ei avalda. Joonistada, määrida, suud lahti kamandada ning muidugi nende üle natuke naerda ja neid õpetada, kuidas tervitada (halvad õppijad)
8.10 algab esimene tund, peaaegu korralik õppetöö. Natuke varem minema, et rebaseid "aidata".
Esimene vahetund möödub kiirelt. Kirjanduses on kasvatuse võrdlus ning kõik on nõus, et elavad oma lapsepõlve traumad välja.
Pikk vahetund on paljutõotav, esimene klass keldrisse, ülejäänud sööma või mängima. Mina söödan neid. Koirohi on kõige mõjusam, taruvaik ja suuvärskendaja on ka kaasas. Rebased vinguvad, kirtsutavad nina, jooksevad eest ära, aga paljud söövad oma annuse ära ka. Keegi oksendama ei hakka selle peale - väike kogus õnneks. Mina olen mõlema vahetunni ajal väga kardetud, kiiremad pagevad korruste vahel. Pommirünnakud ning keldri söömised (ka potist ning kondenspiimast kalatükke) on pikade vahetundide märksõnad. 2. pikal vahetunnil tegime C klassile tunni lõpus veel pommirünnaku klassis, matemaatika kodutöö ajaks ronisid nad laua alt taas välja. Sööklas andsin ma kahele inimsele pulgad söömiseks. Kuidagi said hakkama, kuigi mitte väga vaimustatult.
Matemaatikat ei toimunud, läksin jalutama, rootsi keel oli korralik.
Raekoja platsis sõin ning vaatasin teadusteatrit, üsna varsti hakkasid tulema ka klasside kaupa rebased. Mina saatsin D klassi, väga raske oli tegelikult.
17.16 hakkasime kooli juurest minema, 5 minuti ja ühe pommirünnaku pärast raekoja platsil. Fotograaf on kaudunud, tuleb joostes järgi. Võimlevad usinalt, spagaat, tantsukavad, pommirünnak. Edasi Ingli silla juurde, arad on, vett ja mune kardava, imevad aeglaselt. Laulavad ja marsivad, üle peab neist karjuma, kui midagi öelda vaja on. Väga hull ei ole, vile aitab. ERMi juures saavad hakkama, edasi teevad marssi ning lebavad ümber auto. Tõmblevad kuju juures ning saavad Kassitoomel joosta ning paraja rünnaku. Lennukolledži rebased mängivad kõrval seapeaga Ameerika jalgpalli. Ka edasi minnes rünnatakse, Üks tüdruk jääb pidevalt maha. Väga raske on teda motiveerida jooksma. Joovad oma joogid, jooksevad, teevad limbot ja kätekõverdusi. Pommirünnaku ajal veerevad pigem jõkke, kui viskavad end pori sisse, kuid sundimise peale on nad ka seal. Vande loevad püüdlikult järgi ning raekoja platsis on veel üks suur klassi grupikalli. Kooli juures ühispilt ning viktoriinile. D klass on oma ringi ära teinud.
Koolis on natuke paus, plaani pidamine ja tee joomine. Kooki süüa ning tantsukavu vaadata jõuab ka veel. Õpetajate viktoriin on lahe. 
Tantsukavad olid oodatavad, B klassil oli parim.

Riietekett lõi TOHUTULT üle eelmise aasta meie rekordi..2 koridoriga.
Koogid olid liiga magusad või imelikud, aga otsa nad said muude klasside abiga.
Tulemuste teatamine, võitis B ja oligi koristamine.
22.30 sai läbi koolipäev.

Reedel puudusid väga paljud, ülejäänud magasid tundides.

pühapäev, 19. september 2010

Poolelteelsinna

Sa tormad läbi oma elu, heal juhul sa peatud vahel ning vaatad ringi.
Sa teed palju vigu, ükskõik, kuidas sa ka ei prooviks.
See ei ole halb. See on mälestustega elu.
Vihma sajab, Kuu kasvab, sügis on siin.
Maal on kõik teisiti - seal on pime.
Pimedus - ma astun õue ning ma ei näe mitte midagi, kottpimeduses kõndida, loota, et ma ei jaluta puudele vastu, astuda ning siis vaadata mingis suunas teadmata kuhu.
Puid maha võtta ei ole üldse lihtne, vahel kukuvad need katusele, vahel lihtsalt ohtlikult.
Lauludele tuleb uusi sõnu kirjutada keeles, mida sa ei valda, sest see jääb kummitama.
Vad tycker du nu om mig?
Kas siin on üldse lootust?
Kas ma peaks uskuma?
Midagi ikka pean. Ma olen piisavalt tugev, et leida palju põnevaid asju siin maailmas.
Kas postiga võib šnitsleid saata?
Värskeltpestud juuksed on nii teistsugused kui muidu.
Naermine aitab nii paljude murede vastu.
Tore on, kui keegi saab hakkama millegi suurega, millesse ta ise ei uskunud alati.
Ma tean, ma vastutan, aga ma teen ikkagi nii.


this is the way we do things
spontaneous exciting
i wish the world was always this inviting

The Summer Obsession - Melt The Sugar

teisipäev, 7. september 2010

Segadused kõikjal

Esimene koolinädal saab varsti täis, juhtunud on palju, aga samas ka nii vähe.
Meie vahetusõpilane on kohal ja on siin pea kaks kuud.
Aktus oli..halvastikuuldav, klassijuhatajatund kiire, tegevusi 1. septembris liiga palju, tõstvat, meisterdavat, juhendavat. Lõpuks sain ka puhata, aga koju oli hea jõuda.
Kool algas järsku, justkui ei oleks vaheaega mõne õpetaja meelest olnudki. Harjumine võtab veel aega. Klassis on uus tüdruk, minu inglise keele pinginaaber, kes oli aasta Austraalias ja nüüd on tagasi.
Tunnid on mõistlikud, aga igavad enamasti kahjuks. Vene keeles istun ma ees. Enam ei ole nii hull, kui 1. tunnis, aga ma võib-olla vahetan kohta.
Füüsika on parem, kui eelmisel aastal, aga ma pean järje peale saama, mul tekivad mingid arusaamatused ning neid on algul vaja lahendada,et asi taas sujuma hakkaks. Praktikumid tõotavad lihtsamad tulla, sest meile antakse juhend ning väga põhjalik kirjeldus, mida teha. Varasemad olid üks lause, milles väljendus heal juhul see, mida oli vaja saavutada.
Tundi ei jõua püssihoonest õigel ajal tagasi. Igaljuhul poest läbi käies ei jõua. Aga ega õpetaja kannata oodata uue materjaliga, seega segadust on palju.
Homme on esimene kehaline, mis on ainus tund, mida ma ei oota üldse, aga ma loodan, et see ei ole nii hull, kui ma kardan.
Laupäeval käisin linnas Oliviaga jalutamas, pühapäeval käisime tuba värvimas ning hiljem jalutasime. Jalutasime minu poole, tee peal meiega liituti, kolmekesi olime aias, ploomid lendasid. Jalutasime Salvesti juurde ning kahekesi tagasi minu majani ning natuke kaugemalegi. Jalad olid väsinud, aga hea oli.
Vesti üks pool on enamvähem valmis. Teine ka nüüd.
The Big Bang Theory kolm hooaega on läbi vaadatud, neljas ei ole veel telekasse jõudnud. Nüüd vist peab pausi tegema.

esmaspäev, 30. august 2010

Tarkus

"You know me to be a very smart man.
Don't you think that if I were wrong I would know it?"

"Alright, get some rest and drink plenty of fluids."
-"What else would I drink? Solids? Gases? Ionized plasma?"

The Big Bang Theory

laupäev, 28. august 2010

Ära püüa tõestada elu!

Elu ei tohi tõestada. Ma ei tohi seada endale ülesandeks midagi tõestada, sest kui selgub, et see on vale, siis millel põhineks elu? Ma ei oska hakkama saada väga paljude asjadega liiga paljudegagi. Muidugi ma olen mõistlik, mõnes mõttes üsna tark,  aga mul ei ole olnud väga palju olukordi, kus ma peaks üksi saama hakkama suurte probleemidega. Ma saan hakkama asjadega, mille puhul on teada, kuidas neid saavutada, aga mida teha nendega, mille puhul mul pole aimugi, kuidas on õige, miks on õige ning kas see jääb õigeks? Ilmselt oodata, loota ja proovida. Niikuinii lähevad asjad teisiti, kui plaanitud, aga milleks kurvastada liiga pikalt. Leplikkus on vajalik, kui sul ei ole ülimaid võimeid kõigis valdkondades.
Vaatan hetkel vanu "The Big Bang Theory" osi, mida ma ei ole kunagi näinud ning mõtlen, et kui palju seal pilatavatest asjadest on meie ümber nii, et me ei oska nendega käituda. Ma olen ka natuke sealt, aga ma vähemalt oskan sarkastiline olla, mitte, et see oleks praktiline. Aga mulle meeldib see seeria.
Minu maailm värises täna, kõik jäi terveks, aga emme käis aitas natuke, sest ma ise ei osanud kohe midagi teha. Põhilised tegurid, mis aitasid, olid muidugi aeg ja kaine mõistus, aga neid on nii raske leida äärmuslikes olukordades. Korda ei saanudki asi päris, aga kurb ka enam ei ola samamoodi nagu oli siis. Me ei lähe. Ei ole määratud äkki. Ma ei oska nii võtta seda, ma vajan midagi reaalselt, ühelt poolt sain ma seda liialt palju, teiselt poolt liiga vähe. Tasakaalupõhimõte ei loe.
Ma ei oska lohutada hästi, ma oskan kuulata ja rääkida. Sedagi pigem tuttavate olukordade puhul. Mul on nii hea meel, kui keegi tunneb, et ma sain teda natukenegi aidata. See aitab minu maailma püsti ka.
Kõik ei ole korras. Kaugel sellest. Uued suunad, probleemid, ülesanded ning muidugi varsti ka kool. Ajaliselt ja vaimselt väga väsitav, aga selleks valmistumiseks oligi suvi.

neljapäev, 19. august 2010

Mina saan alati hakkama?

