kolmapäev, 28. juuli 2010

Järvemuuseumi reis

Teisipäeva hommik algab kell 9, et hakata kooki küpsetama. Lõpuks valmib 2 kooki ning telefoni ja msni teel lepime kokku viimased detailid reisi alguse kohta. Kui ma olen bussis selgub, et otsustame ümber alguskoha ning kõik õnnelikult nr 1 bussi maandunud on tutvumisring ning Lõunaka juures toimub esimene jagunemine.
Olivia ja Kauri saatsime Valga mnt'd mööda Reelikat peale korjama ning mina, Kalle ja Kristjan läksime Viljandi mnt'le hääletama, et Kristjani saabumine oleks Reelikale üllatus. Esimene kuumas jalutuskäik tehtud, läks hääletamiseks. Kui traditsiooniline pöidla viibutamine ei aidanud, siis algas kunstipärane pöialde liigutamine (Päike). Ka see ei andnud soovitud tulemusi. Äärmuslikumad vahendid tuli käiku lasta - noormehed kandsid neoonvärvides ujumistrikood ning värvilist ujumisrõngast, pärast pikka üritamist õnnestus meil saada peale ühele Ladale, mille omanik viis meid Puhjani, edasi tegime söögipeatuse ning hääletasime edasi. Väga kaua ei võtnud keegi peale. Poisid leidsid ajale parema rakenduse ja ronisid tee kõrval olevale ehitisele, muidugi õnnestus mul samal ajal, kui nad ronisid peatada Nissani, mis viis meid Rannu risti. 17km silt nähtud algas vantsimine. See ei kestnud kaua, sest me saabusime liinibussiga samaaegselt peatusesse. Tühja tee nägemine viis meid bussi ning otse muuseumi ette 15-kroonise summa eest inimese kohta. Me jõudsime kohale pool tundi hiljem kui teine kolmik ning esimese asjana suundusime üllatama Reelikat ja ujuma. Vees hulpis palju surnuid kalu, kaldal oli palju surnud kalu. Hüppasime, ujusime, läksime kohviku juurde, vaatasime muuseumi üle, laulsime, läksime veel ujuma, lasime enda peale karjuda ja siis suundusime edasi Limnoloogiakeskusesse (küla). Telgid püsti panna ning paadiga sõitma. Aega on, filmime, ujume, Kauri ja Olivia võtsid kanuu ning läksid kaugemale. Käia ujumas paadist, mitte saada sügavas vees paati, kukkuda paadist vette ujumamineku ajal. "Käigukast oli munadel valepidi!" (umbkaudne meenutus kalade sabast järgi vedamisest ning loodusklassi hiilgavast kalapaljunemisteooriast). Paadiga olime üsna kaua veel, siis me leidsime tolle küla parima inimese taas üles, kes andis meile vett ning soojendas meie kartulipudru ja pihvid, mida me ühes telgis sõime - selle telgi kõige pikemaaegsem inimasustus reisi jooksul. Pärast sööki mängisime natuke võrkpalli seitsmekesi ning siis tegime lõkke, laulsime, poisid hüppasid üle lõkke ning võrdlesid pärast krussis karvu. Minu tehtud kook läks ka väga edukalt. Mingil hetkel kadus Kalle ära, ma läksin otsima, leidsin ta järve äärest parve otsast vaatamas äikest, vaatasime natuke koos ning kutsusime teised ka. Oli peaaegu täiskuu, välgunooled sähvisid ning igaks juhuks panime telgile katte peale, aga õnneks sadama ei hakanud. Tagasi lõkke äärde ning osa seltskonnast läks magama. Neljakesi - mina,Olivia, Kalle, Kauri - kolisime oma kraamiga kohta, kus oli paat, mida lubati meil kasutada. Pool kaks läbi läksime taas veele ning laine hakkas vahepeal tõusma, sest äikesetorm oli lähenemas, kuigi ta ei jõudnud kohale, siis järvel andis tunda. Mina sain sõuda ning lainega risti või diagonaalis on raske sõita, kui kõik õpetavad pidevalt või norivad. Õnneks on rahulikkus ja kannatlikkus minu sõbrad. Me ei olnud öiseks sõiduks võtnud kaasa ujumisasju, seega kokkulepped, silmad kinni, selg keerata, ning 3/4 seltskonnast käis ujumas, idee algataja