pühapäev, 28. oktoober 2012

Tuletõrjeautod

Täna, peaaegu kohe pärast jalutuskäigult kojujõudmist, hakkas taas üürgama tuletõrjealarm. Seekord ei olnud tegemist õppusega. Naabrid viisid oma korterist välja ka kaks koera. Kolm tuletõrjeautot saabus kohale, aga meie trepikojas ühtegi ohtlikku kohta ei leitud.

Nädal 6 ehk Söök-söök-söök

Ma saan ilmselt oma praktikumi juhendajale kõige rohkem pinda käiva õpilase tiitli varsti, sest juba teist nädalat järjest olen ma saatnud mureliku kirja, et kas praktikumi küsimusi ei saaks. Eelmisel nädalal ma tegin seda reedel. Mõtlesin, et olen sel nädalal ettenägelikum ja saatsin kolmapäeva õhtul kirja, et äkki saaks neljapäeval üles panna. Reede varahommikul 00:22 sain ma siis vastuse, et aitäh meeldetuletuse eest ja päris minu seatud tähtajaks üles ei saadud, aga nüüd on. Vähemalt ma sain oma ülesanded.
Koolis on kõik üsna rutiinne, tööd on vahepeal olnud, matemaatikas pole mul töödes ühtegi viga olnud, aga kodutöösse märgiti, et kust selline lahend. Minu jaoks oli loogiline, et kui ma olin eelnevalt seadnud juba kõik piirangud, siis ma sain ühese lahendi ning ei pidanud teist võimalust vaagima enam. Tundub, et see ei ole piisav selgitus. Keemias 24/25 ehk geomeetrilised kujundid tuleb selgeks õppida, et ei peaks selgitama oma sõnadega asju.
Laupäev on tore, seda väga mitmel põhjusel. Esiteks, võib hommikul magada. Mis sest, et ma hommikul kell üheksa täiesti ärkvel olen, aga teadmine, et ma ei pea kuhugi minema, annab palju juurde ning võimaluse veel ennast teki all mõnusalt tunda. Paar päeva tagasi avastasin ma enda tohutuks pettumuseks, et kaneel ei ole elementaarne asi, mida kodulähedasest poest saada. 3 kodule kõige lähemat poodi kaneeli pulbrina ei müü (Tescos olid pulgad, aga neid ei tahtnud mina). Selle probleemi lahendamiseks otsustasin ma võtta ette retke suurde Tescosse. See asus paar kilomeetrit eemal, aga oli igatahes seda väärt.
Esiteks ma leidsin köögitarbed. Kõndisin pannileti ees edasi-tagasi ja mõtlesin, et kas osta pann või mitte. Tundsin ennast natuke nagu pannisööja, kes näeb kõiki häid panne, aga endale ei saa. Katsusin panne ning leidsin lõpuks enda meelest sobiliku. Korraliku paksu põhjaga panni, mis tundus õigest materjalist ka olevat. See pann liikus korvi. Suur pood on ahvatlusi täis ning hakkliha, sibulad, rosinad, kookoshelbed ja kaneel leidsid mind või mina neid.
Koju jõudes oli siis suure vaimustusega võimalik hakata sibulat hakkima, liha praadima, kartuleid viilutama ja kokkuvõttes kartuli-hakklihavormi tegema. Selline tuli välja. Minu otsus spargelkapsast lisada mõisteti teravalt hukka.
Mingi aja suutsin rahulikult olla, ent ma olin veendunud, et nüüd, kui meil on pann, siis peavad olema pühapäevahommikused pannkoogid. Kuna ma otsustasin, et need peavad olema banaani-kookosepannkoogid, siis mul oli vaja poodi lipata, et banaane hankida.
Kõik vajalikud asjad olemas, ent umbes pool kaksteist kõlas küsimus, et ega ma ei tahaks täna pannkooke teha. Ja nii oligi. Meie pühapäevahommikused pannkoogid olid väga varajasel hommikul, aga need olid ikkagi väga maitsvad! Väga kookosene kook vedela meega.
Mõned jäid ka hommikuks, nii et hilisemal hommikul tuleb ka hommik pannkookidega.
Aga me ju võime alati teeselda, et on pühapäeva hommik!