Oeh kui palju on aega mööda läinud ja kui palju on juhtunud.
Eelmine nädal tundub nii kaugel, kuid ma püüan siiski enda jaoks natuke seda meenutada.
Esmaspäeval käisime Tartuffil, vaatasime filmi "Paha pere", läksime viiekesi vaatama, istusime kõige ees ninad vastu võret ning vaatasime. Mina olin keskel (jagunesime 2+3, kuna ei mahtunud) ning olin toetuspunkt, kellel sai lebada ning mõnusalt filmi vaadata. Mina jagasin lahkelt teiste riideid vajajatele. Kui film sai läbi käisime kohvijärjekorras, ajasime juttu, kui ei tahtnud kohvi ning siis võtsime rattad või jalad ning läksime Vabadussilla lähedale ujumiskoha juurde, kus käidi ka ujumas. Kõrval parklas oli 4 politseipatrulli, kui veest väljas jalutati bikiinides ringi. Probleeme õnneks ei tekkinud.
Teisipäeval käisin ma hommikul pannkooke söömas ning hiljem plakateid üles panemas.
"Sa ei tohi seda jalgevahel hoida! See on liiga erootiline!"
Kolmapäeval ma ei jõudnud väga kuhugi, alles neljapäeval tuli meeleolu tagasi. Orienteerumine suure eksimisega läbitud, kodus puhtaks saadud esimesele filmile minna ei viitsinud. Ma ei olnud õnneks ainus, seega ma sain endale külalise, sest "sa võid mind siis külla kutsuda" on piisav kinnitus, et tullakse. Tuldi ja oldi, lihtsalt mõnus olemine ning siis "Emanuelle". See ei olnud väga vapustav film, ilmselt omal ajal oli ta parem, sest tal oli tähendust, hetke maailmas on see "pehme". Pärast käisime langevaid tähti vaatamas ning sõitsime alleel, mis oli väga pime. Valgustused võeti välja, ringteel oleks peaaegu vastassuunavööndis politseile otsa sõitnud, aga lõpuks sai koduni välja sõidetud.
Reedel käisin ma raamatukogus ilma rattalukuta, aga õnneks on häid inimesi ning mulle laenati rattalukku. Õhtul sõideti rattaga Tabiverest Tartusse ning ratastel kaarutasime linnas ringi ning ajasime palju juttu. Öösel iga roju oma koju, kuigi mina  ei tahtnud seda lubada, aga ma ei saanud midagi teha ju. Ilmselt oleks, kui ma oleks väga püüdnud, aga 1,5h pärast sain teada, et kõik on ilusti korras.

Laupäev tähendas nanoTAKi suvepäevade algust. Setomaale jõudsime ilusasti, korjasime asju kokku ning alustasime rahulikult. Sportmänge sai tehtud ning pritsitud šampust nii, et mina leidsin, et lihtsam on riietega ujuma minna, kui neid eraldi pesema hakata. Mõeldud-tehtud. Kui ma olin veel vees tuli pakkumine autoga Vastseliinas käia. Muidugi ma läksin, riided ruttu vahetatud ning jäätist hankima. Paljajalu poes, tagasi sain ma ees sõita ning jälitasime kiirabi, et kindlaks teha, et meie seltskonnas on kõik korras. Oli küll. Edasi oli mingi seminar, kus mina ei käinud. Pikutamine ja jutuajamine olid head ajaviited. Võrkpall tuli ka üsna pea. Hea oli mängida, isegi parem, kui ma lootsin. Selline tõmblemine nagu rannavõrgus mulle sobib. Pärast sööki õpetati mind õigesti servima, sellega ma muidugi hakkama ei saanud, aga ma proovisin vähemalt. Pikalt sai mängitud ning viimase mängu tegime võidu peale, kaotajad ujuvad üle jõe ja tagasi. Muidugi võistkond, kus mina ka olin, kaotas. Ujusime korralikult karistuse ära ja siis suitsusauna. Saunad on lahedad, seal on palju juttu, palju rahvast, mõnus on tiiki hüpata ning end maha jahutada. Saunas käidud algas grillivoor. Süüa sai palju ning jookegi jagus. Taas veendusin, et ma olen "one of the guys" ehk see, kellele räägitakse, millised tüdrukud on ilusad ja küsitakse minu arvamust sellistes valdkondades. See on üsna turvaline roll vähemalt, kuigi vahel tekib identiteedikriis. Pühapäeval asju pakkida ning kaasa tunda inimestele, kes ei olnud säravate silmadega taastunud õhtust. Lõunaks sain maale, kuhu ma jäin kuni kolmapäevani.
Esmaspäeval algas iseseisev elu, niitsin muru, ajasin traktori kraavi, tõstsin seda 1,5h välja, aga lõpuks kutsusin ikka naabrid appi. Käisin metsas seenel, riisusin ning sain külalised. Hiie ja Olivia tulid külla. Tohutult tore oli, ujumas käia, poes, tähti vaadata, kooki teha, laulda palju, naerda veel rohkem "Ma vihkan sind püstoliga!", metsas käia ning sipelgapesa uurida. Teisipäeva lõunal läksid nad ära, mina jäin maale. Üksi on vahelduseks tore olla. Riisusin veel ning nautisin olemist. Kolmapäeval käisin taas poes ning seenel (kolmveerand suurt ämbrit kukeseeni). Õhtul tuldi mulle järele ning isegi vesi, mis oli esmaspäeva õhtul kadunud, tuli tagasi. Kodus oli saun ning pärast seda olin ma autojuht ning ööseks jäin ulale. Hommikul sain vara koju ning tänase päeva saak on suhteliselt korralik. Vähemalt on mul jalanõusid, isegi kui kooliriideid ei ole.

Suvepäevadelt meelde jäänud laul.

esmaspäev, 9. august 2010

Tormine ja Tuuline Raju

Nädalavahetuses oli seekord kõike.
Neljapäeval käisin Tätte kontserdil nagu enamik Eestit (peaaegu nali), kuigi mul ei olnud hommikul veel plaani minna. Hea, et läksin, pärast oli tore ja kontsert oli ka elamus, eriti pimeduses hiilgavad telefonid.
Reedel läksime perega Käsmu VIru folgile. Mõnusalt uimane koht muidu, aga hetkel rahvast kui murdu. Paar head kontserti, haagises ööbimine, öösel kitarriga mere ääres üksi laulda midagi, mida ei saa enam kunagi taastada, sest see oli tollel hetkel vaid. Laupäeval kuulasime, mõnulesime, ujusime, käisime paadiga sõitmas - viikingilaeva ideekohaselt ehitatud. Pärast seda pidime kohe Zetosid kuulama minema. Mina ei jõudnud sinna niipea. Kolmveerand tundi ma hoolitsesin väikevenna eest, kes jäi haigeks - tassisin teda kontserdipaigast ööbimispaika, tegin aseme, otsisin riideid, tegin teed. Jama lugu igal juhul. Telefoniga kedagi kätte ei saanud, tassisin ta tagasi kontserdile - meditsiinipunktist ei öeldud häid uudiseid. Kuulasin kontserdi lõpuni. Zetodelt meeldi mulle enim laul  "Rikas ja vaene", mitte parim versioon, aga need, kes teavad laulu teavad, et kontserdil on see võimsam. Pärast seda hakkasime Tartusse sõitma.
Täna läksin linna ning käisime poodides, et oleks jahedam, sest temperatuur oli Kaubamajal 37, linn oli inimtühi. Ujumas käisime kummalises kohas Võidu silla juures Ülejõel. Täitsa ujutav koht, kuigi mitte võrratu. Kell oli kuus läbi ja me otsustasime minna Hiiega Nõo kanti külla. Ilus ilm, tore minna. Läksime siis bussile, jõudsime linna serva, hääletasime, saime üsna ruttu peale. Sõitsime, ja siis see tuli. Algul oli tuul, siis tuli torm, auto kaldus teelt ära, ohutuledes autorivi, paduvihm, väga lähedane äike. Meid viidi Tõraverre üles, et me vihmas ei peaks minema. Saime varju, kuid inimesi ei olnud kodus, kelle pool oleks varju saanud. Nad olid külla minemas. Tuldi ka meile järgi ning saime külla. Ajasime juttu, sõime natuke, vett ja elektrit ei olnud juba ammu, tee peal oli üsna jäme mänd ehk perekond oli vangis. Kolmveerand üheksa tuli issi mootorsaega ning puu lahkus teelt, üks pooleldi murdunud puu võeti ka alla. Edasi Peedule, kus oli kask murdunud kasvuhoonesse, millest oli alles vaid klaasihunnik. Taas tuli äike ja torm. Toas küünlavalgel istusid päris tormised inimesed - näiteks oli algul piisavalt Tuuline, et kutsuda Tormi, kes tõi kaasa Raju. Nimemaagia. Jutustasin küünlavalgel 2 muinasjuttu - pannisööjatest ja ülemtähetargast. Tõraveres käisime teed joomas ning siis Tartusse, reisijaid maha ja öine söögitiir. Nüüd pesus käidud ja esimest korda umbes kuu aja jooksul ei saa ma õue magama minna rahulikult. Õudne. Voodi ukse ette, uks lahti, sest kardin on niigi märg juba, mis sest.

