neljapäev, 29. detsember 2011

Minu elu elujaatavus



Minu esimene elu

„Ühel ilusal päeval oled niikuinii surnud, ja kas siis pole üks kama kõik, kes sa olid?“ kirjutas Erich Maria Remarque oma teoses „Läänerindel muutuseta“. Inimene võib olla kuitahes ainulaadne, surmaga kohtub ta alati isiklikult. Kas on üldse mõtet elada, kui seda saab teha vaid korra ja teadmata aja jooksul? 

Aeg on inimese poolt välja mõeldud määratlustest kõige geniaalsem: seda ei näe ega tunne, aga kõik püüavad mõista ja noogutavad kaasa tundide ning aastate möödumisele. Öeldakse, et aeg muudab inimesi, kuid tegelikult muudavad nad ennast ja teisi oma tegude ning mõtetega. Staatilisust siin maailmas ei  leidu, pidevas arengus muutuvad inimeste tegude põhjused ja ajendid, isegi kui teod jäävad samaks. Olukorda ei määra mitte ainult hetkesündmus, vaid ka sellele eelnev, järgnev ja samaaegselt toimuv. Iga hetk on kordumatu, parim ja halvim olevik korraga. Näha silmapilke, hetki, minuteid, aastaid – kordumatuse võlu ajendab elama. 

Inimsuhted saavad alguse sünnihetkest, enamasti jäävad esmased suhted väga tähtsaks. Sugulasi ei saa valida, nemad on kingitud sõbrad, keda tuleb hoida, aga mitte otsida. Erinevates kultuurides väärtustatakse perekonda erinevalt, kuid enamasti peetakse seda pühaks. Perekondlikke sidemeid kirjeldab hästi Mario Puzo „Ristiisa“. Lapsendatud pojale laienevad samad õigused ja kohustused, sest kõik kuuluvad samasse perre. Elu vältel luuakse palju suhteid, kõik ei kesta kaua, mõni on tugevam, teine põgus kontakt, kuid need annavad alati võimaluse jagada ja saada. Siiras naeratus võib osta südame ning hinge, tahtmatult anname ennast kellegi valdusesse. Oleme kaisuloomad, parimad sõbrad, lohutajad, sest oluliseks olemise tunne on asendamatu. 

Elamine on väga isekas, isetud ei jää looduslikus ega tehislikus valikus ellu. Kõigil on võim otsustada oma elu, aga mitte alati surma üle. Hukkumine on üksikisiku jaoks kõige lõplikum otsus, kui see valik tehakse teadlikult, ja ilmselt ka tähtsaim. Hetk, mis muudab eelneva tühiseks ning järgneva olematuks, vähemalt ühe inimese jaoks. Julgus surra võib olla argus elada. Elamise puhul peab olema kõigeks valmis, iial ei saa teada kindlalt, mis saab edasi. Kellegi eest suremise puhul tuleb oluliselt mängu ühiskond. Elusid väärtuse järgi järjestada on peaaegu võimatu, aga seda siiski tehakse, enamasti armastusest. Joonatan Lõvisüda armastas oma väikevenda nii tugevalt, et ei hoolinud sellest, et Korbi päästmine nõudis temalt elu. Vahel on vajalik anda endast kõik, ent enamasti on elavatest rohkem kasu, sest surnud on siiski surnud. 

Inimesed ei tee elus vigu, sest ei ole olemas õigeid teid. Iga otsus on kordumatu ning muutmatu. Vältimatud on elus vaid sünd ja surm,  vahepealne osa sõltub tahtest ja juhustest. Surm lõpetab küll elu, aga ei kaota selle jälgi. Esemed, mälestused ja tegude tagajärjed jäävad. Elu ja selle mõju on igaühe enda teha. Mina elan enda esimest elu, oma parimat.

esmaspäev, 12. detsember 2011

Käesolev tulevik

Kas inimesed sünnivad julmaks? Kas empaatiavõime puudumine ongi julmus? Kes oleme meie, et otsustada teiste saatuse üle? Kui ei saa ennetada, kas siis peaks ootama ja tegelema alles tagajärgedega? Kelle elu on väärtuslikum? Miks? Kuidas? Kuidas määratakse minu elu hind? Kas me vajame jumalat? Kas meie võime olla jumalad/mängida jumalat? Kes mõistab meie endi üle kohut? Kas mõistab? Miks mõistetakse kohut liiga hilja? /mingis ajalootunnis vasaku käega kirja pandud/

Kas saab olla liiga noor, et kogemata vaenlasi hankida? Kas me pole mitte alati vaenlaste hankimiseks liiga noored? Alati saab olla liiga vana, et kogemata kedagi vihastada. Kas inimene vajab vaenlasi, et tõestada millegi saavutamist? /ööst varahommikusse/

Uue kursuse eesmärgid:
2 valikainet (keemia ja filosoofia)
2-3 ringi (käitumisteadused, väitlus, rohelised)
3 ainet VKVl (keemia, füüsika, matemaatika)
4 olümpiaadikursust (keemia, füüsika, matemaatika, lingvistika)
5 erinevat mälumängu (kooli, Härma, linna, TÜMKi, ühiskonna)
7 olümpiaadi (keemia, füüsika, matemaatika, lingvistika, ajalugu, religioon, filosoofia)

pühapäev, 11. detsember 2011

Killukesed novembrist

Neljapäeval, 17.11 käisin Tallinnas töövarjutamas välisministrit, kel õnnestus küll enamasti eemal olla, sest kõigega oli väga kiire, aga nõunikku sai küll varjutada ja ekskursiooni valitsuse hoones tegi peaminister kõigile natuke ripakile jäänud varjudele. Pärast varjupäeva käisin reaalkoolis esimest korda elus, Teatri puhvetis ja siis juhatati segaduses (ma oskan väga hästi ennast Tallinnas ära eksitada) tartlasele õige suund ka kätte, et rongile jõuda.

Laupäeva hommikul kell seitse oli "paras" aeg hakata liikuma Pärnu suunas ning juba 3h möödudes jõudsime kohale. Häbematu on see, et tallinlased said tunnikese kauem magada ja ikkagi jõudsid varem kohale! Aga see selleks, oligi vaja leiutada plaan. Väitluse meistrikate avamine, kaasuse parandamine ("Erakondade rahastamise põhimõtteid tuleks muuta") ja esimene eitus. Esimene voor läks mõnes mõttes kõige paremini isegi, võitsime me igatahes ja tagasiside oli positiivne. Teine voor ei olnud enam nii tore, sest tuli jaatus ja kaotus, kuigi enesetunde järgi läks kenasti (ehk mul oli palju parem tunne). Kolmas voor oli impro ("Loomaaiad tuleks keelustada") - kindlasti mitte minu teema,  2. kõnelejana (kahel korral parandasin ennast rääkijast kõnelejaks miskipärast) jäi mul heast kõnest ka üsna palju puudu, kordasin liiga palju 1. kõnet. Kokkuvõttes võit ning päeva võis lugeda täiesti edukaks. Mälumängulaadne üritus oli väga kõmu-uudistel põhinev või siis eelnevaid väitlusüritusi kajastav, koridoris sai mängitud paar ringi "Kontakti". Nüüdsest oskan mina ka või vähemalt saan ideele pihta, isegi kui sõnu ei tea! Pühapäeval veel 2 väitlusvooru ning kokkuvõttes 10. koht võistkonnana, mis pole sugugi halb.

Esmaspäeval klassiga Tallinnas TTÜs ja Von Krahlis "12 Karamazovit".

Teisipäeval, 22.11  esines abiturientidele haridus- ja teadusminister. Mul on kahju, et ma märkmeid ei teinud, seal oli mõtlemisainet küllaga, isegi kui seda ei esitatud alati kõige õigemas vormis. Pärast tunde oli HTMi teiste esindajate kord. Kuulasime "pesasid", allusime reeglile, et käe tõstmine tähendab teema lõpetamist ja küsisime lõpus palju küsimusi.

Esmaspäeval, 28.11 PÖFF ja "Vulkaan", teisipäeval "Me peame Kevinist rääkima". Mõlemad üsna mõjusad ja paljude rääkimata sõnadega filmid. Kolmapäeval hommikul koolis ja pärastlõunast õhtuni Tallinnas. Eksamitemaatika ja närvide rahustuseks paar tundi Solarise Hesburgerit.

reede, 11. november 2011

Igatsen Tuulist Maad

Täpselt aasta tagasi olin ma Islandil. Igatsen seda ilmselt rohkem kui ühtegi teist kohta, kuhu olen sattunud (kuigi Kaukasus püsib konkurentsis).
Islandist blogi kirjutasin ma kunagi ammu, seda võib meenutada siit, aga nüüd ma otsustasin valida välja paar pilti, et igatsus tooks vähemalt naeratuse näole.

laupäev, 29. oktoober 2011

Põrandaalune rühmitus

Veeta oma vaheaeg keldris. Sõna otseses mõttes. Umbes 36h istuda, komme hävitada, kontrollida algriimi ja kõla, naerda, vaielda, uskuda, kuivõrditada, püüda, kirjutada, luuleanalüüsi teha, pahvistuda, panna arvutid kohakuti, et suhelda, maha teha, kiita, virtuaalselt või reaalselt kallistada. Ja saada valmis. Uskumatu, aga tõsi.
Inimesed on nii ilusad ja head - eriti teie, kes te istusite öösiti üleval, ületasite oma tehnoloogiapädevust, andsite andeks kõik segadused ja norimised.
Ma nii armastan meid!
Eriti teid, mu põrandaalused ja kaheksakordse põranda kõrgused!