ujuma ei tulnud. Kaldal laulsime ning kell 3 otsustasime, et jääme pilliroole magamiskottide vahele ning ei koli kuhugi mujale - nt telki. Kolmekesi ühe magamiskoti peal teist peal hoides ei saa mugavalt olla, aga külm ei hakanud, sest meid oli piisavalt palju ja öö oli soe. Äratuse panime 5.30. Und ei saanud meist keegi, laulmine käis pidevalt üle. 4.30 otsustasime minna paadiga sõitma ning lained olid märgatavad, kuigi ümber me paadiga ega kanuuga ei käinud. Hommikune ujumine, kui vesi on soojem kui õhk ning kuivi rätikuid enam kusagil ei ole. Mõnus oli, siis läksime hommikusööki tegema. Kell oli seitse saamas. Uus lõke, väiksem kui õhtul, et grillida vorste ning pärast sööki veel paati. Sõitsime tiiru, mina ja Kalle läksime peaaegu tülli, sest üks aer oli minu käes, teine tema, ning kokkuleppele kuhu me sõidame me kiiresti just ei jõudnud. Tegelikult ei olnud mingit tüli. Kui me hakkasime kaldale lähenema, avastasime, et veeteede ametist on keegi mootorpaadi juures - meil ei olnud kellelgi päästeveste, seega paat kiirkorras kaldale, inimesed välja, 2 inimest laagriplatsile, Kauri ja Kallega passisime natuke aega roo vahel, aga siis läksime keerasime paadi ümber ning aerud käes jalutasime mööda, aga mingit probleemi ei olnud ning me panime kõik ilusasti tagasi oma kohale. Telgid kokku, sest usinamad olid poole seitsmest saati nõudnud kojuminekut, kell 9.15 olime asjad kokku saanud, tagasi andnud, veed täitnud, tänanud, saanud tagasikutse ning hakanud astuma mööda teed.
Algul olime kuuekesi koos, tegime kahesed paarid, mina olin Kauriga koos. Reelika ja Kristjan said 2 km pärast jalutuskäigu alustamist peale ning nemad said autodega Tartusse ilusti. Meie, kes me olime teel, kõndisime neljakesi üsna koos, sest igav oli. Tegime ka joogi- ja puhkepeatuse ning sõime maasikaid ja mustikaid küpsistega. Veevarud olid inimese kohta 0,5l ning teekond tõotas tulla pikk. Tampisime üsna pikalt. 8km pärast jõudsime suuremale teele, kust me peale veel ei saanud. Veevarud hakkasid lõppema, läksime Kallega Rannu servas ühest majast vett küsima, 2 poissi andsid meile 2,5l puhast vett ning me olime valmis seisma silmitsi uute raskustega. Rannu poe juures tegime peatuse ning kokku hävitasime 10 jäätist. Istudes lained justkui kõigutasid meid veel ning teekonna lõppu ei olnud näha, lootsime, et Elvasse ei pea jala minema enam. Päris ei pidanud, mina ja Kauri saime u 2km pärast Rannut peale ehk pärast 3h 21min kõndimist/hääletamist. Kahjuks ei olnud autos kohti ning me olime nüüd hargnenud ning Kalle ja Olivia ei saanud veel peale ning jalutasid veel paar kilomeetrit - nemad said peale 20min hiljem. Me saime Valga maanteele, kus keegi meid peale ei tahtnud võtta, kõned teisele tiimile andis roppu sõimu ning süüdistusi. Kalle ja Olivia said peale ühele naisele, kes läks otse Tartusse ning nad korjasid meid Valga mnt'lt peale - seega saime lõpuks neljakesi koos sõita. Tartu tundus nii kodune ning me Kallega suundusime nr 1 otsima, teised nr 4. Bussini oli aega ning Lõunakeskusest ostetud 1,5l Kellukest läks väga asja ette ning me jõudsime ülitäpselt bussile. Väsinud, aga õnnelikud ning minu viimane kilomeeter jala ning jook oli täiesti otsas.
Keeruline koht, kuhu minna, aga kokkuvõttes oli ülilahe! Eriti tänu inimestele ja paatidele.
Aitäh, et kutsuti ja aitäh, et tulite, kui mina edasi kutsusin.
Kui me metsas peatuse tegime ja Olivia pilti tegi.
Treffneristid leidsid Treffneri postkasti

