neljapäev, 29. detsember 2011

Minu elu elujaatavus



Minu esimene elu

„Ühel ilusal päeval oled niikuinii surnud, ja kas siis pole üks kama kõik, kes sa olid?“ kirjutas Erich Maria Remarque oma teoses „Läänerindel muutuseta“. Inimene võib olla kuitahes ainulaadne, surmaga kohtub ta alati isiklikult. Kas on üldse mõtet elada, kui seda saab teha vaid korra ja teadmata aja jooksul? 

Aeg on inimese poolt välja mõeldud määratlustest kõige geniaalsem: seda ei näe ega tunne, aga kõik püüavad mõista ja noogutavad kaasa tundide ning aastate möödumisele. Öeldakse, et aeg muudab inimesi, kuid tegelikult muudavad nad ennast ja teisi oma tegude ning mõtetega. Staatilisust siin maailmas ei  leidu, pidevas arengus muutuvad inimeste tegude põhjused ja ajendid, isegi kui teod jäävad samaks. Olukorda ei määra mitte ainult hetkesündmus, vaid ka sellele eelnev, järgnev ja samaaegselt toimuv. Iga hetk on kordumatu, parim ja halvim olevik korraga. Näha silmapilke, hetki, minuteid, aastaid – kordumatuse võlu ajendab elama. 

Inimsuhted saavad alguse sünnihetkest, enamasti jäävad esmased suhted väga tähtsaks. Sugulasi ei saa valida, nemad on kingitud sõbrad, keda tuleb hoida, aga mitte otsida. Erinevates kultuurides väärtustatakse perekonda erinevalt, kuid enamasti peetakse seda pühaks. Perekondlikke sidemeid kirjeldab hästi Mario Puzo „Ristiisa“. Lapsendatud pojale laienevad samad õigused ja kohustused, sest kõik kuuluvad samasse perre. Elu vältel luuakse palju suhteid, kõik ei kesta kaua, mõni on tugevam, teine põgus kontakt, kuid need annavad alati võimaluse jagada ja saada. Siiras naeratus võib osta südame ning hinge, tahtmatult anname ennast kellegi valdusesse. Oleme kaisuloomad, parimad sõbrad, lohutajad, sest oluliseks olemise tunne on asendamatu. 

Elamine on väga isekas, isetud ei jää looduslikus ega tehislikus valikus ellu. Kõigil on võim otsustada oma elu, aga mitte alati surma üle. Hukkumine on üksikisiku jaoks kõige lõplikum otsus, kui see valik tehakse teadlikult, ja ilmselt ka tähtsaim. Hetk, mis muudab eelneva tühiseks ning järgneva olematuks, vähemalt ühe inimese jaoks. Julgus surra võib olla argus elada. Elamise puhul peab olema kõigeks valmis, iial ei saa teada kindlalt, mis saab edasi. Kellegi eest suremise puhul tuleb oluliselt mängu ühiskond. Elusid väärtuse järgi järjestada on peaaegu võimatu, aga seda siiski tehakse, enamasti armastusest. Joonatan Lõvisüda armastas oma väikevenda nii tugevalt, et ei hoolinud sellest, et Korbi päästmine nõudis temalt elu. Vahel on vajalik anda endast kõik, ent enamasti on elavatest rohkem kasu, sest surnud on siiski surnud. 

Inimesed ei tee elus vigu, sest ei ole olemas õigeid teid. Iga otsus on kordumatu ning muutmatu. Vältimatud on elus vaid sünd ja surm,  vahepealne osa sõltub tahtest ja juhustest. Surm lõpetab küll elu, aga ei kaota selle jälgi. Esemed, mälestused ja tegude tagajärjed jäävad. Elu ja selle mõju on igaühe enda teha. Mina elan enda esimest elu, oma parimat.

esmaspäev, 12. detsember 2011

Käesolev tulevik

Kas inimesed sünnivad julmaks? Kas empaatiavõime puudumine ongi julmus? Kes oleme meie, et otsustada teiste saatuse üle? Kui ei saa ennetada, kas siis peaks ootama ja tegelema alles tagajärgedega? Kelle elu on väärtuslikum? Miks? Kuidas? Kuidas määratakse minu elu hind? Kas me vajame jumalat? Kas meie võime olla jumalad/mängida jumalat? Kes mõistab meie endi üle kohut? Kas mõistab? Miks mõistetakse kohut liiga hilja? /mingis ajalootunnis vasaku käega kirja pandud/