neljapäev, 5. august 2010

Magiskt men tragiskt

Mitt livet är konstigt. Jag gillar att leva, men varför alting måste bli så hård? Okej, det är bra, men jag kan inte bli lycklig när man tror inte. Okej, det vad fel, jag kan men vilja inte.  Vad jag tycker varje dag..
Min vecka har varit interessant. På lördags jag var på landställen men klockan 6 jag var i stan med min nya bågenjacka (jag har INTE motorcycel...) Men när jag ska ha alla 5 på min betygsdokumentet jag ska ha en bil. Men det är omöjlig. Jag talade om min lördagen. Klockan sex jag var nära väns huset.
Siin ma lõpetan inimeste piinamise vigase rootsi keelega ja jätkan sealt, kuhu asi pooleli jäi.
Sisse saanud jõudisn ma Muumiõhtule. 1 noormees ja 5 tüdrukut, mänge, sööki, pilte, nalja. Kell 1 tuli ideeteostus ujumaminekus ning Emajõkke mina ei läinud, aga edasi saata natuke lahkujat ning uba neljakesi suunduda Raadile, kuulata, tunda, et mõned asjad on siin palju tähtsamad kui teised. Laenasin oma vinge jaki soojavajajale ning kõndisin T-särgi väel öises linnas. Öine linn on ilus, päiksetõus on ilus, teekond oli pikk, aga kuna ma sain jaki tagasi, siis külm ei hakanud. Viimasena jõudsin koju mina hommikul 5.45 pärast Statoilis käiku. Tore oli, jakk on ka võrratu, ainult mu õlad näivad veel 5x laiemad.
Pühapäeval läksin perega sugulastele külla, tore oli, ennem olin kaasa küpsetanud koogi.Kui ma kell 6 tagasi linna jõudsin, siis mul oli tunne, et läheks ainult magama, aga ma helistasin ning varsti olin Ujula konsumi juures. Poest natuke sööki hangitud sõime ning genereerisime plaane. Lõpp-plaaniks jäi minu juures grillimine. Mõeldud tehtud, käidi linna teises otsas olematuid asju otsimas, poes varustamas end ning siis grillisime ning ajasime juttu. Mõnus oli ning päris palju asju jäeti mulle.
Lottaga sain kokku üle ülipika aja, ajasime juttu pikalt ning naersime palju. Hiljem tagastasin ehteid ning tegin plaani minna telkima, aga blokiti (üsna tõsi ikkagi ju! kolmekesi ei ole mõttetu) ja asi jäi ära. Sellest polnud tegelikult hullu, küll elame veel.
Teisipäeval olin linnas ning käisin paaris olulises ja paljudes vähemolulistes kohtades. Õhtul läksin Kauri poole grillima, ratastega sinna, liiga vara, oodata, süüa, lesida, siis minna vastu ning eksida natuke ära. Kell 9 sõitsin koju tagasi, sest ka kodus oli grill ja saun. Süüa sai ning saun oli mõnus. Inimesed olid mõlemas kohas lahedad. Kaine autojuht 3 vahtralehega.
Täna käisime kahekesi ujumas ning siis riideid proovimas. Mitte väga edukas, linnas korra, pingil istuda ning mitte midagi plaanida, kuid siis läksin kiiresti koju. Peagi vaatasin, kuidas remontida rattakummi ning siis ratastega sõitma. Siriusest kaasa juustuburger, seda nosida raudtee ääres, siis sõita mööda pisikesi tänavaid ning minna teed ja küpsiseid sööma-jooma. Pool kaksteist hakkasin koju sõitma ning mul ei ole rattal ühtegi tuld, aga õnneks olid mõned tänavavalgustused ikkagi sees.

För inget är logiskt
För att Ingenting är magiskt
Och det är så tragiskt
Så jag springer tillbaks till dig 
Behöver lite kärlek från fel sort
Och sympatier från fel håll 
Håkan Hellström - Magiskt  men Tragiskt  

kolmapäev, 28. juuli 2010

Järvemuuseumi reis

Teisipäeva hommik algab kell 9, et hakata kooki küpsetama. Lõpuks valmib 2 kooki ning telefoni ja msni teel lepime kokku viimased detailid reisi alguse kohta. Kui ma olen bussis selgub, et otsustame ümber alguskoha ning kõik õnnelikult nr 1 bussi maandunud on tutvumisring ning Lõunaka juures toimub esimene jagunemine.
Olivia ja Kauri saatsime Valga mnt'd mööda Reelikat peale korjama ning mina, Kalle ja Kristjan läksime Viljandi mnt'le hääletama, et Kristjani saabumine oleks Reelikale üllatus. Esimene kuumas jalutuskäik tehtud, läks hääletamiseks. Kui traditsiooniline pöidla viibutamine ei aidanud, siis algas kunstipärane pöialde liigutamine (Päike). Ka see ei andnud soovitud tulemusi. Äärmuslikumad vahendid tuli käiku lasta - noormehed kandsid neoonvärvides ujumistrikood ning värvilist ujumisrõngast, pärast pikka üritamist õnnestus meil saada peale ühele Ladale, mille omanik viis meid Puhjani, edasi tegime söögipeatuse ning hääletasime edasi. Väga kaua ei võtnud keegi peale. Poisid leidsid ajale parema rakenduse ja ronisid tee kõrval olevale ehitisele, muidugi õnnestus mul samal ajal, kui nad ronisid peatada Nissani, mis viis meid Rannu risti. 17km silt nähtud algas vantsimine. See ei kestnud kaua, sest me saabusime liinibussiga samaaegselt peatusesse. Tühja tee nägemine viis meid bussi ning otse muuseumi ette 15-kroonise summa eest inimese kohta. Me jõudsime kohale pool tundi hiljem kui teine kolmik ning esimese asjana suundusime üllatama Reelikat ja ujuma. Vees hulpis palju surnuid kalu, kaldal oli palju surnud kalu. Hüppasime, ujusime, läksime kohviku juurde, vaatasime muuseumi üle, laulsime, läksime veel ujuma, lasime enda peale karjuda ja siis suundusime edasi Limnoloogiakeskusesse (küla). Telgid püsti panna ning paadiga sõitma. Aega on, filmime, ujume, Kauri ja Olivia võtsid kanuu ning läksid kaugemale. Käia ujumas paadist, mitte saada sügavas vees paati, kukkuda paadist vette ujumamineku ajal. "Käigukast oli munadel valepidi!" (umbkaudne meenutus kalade sabast järgi vedamisest ning loodusklassi hiilgavast kalapaljunemisteooriast). Paadiga olime üsna kaua veel, siis me leidsime tolle küla parima inimese taas üles, kes andis meile vett ning soojendas meie kartulipudru ja pihvid, mida me ühes telgis sõime - selle telgi kõige pikemaaegsem inimasustus reisi jooksul. Pärast sööki mängisime natuke võrkpalli seitsmekesi ning siis tegime lõkke, laulsime, poisid hüppasid üle lõkke ning võrdlesid pärast krussis karvu. Minu tehtud kook läks ka väga edukalt. Mingil hetkel kadus Kalle ära, ma läksin otsima, leidsin ta järve äärest parve otsast vaatamas äikest, vaatasime natuke koos ning kutsusime teised ka. Oli peaaegu täiskuu, välgunooled sähvisid ning igaks juhuks panime telgile katte peale, aga õnneks sadama ei hakanud. Tagasi lõkke äärde ning osa seltskonnast läks magama. Neljakesi - mina,Olivia, Kalle, Kauri - kolisime oma kraamiga kohta, kus oli paat, mida lubati meil kasutada. Pool kaks läbi läksime taas veele ning laine hakkas vahepeal tõusma, sest äikesetorm oli lähenemas, kuigi ta ei jõudnud kohale, siis järvel andis tunda. Mina sain sõuda ning lainega risti või diagonaalis on raske sõita, kui kõik õpetavad pidevalt või norivad. Õnneks on rahulikkus ja kannatlikkus minu sõbrad. Me ei olnud öiseks sõiduks võtnud kaasa ujumisasju, seega kokkulepped, silmad kinni, selg keerata, ning 3/4 seltskonnast käis ujumas, idee algataja ujuma ei tulnud. Kaldal laulsime ning kell 3 otsustasime, et jääme pilliroole magamiskottide vahele ning ei koli kuhugi mujale - nt telki. Kolmekesi ühe magamiskoti peal teist peal hoides ei saa mugavalt olla, aga külm ei hakanud, sest meid oli piisavalt palju ja öö oli soe. Äratuse panime 5.30. Und ei saanud meist keegi, laulmine käis pidevalt üle. 4.30 otsustasime minna paadiga sõitma ning lained olid märgatavad, kuigi ümber me paadiga ega kanuuga ei käinud. Hommikune ujumine, kui vesi on soojem kui õhk ning kuivi rätikuid enam kusagil ei ole. Mõnus oli, siis läksime hommikusööki tegema. Kell oli seitse saamas. Uus lõke, väiksem kui õhtul, et grillida vorste ning pärast sööki veel paati. Sõitsime tiiru, mina ja Kalle läksime peaaegu tülli, sest üks aer oli minu käes, teine tema, ning kokkuleppele kuhu me sõidame me kiiresti just ei jõudnud. Tegelikult ei olnud mingit tüli. Kui me hakkasime kaldale lähenema, avastasime, et veeteede ametist on keegi mootorpaadi juures - meil ei olnud kellelgi päästeveste, seega paat kiirkorras kaldale, inimesed välja, 2 inimest laagriplatsile, Kauri ja Kallega passisime natuke aega roo vahel, aga siis läksime keerasime paadi ümber ning aerud käes jalutasime mööda, aga mingit probleemi ei olnud ning me panime kõik ilusasti tagasi oma kohale. Telgid kokku, sest usinamad olid poole seitsmest saati nõudnud kojuminekut, kell 9.15 olime asjad kokku saanud, tagasi andnud, veed täitnud, tänanud, saanud tagasikutse ning hakanud astuma mööda teed.
Algul olime kuuekesi koos, tegime kahesed paarid, mina olin Kauriga koos. Reelika ja Kristjan said 2 km pärast jalutuskäigu alustamist peale ning nemad said autodega Tartusse ilusti. Meie, kes me olime teel, kõndisime neljakesi üsna koos, sest igav oli. Tegime ka joogi- ja puhkepeatuse ning sõime maasikaid ja mustikaid küpsistega. Veevarud olid inimese kohta 0,5l ning teekond tõotas tulla pikk. Tampisime üsna pikalt. 8km pärast jõudsime suuremale teele, kust me peale veel ei saanud. Veevarud hakkasid lõppema, läksime Kallega Rannu servas ühest majast vett küsima, 2 poissi andsid meile 2,5l puhast vett ning me olime valmis seisma silmitsi uute raskustega. Rannu poe juures tegime peatuse ning kokku hävitasime 10 jäätist. Istudes lained justkui kõigutasid meid veel ning teekonna lõppu ei olnud näha, lootsime, et Elvasse ei pea jala minema enam. Päris ei pidanud, mina ja Kauri saime u 2km pärast Rannut peale ehk pärast 3h 21min kõndimist/hääletamist. Kahjuks ei olnud autos kohti ning me olime nüüd hargnenud ning Kalle ja Olivia ei saanud veel peale ning jalutasid veel paar kilomeetrit - nemad said peale 20min hiljem. Me saime Valga maanteele, kus keegi meid peale ei tahtnud võtta, kõned teisele tiimile andis roppu sõimu ning süüdistusi. Kalle ja Olivia said peale ühele naisele, kes läks otse Tartusse ning nad korjasid meid Valga mnt'lt peale - seega saime lõpuks neljakesi koos sõita. Tartu tundus nii kodune ning me Kallega suundusime nr 1 otsima, teised nr 4. Bussini oli aega ning Lõunakeskusest ostetud 1,5l Kellukest läks väga asja ette ning me jõudsime ülitäpselt bussile. Väsinud, aga õnnelikud ning minu viimane kilomeeter jala ning jook oli täiesti otsas.
Keeruline koht, kuhu minna, aga kokkuvõttes oli ülilahe! Eriti tänu inimestele ja paatidele.
Aitäh, et kutsuti ja aitäh, et tulite, kui mina edasi kutsusin.
Kui me metsas peatuse tegime ja Olivia pilti tegi.
Treffneristid leidsid Treffneri postkasti