pühapäev, 25. juuli 2010

Folgitud

Neljapäeval sain ma väga põneva küllakutse, mis edu korral saab teisipäeval teoks, sest neljapäeval ma suundusin perega folgile ning ei saanud külla minna.
Viljandi folk on üsna tuttav, kuigi ma olin seal 3.korda. Samad kohad, samad head artistid, muidugi ka uut ja põnevat ning palju toredaid inimesi, kellega juttu ajada, aega veeta või midagi teha.
Esimesel päeval olin põhiliselt koos Kadri, Liisa, Brita ja Liina-Maiga või magasin. Kontsertid olid toredad, Vägilased oma hiilguses ning ussijooksus lagunes mu sandaal. Sellest ei olnud väga hullu, joosta ja hüpata sai ikkagi. Pärast kontserti sattusin ma juttu ajama kirku ette ning juttu jätkus kauemaks. Inimesed, keda ma kunagi näinud ei olnud olid altid suhtlema ning mitmeid  teemasid arutama, kokkuvõttes jäin ma kauemaks, kui ma arvasin ning telki kontserdile ei jõudnud.
Neljapäeval oli ilusaim äike, mida mina olen näinud. 2,5h välke ning lõpus ka müristamist - kuni 30 sekundit korraga.
Reede hommikul ärgates oli esimene eesmärk leida vesi. Väike külma veega tiik oli parim, mida hommikul soovida. Reedel saabusid Viljandisse ka Hiie, Merike ja Randon, kellega koos oli vägagi tore.
Laupäeval saabus ka Kaisa ning pärast rannaskäiku saatsin kõik nad teele - alustuseks Pärnusse. Enne keskööd startisime tagasi koju.
Täna käisime sugulastel külas ning karjääris ujumas.
Justkui midagi erilist ei olnud, aga inimesi oli tegelikult palju rohkem, kellega sai juttu aetud ning pisiasju, mida sõnadega on raske edasi anda näiteks sõnumid Janile.

teisipäev, 20. juuli 2010

Sõprade laul aka Õhtu rõdul

Hommikupoolik maha magatud pärast 2.30 magama minekut ning raamatukogus käidud tuli teha plaan. Plaan oli minna mängima võrku. Plaan teostatud: Kalle sõitis mulle rattaga natuke vastu, ootasime, peagi tulid Reltz ja Krissu ning siis Hiie. Mängisime pisut ning võtsime kampa veel 3 noormeest ning vahepeal saabunud Kauri.
Minu pall on natuke tühi, tunda annab, et pole pikalt mänginud, mitte et oskaks, aga refleksid ei ole enam need, kui iga päev sai mängitud.
Pärast ujumistiiru jäime neljakesi ning laulsime pisut rannas, aga tuli idee minna linna laulma ja raha koguma. Minu poolt pidime häälestaja võtma ning kaabu ja kitarri. Kell oli pool seitse.
Jõudsime kohale ning häälestasime kitarre, otsisime laule ning laulsime toas. Mul sai kopp ette sellest ning kupatasin kõik rõdule. Ja siis läks asi käima, ning kestis kuni kella 11, mil lõpuks linna jalutasime, et sealt 10min pärast jälle jalga lasta koju. Aga rõdust.
On sume õhtupoolik, 2 kitarri, 2 laulvat noormeest, kellel on kaabud peas, mis on riietusega sobitatud, soovilood, improlood, lindistamine, oma lood. Kõik kokku oli täiesti uskumatu ning neilt oli raske vahepeal silmi ära võtta. Tänane õhtu jättis minusse tohutult hea tunde.
Aitäh Kalle, Kauri ja Hiie!
pilt by H.-H.

Väga oluline lisa!