Kas saab olla liiga noor, et kogemata vaenlasi hankida? Kas me pole mitte alati vaenlaste hankimiseks liiga noored? Alati saab olla liiga vana, et kogemata kedagi vihastada. Kas inimene vajab vaenlasi, et tõestada millegi saavutamist? /ööst varahommikusse/

Uue kursuse eesmärgid:
2 valikainet (keemia ja filosoofia)
2-3 ringi (käitumisteadused, väitlus, rohelised)
3 ainet VKVl (keemia, füüsika, matemaatika)
4 olümpiaadikursust (keemia, füüsika, matemaatika, lingvistika)
5 erinevat mälumängu (kooli, Härma, linna, TÜMKi, ühiskonna)
7 olümpiaadi (keemia, füüsika, matemaatika, lingvistika, ajalugu, religioon, filosoofia)

pühapäev, 11. detsember 2011

Killukesed novembrist

Neljapäeval, 17.11 käisin Tallinnas töövarjutamas välisministrit, kel õnnestus küll enamasti eemal olla, sest kõigega oli väga kiire, aga nõunikku sai küll varjutada ja ekskursiooni valitsuse hoones tegi peaminister kõigile natuke ripakile jäänud varjudele. Pärast varjupäeva käisin reaalkoolis esimest korda elus, Teatri puhvetis ja siis juhatati segaduses (ma oskan väga hästi ennast Tallinnas ära eksitada) tartlasele õige suund ka kätte, et rongile jõuda.

Laupäeva hommikul kell seitse oli "paras" aeg hakata liikuma Pärnu suunas ning juba 3h möödudes jõudsime kohale. Häbematu on see, et tallinlased said tunnikese kauem magada ja ikkagi jõudsid varem kohale! Aga see selleks, oligi vaja leiutada plaan. Väitluse meistrikate avamine, kaasuse parandamine ("Erakondade rahastamise põhimõtteid tuleks muuta") ja esimene eitus. Esimene voor läks mõnes mõttes kõige paremini isegi, võitsime me igatahes ja tagasiside oli positiivne. Teine voor ei olnud enam nii tore, sest tuli jaatus ja kaotus, kuigi enesetunde järgi läks kenasti (ehk mul oli palju parem tunne). Kolmas voor oli impro ("Loomaaiad tuleks keelustada") - kindlasti mitte minu teema,  2. kõnelejana (kahel korral parandasin ennast rääkijast kõnelejaks miskipärast) jäi mul heast kõnest ka üsna palju puudu, kordasin liiga palju 1. kõnet. Kokkuvõttes võit ning päeva võis lugeda täiesti edukaks. Mälumängulaadne üritus oli väga kõmu-uudistel põhinev või siis eelnevaid väitlusüritusi kajastav, koridoris sai mängitud paar ringi "Kontakti". Nüüdsest oskan mina ka või vähemalt saan ideele pihta, isegi kui sõnu ei tea! Pühapäeval veel 2 väitlusvooru ning kokkuvõttes 10. koht võistkonnana, mis pole sugugi halb.

Esmaspäeval klassiga Tallinnas TTÜs ja Von Krahlis "12 Karamazovit".

Teisipäeval, 22.11  esines abiturientidele haridus- ja teadusminister. Mul on kahju, et ma märkmeid ei teinud, seal oli mõtlemisainet küllaga, isegi kui seda ei esitatud alati kõige õigemas vormis. Pärast tunde oli HTMi teiste esindajate kord. Kuulasime "pesasid", allusime reeglile, et käe tõstmine tähendab teema lõpetamist ja küsisime lõpus palju küsimusi.

Esmaspäeval, 28.11 PÖFF ja "Vulkaan", teisipäeval "Me peame Kevinist rääkima". Mõlemad üsna mõjusad ja paljude rääkimata sõnadega filmid. Kolmapäeval hommikul koolis ja pärastlõunast õhtuni Tallinnas. Eksamitemaatika ja närvide rahustuseks paar tundi Solarise Hesburgerit.