pühapäev, 25. juuli 2010

Folgitud

Neljapäeval sain ma väga põneva küllakutse, mis edu korral saab teisipäeval teoks, sest neljapäeval ma suundusin perega folgile ning ei saanud külla minna.
Viljandi folk on üsna tuttav, kuigi ma olin seal 3.korda. Samad kohad, samad head artistid, muidugi ka uut ja põnevat ning palju toredaid inimesi, kellega juttu ajada, aega veeta või midagi teha.
Esimesel päeval olin põhiliselt koos Kadri, Liisa, Brita ja Liina-Maiga või magasin. Kontsertid olid toredad, Vägilased oma hiilguses ning ussijooksus lagunes mu sandaal. Sellest ei olnud väga hullu, joosta ja hüpata sai ikkagi. Pärast kontserti sattusin ma juttu ajama kirku ette ning juttu jätkus kauemaks. Inimesed, keda ma kunagi näinud ei olnud olid altid suhtlema ning mitmeid  teemasid arutama, kokkuvõttes jäin ma kauemaks, kui ma arvasin ning telki kontserdile ei jõudnud.
Neljapäeval oli ilusaim äike, mida mina olen näinud. 2,5h välke ning lõpus ka müristamist - kuni 30 sekundit korraga.
Reede hommikul ärgates oli esimene eesmärk leida vesi. Väike külma veega tiik oli parim, mida hommikul soovida. Reedel saabusid Viljandisse ka Hiie, Merike ja Randon, kellega koos oli vägagi tore.
Laupäeval saabus ka Kaisa ning pärast rannaskäiku saatsin kõik nad teele - alustuseks Pärnusse. Enne keskööd startisime tagasi koju.
Täna käisime sugulastel külas ning karjääris ujumas.
Justkui midagi erilist ei olnud, aga inimesi oli tegelikult palju rohkem, kellega sai juttu aetud ning pisiasju, mida sõnadega on raske edasi anda näiteks sõnumid Janile.

teisipäev, 20. juuli 2010

Sõprade laul aka Õhtu rõdul

Hommikupoolik maha magatud pärast 2.30 magama minekut ning raamatukogus käidud tuli teha plaan. Plaan oli minna mängima võrku. Plaan teostatud: Kalle sõitis mulle rattaga natuke vastu, ootasime, peagi tulid Reltz ja Krissu ning siis Hiie. Mängisime pisut ning võtsime kampa veel 3 noormeest ning vahepeal saabunud Kauri.
Minu pall on natuke tühi, tunda annab, et pole pikalt mänginud, mitte et oskaks, aga refleksid ei ole enam need, kui iga päev sai mängitud.
Pärast ujumistiiru jäime neljakesi ning laulsime pisut rannas, aga tuli idee minna linna laulma ja raha koguma. Minu poolt pidime häälestaja võtma ning kaabu ja kitarri. Kell oli pool seitse.
Jõudsime kohale ning häälestasime kitarre, otsisime laule ning laulsime toas. Mul sai kopp ette sellest ning kupatasin kõik rõdule. Ja siis läks asi käima, ning kestis kuni kella 11, mil lõpuks linna jalutasime, et sealt 10min pärast jälle jalga lasta koju. Aga rõdust.
On sume õhtupoolik, 2 kitarri, 2 laulvat noormeest, kellel on kaabud peas, mis on riietusega sobitatud, soovilood, improlood, lindistamine, oma lood. Kõik kokku oli täiesti uskumatu ning neilt oli raske vahepeal silmi ära võtta. Tänane õhtu jättis minusse tohutult hea tunde.
Aitäh Kalle, Kauri ja Hiie!
pilt by H.-H.

Väga oluline lisa!

Kauri, sa oled geniaalne!

pühapäev, 18. juuli 2010

Sõltuvusest

Sõltuvus – paljudes magusates mullijookides leidub seda teelusikate kaupa.
 http://www.tarbija24.ee/?id=288908
Eesti ajakirjandus on ületamatu.

neljapäev, 15. juuli 2010

Hämmastavast riigist

7.juuli
Kott pakitud, viimasel hetkel riietus õhema vastu vahetatud ning bussi ronitud, et saaks korjata peale rahva ning sõita Riiga. Riias Lidost läbi ning lennujaama. Lennujaamas midagi põnevat ei olnud ning lend oli ka piisavalt pikk, et magada, sudokut lahendada ja juttu ajada. 3h ja 10min lendu ning siis öine Tbilisi lennujaam, kuhu vastu oli tulnud Eduard (meie kodumajutuse pakkuja). Asjad tuppa ning üsna pea magama.

8.juuli
Hommik algas mõistlikul ajal ning väga maitsva hommikusöögiga. Lihaga pannkoogid, kook, väga hea moos(ma sõin üksinda kõik ära) ning palju muudki. Söödud, sättisime end linna minema. Reisiseltskonnas olid mina, minu isa, tädi ning Georg, kes on mu nõbu. Väljas oli tohutult palav ning jalutuskäik ei olnud väga kiiretempoline. Jalatsiparandus ning väike turg läbitud seadsime suuremaid eesmärke. Eesmärgiks oli ronida ühe mäe nõlvale, et vaadata linna. Eesmärgi me saavutasime, kuigi teed sinna olid kummalised, ehituskvaliteet olematu ning rada koosnes lahtistest kividest (hiljem reisi jooksul sain ma teada, et see on väga hea rada!). Vaade oli ilus ning risti juures oli kirsse väga hea süüa. Mina ja Georg päästsime ära oma hinged, sest andsime kiriku kõrval olevale abipalujale mõne mündi.
Mäest alla käisime poest läbi ning läksime sauna. Saun oli iseenesest tore, aga leiliruumi põrand oli keev ning mädamunahais algul tappev. Kuuma vanni ma ei jõudnudki, sest see oli liiga soe, aga puhtaks küüriti meid kõiki. Vene keele mõistmisega tekkis vahepeal probleeme ning pesu lõpuks oli olnud vähemalt 3 korda, mil ma olin püüdnud liiga vara jalga lasta, viimasel korral lasingi, sest mulle määriti seep silma.
Pärast sauna käisime suveniiripoodides ning söömas. Meile määriti pähe ülivastikut rohelist värvi vedelikku, mis pidi olema limonaad.
Tagasi elamiskohta jõudes oli aeg pikutada ning öise rongiga.Kobuletisse suund võtta, ennem söönud ja puslet kokku pannud.
Rongist ja rongis.
Öine rong magamiskohtadega. Vaatasime ära Home Alone esimese osa, kasutasin võimalust käia wc's (uks jalaga lahti, ettevaatlikult otsid kuivema koha, uks jalaga kinni, hiljem uks jalaga lahti ja taas kinni). Uni tuli vaevaliselt, sest rong rappus korralikult, aga mina püsisin korralikult voodil ning ei näinud ka unes oma kukkumist, mille peale kõvasti karjuma hakata, erinevalt mõnest meist.