Täiendatud 30.10.2011 14:27
36h muutus sujuvalt 42 tunniks. Kiitused olid öeldud. Pettumused olid lähedal.
Tagasilöögid.
Me saime valmis. Ikkagi. Vaheaja jooksul 6h päevas kirjutada.
Loodame, et kirjutamine on parem kui kirjutamata jätmine.

teisipäev, 25. oktoober 2011

Poisid ja 2 tüdrukut Leedus

7.10.2011
Öösel kell 1 lõpetada küpsetamine, sest väitluses läks kaua ja muidu ei saa pitsasaiad valmis, aga tasakaaluks ärgata pool kuus ja kell 6 olla juba külmas autos. Sõit läbi linna, eelneva päeva 2,1km jooksust olid mul lõualuud krampis(lõualihased seega), seega reis algas valuvaigistiga. Kõige olulisem oli muidugi võtta kaasa Šveiki audioraamatud, mida usinalt kuulata. Ma ei kuulanud ilmselt liiga põhjalikult, aga mõned lõigud jäid isegi meelde. Pitsasaiadel oli hea minek ning magada sai ka. Leedu piiril on söögikoht, kus menüü esimeseks valikuks on eesti keel. Usinamad alustasid missiooni teha endale wizardstick. Esimest korda elus vaadata Leedut valgel ajal. Ma olin ka eelmisel aastal Leedus, aga ühe suuna magasin maha ja teine oli varahommikul, kui oli veel pime. Leedu on .. tasane. Vilniusesse jõudsime üsna ruttu ning seal leidsime suurima kaubanduskeskuse Akropolis, kuhu maandusime. Liiga palju poode ehk mina ei leidnud midagi. Hostel asus meil vanalinnas väga kitsal ühesuunalisel tänaval. Auto oli vaja ajada hoovi, et parkimise eest ei peaks maksma. Pärast piinarikkaid hetki, mis hõlmasid ka peegli kriipimist, see õnnestus, aga mulle mõjus see väga laastavalt - mulle meeldib see auto! Hostelis jagati meid kahe majaosa peale ära. Avatud ruum hõivati peagi ning wizardiks soovijad jätkasid ülla eesmärgi poole püüdlemist. Vastuvõtuneiud said kõvasti suhelda eestlastega, kes tahtsid teada, kes kus ja kui hea.
Õhtu saabudes oli eesmärk minna sööma ja siis suunduda linna peale. Sööma läksime Dolce Vitasse(ei soovita!). Kohad leidsime keldris ning 15 min pärast uurisime, millal tellida saab. Sai tellida. Pärast järgmist küsimist sai isegi õlled kätte - veel 20 min. Mina tellisin kakao, mida ei toodud. Järgmise õlleringi ajal küsiti: Do you still want it?. Hämmastav teenindus. Söök tuli tellimisest ligi tund hiljem, kuigi öeldi, et ooteaeg on 15-20min. Aega läks, aga ühe õlletiiru sai stopperiga mõõtes isegi 4 minutiga tehtud. Söök oli muidu maitsev. Maksmise ajaks saime kõik eraldi info, kui palju meil kulus ja eeldasime, et saame ka eraldi arved. Aga ei. Sellist võimalust nagu eraldi arve ei ole. Masin ei lase, seega kas kõik sulas või kõik kaardiga. Lükkasime siis sularaha hunnikusse ja jagasime võlgu laiali. Lõpuks sai makstud, aga siis pidid mõned jääma veel teenindajaga seletama.
Õues olid noormehed, kes seletasid, kuhu peaks edasi minema. Päris pikalt ja põhjalikult, kuigi üks jooksis pidevalt eemale. Jalutasime hoopis muus suunas lõpuks, erinevaid kohti jäi teele küll, aga küsimise peale leiti 2 neiut, kes olid valmis juhatama teed. Pidevalt olime küsinud ühte kohta, juhised olid vasturääkivad, aga hõlmasid alati poolt kilomeetrit liikumist. 20 minutit jalutamist viis meid uhke telliskivihoone ette, mille keldris oli baarilett tantsupõranda ja kõige muu vajalikuga (nt poksikotimänguga). Õlleklaasid, kivid, pildid, leedukad. Kõik peale 2 julgema suundusid siiski tagasi öömajja. Sinna jõudsid ka kivikandjad (kivid olid äärmisel vajalikud!), aga pisut hiljem - hommikul kell 7.

8.10.2011
Hommikul 10 minutiga püsti ja õue, sest turg pannakse vara kinni. Tänu kividele sai auto hoovist kergemini välja, sest kõrge äärekivi ei olnud kivi kaasabil nii suureks takistuseks.
GPSi ja avaneva vaatepildi sobitamine ei õnnestunud kohe - sattusime autoturule. Üle tee asetses siiski ka otsitav turg. Ringi jalutada, süüa kebabi, rõõmustada pikkuse üle, sest terve käigu kaubad olid eemalt jälgitavad, kiruda oma jalanumbrit, osta mandleid ja kootud säärised (mis jäid hiljem väga pikaks ajaks jalga, kuna oli külm!). Autos istuda, leedu keelt mõista ning naerda, hiljem sõita hostelisse, kus pahandati, et varased jõudjad magama jäeti.
Väike puhkepaus ja siis linna peale jalutama ja sööma. Siis algas Porchede ja jalgrataste pildistamine. Pikem puhkepaus, mil teha plaani, mida õhtul teha. Õhtune plaan oli siis ringi jalutada ning minna pärast seda mõnda õllekasse. Jalutuskäik viis läbi öise Vilniuse, mida sõnades ei ole mõtet kirjeldada ja pildimaterjal on liialt kompromiteeriv. Taksoga läbi vihmase linna Play'sse. Lauajalgpalli mängida, kuigi ma seda üldse ei oska, suhelda leedukatega, naerda inimeste üle, peljata neid, käia vahepeal pitsat söömas ning suhteliselt vara jalutada õigesse suunda, saada kinnitust, et ma ikkagi ei armasta sushit ning arutleda maailma asjade üle narivoodil istudes.

09.10.2011
Maxima ootab meid taas, mul on nüüd Maxima võtmehoidja! Ma naersin selle üle, 5 min hiljem oli mul isiklik olemas. Peatus Lätis ning  õhtuks koju. Kunstiajaloo õpik oli turvaliselt käinud ära minuga Leedus, mina olin sellele väga vähe aega ja tähelepanu pööranud, aga vähemalt pilte sealt vaadati.

kolmapäev, 28. september 2011

Politsei kiirvalikus

Teisipäev,  27.september
13.00 heliseb mul kunsti tunni ajal telefon, vaatan, et tundmatu lauatelefoni number ning katkestan ühenduse.
2 tundi hiljem, pärast inglise keele kontrolltöö(Crimes and punishments) lõppu lähen klassist välja ja helistan tagasi.
Tegemist oli politseiga. "Teie auto on osalenud avariis. Keegi sõitis parklas otsa, nähti pealt ja teatati politseisse". Minu esimene reaktsioon on, et mul pole autot. Ma olen kahes autos kasutaja ning ühega neist ongi tegemist. Õnneks on selle aja peale saadud juba keegi teine kätte ning ma ei pea minema kindlustusasju ajama. Miks nad helistasid mulle? Ma ei tea auto numbrimärki, liisingufirmat, kindlustusfirmat ega muud olulist(nt asukoht). Ma tean värvi ja mudelit. Mina olin esimene valik, sest mind lisati kasutajaks kõige viimasena, seeg andmebaasis olen kõige esimesena.
Loo moraal: Mine kunsti tunnist alati välja, et telefonile vastata, sest vabandus "ma pean lahkuma, kuna politsei kutsus mind" on liiga hea, et seda  kasutamata jätta.

Kolmapäev, 28.september
2 kirjandust, 2 bioloogiat, 2 tundi ühiskonna arutlust, 2 tundi matas lebotamist, 2h füüsika olümpiaadikursust, 2h tudengite mälumängu, 2 pirukat ja 2 halvaks läinud koogitükki - kokku 13h aktiivset hariduslikku tegevust.
Nüüd siis kunstis homseks dadaism, metafüüsiline kunst ja futurism.

neljapäev, 22. september 2011

Laborikatsetuseks

"Simenesen tegi laboratooriumis katse, milles 20 kilogrammile sulaalumiiniumile lisas 20 liitrit vett. Plahvatus oli nii võimas, et see hävitas laboratooriumi ning tekitas ehitisse augu, mille läbimõõt oli ligi 30 meetrit."
Postimees

kolmapäev, 31. august 2011

Ühtsus kooliteel

Mul on oma 1. klassi mineva vennaga sama kujundusega päevik. Ainult formaat on teine.
President lausus oma tänases kõnes: "Kõige olulisem on küsimine, sest siis saab teada, mida teada tahaks saada. Uudishimu on hea hariduse eeldus ja alus. Ärme siis karda küsida, ja ärme karda küsimusi."
Ei, sa ei tohi küsimusi küsida nii palju.

Minu õpikud on Lotte uue filmi tegelastega paberis, sest need on sobilikus formaadis. Eks ma siis seletan koolis, miks mul on füüsika õpikutel kuujäneste pildid.

Ajaloost veel paar fakti:
Vabaduse laulule viis meid auto, mille tippkiirus oli 203km/h.
Tartusse hääletamas nägime 8 rühma, me saime ka lõpuks peale.
Haagised, vanaraud ja ehituslaenutused on käkitegu.

Ma elan uues kohas. Otsige üles ja tulge külla.
Ilusat kooliaastat!

teisipäev, 26. juuli 2011

Det slutar igen ehk Tagasi kodumaale

28.06
Viimane korralik päev Rootsimaal. Jalutasime ringi, käisime töömuuseumis, turismiinfos, tehislikke koski vaatamas. Minule hakkas muuseumitest juba aitama, aga õnneks rohkem ei olnud seal pakkuda ka peale kõrval asuva tekstiilimuuseumi. Kinno minna me ei saanud, sest seansse peaaegu et ei olnudki ning rootsi filme näidatakse ainult laupäeviti. Jalutasime ning leidsime ideaalse raamatupoe. Sellise, kus veedaks tunde ning kust ostaks kaasa hunnikute kaupa raamatuid. Hunnikute kaupa me just osta ei saanud, aga mina ostsin kaks raamatut ning olen sellega väga rahul, et need kotti mahtusid. Raamatupood koosnes mitmetest ruumidest, mis olid omavahel kitsaste koridoridega vahel ühendatud, aga mõnest kohast võis minna siseõue ning lugema hakata. Jalutasime raamatutega tagasi öömajja, ajasime paar sõna juttu ning läksime ilusat lugemiskohta otsima. Leidsime väga kahtlase pisikese muruplatsi suure tee läheduses, milletaolisele ainult eestlased läheksid end pikali viskama, et lõbusalt raamatut lugeda. Lugesime, hiljem jalutasime basseini äärde, mis mänguväljakul asus ning istuseime pingile bussipeatuse läheduses. Läksime ka trammiga sõitma, mida meile oli õpetatud, et "keegi ei osta piletit". Sõitsimegi korralikult jänest, aga uurisime, et automaadist me piletit kätte ei oleks saanudki. Pärast 7 läksime tagasi, et teada saada, et meie võõrustaja lahkub ning "on peagi tagasi". Nii me arvasime. Pakkisime rahulikult asjad ära, kasutasime arvutit, vaatasime telekat, sõime palju tema röstsaia ning kui kell hakkas 11 saama otsustasime, et me ei pea teda viisakusest ära ootama. Ajasime juttu ja itsitasime iga kord, kui mõni naaber käis, aga lõpuks jäime magama.