teisipäev, 23. oktoober 2012

Kui eksperimendi tulemused ei sobi teooriaga

Siis tuleks muuta teooriat. Meie teooria ei viinud kuhugi.
Kui tuvastatav aine oli A, B, C või D, siis segu keemistemperatuuri järgi me hindasime B või C õigeks, sulamistemperatuuri järgi tuli välja D. Tegelikult oli muidugi tegemist A-ga. Ükski tulemus seda lihtsalt ei tahtnud kinnitada.

pühapäev, 21. oktoober 2012

Laku panni...

...sest muud panniga kindlasti teha ei saa.
Kui ma ostsin kõige odvama panni, siis ma teadsin, et ilmselt ei pea see kaua vastu. Ma ei olnud päris valmis selleks, et see ei ole üldse kuumakindel ja hakkab pliidi peal sulama. Seda see just tegi. Nii palju siis pannkookidest. Õnneks on leiutatud selline asi nagu ahjupannkook ning kuigi see jäi seest natuke taignane, siis banaanidega küpsetatult ning pärast suhkruga üle puistatult maitses täitsa hästi, järgmisel korral tuleb õhemalt pannile seda panna lihtsalt, et läbi küpseks.
Nüüd ei ole mul ikkagi panni ja ma pean mõtlema, kas ma tahan korraliku panni hankida. Ahjus saab siiski päris palju asju teha.