9.juuli
Hommikul andis igaüks oma parima äranägemise järgi infot, mis peatuses me väljuma peaks, aga lõpuks me väljusime ikka õiges peatuses. Meile oldi tuldud vastu taksoga ning majaperenaine oli vastas tervitamas. 3 inimest tagumisse ritta ning issi pagasnikusse pandud läks lahti u 1km pikkune sõit elamisse. Uhke maja oli, rõdusid , treppe ning palme ja banaanitaimi oli piisavalt. Kobuleti elu oli stiilis söö-uju-maga-uju-söö-maga jne. Must meri oli väga soe, u200m kaugusel ning kivine rand ei seganud rannamõnude nautimist. Süüa anti liiga tihti ja tohutult palju. Sealne majaperenaine oli üsna ettevõtlik tegutseja, aga ta lasi oma sugulastel enda peal elada. Seega oli majas üsna palju rahvast, kellega tutvuda. Öine ujumine tehtud läksime taas majja. Kesköö paiku, kui teised magama läksid, leidsime me Georgiga, et aeg on minna netti. Mina läksin öösärgi väel, sest ma eeldasin, et käime arvutis natuke ja siis magama. Tegelikkus kujunes teisiti. Meiega tulid 3 noort juttu ajama - õigemini 2, sest 3.ei rääkinud üldse inglise keelt. Sees juttu ajada, kui lärm tõusis kolida õue - meile tehti tee ja pakuti karuõlut. Juttu jagus ning inglise ja vene segakeelne arutelu sotsialismi ja marksismi teemal jõudis kaugemale, kui soovitatav oleks olnud. Kõik olid õnneks sõbralikud ning me ei hakanud oma arvamusi liiga põhjalikult seletama. Seltskond kasvas ning meile püüti selgitada, et vene keel on rahvusvaheline keel, mida me nüüd kohe rääkima hakkame (inglise keele oskus ei ole levinud). Asi kestis piisavalt kaua - mingi kell 3 saime magama.

10. juuli
Hommikusöök ning siis tänavanurgale, et minna Batumisse, mis asus paarikümne kilomeetri kaugusel ning mis on suurem kuurort. Maršrutka ehk liinitakso peatatud läks sõit lahti. Kohtade arv ei ole kunagi piiranud pealevõetavate inimeste arvu. Sõit ei olnud väga pikk, suund läks randa, jalutasime läbi linna ning vaatasime ringi. Rand oli rahvarohke, pärast ujumist viskasime parki pikali ning Georg tõi arbuusi, mida süüa. Pärast sööki pesta käed purskkaevus ning mul soovitati purskkaevu minna. Proovisin ära. Esiteks, seal oli mulle ikka üle poole reie vett ja teiseks, tuli politseinik, aga mul olid õnneks kiired reaktsioonid ning 2 sekundi pärast olime juba eemal. Tagasi Kobuletisse, tõeline pansionaat. Lehmad läksid mööda, tegime pilti, pärast küsiti, kas Eestis on lehmad ainult loomaaias. Õhtul läksime jalgpalli pronksikohtumist vaatama - kinno! Ostsime pileti ning vaatasime suurelt ekraanilt venekeelset jalgpalli. Mina ja issi vaatasime lõpuni, teised lahkusid varem. Pärast jalgpalli algas taas meeleolukas õhtu. Sõbrapilt tehtud, vene keelt kõvasti pursitud, "Tuljakut" ja Metsatölli lastud, karuõlut  (õlle alkosisaldus 12%) proovitud ning jäätist söödud. Õhtu moto oli "You are good people". Meiega jäeti vähemalt 3 korda hüvasti, enne oli facebooki sõbraks lisatud. Taas üsna hilja magama.

11.juuli
Sõidupäev. 1,5h Zugdidisse, sealt 5.5h Mestiasse mööda mägiteid, mis olid osaliselt lahkunud. Ühel peatusel tutvusime sigadega ka üsna lähedaselt. Mestias puhkasime ja jalutasime "linnas", tegelikult üsna küla, aga suuruse järgi siis linn. Lehmad, kanad, hobused, sead - kõik liiguvad vastavalt oma tahtmisele. Õhtul läksime Nino juurde (me ööbisime teises majas kohtade puudumise tõttu) jalgpalli finaali vaatama. Seal olid 2 hollandlast ning kari rootslasi ja natuke veel rahvast. Türgikeelne ülekanne ning mitte parim elamus, kuna mäng ei olnud ilus ja kuigi hispaanlased väärisid võitu, siis rõõmustavat seal midagi ei olnud.

12. juuli
Reisi tipp-päev. Seda ei saa kirja panna, mida ma tundsin, aga ma püüan ülevaate sündmustest anda.
Hommikul tuli 4veoline auto meile järgi, viis mäkke. Tunduvalt kaugemale, kui ette nähtud, tunduvalt aeglasemalt ning ohtlikumalt, kui tore. Käisime vaatasime ühelt künkalt üle risti, mille juurest hiljem rada alla pidi viima. Siis viidi meid veel natuke edasi. Mina, issi ja Georg jätkasime teekonda omal jalal. Algus oli raske. Iga 10m tagant hinge tõmmata, aga asi läks paremaks. Vaated paranesid ning vahepeal olid tasasemad alad. Mina ei roninud päris üles. Ma kahtlesin enda võimetes ning jäin umbes 3000m peale ootama. Lumi oli kõrval, päike kõrvetas ning väikesed tiigid pidid 200m sügavad olema. Istudes punusin karikakrapärja ning laulsin juppe erinevatest lauludest.
Tagasi allatulek oli pikk. Kui me umbes kell 12 hakkasime alla tulema, siis me ei arvanud, et see võtab aega ligi 6h. Algus oli ilus - tee, päike, laul ja naer.
Ühel hetkel selgus, et me olime läinud kaugemale, kui plaanis oli (me otsisime seda risti, mille juurest rada alla läks).Keerasime siis teelt ära ja siis algas seiklus.
Algul ei olnud midagi erilist. Jalutad murul, ronid natuke ja nõlvad ei ole järsud. Läksime üle oja ning kui me olime teisest nõlvast üles roninud, siis selgus, et mingit risti ei paista ning suund on ilmselt vastaskalda nõlvast üles. Nõlvad olid väga järsud ning ilma kinnihoidmisvõimalusteta. Mulle tundus hea idee ronida mööda kärestikulist oja alla poole ning siis õigel ajal laugemast nõlvast vastaskaldal üles. See kõlas paremini, kui see toimis. Algul läks kõik korda. Laskumised olid kas rahulikud või meetri kanti, aeglaselt ning ettevaatlikult sai turvaliselt alla, püksid küll märjad ja mustad, aga seda panin ma alles hiljem tähele, sest nii paljuga oli tegeleda. Kogu selle retke päike küttis täiega. Oja oli väga kasulik, kuni ühel hetkel..."Edasi on 3m laskumist sirgjoones". Me ei läinud sealt alla, sest meil ei olnud ühtegi laskumisvarustust. Nõlvast üles ei saanud ronida, alla ka mitte. Liiga kõrge kivine kukkumine. Tagasi üles ronida mööda oja ning kaugemale, kui enne, et äkki läheb asi paremaks. Ei läinud, sest ka üleval oli sein, millest üles ei saanud. Issi ronis mööda nõlva üles, me Georgiga laskusime taas, et minna laugemast kohast. Tagasi üles jõudime oli väsitav ning raske, aga ma sain hakkama. Hetk puhkust ning taas teed otsima. See manööver oli meil võtnud 2-3h. Ringiga saime me läbi, üle oja ning nõlvast üles. Jõudsime rajale ning pärast mõnda aega nägime ka seda ******* risti ees. Fotoseeria ning väike väljaelamine ning algas laskumine mööda rada. See oli u 1,5h tundi ning kui me oleks sealt üles läinud, siis me ei oleks ealeski sinna jõudnud. Tee oli üsna selgelt tähistatud, kuni lõpuni, kus tee viis taas ojja. Seekord oli see ainus võimalus. See ei häirinud meid üldse ning pärast pikka vintsutust jõudsime linna. Üle 8h ringi tampinud ning poes anti meile ülikiirelt joogid ning pakuti istet, sest meie näod väljendasid kogu emotsiooni.
Randid on tohutud ning reied olid kõrbenud kergelt, aga ei midagi korralikku. Väsimus oli algul tappev, aga hiljem ei tulnud väga kaua und.

13.juuli
Hommikul kell 4 äratus, kell 5 maršrutkasse ning Zugdidisse, sealt Maršrutka peale ning Tbilisisse. Kell 4 olime siis sihtpunktis. Magama ning natuke ringi kolama.

14.juuli
Tbilisi turud ning poekesed vaadatud, raha kogudes ringi tormatud. Rahast - neil on mündid ja paberraha. Suur raha on lari, väike tetri. 1- ja 2-larised on nii mündid kui paberid, aga paberid võetakse ringlusest maha. Me kogusime raha kuni 2-laristeni kõik eksemplarid.
Ostsin paar põnevat asja ning muidugi võtmehoidjaid.
Jalutasime seal, kus me varem polnud käinud ning seal, kus juba olime.
Pikutamist, juttu, telekat ning arvutit.
Öine lennuk viis meid Tbilisist minema kell 3.25.