Kauri, sa oled geniaalne!

pühapäev, 18. juuli 2010

Sõltuvusest

Sõltuvus – paljudes magusates mullijookides leidub seda teelusikate kaupa.
 http://www.tarbija24.ee/?id=288908
Eesti ajakirjandus on ületamatu.

neljapäev, 15. juuli 2010

Hämmastavast riigist

7.juuli
Kott pakitud, viimasel hetkel riietus õhema vastu vahetatud ning bussi ronitud, et saaks korjata peale rahva ning sõita Riiga. Riias Lidost läbi ning lennujaama. Lennujaamas midagi põnevat ei olnud ning lend oli ka piisavalt pikk, et magada, sudokut lahendada ja juttu ajada. 3h ja 10min lendu ning siis öine Tbilisi lennujaam, kuhu vastu oli tulnud Eduard (meie kodumajutuse pakkuja). Asjad tuppa ning üsna pea magama.

8.juuli
Hommik algas mõistlikul ajal ning väga maitsva hommikusöögiga. Lihaga pannkoogid, kook, väga hea moos(ma sõin üksinda kõik ära) ning palju muudki. Söödud, sättisime end linna minema. Reisiseltskonnas olid mina, minu isa, tädi ning Georg, kes on mu nõbu. Väljas oli tohutult palav ning jalutuskäik ei olnud väga kiiretempoline. Jalatsiparandus ning väike turg läbitud seadsime suuremaid eesmärke. Eesmärgiks oli ronida ühe mäe nõlvale, et vaadata linna. Eesmärgi me saavutasime, kuigi teed sinna olid kummalised, ehituskvaliteet olematu ning rada koosnes lahtistest kividest (hiljem reisi jooksul sain ma teada, et see on väga hea rada!). Vaade oli ilus ning risti juures oli kirsse väga hea süüa. Mina ja Georg päästsime ära oma hinged, sest andsime kiriku kõrval olevale abipalujale mõne mündi.
Mäest alla käisime poest läbi ning läksime sauna. Saun oli iseenesest tore, aga leiliruumi põrand oli keev ning mädamunahais algul tappev. Kuuma vanni ma ei jõudnudki, sest see oli liiga soe, aga puhtaks küüriti meid kõiki. Vene keele mõistmisega tekkis vahepeal probleeme ning pesu lõpuks oli olnud vähemalt 3 korda, mil ma olin püüdnud liiga vara jalga lasta, viimasel korral lasingi, sest mulle määriti seep silma.
Pärast sauna käisime suveniiripoodides ning söömas. Meile määriti pähe ülivastikut rohelist värvi vedelikku, mis pidi olema limonaad.
Tagasi elamiskohta jõudes oli aeg pikutada ning öise rongiga.Kobuletisse suund võtta, ennem söönud ja puslet kokku pannud.
Rongist ja rongis.
Öine rong magamiskohtadega. Vaatasime ära Home Alone esimese osa, kasutasin võimalust käia wc's (uks jalaga lahti, ettevaatlikult otsid kuivema koha, uks jalaga kinni, hiljem uks jalaga lahti ja taas kinni). Uni tuli vaevaliselt, sest rong rappus korralikult, aga mina püsisin korralikult voodil ning ei näinud ka unes oma kukkumist, mille peale kõvasti karjuma hakata, erinevalt mõnest meist.

9.juuli
Hommikul andis igaüks oma parima äranägemise järgi infot, mis peatuses me väljuma peaks, aga lõpuks me väljusime ikka õiges peatuses. Meile oldi tuldud vastu taksoga ning majaperenaine oli vastas tervitamas. 3 inimest tagumisse ritta ning issi pagasnikusse pandud läks lahti u 1km pikkune sõit elamisse. Uhke maja oli, rõdusid , treppe ning palme ja banaanitaimi oli piisavalt. Kobuleti elu oli stiilis söö-uju-maga-uju-söö-maga jne. Must meri oli väga soe, u200m kaugusel ning kivine rand ei seganud rannamõnude nautimist. Süüa anti liiga tihti ja tohutult palju. Sealne majaperenaine oli üsna ettevõtlik tegutseja, aga ta lasi oma sugulastel enda peal elada. Seega oli majas üsna palju rahvast, kellega tutvuda. Öine ujumine tehtud läksime taas majja. Kesköö paiku, kui teised magama läksid, leidsime me Georgiga, et aeg on minna netti. Mina läksin öösärgi väel, sest ma eeldasin, et käime arvutis natuke ja siis magama. Tegelikkus kujunes teisiti. Meiega tulid 3 noort juttu ajama - õigemini 2, sest 3.ei rääkinud üldse inglise keelt. Sees juttu ajada, kui lärm tõusis kolida õue - meile tehti tee ja pakuti karuõlut. Juttu jagus ning inglise ja vene segakeelne arutelu sotsialismi ja marksismi teemal jõudis kaugemale, kui soovitatav oleks olnud. Kõik olid õnneks sõbralikud ning me ei hakanud oma arvamusi liiga põhjalikult seletama. Seltskond kasvas ning meile püüti selgitada, et vene keel on rahvusvaheline keel, mida me nüüd kohe rääkima hakkame (inglise keele oskus ei ole levinud). Asi kestis piisavalt kaua - mingi kell 3 saime magama.