29.06
Hommikul kell 8 lahkusime, jätsime kirja ja šokolaadi, sest korteri peremees ei olnud veel tagasi jõudnud. Selgus, et meie rong oli asendatud bussiga ja bussijuht kinnitas, et jõuab samal ajal kohale. Ega ikka ei jõua küll. Arvutasime nalja pärast välja kiirusi, millega buss peaks sõitma, et me õigeks ajaks kohale jõuame. 100, 140, 220, 360 jne, kuni me oleks pidanud ajas tagasi minema. Õigeks ajaks me muidugi ei jõudnud, aga et hullem oleks, jõudsime kohale nii palju hiljem, et jäime ka oma jätkubussist maha. 50 min ootamist ning ei mingit kasulikku nõu raudteejaamast ega ka mitte vabandust. Eks me siis ootasime, sest aega meil tegelikult oli.
Lennujaam oli pisike. Meie kotid kaaluti üle - 9,8 ja 9,9 (10 on lubatud). Saime kaua oodata, täitsime tagasisidet mingile asutusele ning kuulsime vägagi palju eesti keelt. 5 min pärast pardale mineku aja lõppu pileti järgi saime väravasse ning üsna ruttu ka lennukile. Natuke und ning ilusaid vaateid Eesti saartele ja ka mandrile. Tallinnas vahetasin suvised riided selga ning läksime hääletama. Saime natuke ikka oodata ka, aga me olime ka mitmendad hääletajad seal kohas. Ilusasti Tartusse ning jala koju.

Reis sai läbi ning kokkuvõttes oli väga hea reis, väga hea oli osata rootsi keelt ning väga hea oli olla pidevalt 'laps'.

esmaspäev, 25. juuli 2011

Sommaren är min ehk I need a visit to Vienna

25.06
Hommikune unine dušijärjekord ning jalutuskäik.  Ja siis muidugi väga korralik ja maitsev hommikusöök rootsi lauast. Toas istudes kuulasime teiste vestlust ning sõime komme, mis olid ülihead ning kuulasime, kuidas neid toodetakse. Hääletama me minema ei pidanud, sest meie võõrustaja pakkus, et ta viib meid ise ära, kuna ta sõidab sinna kanti. Punase põrnikaga sõitsimegi Jönköpingusse.
Jönköpingus saime oma võõrustaja maja ette ning selgus, et ta on majas täiesti üksi ning valmis meiega kõikjale minema. Sõitsime tema autoga linna ning iga kord, kui auto käima panna, hakkas mälupulgalt automaatselt mängima laul Visit to Vienna  ja see muutus päris naljakaks. Vaatasime linna, tuletikumuuseumist jalutasime mööda, Vätterni ääres jalutasime, aga vesi oli väga külm. Kõik oli kinni, sest tegemist oli laupäevaga pärast Midsommarit. Imetlesime kõrgemast kohast vaadet linnale. Sõime makarone ning õhtul läksime linna, aga väga kauaks ei jäänud, sest viimane buss pidi tagasi ka viima.

26.06
Kommipoodi! Päriselt kommipoodi, kus tehti karamelle ning segasena sai mööda poodi ringi tormata, sest kõike ei saanud osta, aga valikut ei suutnud teha. Lõpuks hunnik kommi süles ning soojad äsja valminud kommid proovitud, läksime edasi mööda Vätterni kallast ning jõudsime sadamasse, et sõita saarele. Saare nimi on Visingsjö ning see on ilus koht pikniku pidamiseks, mida me ka tegime. Sõime ja vaatasime varemeid ning oligi aeg tagasi sõita, sest parkimispilet oli ostetud teatud ajaks ainult. Sõitsime tagasi ning pakkisime asjad kokku, et valmistuda hääletamiseks. Ilm oli tohutult ilus üle pika aja ning meeleolu oli kõrge. Rõõmsatujuliselt hääletasime bussipeatuses ning isegi silt oli ilusasti olemas. Muusika mängis telefonist, et igav ei oleks ning võib-olla meie hea tuju hirmutaski inimesed ära, aga peale me ei saanud. Hääletasime ligi 3h ja siis otsustasime, et peame sõitma bussiga kesklinna, et rongi peale minna. Bussiga saime väga hästi sõidetud, jooksime rongijaama ning rong oli ees. Uurisime veel, kas on õige rong, oli. Piletit jaamast osta ei saanud(esmapilgul) ning läksime rongi, et küllap saab sealt pileti ka osta. Piletiautomaadid ei töötanud ning me otsisime endale kohad. Rongis oli vähemalt 6 koera, aga ei ühtegi piletimüüjat. Pärast üsna mitmendat tiiru rahustati meid, et oodake rahus, küll tuleb. Algul ootasime, viimased peatused lootsime, et ei tule.Ei tulnudki. Ja tagasi Linköpingus me olimegi. Helistasime ning siis ootasime natuke raudteejaama ees. Tuligi noormees, kes viis meid oma koju, pakkus teed ning lasi erinevaid muusikapalu. Pika päeva tõttu midagi erilist teha ei jõudnudki, ühetoalises korteris olid 2 välivoodit ning sinna me magama jäimegi.

27.06
Hommikusöögiks oli Danieli tehtud puder ning siis pakkisime asjad pigem ära ja läksime vaatama Linköpingu "Vanalinna" ehk vanalinna teemaparki. Köie tegeime endale seal ning kommipoest ostsime hunniku komme kaasa.. Inimesed ei tahtnud alati rootsi keeles rääkida, aga ilmselt turistikoha asi. Daniel seletas meile kõike rootsi keeles ning kui me ei mõistnud, seletas uuesti.
Linköpingus oli meil aega õhtuni, seega jalutasime raudteejaama, et kotid pagasihoidu panna. See tehtud, võtsime suuna ostukeskuste rajooni peale ning hakkasime astuma. Ilm oli palav ning taevas ei olnud ühtki pilve näha. Jalutuskäik oli pikk ja päike palav, aga kohale me jõudsime. Minu mälestused olid väga kasulikud, sest ma mäletasin paari poodi ajast, kui me perega seal käisime. Üle 6 aasta tagasi, aga mälestused vähemalt olid. IKEA, Maxi Ica ning toys'r'us olid põhilised. Käisime toidupoest läbi ning kassas löödi 18.90 maksnud mahl läbi 10SEKiga. Väga tore uudis. Mänguasjapood ei olnud nii hiilgav, nagu ma lootsin, aga võib-olla on tegemist ealiste iseärasustega. IKEA oli väga lahe. Ostsin 2 asja ning tahtsin palju enamat, aga seljakoti mõõdud Ryanairis ei soosi IKEAs ostlemist. Üks asi jäi siiski ostmata, aga varuplaanid peavad alati jääma.
Käisime enne poodide külastamist veel ka hamburgerit söömas ja pärast ostsime jäätiselaevukesi. Neid müüdi kahjuks ainult 6 kaupa pakis, seega 3 jäätist usinalt ära süüa ei ole alati nii lihtne, aga hakkama me saime. Tagasi linna, vaadata kirikut, purskkaeve, supelda ühes purskkaevus, kiikuda ning ronida eesli otsa. See tähendas, et me mängisime nii kaua, et poodi vaatama ei jõudnud. Jalutasime tagasi raudteejaama poole ning saime õppetunni, et pilet tuleb osta varem, sest nii on märgatavalt odavam.
Norrköpingusse oli väga lühike tee ning peagi saime seal raudteejaama ees oodata. Meie võõrustaja tuli, viis meid taksoga enda juurde ning oli väga lahke. Tegemist oli noormehega, kelle emakeel oli vist portugali, räägib vabalt ka inglise keelt ning töötab rootsi-jaapani tõlgina. Ka meie esimesel ööl seal, pidi ta tööle minema. Mingit kasutusjuhendit tõlkima. Meie saime korteri. Ja arvuti, mis kirjutas jaapani keeles. Õnneks oli see muudetav. Vaatasime seriaale, sõime röstsaia ning uurisime, kas paadiga saab sõitma minna. Kahjuks selgus, et enne juulit ei ole kohe kindlasti turismihooaeg, seega ei mingit paadisõitu.