neljapäev, 18. oktoober 2012

Nädal 5 ehk Integreeri, võta eksponent ja defineeri ümber

 Pühapäevad on head päevad. Hommikul saab sooja teki all ennast veel kerra vedada ja natuke kodutöid piiluda, hommikul on üllatavalt tore õppida. Pühapäevad on head ka siis, kui päeva maha ei saa magada.
Täispikkadest päevadest hakkan ma alles nüüd aru saama. Esmaspäeval oli esimene eksperimendiga praktikum füüsikas, minul oli see erisoojuste määramise peale põhiliselt. Üldiselt ei ole praktikum väga raske, kahekesi tehakse eksperimenti, vähemalt kaks juhendajat on ka ruumis, kellelt saab küsida (umbes 30 inimest on ühes ruumis). Eksperimendi osa oli kena, tulemused realistlikkuse piirides, ent alati küsitakse juurde ka teooriat. Ning see võib osutuda raskemaks. Sel nädalal oli siis vaja asendada, integreerida, eksponent võtta, konstandid ümber defineerida. Ja samal ajal ei nõuta loengus üldse integraale ning matemaatikas ei tule need ka sel poolaastal sisse. Ilmselt tuleb tabel üle vaadata, et hätta ei jääks, õnneks neid siiski natuke õpetati koolis, ilma selle taustata oleks raske.
Keemias me ei saa ise valida endale laboripartnerit, minu omaks on kanada tüdruk, keda keemia praktikum ei huvita, kes jäi üsna palju hiljaks, aga muidu pole tal viga midagi. Lihtsalt eksperimenti tegin ma üksi. Karboksüülhappe süntees estrist ja siis tuvastada, mis happega on tegemist ning missugune ester oli selle aluseks. Ei midagi väga keerulist, aga kui asju on vaja pikalt kuumutada ja jahutada, siis läheb praks pikale. Aine määramiseks kasutatakse sulamistemperatuurivahemikku. Selleks on masin, kus saab valida, kui kiiresti temperatuur tõuseb ning ava, kust saab vaadata, kas kristallid juba sulavad. Kõlab lihtsalt, aga täpse tulemuse jaoks tuleb seda teha kaks korda, et algul leida üldisem vahemik ning siis täpsem, masin aga jahtub palju kauem, kui soojeneb. Kolme tunniga saime me eksperimendi valmis, saagise arvutus jäi koduseks tööks, ma jäin ühele leedu tüdrukule veel appi sulamistemperatuuri määrama, sest tema tegi eksperimendi täiesti üksi. Siin käib asi väga kella järgi: kolm tundi läbi, labor peab tühi olema. 10 minutit viis läbi oli viimane piir, et põgeneda.
Füüsikas sain ma esimeses töös 80%, ühe vastuse parandasin viimasel hetkel ise valeks, sest sattusin küsimuse sõnastusest kontrollides segadusse, esimene idee on enamasti siiski õige, sellest tuleb rohkem kinni hoida. Matemaatika kohustusliku testi, mille läbimine on eelduseks teise aasta matemaatika õppimisele, sain ma esimese korraga tehtud ning ei pea enam reede pärastlõunal minema ülesandeid lahendama.
The Bourne Ultimatumil sain ma hõbedased šokolaadimedalid, sest mu lahendus oli küll hea, aga mitte päris nii täpne. Kahjuks oli selle põhjuseks taas minu tõlgendamine. Kui mul paluti vastust, mis on correct to one decimal point, siis minu tõlgendus oli, et see esimene komakoht peab olema täpne, edasi pole oluline, seega 0.29999 puhul oleks õige vastus olnud 2, 0.3 puhul 3. Tegelikult sooviti vastuse ümardamist selleni, mis tegi asja palju lihtsamaks ning millest ma ka alustasin, lihtsalt ma ei uskunud, et sellest piisab, järgmisel korral olen targem.
Homme on matemaatikas taas pisike töö, ülehomme keemias. Mul ei ole ühtegi nädalat, mil ei oleks pisikest tööd, mis nii pisike tegelikult ei olegi. Nii püütakse tagada, et kõik töötavad pidevalt kaasa ja saavad aru.
Täna käisin raamatukogus ning esimest korda ka laenutasin. Ma võtsin ingliskeelsed eesti luuletused, sest kuigi ülikoolil on vähemalt 5 eestikeelset raamatut, siis ma ei tundnud, et Bornhöhe või Kross oleks see, mida ma hetkel igatsen. Võib-olla varsti. Kaks pisikest riiulivahet on eesti kirjandusele, vähemalt kolmandik neist vene keeles. Käisin ka 11. korrusel, kus on imekena vaade linnale, sest raamatukogu asub künka otsas ning on ümbritsevatest hoonetest väga palju kõrgem ka muidu. Sinna satun ma kindlasti peagi tagasi.
Rattakiiver on mul olemas, väga täpses mõõdus, natuke väiksem ei mahuks pähe. Rattalukk on suhteliselt pisike, aga loodetavasti ulatub ikka kõikjale, kuhu tarvis. Sadulaga on ikka keerulised lood, sest rauasaega sai küll eelmise poldi ära, ent uus polt on natuke liiga lühike. Ikka tuleb kusagilt uus hankida.
Päevad on vahelduvalt päikselised ja vihmased, vihmasel ajal on hommikul ja öösel soojem, muidu langeb vahel väga 0 kanti. Täna on päev otsa sadanud, vahel rohkem, vahel vähem.
Sügis on ilus, inimesed on toredad, aga kusagil on tõesti unistuste maa, mis näib kaugelt veel võluvamana. Paratamatus ilmselt, sest seal on asjad, mida endaga kaasa võtta ei saa. Hetkel on vaid Kodu südames.