15, juuli
5.45 Riias, kell 7 startisime Tartusse, 8 paiku koju

kolmapäev, 7. juuli 2010

Gruusiasse

Ma sain täna vennalt täiega kriimustada ja kolkida ning mul oli totaalne masendus mingil hetkel, siis see on täiesti kadunud ning mul oli väga tore õhtu.
Kitarr(aus olles 2 kitarri), rõdu, madrats, vari, läpakas (elagu wifi;)) ning mis põhiline - sõber.
Aitäh, et Sa tulid, kuigi jah, esialgsest eesmärgist täidetud sai vähe, aga seda minu süül pigem.
Jalgpall vaadatud, Holland finaalis ja see tähendab, et ma ei näe homset kohtumist.. Lennukis ju ei ole otseülekandeid või on? Võiks olla, aga ma ei julge sellele loota. Loota tuleb sõnumitele. Finaal ja pronksikohtumine lähevad jälgimisele kohalikest kohtadest juba, Mina ja minu vene keel saavad suure katsumuse, aga õnneks on käed-jalad ning muud keeled ka abiks.
Natuke rohkem kui nädala pärast tagasi.
Hetkel on lennuni jäänud veel üle 21 tunni, seega esmane pakkimine on tehtud, aga hommikul läheb kontrolliks, mis kaasas, mis maas. Põhiline on võimalikult õhukesed riided kaasa vedada. Ma loodan, et seal ei saja, sest muidu on problemaatilisem. Jopp ei mahu kotti ära.
Ai, viimaseks kolmeks päevaks lubatakse äikesevihma.
Äkki peaks ümber mõtlema? Või uue ilmaennustuse otsima.

laupäev, 3. juuli 2010

Nothing left to win?

Elu on nii omapärane. Ma olen seda alati teadnud, aga mitte kunagi enda kasuks suutnud tööle panna. Hetkel on staadium: My life has no purpose, no direction, no aim, no meaning, and yet I'm happy. I can't figure it out. What am I doing right?(Charles M. Schulz)
Ma ei tea, mis on õigesti, sest ma ei mõtle seda piisavalt läbi, vaid lähen kaasa mitte rahvavoolu vaid eluvooluga. Ja ma olen õnnelik. Kuigi mitte täielikult, ma tean, mis on puudu ja mida saaks paremini teha, aga ma olen õnnelik. Mul on kahju, et elus korduvad need hetked kusagil uuesti, mida ma kellelegi ei soovi, sest ma olen ise tundnud, mida see tähendab. Seda saab võtta erinevalt. Õnneks on inimesed tugevad ning sõbrad selleks, et neid tugevamaks muuta. Mis ei tapa võiks ju teha tugevamaks?
Minu elu on hetkel piisavalt lihtne. Ma ei ole endast suutnud veel piisavalt aru saada, et teha järeldusi, aga ehk jõuab asi kunagi sinnani, kus ma oskan olla enda vastu aus. Mitte, et seda väga vaja oleks, aga varsti ilmselt juba on.
Ma püüan olla rõõmus edasi, sest ma nägin täna toredaid inimesi, keda ma näen väga harva. Sugulasi on tore omada, sest nendega jutu ajamiseks ei pea olema ülihead põhjust, on vabadus hakata rääkima millest iganes ja jõuda kõikjale ning ei ole barjääre, sest 15 aastat tagasi kaheaastastena olid 3 jõnglast juba koos, nüüd harval kohtumisel kulub jälle vaid veidi aega, et võõrastamisest üle saada ning vabalt suhelda.
Täna olid jalgpallis need kohtumised, mille pärast jalgpalli armastatakse. Sa ei või kunagi teada, mis tuleb, kuidas mäng on 5 sekundi pärast.
Öine melanhoolia hakkab maad võtma ikkagi. Ma suudan olla õnnelik pisiasjade üle ning seda ma kavatsen teha. Rõõmustage ka, te suudate seda!

I can't live with or without you...

neljapäev, 1. juuli 2010

Ööelu

Täna proovisin ööelu. Päev oli olnud ülipalav ning toonud uue soengu, seega kolmveerand üksteist kodust välja ja linna poole ajama. Kaheteistkümneks oli kõik kokku kogutud ning suund võetud. Sissepääs tasuta, ilma dokumentideta. Omapärane kogemus, aga tagasi ei tõmba. Võib-olla kunagi teatud seltskonnaga koos, aga kindalsti mitte lihtsalt. Edasi läbi öise ilusa Tartu jõe äärde juttu ajama, Mökut ja Zavoodi vaatama ning küüslauguleibu sööma. Kella kahe paiku tuli aeg koju minna ning mul oli eskortteenus jalgrattal, aitäh!
Täna veendusin, et ööd on soojad ja ilusad ning rahulikumalt on need mõnusamad.

kolmapäev, 30. juuni 2010

Kuumuseaeg

Esmaspäeva hommikul ma ärkasin vara ja olin enne kella 9 juba abis töölepinguid paljundamas. Esmaabi kuulasin ka natuke, aga kuna ma teadsin juba seda, siis ma lõpuni ei kuulanud. Mängisime mänge ning järsku selgus, et bussini on 5 minutit. Jalad selga ning minu meelest said kõik Raadile kohale, kus toimus ekskursioon ning pärast laksin jala linna, kus kui me kolmekesi kõndisime, püüdis üks jalgrattur meid läbistada ning mina sain lenksuga täie hoo pealt vastu kätt. Ostsin endale praeguste ilmade jaoks uued lühikesed püksid, mille taskud ei pea hästi asju kinni, aga muidu on mõnus.
Eile käisin vaktsineerimas ning turul. Õhtul orienteeruma ja ujuma. Lihtsal rajal oligi seekord igav, kuigi pikkuse poolest oli rada hea. Jalgpalli vaatasin ka (No way..Ma tean;)) Kuna Portugal kaotas, siis ma ei olnud olukorraga rahul ning läksin välja jooksma. Ja ma suutsin joosta kogu ringi, mille ma ette võtsin. Seda ei olnud palju(mingi 1,5km), aga vähemalt ma sain sellega hakkama.
Viimasel ajal on tapvalt palav. Jube. Kell 12 ÖÖSEL oli 19 kraadi sooja.
Ja siis ma lähen palavaimal ajal riiki, kus eeldatakse 35 kraadist soojust juuliks.

pühapäev, 27. juuni 2010

Juhuslikult maale

EIle oli mul ilus plaan lebotada ning Lõunakas käia. Läksingi lõuna paiku Lõunakasse ning juhuslikult sain teada, et issi on seal:) Seega ei mingit poodides käimist enam, maale minek:) Ilus ilm ning konditsioneer ei tööta ja autos on 1,2 TONNI kive. Kuidagi vedas bussike ennast ikka edasi ning mina ajasin endale šokolaadi peale. Poest ma midagi saanud ei olnud ehk riideid mul ei olnud rohkem kui need, mis seljas olid. Lõin sõrme vastu haagist veriseks ning plaaster peale ja pool tonni kive üksi maha tõsta ükshaaval. Hiljem ülejäänud ka maha ning jalkat vaatama. Mängude vahepeal asjad kärule ning Väiksema Vennaga jalutama:) Käisime järve ääres ning jõudsime väga palju juttu ajada. Paljajalu kõndida oli mõnus - just see, mis on seni puudu olnud. Saun ning jalgpall õhtuks ka ning oligi tulnud mõnus päev. Hommikul rahulikult passida, mutti uurida ning siis kou tulla:) Päike paistab ning on ideaalne suveilm:) Püüan õue pääseda varsti:D

20.36
Õues käidud:) Minna kella 3 kanali äärde, aga seal oli nii palju rahvast, et me läksime jõe äärde mängima. Ka seal oldi ees, aga peagi saime platsi ning 3h võrku sai tõsiasjaks. Mõnus oli, ma olen randiline nüüd..Jälle..Aga savi kah:) Lõbus oli ja see on põhiline.

neljapäev, 24. juuni 2010

Jaanipäev

Jaanipäev möödus jalgrattamatkaga ning õhtuse tule ja jalgpalliga:)
Täna käisin orienteerumas. Väsitav, aga mõnus:)

teisipäev, 22. juuni 2010

Vabadus

Laupäeval käisin koos issiga ühel sünnipäeval. Elektrisüsteemi ühendamine ja murumängud olid põhilised. Ma ei saanud üldse hakkama, aga see ei olnudki oluline;) Elektrisüsteemi ka tööle ei saanud, aga ühendada kokku ja lahku sain ma keldris juhtmeid küllalt:)
Eile oli vinge päev. Jõlkusime Lottaga ringi, lugesime pooltel raamatupoe raamatutel pealkirjad läbi, sõime jäätist vihmas, ajasime juttu ja läksime Lille jalkat vaatama. Kiusasime (korrektsuse huvides: mina kiusasin) natuke Tonit, aga kuna mäng oli sisutihe (7:0 ikkagi ju) ei tulnud sellest suuremat asja. Käisin ostsin roosi ning siis mängisn lauajalkat. 7-8 mängu, kõik kaotasin, aga mitte kunagi nulliga. Kuigi peaaegu oleks..Aga loomulikud faktorid võidutsesid. Sünnipäeva pidada natuke, ma olin esimene, kes jalga lasi. Mulle tuldi järgi, läksime Amakule külla. Mõnus oli lihtsalt juttu ajada.
Õhtul koju sööma väga head kohupiima kooki ning vaadata jalgpalli.
Täna olin ma tubli ja ajasin ennast vara üles, sest mulle oli öösel selgeks tehtud, et ma pean 11 linnas olema. Ma jõudsin täpselt 11 kohale ning siis ma olin Toni järel esimene. Tegime kooki sepiku, küpsiste, hapukoore ja jogurtiga. Üllatavalt hea tuli isegi. Põhjus oli Lille Maja direktrissi sünnipäev:) Tore oli juttu ajada ja lihtsalt mõnusalt aega veeta. Ma suutsin saada endale ka töökohustuse - sõida bussiga kaasa:D No proovime ära;)
Pärast jalkat vaadata, teha olematute vahenditega süüa ning muid põnevaid asju;) Tore, et Tartu on nii väike ja sa leiad sõbrad juhuslikult üles, et neid kaasa vedada:) Väravaid sai näha ning õnneks on võimalik vaadata mõlemat kohtumist (loominugulist riikidevahelist lähenemist kõigile!)
Seda ma ümisesin, kui ma sain 8. korda lauajalkas pähe..When I get older I will be stronger...