pühapäev, 17. juuli 2011

Midsommar ehk Võõra autoga teel ning konnatants

24.06
Hommikul 5.30 olime maja ees üsna unistena ning liigume linna poole, et teha vaatamisväärsuste ring(!) ning siis kuhugi maha istuda. Minul olid silmad poole ajast kinni, kui me suurte kottidega ringi vantsisime ning isegi paari inimest nägime. Surnuaias nägime jäneseid isegi. Tund aega tiirutatud, leidsime bussipeatuse, kus oli pink, mille me hõivasime. Lotta kirjutas kirja ja mina olin pooleldi magavas asendis. Enne poolt kaheksat hakkasime me liikuma linna serva poole. Jalutasime, käisime tanklast läbi ning 7.58 olime maantee ääres. Õigemini bussipeatuses, mis oli enne ristmikku, mille järel algas kiirtee. Seisime sildiga ja hääletasime. Hommik oli külm ja tuuline, kuigi vihma ei sadanud. 1,5h hiljem pööras üks auto üsna risti vasakust reast meie juurde ning meie hämmastuseks jäi seisma. Autos oli kaks meeskodanikku, kellest 1 kamandati välja ning teine tegi taha ruumi, et saaks me mõlemad autosse istuda. Autojuht oli ajalooõpetaja, endine sõjaväelane. Järgmise tunni rääkis ta meile ristisõdadest ning kristlusest. Me ei pidanud liiga palju kaasa aitama alati, noogutama ainult. Umbes tunni pärast pidi tulema linn, kus meie teed lahku lähevad - Halmstad. Sõitsime sinna sisse ning ta viis meid burgerit sööma. Kahtlane. Sõime siis burgerit, see võttis ka peaaegu tunni, sest ta ei saanud süüa, vaid pidi pidevalt meiega rääkima. Lõpuks olime valmis teekonda jätkama ning ta ütles, et on valmis meid viima ära Gislavedi, kuhu me teel olime, kuigi see teeb talle ringi sisse. Olime sõitnud vaevalt 5 kilomeetrit, kui ta hakkas pärima, kas meil autojuhiload on. Mina muidugi vastasin, et on ning on olnud juba päris kaua(suhtelisus). Selle peale tuli küsimus, kas ma sõita tahan, millele ma väga kahtlevalt keerutades vastasin. Järgnes palumine. Ma andsin alla ja ütlesin, et ma võin sõita. Me vahetasime kohad ning 2min pärast ta magas tagaistmel. Meil oli sõita 100km. Väga tore sõit oli, sest me saime rahulikult juttu ajada nüüd ning ei pidanud ainult ajaloost rääkima. Paduvihma hakkas sadama siis, kui ma tahtsin auto kiirust proovida, seega üle 120km/h ma seal ei sõitnud(110 ala, seega kõik on korras). Üsna peagi jõudsime Gislavedi ning tegime suure tiiru ümber linna, aga ei leidnud parklat, kuhu me pidime minema. Jäime siis mingisse muusse ning Lotta helistas, et meid üles otsitaks. Ka autoomanik ärkas üles, kurtis, et me edasi ei taha sõita, andis visiitkaardid ning jätkas oma teekonda. Peagi tulid meie sõbra sõbrad ning viisid meid edasi pisikesse kohta. Kõik olid ülimalt imestunud, et me jõudsime kohale ning et me jõudsime nii vara. Enne kella 1 kohal. Seega korra sisse, kõigi nimed korra ette vuristatud ning naabrite juurde külla.
Rootslaste Midsommar on mingil moel sarnane jaanipäevaga, sest tegemist on suve tähistamisega, aga viisid on väga erinevad. Esimene suurem erinevus on suur lõunasöök. Me läksime naabrite juurde, kus kõik võtsid meid ülisõbralikult vastu, tervitasid ning uurisid, kuidas meil läheb, mis me teeme, kuidas me nii hästi rootsi keelt räägime jne. Peaaegu kõik tulid rääkima, imestasid, tegid nalja. Kokku oli 16 inimest ümber suure laua ning alguses oli rootsi laud, kus kala oli vähemalt 10 erineval viisil esindatud. Ma proovisin ikka enamiku ära, aga väga pisikestes kogustes. Lauas  tehti palju nalja, aga enamus sellest jäi arusaamatuks kahjuks. Muidugi meie ka tõlgiti ning uuriti meil, kuidas Eestis asjad käivad. Väga lahe oli see, kuidas võetakse tervitusnapsu. Eestis öeldakse toost ning siis võetakse. Rootsis lauldakse enne, kui võetakse! Ma ei teadnud sõnu, aga see oli nii lahe, et ka mina võtsin ühe pitsi. Kui tekkis tunne, et nüüd on jõuludeni kõht täis, toodi kausid lauale ning saadeti ringile. Nii vähe kui sai, võtsin juurde. Ja siis tuli veel magustoidu ring suure maasikatordiga.
Pärast võrratut lõunasööki läksime tagasi kõrvalmajja ning sättisime asjad valmis, et minna külapeole. Külapeol pandi püsti meiupuu ning selle ümber läks tants lahti. Meie seltskonnast olime me muidugi ainsad, kes läksid tantsima, aga see oli väga lahe. Laulude sõnadest oli võimalik isegi enamasti aru saada, kuigi Konnatantsu juures tekkis mul kerge segadus, sest me tegime kõrvu ja saba, aga hiljem sain teada, et ongi laulus, et ei ole saba ega kõrvu. Niipea, kui vihma hakkas kõvemini sadama, oli plats tühi ning ka meie jooksime autosse. Tagasi maja juures tegime tutvust hobustega ning muidugi Joppega.
Edasine õhtu võiks sarnaneda natuke eestlaste jaanipäevaga, sest õlu oli käes ning juttu aeti palju. Mis oli puudu jaanipäevast: 1) jaanituli, 2) laulmine, 3) õues viibimine, 4) grillimine, 5) kange alkohol, 6) üle lõkke hüppamine ja ilmselt veel mitmeid olulisi asju. Istusime toas ning ajasime juttu ning samal ajal valmis juba väga tegus õhtusöök. Söömine on Rootsis väga au sees Midsommari ajal. Toit oli maitsev ning magustoit veelgi maitsvam! Ma pean selle retsepti ikkagi küsima.
Kuna kella viiene äratus oli varane ning ka teised ei tundunud väga erksad, läksime üsna varakult magama, et hommikul tegusamad olla.

kolmapäev, 13. juuli 2011

Denna dagen ett liv ehk Tõelised rootslased

20.06
Hommikul oli kurb lahkuda, sest 3 päeva olid tekitanud tunde, et ongi koht, kus olla. Tee äärde hääletama jõudsime väga ilusa ilmaga. Rekka, mille peale me ei hääletanud, võttis meid peale ning viis natuke edasi. Rääkis palju, küsis pidevalt, kas meil on poisid ning lasi Lottal oma sõbraga rääkida telefonis. Järgmine auto peatus peaaegu liiga ruttu, sest ma vahetasin jalanõusid alles. Vanem mees, kes käis kalapoest läbi ning sõidutas meid üsna kaua edasi, aga ei suundunud Lundi. Saime paduvihma ajal väga kahtlasesse kohvikusse kiirtee ääres. Lootusetult proovisime peale saada ning lõpuks küsisime lihtsalt järjest inimestelt, kas nad sõidavad kuhugi ja kas nad tahavad meid kaasa võtta. Sellest oli abi, sest 2 naist viisid meid raudteejaama ning aitasid piletid osta. Rongiga Lundi.
Lund on rattarohke, majaderohke, naljakate kirikutega, uhkete kirikutega, põnevate söögiputkadega. Öömaja asus meil aga Lundist väljas Dalbys. Väikest tänavat mööda tänava lõppu minnes leidsime arvatava õige maja. Heki vahelt sai sisse, aga kedagi ei paistnud ega midagi ei paistnud, jalutasime maja nurga poole ja siis oli näha, et keegi on teisel pool maja. Hiilisime tagasi varju ning läksime ümber maja mööda teed teise ukseni. Noormees, kelle nime ma ei mäleta, ütles, et tema on ühe perepoja sõber ning juhatas meid lahkelt edasi. 
Me saime eraldi toa voodi, välivoodi ja tualetiga. Maja ülemisele korrusele viis kitsas keerdtrepp, seega oli tore, et seda ei pidanud unise peaga avastama minema. Mina lugesin läbi raamatu "Bröderna Lejonhjärta" ning õhtul istusime pikalt ülisuures köögis, kus pereisa tuletas meelde eesti koorilaulu ning lasi meile mitmeid rootsi artiste. Kui pereema oli pärit Stockholmi lähistalt ja rääkis üliselget koolis õpitud rootsi keelt, siis pereisa rääkis skånskat. Nüüd on eesmärk õppida ära akademisk skånska, sest seda räägitakse ülikoolis. 


21.06
Hommikul käisime vaatamas järve, mida ümbritsesid kõikjalt kaljud ning üks kalju oli Elvise kalju. Sealt tuli alla hüpata ainult väga suure hooga joostes, sest muidu kukutakse alla kivide otsa. Me ei proovinud seda järgi.
Botaanikaaed oli esimene sihtkoht ning seal saime jalutada ning partidega tutvust sobitada. Edasi võtsime ette marsruudi kaardil ning käisime ülikooli raamatupoes ning Kultureni, mis oli põhimõtteliselt väga suur muuseum väga mitmes hoones. Vanalinna osas veel ringi jalutada ning natuke süüa. Õhtupoolikul bussiga tagasi ning veetsime õhtu õues vaadates Månsi sõprade lauamängu "Palgamõrvar". Månsi nad mängu ei võtnud, sest ta pidavat alati võitma. Ühel noormehel oli kitarr, mis rippus õlal kilega ning oli teibiga parandatud.

22.06
Kui kõik ütlevad, et minge Kopenhaagenisse, siis me läheme Kopenhaagenisse.
Kopenhaageni märksõnad: elevandid, ehitus, kirikud, ehitus, Christiania, ehitus,  kutse murule, ehitus, palju kanaleid, ilus ilm, palju hiinlasi, Väike Merineitsi, Geneetiliselt Muundatud Merineitsi, kõrged hinnad, ehitus, veel kirikuid, mina maksmas söögikohas 3 terminalis, et makse läbi läheks, metroo, inimene, kes nägi välja, et ta tahaks mult midagi küsida, ma põgenesin ja raputasin pead (kaardiga turistid, me olime natuke eksinud), taanlastena prooviti meilt allkirju korjata kuhugi, aga me ei mõistnud.
Kopenhaageni ehitustööd mulle ei meeldinud, kõrged hinnad ka mitte, aga muidu oli tore.

Jõudsime tagasi Malmösse ning hakkasime vantsima oma öömaja poole, jõudsimegi lõpuks õige kohani, aga saime 45min oodata, sest hobune oli plehku pannud(linnast väljas, mitte korterist) ning tema otsimiseks kulus aega. Just siis, kui hakkas sadama, saime me sisse. John oli väga rõõmsameelne ning soovitas meil tungivalt ujuma minna. Väljas oli juba väga hämar ning vihma kallas. Kuna tema soovis minna, siis me läksime kaasa, kuigi ei olnud päris vaimustuses ujumisest. Vesi oli tegelikult meres soe! Aga ujuma me ei jõudnud. Küll nägime ära Zlatan Ibrahimovitši maja. 1/2 vaatamisväärsusest, mida me nägime. Minitassidest saime teed ning peagi läksime magama. Statistika mõttes ütleks, et taaskord tulevane insener.


23.06
Malmö lossi me hommikul saime ning sinna me jäime päris pikaks ajaks. Lossis ning paar maja eemal asuvas muuseum/teaduskeskuses kulus terve hommik ja lõunagi. Loss ei olnud võimas, aga seal oli lisaks lossile ja ajaloomuuseumile zoloogiamuuseum. Järgmises majas oli siis tehnikamuuseum, allveelaev, teaduskeskus ja veel võimalusi. Teaduskeskusesse mina ei jõudnudki, aga Lotta ütles, et Ahhaale teeb see ära. Ning see oli ainult kõrvalharu muuseumile.
Pärast pikka kultuuriprogrammi leidsime endale süüa ning hakkasime otsima teed linnast välja. Külastasime raudteejaama ning sealt edasi matkasime juba tuttavaks muutuvatel teedel, mil kõnniteed kaovad ning ülekäigukohti pole. Paari kilomeetri pärast otsustasime, et aitab küll, kiirtee algab muidu, hakkame hääletama. Hääletasime, kuni saimegi peale ning meid viidi ära täpselt Helsingborg piirini. Pool tundi nautisime muru ning siis saime bussiga linna poole sõita. Bussijuht oli tõre ning käskis pileti osta. Ainus võimalus piletit osta on sms'iga ning meie telefonidelt seda korrektselt ei olnud võimalik teha. Kuigi me saatsime sõnumi, siis piletit ei tulnud. Õiges kohas saime maha ning leidsime üles õige koha ning sadasime sinna sisse. Seal juba oli üks surfaja(sakslanna, insener), aga probleeme õnneks ei tekkinud. Läksime linna peale, käisime Troopikarannal, kus on palmid, aga vesi on ikka külm. Vaatasime Taanit, ronisime kindluse juurde ning käisime mööda Tivolist, mis on ööklubi. Poest ostetud kilo spagette ning mingit kahtlast liha, läksime tagasi ning söök valmis suhteliselt kiirelt ning peaaegu maitsvalt. Kokku söögiga hoidma ei pidanud, seega 5 inimest sõid spagette, mis kuivalt olid kilo kaalnud. Otsa see toit ei saanud. Koristatud, oligi aeg magama minna, sest hommik algas vägagi vara.