pühapäev, 14. oktoober 2012

Nädal 4 ehk Lahe laupäev

Reede õhtul selgus tore tõsiasi, et kaks edinburghlast saavad järgmisel päeval Glasgowsse külla tulla. Üks paremaid uudiseid viimasel ajal, sest kuu aega ja natuke peale on ikka pikk aeg, et teisi eestlasi mitte just eriti näha. Kiirel õhtul veel viimased vestlused, et logistika kokku leppida, jäi siis, et tulevad hommikul kell 9 bussiga.
Vastutustundlike inimestena leidsime, et kindlasti tuleb bussijaama vastu minna. Hommikul ajasime end kaheksa paiku üles ning sõitsime metrooga (vanuselt kolmas metroovõrk maailmas) bussijaama juurde. Selgus, et oli olnud kerge mõistmatus: buss väljus kell 9 Edinburghist, mitte ei jõudnud kell 9 kohale. See andis võimaluse taas metrooga sõita, poes käia ning kiirelt kaerahelbepätsikesi teha, mis läksid natuke ja natuke palju kõrbema, sest ahju väljalülitamine ei jahuta seda absoluutselt. Eelmisel õhtul valmistatud kakaokook oli juba ootamas.
Uuele katsele minnes tuli kõik õigesti välja ja jõudsimegi neljakesi tagasi. Hommikusöögiks tegime ahjus valmis juustu- ja singi-ananassi pitsad, mis eelnevalt Icelandist olid varutud, täiesti söödavad olid, ülima laiskuse või pitsaisu korral on nüüd teada, kuidas käituda. Eesti keeles paljukesi rääkida oli harjutamatu, aga väga hea!
Tiir ülikooli hoonete ümber, kiitused meie ülikooli ilule ning kergendus, et kõik hooned ei ole nii uhked. Samas ma tegin täna esimest korda oma põhilisele koolihoonele ringi peale. Füüsikahoone tagumine osa on vana, kaunist kivist ning vägagi vaatamisväärne. Kahjuks on peasissekäik ning külg, mille poolt mina lähenen, koledam osa hoonest. Aga hea on teada, et koolimajal on külg, mille juures saab "vaadata vaid paremat poolt". Kooliala nähtud, hankisime paar pakki küpsiseid ning suundusime botaanikaaeda uudistama. Kasvuhooned olid suured, mitmekesised, tasuta. Aia osa on ka üsna suur ning väga oravarohke. Me saime oravatega palju tuttavamaks: istusime pingil, et süüa, oravad tulid lähedale, aina lähemale, aina rohkem. Kokkuvõttes võis samal ajal korraga näha kuni nelja oravat. Ja mitte ainult näha... Üks orav otsustas, et ma olen tema lemmikpuu ning hakkas mööda minu säärt üles ronima. Ma ei osanud sellele kuidagi eriti reageerida, väga ootamatu käik tema poolt. Kinni ei soovinud ma ka teda püüda, kuigi ühe orava sabale tegin natuke pai küll. Oravad on botaanikaaias palju julgemad ja häbematumad kui pargis.
Kuigi ma olen siin juba tükk aega elanud, siis ega ma päris täpselt ei tea, mida peaks tegema, mida vaatama. Muuseumid olid laupäeva puhul ainult viieni lahti, seega valik langes kesklinna piirkonna uudistamise kasuks. Sõitsime metrooga, jalutasime jõe äärde ja ääres. Kui keegi arvab, et Tartus on sildu tihedalt, siis võrreldes siinsega, ei ole. Vähemalt sellel lõigul, kuhu me jõudsime, oli neid paarisaja meetri kohta umbes (loendamine ei ole nii lihtne!) 6.
Kesklinna laiad rahvarohked kaubatänavad, võimendusega tänavamuusikud, kenad majad. Me leidsime George'i väljaku, kuhu on püstitatud tähtsate tegelaste (nt James Watt, Walter Scott, Robert Burns, jne) kujud ning mis on täpselt Glasgow City Chambersi (raekoja) ees. Glasgowlastena tegime ringi ümber kõigi kujude ning kuna väljas hakkas pimenema ja jahenema, jõudsime üksmeelse lahenduseni, et õhtusöök soojas korteris on parim valik. Kartulipuder seenekastmega ning palju juttu ja naeru.
Kella üheksaks tagasi bussijaama ning naaberlinlased ära lubatud, et peagi ise neile külla jõuda.
Metroo päevapiletist sai küll peaaegu viimast võetud: 3.80 ja kokku 8 sõitu, igal korral vähemalt 4 peatust.
See on väga tore viis laupäeva veeta!
Aitäh.