10. juuli
Hommikusöök ning siis tänavanurgale, et minna Batumisse, mis asus paarikümne kilomeetri kaugusel ning mis on suurem kuurort. Maršrutka ehk liinitakso peatatud läks sõit lahti. Kohtade arv ei ole kunagi piiranud pealevõetavate inimeste arvu. Sõit ei olnud väga pikk, suund läks randa, jalutasime läbi linna ning vaatasime ringi. Rand oli rahvarohke, pärast ujumist viskasime parki pikali ning Georg tõi arbuusi, mida süüa. Pärast sööki pesta käed purskkaevus ning mul soovitati purskkaevu minna. Proovisin ära. Esiteks, seal oli mulle ikka üle poole reie vett ja teiseks, tuli politseinik, aga mul olid õnneks kiired reaktsioonid ning 2 sekundi pärast olime juba eemal. Tagasi Kobuletisse, tõeline pansionaat. Lehmad läksid mööda, tegime pilti, pärast küsiti, kas Eestis on lehmad ainult loomaaias. Õhtul läksime jalgpalli pronksikohtumist vaatama - kinno! Ostsime pileti ning vaatasime suurelt ekraanilt venekeelset jalgpalli. Mina ja issi vaatasime lõpuni, teised lahkusid varem. Pärast jalgpalli algas taas meeleolukas õhtu. Sõbrapilt tehtud, vene keelt kõvasti pursitud, "Tuljakut" ja Metsatölli lastud, karuõlut  (õlle alkosisaldus 12%) proovitud ning jäätist söödud. Õhtu moto oli "You are good people". Meiega jäeti vähemalt 3 korda hüvasti, enne oli facebooki sõbraks lisatud. Taas üsna hilja magama.

11.juuli
Sõidupäev. 1,5h Zugdidisse, sealt 5.5h Mestiasse mööda mägiteid, mis olid osaliselt lahkunud. Ühel peatusel tutvusime sigadega ka üsna lähedaselt. Mestias puhkasime ja jalutasime "linnas", tegelikult üsna küla, aga suuruse järgi siis linn. Lehmad, kanad, hobused, sead - kõik liiguvad vastavalt oma tahtmisele. Õhtul läksime Nino juurde (me ööbisime teises majas kohtade puudumise tõttu) jalgpalli finaali vaatama. Seal olid 2 hollandlast ning kari rootslasi ja natuke veel rahvast. Türgikeelne ülekanne ning mitte parim elamus, kuna mäng ei olnud ilus ja kuigi hispaanlased väärisid võitu, siis rõõmustavat seal midagi ei olnud.