neljapäev, 7. juuli 2011

Du är inte riktig klok ehk Hääletamine Rootsimaal

15.06
Hommikul ilusasti varakult hääletama. Bussijuht ei teinud õiges kohas peatust, seega ma lasin tal peatuse vastas natuke hiljem peatuda. Hääletamine läks kiiresti. Vaevalt 5 minutit ja 6. auto ning 2 tunni pärast olime lennujaama kõrval. Nii eduka hääletamisega ma ei olnud arvestanud ning minu ilus ajavaru oli mõõdetav tundides. Ülemiste keskuse rimis suutis Lotta piiksuma hakata. Turvaruum tuvastas, et rootsi-eesti sõnastiku turvakleebis reageerib ka rimis. Kategooriast „Mida teha, kui aega üle on“.
Lennujaamas turvakontroll meid uurida ei tahtnud, lennuni oli aga palju aega, seega avalikud netipunktid olid meile. Järgmine meelelahutus oli koti kontrollimine – kaaluga probleeme minnes ei olnud, aga kui nad tahavad kasti toppida, kas see on võimalik? Oli, kasti läks kergemini, kui välja tuli, aga õnneks keegi ei tahtnud, et me seda kellegi silme all kordaks.
Ryanair lendas, mina magasin terve lennu maha. Skavstasse jõudes selgus, et see on tõesti pisike koht. Rootsi keele harjutamisega kohe pihta hakata ning uurida, kui palju maksab pilet linna. Ma sain aru, aga ära veel ei ostnud. Hiljem hakkasin ostma ja selgus, et pilet maksab hoopis vähem, kuna me oleme alla 19. Sobib. Nyköping on ilus ja rahulik. Ründasime toidupoodi ning mina maandusin rahulolevalt paki külmade lihapallidega pingil. Rootsi maasikaid sõime ka. Peagi oli vaja liikuda, sest hääletamist ööpeale ei jäeta. Seisime tee ääres, mis ei olnud just päris õige tee, aga parema juurde ei olnud võimalik minna, sest me isegi ei teadnud, kas on paremat.
Korjati peale ja viidi 10km eemale õigesse kohta. Seal sai ruttu peale ja Norrköpingusse. Hilisem elu õpetas, et ära Norrköpingusse mine, aga seda me veel ei teadnud. Näidati käega suund ette ning hakkasime jalutama. Kõnnitee kadus väga ruttu ära, pidevalt oli tunne, et jalutame kiirtee ääres. Ronida ja joosta üle ringtee, ronida kaljunukkidel, et silti teha ning marssida edasi, kui silla all ei olnud võimalik ilma teele minemata teekonda jätkata.
Lühikokkuvõte järgmistes tundidest: me ei saanud peale.
Kell 8 otsustasime, et öösel ei hääletata, otsime bussi või rongi. Nii hilja bussid ei sõida ju, öömaja ka ei ole võimalik leida, sest mingi muusikaüritus toimus läheduses. Üks naine pakkus meie hosteli raha eest magamisvõimalust kusagil linnast väljas, aga mina kahtlesin ning me ei läinud.
Lootusetud katsed endale Linköpingusse öömaja saada ning otsus ikkagi sinna minna, sest see on suurem. Öine rong, kus saab maksta ainult krediitkaardiga ning Linköpingus me olimegi. Öine linn – bussijuhi tants, ootamine, matkamine, tee küsimine, lõpuks maandusime Vabamüürlaste hotellis. Toad olid liiga kallid, aga netti lubati kasutada. Me siis kasutasime neid ära.

16.06
Hommikul kell 5 hiilisime vaikselt hotellist süüdlasliku ilmega välja, sest me olime seal maganud mitu tundi ning enne seda netis surfanud. Rootslased on ikka nii viisakad. Linköpingust läks meie õnneks rong otse Västerviki ning natuke sai magada rongis. Hommikul kell 8 olime kohaliku haigla ees ootamas oma võõrustajat ning ta tuli, andis võtme ning juhendas, kuidas leida maja. Maja me kohe ei leidnud. Küsisime, jõudsime lähemale, kooli juures küsisime edasi. Üks lapsevankriga naine jalutas meiega natuke kaasa ning andis juhatussõnad edasi. Koolimaja oli tornikeste ja mänguväljakuga, kogu linn oli kui muinasjutust võetud.
Kell 2 hakkas meile lõpuks ka eluvaim sisse tulema ning otsustasime süüa ning siis linna minna. Sõime varblaste seltsis ning käsime turismiinfos. Mina ostsin sealt lõpuks jääkuubikuvormi – põtradega. Sadamasse jõudes selgus, et kõik laevad on juba lahkunud, seega ei mingit lõbusõitu merel. Muuseum oli samuti kinni, seega vedelesime kaljul ning sadamakail ning tundsime ilusast ilmast mõnu. Toidupoest sai taas ostetud lihapalle ning õhtusöök oli juba rootsikeelne, kuigi eelnev jutt Serbiast oli ingliskeelne. Õhtul üsna vara magama, sest hommikul ootas sees pikk päev.


17.06
Vihmane sombune ilm ei tundunud üldse positiivne, aga otsustasime teele asuda. Suunas olime kindlad, kuid ühes ehituspoes küsisme täpsemad juhised teele jõudmiseks. Ilus silt VIMMERBY kaasas hakkasime hääletama bussipeatuses. Saimegi peale, aga järgmises peatuses maha, sest selgus, et tee ei ole siiski ühine. Järgmine auto kohe peatus ning viis meid ilusasti ära.
Astrid Lindgreni maad ei ole mõtet kirjeldada, sinna on mõtet minna ja tunda ennast lapsena. Me jõudsime ühe päeva liiga vara sinna, päev hiljem avati Mattise loss ning kogu mets.
Pärast jalutasime ümber pargi linna poole, et täiendada toiduvarusid ning leida õige koht hääletamiseks. Me leidsime kooli. Kooli, kus toimus samal ajal lõpetamine ehk mina vahtisin, naersin, kadestasin. Kõige rohkem kadestasin ma autosid! Muidugi traktoreid ja kärusid ka, aga seda traditsiooni, et nendega sõidetakse, mängib lõbus ja teemakohane muusika („It’s the final countdown..“) ning kõigil on tore.
Hääletuskoht oli kohe pärast raudteed enne ristimiku, mis viis kiirteele. Kahjuks väga paljud autod keerasid kiirteele vales suunas, aga üks neist pidas kinni ning ütles meile seda isiklikult, et tema kahjuks Kalmarisse ei sõida. Peagi saime peale ning ajasime juttu mehega, kes sõitis Kalmarisse, kuid mitte otse, vaid pidi kodust läbi käima. Rootsi keeles oli juba päris mõnus vestlust üleval hoida. Pani meid heasse kohta maha ning kinnitas, et kui me peale ei saa, siis ta tuleb varsti ja korjab meid jälle üles, aga üllatuslikult(minu jaoks) saime me väga ruttu peale.  Ingliskeelne jutt seekord, aga jutukas ja lõbus mees oli, pakkus meile peatust jalgpalliväljaku ääres, kus mäng käis, aga ma ütlesin, et ainult siis, kui me mõne mängija kaasa võime võtta, seega ei mingit peatust.
Meid viidi ilusasti resecentrumisse, kust bussid väljusid. Busse käis pigem tihedalt, seega läksime otsima poodi. Leidsime poe, ühest bussist jäime maha, seega läksime pangaautomaati otsima. Matkasime ümber raudtee(peaaegu) ning proovisime valele bussile minna, aga sealsed reisisaatjad juhatasid meid õigele teele. 15 minutit või natuke rohkem bussisõitu, kõige viimases peatuses maha ning hakkasime kohe edasi marssima. Selgus, et ka juhised on tarvis läbi lugeda, seega keerasime tagasi ning leidsime õige maja üles. 40km enne Kalmarit olin saatnud ma hoiatussõnumi, et me peagi saabume. Nad ei olnud seda saanud, aga mingit probleemi sellest ei tekkinud (meie ei saanud nende kirja ka enne lugeda). Missan ja tema pere(Christian ja Lari) olid väga armsad ning lõbusad noored, kes olid rännanud väga palju üle kogu maailma. Neil oli kaart seinal, kuhu oli kleepsudega märgitud kohad, mida oldi juba külastatud.


18.06
Ölandi päev
Hommikul Borgholmi, kus meile sõnad peale loeti, et õhtul samas kohas kokku saada, kui ei ole otsustanud kuhugi mujale minna. Jalutasime ringi, uurisime avatavaid poode ning nautisime hommikut mere ääres. Kui turistiinfo avati, ründasime seda, et teada saada, mida meil on mõtet teha ja kust jalgrattaid saab. Vajaliku info saime kätte, pikki sõite plaani ei võtnud, sest ilm oli kahtlane ning pikka otsa kuhugi, mis võib kinni olla, mina ette ei võta. Käisime vaatamas uhkeid suvemaju ning ka kuninglikku residentsi(mina kaugemalt, aga siiski), Borgiholmi lossi varemeid ning randa ja kõrvallinnakest. Rannas hakkas küll vihma sadama, aga mis sellest, mina leidsin kivise ranna, mis pakkus piisavalt uudistamist. Borgiholmis olles olime söönud midagi väga traditsioonilist – kroppkakor ehk rohke taignaga pelmeenilaadsed moodustised, mida süüakse moosi ja võiga. Traditsiooniliselt otsustasime ka jätkata, sest Öland on kuulus oma eriliste jäätiste poolest. Mina sõin musta leedripuu(fläder) ja ahjuõuna jäätist, proovisin ka šampuse jäätist, aga halli lagritsajäätist ma isegi ei proovinud. Samal ajal oli saarel ameerika autode näitus või kokkutuleks(pigem mõlemad) ning tuttavad autod sõitsid ringi. Õhtupoolikul olime me ainsad, kes neid vaatasid, sest vihma sadas ning normaalsed inimesed olid juba kodudes.
Tagasi kodus(tehniliselt mitte meie kodus) saime teada, et ees ootab tavaline õhtusöök, mis koka puhul muidugi tähendab midagi vingemat, kui restoranis. Me ei olnud enam ainsad külalised, vaid üks saksa tüdruk, kes oli purjetanud Kalmarisse Stockholmist, jäi ka ööbima. Õhtune jutt, moosi söömine, kerge paanika, et homseks ei ole öömaja.