neljapäev, 11. oktoober 2012

Pelmeenid, tatar ja tsüaniid

"Let's take some cyanide. Theoretically only!"
Ilmselgelt algas orgaanilise keemia osa.
"That poor carbon looks upset."
Orgaanilise keemia põhialuseks on see, et süsinikud peavad õnnelikud olema.
Täna on olnud vihmane pärastlõuna, vaba pärastlõuna tähendas natuke homseks tööks kordamist ning jalutuskäiku lähiümbruses. Jalutuskäik oli produktiivne, sest ma leidsin poola poe, kus müüdi tatart, tee valik oli palju mitmekülgsem kui tavaliselt ning sügavkülmast oli võimalik leida pelmeene. Lisaks ostsin teisest poest seeni, et teha seenekastet, aga ma ei tea, mis seeni ma ostsin. Chestnut mushrooms ei ütle mulle liiga palju, aga ma loodan parimat. Ma ei korjanud neid vähemalt ise metsast.
Matemaatikas andis lektor valikülesanded, täna oli tähtaeg, ma pusisin ka nendega ning kui kalkulaatorit ei tohi kasutada, siis ideede ja valemite korjamine Wikipediast ja Wolframalphast on kindlasti lubatud. Ma ei olnud väga ammu nii palju kirjalikult jaganud.
Esimene matemaatika töö läks korda: 10/10.
Homme on vaja teha 2 tööd ning siis saab esimene ülikoolikuu läbi.

kolmapäev, 10. oktoober 2012

Äratuskell

Ebameeldiv äratuskell on magamistoas üürgama pistev tuletõrjealarm. Täna hommikul kell 8.15 hakkas alarm lõugama ning see oli nii kõva lärm, et kõrvad hakkasid valutama ning ei olnud mingit soovi püüda teeselda, et seda ei ole kuulda ning edasi magada. Uniselt midagi selga ajada ning uksed enda järel sulgeda ja maja ette koguneda. Seal oli juba palju inimesi, me olime vist kõige viimased, kes välja said, kuid minu meelest meie naabrid ei jõudnudki välja, vähemalt mina ei märganud neid õues.
Hommikune külmus kontidesse võetud, sest sukkpüksid ja seelik sattusid kiiremini kätte kui teksad, ei olnud vähemalt enam und, et uuesti magama jääda. Efektiivne äratuskell, ent vägagi ebameeldiv kõrvadele. Ma loodan, et seda ei hakata liiga sagedasti harjutama.
Täna ma sain teada ka, kuidas siin õpetatakse meeles pidama, millises veerandis on erinevad trigonomeetrilised funktsioonid positiivsed, tähistused siis a - kõik, c - cos, s - sin, t- tan.
All chips taste salty.
Some teachers can't act.
Sex and the City
All steam tugs chug.
Ja kõrvad ei ole siiani veel päris taastunud hommikust.