12. juuli
Reisi tipp-päev. Seda ei saa kirja panna, mida ma tundsin, aga ma püüan ülevaate sündmustest anda.
Hommikul tuli 4veoline auto meile järgi, viis mäkke. Tunduvalt kaugemale, kui ette nähtud, tunduvalt aeglasemalt ning ohtlikumalt, kui tore. Käisime vaatasime ühelt künkalt üle risti, mille juurest hiljem rada alla pidi viima. Siis viidi meid veel natuke edasi. Mina, issi ja Georg jätkasime teekonda omal jalal. Algus oli raske. Iga 10m tagant hinge tõmmata, aga asi läks paremaks. Vaated paranesid ning vahepeal olid tasasemad alad. Mina ei roninud päris üles. Ma kahtlesin enda võimetes ning jäin umbes 3000m peale ootama. Lumi oli kõrval, päike kõrvetas ning väikesed tiigid pidid 200m sügavad olema. Istudes punusin karikakrapärja ning laulsin juppe erinevatest lauludest.
Tagasi allatulek oli pikk. Kui me umbes kell 12 hakkasime alla tulema, siis me ei arvanud, et see võtab aega ligi 6h. Algus oli ilus - tee, päike, laul ja naer.
Ühel hetkel selgus, et me olime läinud kaugemale, kui plaanis oli (me otsisime seda risti, mille juurest rada alla läks).Keerasime siis teelt ära ja siis algas seiklus.
Algul ei olnud midagi erilist. Jalutad murul, ronid natuke ja nõlvad ei ole järsud. Läksime üle oja ning kui me olime teisest nõlvast üles roninud, siis selgus, et mingit risti ei paista ning suund on ilmselt vastaskalda nõlvast üles. Nõlvad olid väga järsud ning ilma kinnihoidmisvõimalusteta. Mulle tundus hea idee ronida mööda kärestikulist oja alla poole ning siis õigel ajal laugemast nõlvast vastaskaldal üles. See kõlas paremini, kui see toimis. Algul läks kõik korda. Laskumised olid kas rahulikud või meetri kanti, aeglaselt ning ettevaatlikult sai turvaliselt alla, püksid küll märjad ja mustad, aga seda panin ma alles hiljem tähele, sest nii paljuga oli tegeleda. Kogu selle retke päike küttis täiega. Oja oli väga kasulik, kuni ühel hetkel..."Edasi on 3m laskumist sirgjoones". Me ei läinud sealt alla, sest meil ei olnud ühtegi laskumisvarustust. Nõlvast üles ei saanud ronida, alla ka mitte. Liiga kõrge kivine kukkumine. Tagasi üles ronida mööda oja ning kaugemale, kui enne, et äkki läheb asi paremaks. Ei läinud, sest ka üleval oli sein, millest üles ei saanud. Issi ronis mööda nõlva üles, me Georgiga laskusime taas, et minna laugemast kohast. Tagasi üles jõudime oli väsitav ning raske, aga ma sain hakkama. Hetk puhkust ning taas teed otsima. See manööver oli meil võtnud 2-3h. Ringiga saime me läbi, üle oja ning nõlvast üles. Jõudsime rajale ning pärast mõnda aega nägime ka seda ******* risti ees. Fotoseeria ning väike väljaelamine ning algas laskumine mööda rada. See oli u 1,5h tundi ning kui me oleks sealt üles läinud, siis me ei oleks ealeski sinna jõudnud. Tee oli üsna selgelt tähistatud, kuni lõpuni, kus tee viis taas ojja. Seekord oli see ainus võimalus. See ei häirinud meid üldse ning pärast pikka vintsutust jõudsime linna. Üle 8h ringi tampinud ning poes anti meile ülikiirelt joogid ning pakuti istet, sest meie näod väljendasid kogu emotsiooni.
Randid on tohutud ning reied olid kõrbenud kergelt, aga ei midagi korralikku. Väsimus oli algul tappev, aga hiljem ei tulnud väga kaua und.

13.juuli
Hommikul kell 4 äratus, kell 5 maršrutkasse ning Zugdidisse, sealt Maršrutka peale ning Tbilisisse. Kell 4 olime siis sihtpunktis. Magama ning natuke ringi kolama.

14.juuli
Tbilisi turud ning poekesed vaadatud, raha kogudes ringi tormatud. Rahast - neil on mündid ja paberraha. Suur raha on lari, väike tetri. 1- ja 2-larised on nii mündid kui paberid, aga paberid võetakse ringlusest maha. Me kogusime raha kuni 2-laristeni kõik eksemplarid.
Ostsin paar põnevat asja ning muidugi võtmehoidjaid.
Jalutasime seal, kus me varem polnud käinud ning seal, kus juba olime.
Pikutamist, juttu, telekat ning arvutit.
Öine lennuk viis meid Tbilisist minema kell 3.25.