19.06
10h Kalmaris võib osutuda natuke paljuks, aga me saime sellega hakkama. Kalmari lossi uudistada, käia väga lahedas kohvikus, kus iga ruum oli natuke erinev, aga väga hubane, kus koogid olid ülimaitsvad ning mille aknast sai vaadata suletud poode või all mööduvaid inimesi.
Pikk päev oli ning Annaga käisime ringi(saksa tüdruk), kuni ta bussi peale läks, et Malmösse sõita.
Õhtul saime tuttavaks siiliga, kes proovis lausa tuppa ronida, kuid keda sisse ei lastud. Nüüdsest on tema nimi Otto.

pühapäev, 29. mai 2011

Lootusetult lootes

Elus sa võid midagi veel võita, kui sa oled kellestki halvem. Sa oled paremuselt teine, oled peaaegu parim.
Jalgpallis on 2. koht ainult kaotamine.
Tahan tagasi 2008.a ManU võitu.
Eurospordi pilt
Ootan.
Edwin van der Sar jääb üheks mu lemmikmängijaks.

laupäev, 21. mai 2011

Lühike kommentaar

Postitus sai algul kirjutatud Sandra kommentaariks, aga kuna see sai järsku mahukamaks, kui kommentaar võiks olla, tuleb see eraldi postitusena.


Kui ma läksin gümnaasiumisse, siis ma ootasin, et midagi muutub. Midagi muutus, aga ma ei ütleks, et paremaks alati.

Võrdluse ideest on saanud võrdsustamine koolis. Vanuseline selekteerimine on kõige lihtsam ning sellega minnaksegi. Koolikatsete vastu oli ju isegi argument, et targemaid ja võimekamaid lapsi on vaja klassi, et teisi motiveerida ning panna püüdlema. Minu meelest viib see alla tugevamate(ma ei oska õiget mõistet leida) motivatsiooni ning ega teisedki pinguta, kui näevad, et mida iganes nad teevad, parimad nad ei ole.

Tunniplaani ühtlus on teine õudne asi. Miks ma vajan süvendatud kunstiajalugu, mis võtab ära suure osa minu vabast ajast, paneb mind tohutu pinge alla ning tekitab käekrambid, kui 20min jooksul üle 3 lk teksti on vaja kirjutada. Mulle meeldib kunstiajalugu teada, aga mitte kogu ajalugu pähe õppida. Üldine maailmapilt läheb liiga sügavaks ning kuna ka teised õpetajad tahavad hoida laialdast pilti, siis ei olegi rohkem valikuid kui teada kõike või olla lootusetu juhtum.

Ja asjad mis on huvitavad, tekitavad küsimusi, panevad mõtlema, on põnevad - ükskõik, mis ala siis - muutuvad igavaks, kui variante on ainult üks: õpik on õige, õpetaja teab tõde, küsimusi ei esitata. Matemaatika õpetaja ei osanud selgitada, imaginaararvude seost eluga või nende olemust muud moodi kui õpiku sõna-sõnalise ettekandena.

Spikerdamise ja üksi töö tegemisega on natuke keerulisem, sest praeguse süsteemi juurde nad kuuluvad, üks olles keelatud, teine kohustuslik. Tuleviku suund see kindlasti ei ole, aga seni, kuni inimest hinnatakse tema mälu järgi, nii jääb.

Haridussüsteemi ideaalsusest võib vaid unistada. Tegelikult ma ei teagi, mis oleks õige süsteem, aga pärast 11 aastat võin kindlasti öelda, et praegune süsteem seda ei ole. Liiga palju kohustuslikke ained, õpetaja kultust, karmi tuupimist(jah, see on osa koolist) ning tegelikult ka ajaraiskamist. Me ei või valida, milliseid aineid me tahame rohkem õppida ehk ei või pöörata tunni ajal tähelepanu muule materjalile, kuigi sellega ei segata kedagi - õpetaja enesehinnang langeb. Proovides seletada Surmatunniplaan(väga rasked või väga mahukad ained samal ajal), saime vastuseks, et tunnis ei tohi õppida. Seda tervitati meeletult, kuid selgus, et nii see ei olnud mõeldud.

Terve elu peame tegema valikuid, suuremaid ja väiksemaid, aga pidevalt. Kõigega ei jõua tegeleda, aga kool ei luba valida, ei luba arendada ennast suunas, mida soovid. Jääbki valik, et puududa, kaotada üldse motivatsioon, rõhuda sellele, et ma saan niikuinii rikkaks ja õnnelikuks, sest haridust ei ole kellelgi vaja. Sellisel kujul varsti ei olegi, aga riigieksamite reformimine ei muutu mitte loomingulisemaks, vaid just õige vastuse leidmiseks.

Õpime elu jaoks, aga elu olla ei tohi.
Õpi hinnetele, sest seda sult oodatakse.

Jah, ma õpin ka hinnetele ja see takistab mul enda jaoks õppimist. Ja sõpradega suhtlemist, ja perega olemist, ja suve nautimist. Aga ma olen süsteemis, ma ei saa seda murda, sest keegi ei kuula ja põhjusega - kuni ma ei tea, mis on õige, ei ole mõtet lahmida uuendustest. Ja et teada, mida tulevikus vaja on, tuleb oodata. Oodata ja loota.

See on osake minu arvamusest haridussüsteemi kohta, mis ei hõlma üldse kõiki aspekte, vastupidi, väga väheseid, aga need on piisavalt halvasti korraldatud juba, et edasi hetkel ei jõua.

Ole lahke;)

pühapäev, 8. mai 2011

Üle Lompide

Milleks võtta rahulikult, kui saab kiiresti 15.-17.04
Reede õhtul oleks vaja ju midagi teha, seega tuleb tekitada endale kutse sünnipäevale, kutse ilusti saadud, kostüüm valitud(elagu maffia, kes unustab oma relva peole). Ööseks ilusti koju tagasi. Laupäeva hommikul lingvistikaolümpiaad. Lingvistika ei ole minu kõige tugevam ala, aga see on kõige toredam, kuhu ma lõppvoorudest sain sel aastal. Raske oli, mulle ei meeldi, kui ma pihta ei saa asjale, milles tegelikult on ilus ja korralik loogika olemas, aga 26.koht on enam kui 10 kohaga kohaparandus võrreldes eelvooru tulemustega. Kohe pärast olümpiaadi autosse, suund Viljandisse. Natuke ekslemist ning kuivatustornisarnane objekt ehk tähetorn leitud. Keskööl tagasi, aga sellele eelnes väga põhjalik reaalkooli 'mõnitamine' ehk sõbralik arutelu.
Magama ei olnud mõtet minna, sest kell 3 oli juba äratus. Ei läinudki, meenutasin ununenud asju. Bussijaamas oodates selgus siiski et buss, mida me ootasime, ei käigi pühapäeviti. Bussijaamas ootas veel selliseid inimesi, lisaks saime peale 3 hääletajat.
Hommikud on külmad, Helsingis oli natuke soojem, aga võib-olla aitas ka tunnike und laevaköögi ees. 

Paperplanes 17.04
Bussike -> laev -> buss -> lennuk -> NEW YORK
Turvakontroll on imelik, nad ei taha sinuga suhelda, aga on pahased, kui sa ei tule ise selle peale, et oma tossud, mis ei sisalda metalli, tuleb ära võtta, ja sall ei tohi olla kaelas.
Lennukite vahel väga aega ei olnud, seega 15min ootamist ja järgmisesse lennukisse. Kui üleookeanilistel lendudel antakse vähemalt midagi süüa ja juua, ees on ekraan ning kõigil on tekid, padjad, kõrvaklapid - siselendudel sellist toredust ei ole. 6h, aga süüa ei ole, ekraani ei ole, korra anti vist teed.

If you are landing to San Francisco 17.04
Väljas oli juba pime, seega linna näha ei saanud. Lennukist rongile, et saada kätta auto, mis lubaks sõita San Josesse. Öösel kohal, jutuajamine venis pikale, aga see oli ilmselt tervislik, sest ajavahega harjumine võttis seega alla ühe öö.

Bye, bye, Hollywood hills forever! 18.04-19.04
Kiirtee lõunasse, peagi suurima poe juures, mida mina olen näinud. Seal kulus üllatavalt palju tunde, aga tulemusi on ka. In'n'out burger, mis ei olnud suurepärane, aga midagi viga sellel ka ei olnud. Sõit, sõit, sõit. Los Angeles on üsna kaugel, aga õhtul pärast seda, kui ma olin lihtsalt autos vahepeal hetkeks või kauemaks 'ära kukkunud', jõudsime kohale. Leidsime ööbimiseks hiina motelli, mille kõrval oli tühi bassein. Walk of Fame on öösiti inimtühi, päeval on seal ümbruses ka rahvast. Natuke ringirändamist, Shrekiga sõbrapilti otsustasime leida turvamata wifi, käia vaatamas Hollywoodi silti ning siis võtta suund Vegasele. Vahemaad on siin pikad. Päriselt. Aga öösel on ainuõige jõuda Las Vegasesse. Muud valikut ei olegi - see on lummav linn. Tuled, sära, hotellid, inimesed, kasiinod, klubid, uhked autod. Midagi tõeliselt köitvat on selles. Õhtu möödus unises toonis ning leidsime endale kõrbetähe motelli.

Arizona 20.04
Hommikul Õuna poodi ning kuigi seal oli järjekord, siis midagi saime kätte ning suundusime Suure Kanjoni poole. Suund oli õige, aga kindlat teed me ei teadnud. Sõitsime ning tee ääres oli järsku mingi suur reklaam, aga kuna meie sihtpunkt näitas edasi, siis sõitsime edasi. Paarikümne miili pärast pidasime tanklas kinni, et teed küsida. Üks õige koht oli tõesti olnud selle sildi juures, järgmine koht, kust vaadata oli 3h autosõidu kaugusel. Otsustasime tagasi minna, sest valges on toredam uudistada asju. Tee oli asfaldist, kuni mingi hetkeni, kus algas korralik käänuline katteta tee. Lõpuks jõudsime tõelisesse turistilõksu, kus oli infokeskus, lennuväli, suveniiripood. Ainus võimalus minna vaatama kanjonit, oli osta tuuripilet. Sa ei saa valida, et ma jalutan, ostan ainult pileti Skywalkile või ei osta sedagi. Sa pead ostma bussipileti, kuna kõndimine on punktide vahel keelatud(!). Lubatud on sihtkohas kõndida, aga mitte mööda teed, et jõuda järgmisesse kohta.
Kanjon on hämmastav- see on sügav, suur, triibuline, punane, rahvarohke. Ronisime mingite kaljude otsa, et paremini näha, kõndisime kanjoni kohal ning ei toetanud liiga palju turismiäri ehk ei ostnud 30dollarilist pilti.
Õhtul jõudsime tagasi Las Vegasesse - taas pimedas, see lubas hoomata linna suurust, sest tulede kuma on kaugele näha ning kogu linn on väga tasane, seega on natuke kõrgemalt juba palju näha.
Riided vahetatud, suundusime kesklinna, leidsime parkimismaja  ning jalutasime läbi ühe hotelli, et pääseda tänavale. Muidugi jalutasime läbi kasiino. Tänavad on põnevad. Kõigest ei räägita, aga erinevatesse kohtadesse sisseastudes võib näha kõike, ka tänaval ei ole inimesed niisama vaid esinevad. Eiffeli torni olen ma ka nüüd üsna lähedalt näinud ning selle allgi käinud. Las Vegase Eiffeli torni all.
Tagasiteel läksime taas ühte kasiinosse, et teha oma rahakott lahti mängukuradile. Tegimegi - kaotasime ka. Põnev oli ikkagi, sest mingiks ajaks õnnestus mul summa 1,5kordseks saada, aga kahekordseni ei jõudnud (siis oleks välja võtnud äkki).