teisipäev, 9. oktoober 2012

Roosidest ja koosinustest

Linnalooduse ilu ei ole päris see, mis oleks linnast eemal, ent kuna hetkel saab ainult esimest, siis tuleb selle üle õnnelik olla. Künklikkus lisab oma võlu ning pisikesi aiakesi ning rohelust püütakse siin mahutada ka suuremate majade juurde. Kõrgemal kohal seistes on näha kaugemaid maju ning kõige taga halle mägesid. Päikeselisel päeval särab kõik see kaunilt vastu ning päikeselisi päevi on siin suhteliselt palju. Lilledest on vaieldamatult kõige rohkem näha roose: eraldi on suuremad peenrad, kus on palju põõsaid, mis näevad üsna puusarnased vahel välja ning hetkel õitsevad väga paljud kaunilt. Näiteks keemiahoone kõrval on näha, kuidas punased roosid õitsema hakkavad.
Sügis on tulnud ka siia: lehed on punased ja kollased ning langevad puudelt, aga muru on ikka veel väga roheline. Ilus on ringi jalutada ning seni olen kohanud kolme rebast ja päris mitut oravat.
Päeval on päikeselise ilmaga soe, hommikuti iga ilmaga jahe. Öösel on hetkel 4 kraadi ümbruses sooja, päeval umbkaudu 10. Enamik inimesi ei soovi siin tunnistada, et suvi on läbi saamas. Sageli käiakse T-särgi või pusaga, eile hommikul nägin ka lühikeste pükste ja rannaplätudega ülikooli poole teel olevat noormeest. Tüdrukute seas on sukkpüksid/retuusid ning väga lühikesed püksid(või mitte) levinud kombinatsioon. Ja inimesetel, kes ei võta jakki kaasa, on külm ja nad ütlevad seda, aga midagi soojemat endale selga ikka ei pane.
"Cosine is an evil function. No, even, not evil." Matemaatika asenduslektor, kes oli ka prillidega väga halva nägemisega ning ei õpeta kunagi esmakursuslasi.
Keemialaborisse kutsutakse meid sisse lausega "Let's go to the funhouse.", võib-olla me siiski võime midagi peagi õhku lasta?
Füüsikas on meie 'klassijuhataja' (Class Head) firmamärgiks iga loengu alustamine sõnaga 'rrright'.
Suure koguse toidu tegemine korraga võib ju tunduda mõistlik, aga sellega võib kogemata liiga hoogu sattuda ja ära unustada, et alati ei pea tegema nii palju, kui mahub.
Ühel õhtul õnnestus keeta palju riisi. Õhtusöögiks oli riis kastme ja kanaga, hommikusöögiks riis moosiga (sest see oli natuke pudruks keenud, siis oli hommikupudruks sobilik), lõunaks riis kastme ja juurviljadega, järgmisel päeval taas moosiga riisi ning seda on ikka veel päris märkimisväärne kogus alles.
Ikka juhtub, ent siis ei ole vaja vahelduseks keeta järgmisel õhtul kilode kaupa kartuliputru. Vähemalt ei pea täna söögi pärast muretsema.
Kui kooliteel on igav... Ma nüüd tean, et minu kooliteele jääb majade juurde kuuluvaid treppe arvestamata 99 astet (kõik alla).

esmaspäev, 8. oktoober 2012

Nädal 3 ehk Miks sellised ülesanded!?