15, juuli
5.45 Riias, kell 7 startisime Tartusse, 8 paiku koju

kolmapäev, 7. juuli 2010

Gruusiasse

Ma sain täna vennalt täiega kriimustada ja kolkida ning mul oli totaalne masendus mingil hetkel, siis see on täiesti kadunud ning mul oli väga tore õhtu.
Kitarr(aus olles 2 kitarri), rõdu, madrats, vari, läpakas (elagu wifi;)) ning mis põhiline - sõber.
Aitäh, et Sa tulid, kuigi jah, esialgsest eesmärgist täidetud sai vähe, aga seda minu süül pigem.
Jalgpall vaadatud, Holland finaalis ja see tähendab, et ma ei näe homset kohtumist.. Lennukis ju ei ole otseülekandeid või on? Võiks olla, aga ma ei julge sellele loota. Loota tuleb sõnumitele. Finaal ja pronksikohtumine lähevad jälgimisele kohalikest kohtadest juba, Mina ja minu vene keel saavad suure katsumuse, aga õnneks on käed-jalad ning muud keeled ka abiks.
Natuke rohkem kui nädala pärast tagasi.
Hetkel on lennuni jäänud veel üle 21 tunni, seega esmane pakkimine on tehtud, aga hommikul läheb kontrolliks, mis kaasas, mis maas. Põhiline on võimalikult õhukesed riided kaasa vedada. Ma loodan, et seal ei saja, sest muidu on problemaatilisem. Jopp ei mahu kotti ära.
Ai, viimaseks kolmeks päevaks lubatakse äikesevihma.
Äkki peaks ümber mõtlema? Või uue ilmaennustuse otsima.

laupäev, 3. juuli 2010

Nothing left to win?

Elu on nii omapärane. Ma olen seda alati teadnud, aga mitte kunagi enda kasuks suutnud tööle panna. Hetkel on staadium: My life has no purpose, no direction, no aim, no meaning, and yet I'm happy. I can't figure it out. What am I doing right?(Charles M. Schulz)
Ma ei tea, mis on õigesti, sest ma ei mõtle seda piisavalt läbi, vaid lähen kaasa mitte rahvavoolu vaid eluvooluga. Ja ma olen õnnelik. Kuigi mitte täielikult, ma tean, mis on puudu ja mida saaks paremini teha, aga ma olen õnnelik. Mul on kahju, et elus korduvad need hetked kusagil uuesti, mida ma kellelegi ei soovi, sest ma olen ise tundnud, mida see tähendab. Seda saab võtta erinevalt. Õnneks on inimesed tugevad ning sõbrad selleks, et neid tugevamaks muuta. Mis ei tapa võiks ju teha tugevamaks?
Minu elu on hetkel piisavalt lihtne. Ma ei ole endast suutnud veel piisavalt aru saada, et teha järeldusi, aga ehk jõuab asi kunagi sinnani, kus ma oskan olla enda vastu aus. Mitte, et seda väga vaja oleks, aga varsti ilmselt juba on.
Ma püüan olla rõõmus edasi, sest ma nägin täna toredaid inimesi, keda ma näen väga harva. Sugulasi on tore omada, sest nendega jutu ajamiseks ei pea olema ülihead põhjust, on vabadus hakata rääkima millest iganes ja jõuda kõikjale ning ei ole barjääre, sest 15 aastat tagasi kaheaastastena olid 3 jõnglast juba koos, nüüd harval kohtumisel kulub jälle vaid veidi aega, et võõrastamisest üle saada ning vabalt suhelda.
Täna olid jalgpallis need kohtumised, mille pärast jalgpalli armastatakse. Sa ei või kunagi teada, mis tuleb, kuidas mäng on 5 sekundi pärast.
Öine melanhoolia hakkab maad võtma ikkagi. Ma suudan olla õnnelik pisiasjade üle ning seda ma kavatsen teha. Rõõmustage ka, te suudate seda!

I can't live with or without you...

neljapäev, 1. juuli 2010

Ööelu

Täna proovisin ööelu. Päev oli olnud ülipalav ning toonud uue soengu, seega kolmveerand üksteist kodust välja ja linna poole ajama. Kaheteistkümneks oli kõik kokku kogutud ning suund võetud. Sissepääs tasuta, ilma dokumentideta. Omapärane kogemus, aga tagasi ei tõmba. Võib-olla kunagi teatud seltskonnaga koos, aga kindalsti mitte lihtsalt. Edasi läbi öise ilusa Tartu jõe äärde juttu ajama, Mökut ja Zavoodi vaatama ning küüslauguleibu sööma. Kella kahe paiku tuli aeg koju minna ning mul oli eskortteenus jalgrattal, aitäh!
Täna veendusin, et ööd on soojad ja ilusad ning rahulikumalt on need mõnusamad.