pühapäev, 20. juuni 2010

laupäev, 19. juuni 2010

Unipiha laager

15. juuni
Kell 7 äratus, et jõuda aktusele kella 8 ning enne seda pakkida veel mõned asjad kaasa. Aktus on pidulik ning muidugi on teemas valge pluus ja must seelik ning tekkel ja mustad kontsakingad. Uueks aksessuaariks on seljakott, mis kaalub üle 20 kg. Ma jõudsin seda tassida, aga ma just ei nautinud seda ning trepist kontsade ja kotiga oli üsna omapärane minna ja huvitaval kombel sain ma ka tähelepanu aatriumis. Hakkama ma sain. Kiituskiri käes ning peagi Lottale antud kolisime Hiiega õue Tonit ootama. Küsimusi kottide kohta tuleb päris mitu, aga õnneks jõuab peagi kohale hea soomlane ning tassi minu seljakotti ning ühte Hiie kolmest kotist. Kaisa tuleb meid bussile saatma ning me liigume neljakesi Vanemuise juurde. Peagi tuleb ka Reelika ning kuigi meile pakutakse ka võimalust minna mingi ekskursiooniga Karulasse, siis leiame õiged inimesed ikkagi üles ning ootame oma kotihunnikus ning teeme grupipildi, kust puudub Kauri. Buss on üsna suur ja mugav ning pooltühi. Tagumine rida on meie ning kõige kõvemat häält suudame me teha küll. Laagrisse sõidame Nõo kaudu ning Unipihas oleme umbes poole tunniga. Unipiha algkool, kus me paiknesime, asub Pangodi järve  ääres. Kõik on mõnus ning tore, asjad maha laotud, antud vaba aeg telkide ülespanekuks. Võtame telgi koti, teeme lahti, kiled on olemas, saab laotatud laiali. Ja siis selgub julm tõsiasi.
Vardaid ei ole. Neid vardaid, mis hoiavad telki püsti kotis ei ole. Tõesti armas, algavad kõned ning telefoni loopimine, kui esimesed 4 kõnet positiivset tulemust ei anna. Õnneks on olemas emad, kes teavad kõike ning leiavad üles kodust vardad. Kauri käib minu poolt läbi ning võtab kaasa vardad, et telk püsti saaks ikka. Seni on vedelemine, mängud. Viimase mängu ajal lähme Hiiega Kaurile vastu ning saame teada ka, kus pood asub. Poes on sees purskkaev, ikka väga peen. Istume kivil, laulame ja ajame juttu. Kauri tulebki ning siis on meie seltskond koos. 4 noort ning noorsootöötaja. Söök ning ka meie telk saab püsti ning asjad sisse laotud. Magamiskohtade jaotus tuli väga lihtsalt ning me oleme kõige ühtsem noortekeskus - kõik ühes telgis. Võrkpall on leitud ning algavad esimesed sammud õppimaks mängima. Ujumas sai ära käidud. Õhtul sai oldud omaseltskondlik ning mugitud head ja paremat ning juttu aetud. Reelika sai sõnumi eksamitulemusega ning me rõõmustasime koos temaga, et ta saab lõpetada kooli. Kell 1 magama. Magamine nägi välja selline, et diagonaalis üle kahe inimese võib magada, ainult ühel õnnestub kohe magama jääda, inimesi järjest kaob telgist. Ühel hetkel öösel ma avastasin, et viiest inimesest on järgi ainult 2 ning telk on väga külm, seega pusa peale, et magamiskotis soojem oleks. Minul õnnestus kell 3 magama jääda.

16. juuni
9. 30 oli ideeliselt äratus, siis ma vist tegin silmad lahti ja äratasin äratuskella omaniku üles. Tegelikult me veel ei ärganud. Natuke uimerdamist, söömist ning "lumesõda". Pärast neid tegevusi algas meie korraldatud improprogramm. Algul olid kõik väga tagasihoidlikud, vaiksed, passiivsed. Asi edenes mängude muutudes, kuid ma arvan, et see oli väga kasulik. Lõunasöögiks oli supp, mida mina muidugi ei söönud. Magustoiduks oli kissell, mis oli väga maitsev. NoorteTV õpituba, filmiklipi tegemine.  Võrkpalli ning ratsutamist ja tsirkuseõpituba. Näomaalingud - mina joonistasin Toni käele kassi ja värvisin ta nöo roosaks-lillaks ning kirjutasin mingeid asju peale. Ilmselge fantaasiapuudus. Minu nägu oli sinine ning paari kollase märgiga, kuid üldmulje jäi kui smurfist. Värviliste nägudega võrku, siis ujuma, et nägu puhtaks saada, riidesse ning batuudile. Mina olin blokkija, kes ei võtnud magamsikotti kaasa, aga õnneks oli üsna soe ning ma sain alati kellelgi külje alla pugeda ning ma ei kukkunud pidevalt pikali. Jälgida ufosid, laulda, hüpata, karjuda, nautida lihtsalt kõike seda, mis toimub. Ma olin saanud oma geograafia tulemuse, mis oli üsna hea, kuigi mitte võrratu: 93punkti. Rõõmustamiseks oli siiski põhjust ning minu ja Reelika õnnestunud tulemusi me ka tähistasime ning kuigi telgisisene meelelahutus tundus ohutu, suutsime siiski pigistada välja ka paar tilka verd. Kella 3 paiku magama ning öö oli tunduvalt soojem kui eelnenu.

17.juuni
Taas tavaline äratus, kuigi uni tundus väga ahvatlev ning kuigi me ei liiunud kiirelt olime me hommikusöögi lauas ühed esimestest. Kõik olid saanud endale salasõbrad ning pidid tegema ka heategusid. Põnevust jagus. Päeva teema olid projektid. Ma pole ammu nii palju rääkinud sama mula ning kaitsnud projekte. Kuigi ma vahetasin tiimi, loodan, et minust saadi aru. Diivanitelt läksin ma noortevahetuse juurde ning eelarve koostamine oli päris tore pevitamisviis. Eelarve tuli kahenädalasele projektile 488 000 krooni. Kuulasime veel taotlemise võimalustest loengut. Võrkpall kuulus igasse vabasse hetke ning mulle hakkas see täiega meeldima. Oluline osa oli õhtused etteasted. Mina olin koos Toni ja Hiiega ning teemaks oli noorte omaalgatus. Siis me tegime, mida ei tohi teha, kuigi see ei tulnud väga hästi välja. 5 asja mida ei tohi teha. Esiteks, ära räägi rootsi ja soome keelt nii, et teised ei saa aru, et tegemist on erinevate keeltega. Teiseks, ära torma ringi ja räägi telefoniga nii, et teised arvavad, et tegu on mitme stseeniga. Kolmas stseen tuli meil väga hästi välja, sest me olime totaalses üksmeeles valmis ostma 10 euro eest kõike, alustades arvutite, kaamerate ja muude vidinatega. Neljandaks, ära unusta ära neljandat stseeni. Meie neljas stseen koosnes sellest, et minul ei olnud meeles, mida teha ja Toni ei hakanud pihta ehk me seisime ja vahtisime lihtsalt teinetesele üsna pikalt otsa. Kuni tuli viies stseen. Viiendaks, karjumine ja kaklemine on kasulikud, kui lõpus ära leppida. Kommipakke saime me õhtu jooksul lausa kaks ning õppisime veel suffle'it. Põnev, aga väga sokivaenulik tants.Batuudi võimaluste kasutamine ehk lennutada kõiki võimalikult kõrgele. Kell 2kolisime ära ühte telki, üsna väike, 4 inimese telk, kus elas 2 inimest. Telgis oli 10 inimest ja kitarr. Laulda kõike ning siis hakata mängima noh mängu. See on naermise peale ning lõbus on see siis, kui sa oled nõus võtma lõdvemalt, mitte kramplikult end tõsiseks sundima. Väga lõbus oli ning ainult Hiie püsis naeruvabana. Kell 4 minna võrkpalli mängima ning enne seda sain mina naeruhoo üleväsimusest, igaljuhul ma lihtsalt naersin ja naersin. Kell 6 jõudsime me magama.