Walking on a dream 21.04
Päikseline päev, mil lahkuda Las Vegasest ja minna vaatama Surmaorgu ning õhtuks jõuda mägedesse.  Surmaorus oli üle 30 kraadi sooja, peagi jõudsime alale kus oli paar kraadi sooja. Surmaorg oli tühi ja kogu see kõrb jättis palju põnevama mulje kui karjamaad. Mulle sobib tühjus, inimesed võivad ju olla vahel, aga ruumi peab olema. Kõrbes on ruumi, kuigi seal on palav. Õhtuks läksime Michelle'i juurde, kes elas aastal 2004 meie juures mõnda aega vahetusüliõpilasena. On olemas selline asi nagu külastaja pass, et pääseda ligi militaarelamurajoonidele ehk aladele, kus elavad lähedal asuvas sõjaväebaasis olevad sõdurid ja nende pered. Saime aastase külastuspassi. Seal oli eriti külm väljas, sest tuul puhus, päikest enam ei olnud ning riideid me ju ei vahetanud. 2 väga energilist koera ning 2 sõbralikku inimest. Juttu sai aetud ning teed joodud.


Ain't it funny anyway 22.04
Isegi mitte just kõige kiiremad autod, aga pikad vahemaad ning õhtuks tagasi San Josesse, tee peal vaatasime ära kuulsa Tahoe järve, mis lähemalt ja matkal ilmselt jätab veel võimsama mulje kui lihtsalt vaadates.


San Jose 22.04-23.04
Ookean! Ja suured puud. Me käisime Santa Cruzis Mustangiga, mis peaks iseenesest juba olema piisav, isegi kui mitte minna ookeani juurde. Tagaiste on masendavalt madal, aga valikut ei olnud. Ookean ootas. Teel käisime läbi veinikeldrist, kus ka mulle anti maitsta, punased veinid võivad olla väga head, aga valgetest ei meeldinud mulle seal ükski. Käisime ka suuri ja vanu puid vaatamas, võtsin seemneid kaasa, kasvatan endale ka 2000 aastaga suure puu. 
Santa Cruzis olid kajakad, merilõvid ja ameerika raudtee. Mina käisin sõitmas. Tegu peaks olema vanima ameerika raudteega aastast 1924, kui ma just midagi sassi ei aja.
Lisaks suutsin ma SanJoses ära eksida parki, mis asus majast üle tee, mind peaaegu eskorditi välja, minu "päästmisega" tegeles vähemalt 5 inimest, aga ma ei olnud vähemalt üksi - 2 karjakoera olid alati valmis jalutuskäiku jätkama. Enne seda ma istusin üksi aias ning päevitasin isegi natuke, sest nii ilus ilm oli.


San Francisco 24.04-30.04
Muir woods
Golden Gate bridge
Chinatown
Järsud tänavad
Exploratorium
Linnaosad
Twin Peaks
Kuninglik pulm öösel kell 3, enne seda süüa mäkieine, sest muud ei viitsinud otsima minna.
Tagasitulekul seista 2,5h järjekorras ja siis eraldi kutse peale alles check-in saada.
Aga lõpuks tulid lennud, päris head filmid ning vähe und. Meelelahutusarvuti jooksis kokku, näitas palju erroreid, osaliselt programmi ning seda, et töötab Linuxi pealt.


Parim kohanimi USAs: ZZYZX (ise ei käinud, aga silti nägin)


pühapäev, 1. mai 2011

Ümberjutustus oma seinalt

Kuna pikem lugu on pooleli, siis on soojendus, mida enamus on lugenud, aga siiski on neid, kes ei ole.

@San Jose, California. LA is waiting for me!
April 18
17 people like this.

@Las Vegas, Nevada. Almost penniless and now going to Grand Canyon.
April 20
4 people like this.

I got lost in the park so park rangers almost escorted me out. Only I can do such things.
April 24
2 people like this.

@San Francisco, California. Ferrari shop is just around the corner.
April 26
4 people like this.

I'm coming home, I'm coming home, tell the world I'm coming...
April 30
5 people like this.

3 countries, 3 airports, 2 days, under 2 hours sleeping time, 1 ferry, 1 free ice-cream - I am at home.
May 1
5 people like this.


reede, 8. aprill 2011

Kunagi oli parim suvi


Need olid võrratud päevad.

kolmapäev, 23. märts 2011

esmaspäev, 14. märts 2011

Nopped emakeelepäevast

Tekib vale seos - kool kui lahe koht.
Riietus võiks koolis kohustuslik olla.
Mulle meeldib näha pesu, sest siis on pesu vähemalt olemas.
Kes ütles, et väitlus peab alluma mingile normistikule? Emakeelepäeva väitlus kindlasti ei pea.

Täna on ka π-päev, seega joonistame mõnuga ringe omas keeles.
How to Calculate Pi by Throwing Frozen Hot Dogs - WikiHow leiab vastused ka keerulistele küsimustele.

pühapäev, 13. märts 2011

Tartu - õnnelike prügikastide linn

Mõni omab uhket kasukat lausa.

Eilne õhtu pakkus palju uut ja huvitavat.
Starest - ka mina tean nüüd, mis vigur see on ja mida seal teha saab.. natuke.
Tähed - Hobunurme bussipeatuses on peaaegu näha juba, kui pilvi ei oleks ja kui see Kuu vaid natuke tuhmim oleks.
Bussisõit - armastan kõrvalistujat, kes minu jutu peale 65kilomeetrisest tunnikiirusest naeratab ja suthub mõistavalt või annab mõista, et aeglane on.
Bussijaht - jahtimine on tore, isegi siis, kui buss ja võtmed asuvad teineteisest umbes 8km kaugusel ning mina olen keskel nagu kits kahe heinakuhja vahel.
Õhtune kommentaar:
Eesti riik peaks mind tänama, sest ma suutsin toime tulla bussiga, kus oli päris mitu osa Eesti tipptasemest.

Täna õppisime pokkerit ja pesuloputamist. Pokkeri teadmisi tasus ka rakendada, kuigi mina suutsin ennast väga ruttu pankrotti mängida, sest ma tahtsin mängida. Taktika, et kui ei mängi, ei saa ka palju kaotada toimis ka päris kaua.
Matemaatika on tegelikult tore, kuigi ma ise asjad halvasti teen. Ja teengi, aga ma tean, et ma suudan neid ka õigesti lahendada ning see tunne ongi minu jaoks hetkel oluline.
Pealegi on nii palju neid, kelle üle saab rõõmustada.

Kurb võib ollla, aga rõõmus peab olema.

Pealkirja autoriks on Min Svenska Bänkkamrat. Tack!

pühapäev, 6. märts 2011

Tokyo drift

Linnas võidu kiirendatud. Lühimaal võitsin mina, aga üle 80 ma ei läinud ning lasin tal peibutuspardiks minna.
Vähemalt on algus tehtud.

laupäev, 5. märts 2011

Keemiat ja muud

Viimasel ajal on usinalt proovitud keemia lehti vaadata ning midagi meelde jätta ning see eile paberile kanda. See ei õnnestunud hästi, aga siiski. Alati saaks hullemini minna ning kogemus oli hea.
Muidugi oli eilne õhtu ja tänane pärastlõuna parimad osad.
Eile võtsin endale chemicumist sõbrad kaasa ning vedasin enda juurde. Mõni tuli Ahju kaudu ka hiljem kohale kurtes, et Tartu on õudne, vahepeal oli ta Viljandis ja lõpuks kõndis lumetormis 26km.
Kooki sai teha, juttu ajada, nalja oli palju ning mõned kingitused jõudsid ka kohale:) Keemia tulemused pandi üles ning siis oli üle poole tunni usinat arutlemist, et kas saaks kusagilt punkte juurde. Mina ei läinud apelleerima, sest seda ma teha ei oska ning ei oleks saanud oma tulemust ilmselt väga muuta ka.
Keemia on kõikjal, sest sa vajad molaarset tuge.
Täna käisin külas Mandlitul Sõbral ning esmalt parkisin sõiduki päris mitme kvartali kaugusele parklasse. Pärast  5 minutit külas tuli kõne ning tagasi autoni tatsata üle 5 minuti. Siis koju, ehituslaenutusse, ristmikul maha autot küsima. Saingi valge auto kätte ning siis taas külla.
Helistati ja küsiti, et ma ikka tulen ning korjasin peale oma Targa Sõbra ning Chemicumis saame kokku.
Plaksutamist, aplodeerimist, hõiskamist, nalja, mõnitamist, üllatusi ning palju muud.
9. klassides esimese ja teise koha vahe oli 0,01 punkti. Elagu täpsed arvutused.
Autoga lahkudes sai tähelepanu nõutatud signaalitades, sest mine sa tea, kas muidu oleks lehvitatud.
Hea tunne, et homme ei ole esmaspäev.
Laenasin raamatu, mille omanikku ei olnud kohal. Alati kindel viis jaatavat vastust saada.
Mul on täna palju parem tuju kui eile:)

But I won't cry for yesterday
There's an ordinary world

neljapäev, 24. veebruar 2011

Elagu riiki?

Teade, kui proovin hääletada:
Te ei saa hääletamisest osa võtta, sest Te pole veel 18-aastane. Proovige peale sünnipäev uuesti.
Juhilubade päring:
/tühjus/

Mis toimub? Mult võeti juhtimisõigus ära, hääletusõigust ei antudki. Elagu Eesti!

13.26
Jõudsin äsja ühe kõne ajal järeldusele, et ma ei ole 17 ega 18. Olen eatu hetkel!

kolmapäev, 23. veebruar 2011

Kui veel see öögi nii otsatu poleks!