18. juuni
8.00 oli eriline äratus, mis ei tundunud üldse ahvatlev. Kaua siiski kolinat ja lärmi ei talutud ning noored ristiti ära. Üks projekt, mida me hakkamegi tegema kirjutatud, pakkisime asjad kokku ning kuigi haavatutega, saime minna võrku mängima. Mulle meeldib rannavõrkpall. Ma tahan veel. Kella neljaks tuli buss ning väga ruttu jõudsime ka Tartusse, kus selgus, et Lille maja on kinni ja Kauri on kõikvõimas koormakandja.

Üldplaanis oligi selline. Paljud hetked on puudu, sest mul on ikka üleväsimus, aga paljud ei ole kirjeldatavad.
Laagrist õppisin ma soomekeelseid väljendeid ning sain uusi tutvusi ning vinge suvealguse!

Aitäh kõigile, kes olid vinged seal laagris, eriti muidugi Hiiele, Reelikale, Kaurile ja Tonile:)

esmaspäev, 14. juuni 2010

Laagrisse

Jalgpalliülekanded katkevad nüüd:) Mitte, et ma mänge ei vaataks, aga internetiühendus ei tundu reaalne järgnevatel päevadel. Laager Unipihas 15.-18.06 tõotab tulle omapärane. Vähemalt minu pakkimismaneeri järgi.
Näited, mida leiab minu kotist/koti küljest:
  • 1 telk 
  • 2 magamismatti
  • 3 magamiskotti
Ma olen varustaja. Parem oleks, kui Toni mõtles tõsiselt, et ta kannab mu kotti. Muidu on jama, sest ma jõuan seda vedada iseenesest. Aga homme on aktus ehk kõrged kingad, valge pluus, seelik ja tekkel.
Ja muidugi suuuuuur kollane seljakott.
Elagu laagrid ja aktused!

Meeste tantsupidu

Sattusin ka tantsupeole esimest korda elus. Ma ei ole kunagi käinud ühelgi üldlaulu- ega tantsupeol, aga ma olen jõudnud nüüd ühele tantsupeole ja kolmele laulupeole. Aga kõik selline kultuur sobib mulle. Ma olen osa sellest ning selle üle uhke. Ma ei laula ega tantsi, aga ma oskan käsitööd ning keelt:) Parem kui mitte midagi.
Jalgpall on siiski võimas.
Ma olen sõltuvuses.
Alžeeria - Sloveenia 0:1
Väga juba, praak ning igav. Värav tuli, aga ilu mängus ei olnud.
Serbia - Ghana 0:1
Mängust nägin ainult kokkuvõtet. Mul on serblase pärast kurb meel.
Saksamaa - Austraalia 4:0
See oleks mäng, mida ma vaataks. Ma nägin lõpuosa, kuid kokkuvõtte järgi oli niiii palju uhkeid võimalusi, et seda vaataks. Igatahes selle turniiri ilusaimad väravad olid selles mängus:) Kuigi mul ei ole päris kindlat lemmikut, siis Saksamaa on üks neist, kes meeldivad;)

laupäev, 12. juuni 2010

You know it's serious!

Jalgpallist alustuseks.
Kreeka - Lõuna-Korea 0:2
Ma ei näinud mängu, sest ma olin Türil, aga ma jälgisin tulemusi autost ning lugesin otseülekannet. Vähemalt sain ma 2:0 värava puhul kohe sellest teada ja kaasa elada. Grillfest oli hea toiduga ning porine. Kommi sai ka:D
Nigeeria - Argentina 0:1
Sellest mängust nägin ma hispaaniakeelset esimese poolaja lõppu. Siis midagi väga kriitilist enam ei toimunud.
Inglismaa - USA 1:1
Mina ka ei anna Green'ile andeks sellist eksimust! Inglased siis ammugi ei anna, kui nüüd mingi jama tekib selle tagajärjel. Rooney on võimas ja Gerrard on võimas ning ameeriklastel on Donovan. Nad teevad tohutut tööd, veavad mängu, isegi kui keegi enam midagi väga ei taha enda peale võtta. Tublid:) Muide, Johnsonil on ka lahe soeng. See on väga-väga populaarne.

Täna oli kallikampaania tänuüritus. Tore oli, kuigi inimesed on natuke liiga blokkivad, liiga ülemeelikud ning lärmakad. Ja siis olen mina ainus, kes on kohusetundlik, peseb ära nõud, koristab ning laob nõud ümber.
Miks mul on kohusetunne?
Mulle meeldib see, aga tõesti, miks teistel siis seda ei ole?
Küllap ma võtsin kõik endale.

reede, 11. juuni 2010

Lõpuks ometi

Mehhiko - LAV 1:1
Algust ma ei näinud, aga mõlemad väravad olid vaatamist väärt. Mängijaid ma veel ei tunne, aga mõlemal poolel on lootustandvaid Torredo näiteks. Seisjäi viigiliseks, aga parem mäng oli kui õhtune.
Prantsusmaa - Uruguay 0:0
Väravaid ei tulnud, üsna igav oli, palju vigu ning isegi üks punane kaart. Põhiline aeg kulus soengute jälgimisele. Eriti Malmouda oma;)

Vähemalt nüüd on see käes:D MM nüüd ja praegu:)

Jalgpall!

neljapäev, 10. juuni 2010

Soomaa

Klassiekskursioon Soomaale oli üsna tore ning üllatavalt rahulik. Me oleme ikka väga head.
  • Sood ja rabad on ilusad
  • Kilesaun on mõnus
  • Jõkke kukkuda ei ole tore
  • Kanuutades ma ei kukkunud jõkke
  • Tünnisaun on hea
  • Külm vesi on mõnus
  • Tuli on mõnus
  • Sääsed on pahad
  • Telgid ei ole minu lemmikud
  • Sääsetõrje on hea (Aitäh, Joanna!)
  • Vihm öösel ei ole alati positiivne
  • Telgi lammutamine uneajal ei ole tore

Täna jõudsin käia läbi ka Lillest, sain teada midagi täpsemat laagri kohta..Telgid:S 3 ööd telkides. Mul ei ole telkide vastu midagi, ainult see on ebaseltskondlik, märg ja sääsene:)
Ja kui telekat ei ole, on jama!
Ma võtan endale jalgpalli kontaktisiku, kui muidu ei saa.
Vabatahtlike?

kolmapäev, 2. juuni 2010

Silmades on midagi

Pruunid silmad avanevad, pilk liigub alt üles,
uuriv, kergelt viltu.
Äratundmistunne tekib, silmad vidutuvad,
naeratus tekib ja laieneb.
Taas tõsine pilk silmis,
suunatud sinistesse silmadesse.
Küsivalt kallutatud pea,
juuksesalk vajumas ette.
Miks, on sõnatu küsimus.
Sinised silmad liiguvad,
velklevad, naeratavad.
Tarduvad hetkeks, otsides punkti.
Küsimust nähes kohkuvad, taganevad,
peituvad ripsmete varju.
Pruunid silmad naeratavad,
kurvalt, läikivalt, aeglaselt.
Pilk jälgib veel sinised silmi,
lootusetult, kuid hoolega.

Inspiratsiooniks oli:  
Blue-eyed boy meets a brown-eyed girl
Oh oh oh, the sweetest thing


P.S.
See ei ole kellelegi ega kellestki isiklikult!

teisipäev, 1. juuni 2010

Laste eest kaitstud

EKSAM
Riigieksam geograafias siis.
Ära kunagi kaota punkte seal, kus neid kaotada ei tohi. Leedukad, muudate oma pealinna nime ajutiselt ära?
Muidu oli eksam tehtav ning 11.15 oli mul valmis,. Leidsin ühe komavea ja palju kaardivigu eksamis.
Pärast eksamit Lille, et vahetada ära riided. Sukad retuuside vastu, must põlvini seelik miniseelikuks, valge pluus topiks. Tossud ka muidugi jalga Linnast osta paberit ning siis joosta appi.
ABI
Paneme telgi püsti. Paneme. Miks ainult mina panen? Miks juppe ei ole. Olgu, teeme lühema. Kui telk oli peaaegu koos, selgus, et kõik oli vale. Mis siis ikka, lahti ning uuesti kokku. Õigesti. Mina juhendasin jooksin ja seletasin. Üllataval kombel, oli mul ruumiline taju ja nägemine korras. Ideaalne. Kõik rakendatud ning telk püsti.
Ma olin üliväsinud sellest organiseerimisest ning läksin mujale appi. Varsti sain teada, et telk lendas minema ning see võeti lahti. Nii palju minu pühendumisest.
Natuke mujal abis, kallistamas, Turuhoones, Lillest läbi ja sööma. Söök oli hea, aga ma olin nii väsinud, et ma magasin pooleldi laual. Süüa ning siis saada energiat, et lollitama hakata. Joosta läbi vihma telgini ning siis edasi. Saades üsna märjaks, teha Soome lippu, osaleda õnneloosil, tõlkida eesti keelt inglise keelde, vaadata esinejaid. Põhiliselt lihtsalt jõlkuda ning juttu ajada.
Vihm läks tugevaks ning varsti pidi hakkama telke alla võtma. Miks ma olen selline, kes aitab vähegi, kui jõud üle käib? Ja jõud käib üle, kasvõi tahtejõuga. Siis lahkelt pritsiti mind vett täis ning leiti, et ma olen ainus, kes saab märjaks seega osaleb märja T-särgi võistlusel. Vapustav. Kahekesi võtta maha suur telk, toppida see imevahenditega kotti, vedada see läbi pargi ning minna lava ette hüppama.
 Väsimus sai võitu ning kodus on hea olla, Väsinult nüüd veel õppima. Inglise keele arvestus homme.