Viimane päev alaealisena hakkab mööduma. On see hea või halb? Ei teagi, mingi osa nalju jääb ära, aga küllap tulevad uued, võimalused tunduvad paremad, kuigi kasutada neid ikka ei saa (kui võib minna, aga ei ole võimalik). Muidugi on vanus vaid paar numbrit paberil, kuid see tuletab meelde, et midagi võiks saavutada, õppida, osata.
Mida mina oskan?
Ma oskan häid hindeid saada enamasti, muidugi on tagasilööke, aga minu halb hinne on seni õnneks tähendanud seda, et ma saan 4.
Ma oskan kõik asjad naljaks pöörata ning sõnadega mängida nii, et algset asja ei mäleta keegi.
Ma oskan küsida ja vastata ning jõuda ise järeldusteni.
Ega ma väga ei oskagi asju.
Inimestega suhtlemisel võib olla takistusi, mingi ala tipp pole ma ka, enesemotiveerijaks ma alati ei sobi.
Kuid ma oskan sellega olla rahul. Muidugi ma tahaksin olla parem, targem ning palju muud, kuid see ei kuku mulle otsa ma loodan, ohtlik on.

Vanusega seoses on ju uus võimalus - valida. Mida või keda valida, seda ma ei tea, aga tean, et mingid asjad ei tööta ning kuulates valimisdebatti, ei hakkagi töötama.
Teemal haridus on mul kõige lihtsam kujundada oma arvamus, sest sellega puutun ma kokku ning süsteemi sees näeb teisiti.

Kuuldud idee: katsed kaotada, sest miks koolidel on õigus koguda helged pead ning teistele jätta nõrgemad, tugevamad saavad kõikjal aidata edendada klassi taset.
Mina olen käinud ainult koolides, kuhu sissesaamine sõltus katsetest ning tulemustest. Ma olen selle üle õnnelik ning leian, et see on teinud minust selle, kes ma olen. Ma ei ole geenius ega üliandekas, kaugel sellest, aga ma olen olnud tugev. Mulle sobib kool ning mulle meeldib teada asju. Seega mina oleksin kannataja rollis, kus tugevam aitab pidevalt nõrgemaid. Kindlasti on oluline aidata kõiki, aga Eesti vajab kõikide parimat. Vajatakse kõige paremaid, keda geneetika ja keskkond on suutnud arendada, aga neist ei piisa. Seega kas oleks mõistlik 'ohverdada' mõned helged motiveeritud noored teiste hüvanguks?
Minu meelest ei oleks. Igal inimesel on õigus oma võimete kohasele haridusele ning see, et kõik ei ole võrdsed, on ilmselge - looduslikud erinevused ning erinevad otsused ja võimalused. Mille järgi valida need, kes aitavad ühiskonda ning kas nad tegelikult aitavad? Sellele ei ole õiget vastust olemaski. Ükski haridusega tegelev poliitik ei saa rääkida Eesti talendist ja ühtlustatud koolist praegustes oludes.
Õpetajad on ressurss, millest sõltub kohutavalt palju - motivatsioon, huvi, tulemused. Võrdselt häid õpetajaid ei ole võimalik saata üle kogu Eesti, isegi linnades ei ole neid piisavalt, ma kaldun arvama, et isegi üheski koolis ei ole kõiki väga häid õpetajaid. Hetkel ei suudeta tagada kõigile parimat ega kõigile head, aga loodetakse, et õpilaste ümberpaigutamisel suudetakse seda teha. Olukord võib muutuda kurvemaks just parimate ja nõrgimate vahel. Parimatel ei ole võrdlust, nõrgimad on valgusaastate kaugusel klassi etalonist.
Minul on võimalused, mida ma ometi nendega teen!?

Aitab mõistukõnedest ja analüüsist, sisukokkuvõtteid on viimase paari nädala kohta jälle häbematult puudu.
Vahepealsed sündmused on olnud:
  • Minu Sõbra sünnipäev ning tema kinkekomplekt (kuhu lõpuks sai: MacGyvery teip, šokolaadikoer, Argus(Poola õlu), tuhk, sõlmes pliiats, buldooseri-kopa-sahaga kaart ja kurgipurk). Hommikul koju jalutades oli nii külm, et  kommentaariks oli: mõtle, kui oleks -20, mis siis veel oleks (oli -19)
  • Ma sain keemiaolümpiaadil ja matemaatikaolümpiaadil lõppvooru. See tähendab ka mõnda ülikooli teaduskonda sissepääsu.
  • Arvestused said tehtud rahuldavalt, kui lugeda mitterahuldavaks ajaloo totaalne läbikukkumine, mille tulemust ma veel ei tea.
  • Aktusel sain täna tänukirja suurepäraste tulemuste eest ja šokolaadi.

Täna võin veel olla noor ning ei kavatsegi homme vanaks hakata!
Ilusat vabariigi sünnipäeva kõigile!

Ilus oled, ilus oled sa
Ilus oled, isamaa

/T.Mägi/

Pealkiri on inspireeritud Gustav Suitsu luuletusest "Sügise laul"

kolmapäev, 9. veebruar 2011

Arvestuseks õppimine

jahmatus - algab d-tähega ja siis on nagu Top Geari saatejuht- dismay!
piinlikust tundma- nagu laste diskole oleks sattunud- disconcerting!
järjestikune- nagu konservikarbid - consequtive!
kõrvale heitma- mina olen mr, sina oled... - dismiss!
üllatav- start antakse üllatusena - startling!
rahulik - rahulik sireen - serene!

Sõnu saab ka nii õppida. Vähemalt saavad õpitud.

teisipäev, 8. veebruar 2011

"Kuritöö ja karistus"

Ma ei saa aru enam kirjanduse tunni teemadest ega aruteludest, kuigi ma räägin neis kaasa.
"Kuritöö ja karistus" on algplaan, millest teemad hetkel põhiliselt arenevad. Seega, kuidas ma tundsin ennast seda raamatut lugedes -ma ei tea, ma loen väheseid raamatuid rõõmu või kurbusega, aga need on kindlalt mul olemas! Üks raamat, mis paneb mind alati rõõmustama ja kurvastama on "Hirevekütt", sest mind köidab loo siirus. Midagi sellist vajaksin ma ka oma ühiskonnas. (Oma ühiskond ei ole mitte minu oma vaid minuga ja minu ümber)
Mul ei tekkinud emotsioone lugedes Raskolnikovi lugu. Ma lugesin ja hiljem ka mõtlesin tegevuste ja sisu peale, aga mul olnud lugedes kordagi tunnet, et see koht eraldi on eriline. Võimatu ülesnne on leida lõigud, millega seoses on tugevad emotsioonid.
Ma ei suuda isegi aru saada endast, mida ma tegelikult mõtlen Raskolnikovist. Ma annaks talle andeks inimlikul tasandil, ühiskonna tasandil mitte, sest asi oli planeeritud. Julguse proovimiseks on ka muid vahendeid kui mõrv, aga ilmselt nii mõjuvaid on vähe. Enda elu ohustamine võib juba minna hulljulguse alla. Sümpaatne ta ei olnud mulle.
Vabandus ei ole, et ma olen reaal, kuigi nagu õpetaja selle sõnastaks: "Reaalklassi kohta saite te kiiresti aru."
Paraolümpia?
Küllap hetkel on minu elus teised olulised teemad, mis vajavad pikka mõtlemist ning kindlat tegutsemist.

Aga mulle meeldib see, mis mul on!

laupäev, 29. jaanuar 2011

laupäev, 22. jaanuar 2011

Vad i all världen?

Aasta on nii kiirelt edasi liikunud, et kirjapanekuks pole mahti või jaksu olnud.
Mis siis toimus?
9.-10. jaanuaril oli Chemicumis keemia õppesessioon, kus sai usinalt osa võetud, suheldud ning 9. õhtul külaski käidud. Esmaspäeval koolis olin ka - infominutid 8.15-8.35 ja matemaatikaolümpiaadikursus 15.40-17.00, seega oli asjalik koolipäev.
14.jaanuaril käisin koolis ainult kehalises, sest oli matemaatika õppimise päev. Laupäeval olümpiaad ja 5. koht, mis on vägagi adekvaatne, sest ma tegin väga totra vea sisse.
Pühapäeval oli pikk spordipäev. Nike Winter Xdream. 
 
Tegemist oli usina lumes sumpamisega, mis võttis 5 tundi, sest minu jalad ja läbimärjad sokid tõrkusid veel matkamast. Ja me ei olnud kõige viimased!
Esmaspäeval selgus, et oih, koolis on palju asju toimumas.Matemaatika kontrolltöö näiteks. Õigekirjaolümpiaad ja lingvistikaolümpiaad tehtud, jõudsin veel informaatikassegi.
Teisipäev oli taas 17.15ni koolipäev ning kui ma kell 6 koju jõudsin, siis ma hakkasin õppima nii usinalt, nagu ma ei olnud kuid(aastaid?kunagi?) õppinud. Põhjuseid oli küllaga. Kolmapäevaks oli:
"Isa Goriot" lugeda, mul oli loetud 30lk, raamat üle 300lk.
Vene keele esitlus koostada, selgeks õppida, sõnavara kirjutada.
Inglise keele kõne kirjutada, ära õppida.
Ja informaatikas oli KT tulekul.
Kolmapäeval olid peaaegu kõik need asjad vajalikud ning kõigiga sain ma hakkama! See, mida ma ise ei uskunud. See vääris tähistamist ning õhtul sõime kooki ja vaatasime "Remember Me" filmi.
Neljapäeval oli füüsika ülesannet lahendamine ning keemia vastuste iseseisev kontrollimine.
Eile uurisin analüütilise keemia õppimise võimalusi ning magasin.
Täna tegin keemiaolümpiaadi halvemini, kui lootsin, aga tehtud see sai.
Õhtul külla, loodetavasti on tore.
Sai põhjalik plaan, mis toimus, aga emotsiooniks on olnud pikalt väsimus ning seda ei ole vaja kirjeldada.

Vad i all världen? -What on earth does this mean?

pühapäev, 2. jaanuar 2011

Nii sama ja nii erinev

2011
Euro tuligi, algus läheb raskeks. Suurusjärkudega probleeme ei teki, aga arvutamist saab meelde tuletada palju.
Mul on kahju, et krooni enam ei ole. Ma mõistan, miks on euro oluline, aga oma raha oli osa identiteedist. Minul vähemalt oli. Natukene ikkagi uhkuse asi. Isegi Hiinas võis turul kohata Eesti krooni.See oli midagi OMA. Mitte halvas mõttes omand vaid parimas.
Ja muidugi see, et metall on nüüd vältimatu. Sentidega ei olnud nii kriitiline. Oli, ei olnud, korjasid peoga kokku ja said ühe kommi osta. Nüüd - peotäie rahaga saab vägagi paljut. Kahjuks ei mõju see kindlasti taskutele tervislikult, et peenraha on edaspidi metalne.
Juhtub. Kurb võib olla, aga kuna see ei muuda midagi, siis võtta sellest parim ja minna edasi uue valuutaga, kus hinnad on pilkukõitvalt väikesed, aga väärtused hoopis teised.

Mina ja põhjapõder Soomes eelmise aasta detsembis.