Kool on raskemaks ja väsitavamaks muutunud. Esmaspäeval oli esimene päris täispikk koolipäev. Täispikk tähendas siis lisaks 3 loengutunnile ka 3 tundi praktikumi. Ja reaalselt 3 tundi praktikumi. Füüsikapraktikum arvutitega, kahe nädala töö eest saame 35 punkti, aastaga on võimalik praktikumis saada kokku 350 punkti. Tööks oli siis Wordi ja Exceli kasutamine, erinevate funktsioonide, graafikute ja jooniste tegemine. Wordis joonistamine on katastroofiline. Ligilähedane sellele vähemalt. Mult käis minu labori juhendaja küsimas, et kas ma olen perfektsionist, et ma veedan selle joonise kallal nii kaua aega, siis ma arvasin, et natuke, aga see ei ole ju veel päris. Ei olnudki, aga 3h olid väga väsitavad.
Teisipäeval oli lisaks tundidele keemiapraks. Esimesel korral oli 3lk arvutusi vaja teha. Ioonvõrrandid, mis ei ole väga kohutavad, aga meetod oli hoopis teistsugune, kui mina harjunud olin. Ma tegin püüdlikult juhiste järgi ning pärast teist läks asi juba lihtsamaks ja arusaadavamaks, kuni tuli aluseline keskkond. Ma suutsin ennast segadusse ajada ning ei saanud aru, et selles pole midagi halba, kui lahusesse jäävad OH- ioonid. Kõigest kaks inimest pidi mulle kinnitama, et nii peabki olema. Üks nädal veel arvutusi, mis tunduvad toredamad, sest lõpu poole lubatakse omal moel arvutada, mitte ei pea kasutama skeemi, mida soovitatakse. Skeemil poleks häda midagi, kui see ei nõuaks ühe tehtega tehtava asja asemel viit.
Neljapäeval oli mu esimene hindeline töö, see annab 5% matemaatika hindest ning ma loodan parimat.
Teisipäeva õhtul oli loeng Dr Who füüsikast. Ma ei ole kunagi sarja vaadanud, ent huvitav ja tore oli ikkagi, sest seda andis minu lektor, kellel on huumorimeel väga õigel kohal. Võib-olla ma kunagi jõuan isegi sinnani, et vaatan. Seniks on minu "haridustee" täienenud viie Star Warsi filmiga, kolmas osa ootab alles oma järge.
Siinsed arstid igatahes ei streigi ning nüüd on mul siin olemas perearst, kuhu ma saan murede korral pöörduda.
Ma väga armastan, kui mulle ette loetakse, kuid viimasel ajal olen ma õhtuti nii väsinud, et ma jään "unejutu" peale magama, kõrgem tase on see, kui küsimusele, kas ma magan, suudan ma anda adekvaatse jaatava vastuse, millest ma ise teadlik ei ole.
Harimine toimub ka kooliväliselt, näiteks köögis. Ma õppisin jahukastet tegema. Esimesel korral tuli väga paks, ent järgmistel kordadel on vägagi kaste välja tulnud. Nii võin minagi riisi süüa. Ahjukartulitele vahelduseks tegime ka kartuliputru, kui kartuleid ei peaks koorima, siis võiks seda palju rohkem teha, ent mõnus on igatahes. Kaerahelbepätsikesed tulevad täisterahelvesteta küpsisemad.
Royal Mailiga mina hästi läbi ei saa. Ma tellisin Amazonist endale rattakiivri ning -luku. Neljapäeval sain teate, et kiiver on liiga suur, et seda koju tuua, palun tulge postkontorisse järgi. Postkontor asub umbes 1,5 miili kaugusel. Lugesin korralikult infolehe läbi ning leidsin, et kuna mul on ratas, käin kohe ära. See ei osutunud üldse nii lihtsaks ja meeldivaks.
1) Väljas oli vihmane ja tuuline, aga ma ei võtnud joppi, sest minut varem oli ilm olnud soe ja päikseline.
2) Sadul oli väga madal.
3) Üks piduritest tegi koledat häält.
4) Käigud ei vahetunud korralikult ehk kett tuli maha.
5) Pakk ei olnud veel postkontoris, sest postiljon, kes teatise tõi, unustas märkida, et 24h pärast saab alles selle kätte.
Igatahes kuidagi sain ma käidud ning tühjade kätega ka tagasi tuldud. Käigud tehti mu rattal korda, pidurid saavad ilmselt ka peagi paremaks, ent sadulaga tekkisid uued probleemid laupäeval. Laupäev tundus mõistlik päev uuesti minna kiivrit küsima ning ma lugesin, et kella kaheni saan ma seda ka teha. Kahjuks oli uksel silt, mis ütles, et erandkorras avatud ainult kuni 12.30. Kellaaeg oli tund aega hilisem. Kiivrit siis kätte ei saanud, ent sadula otsustasin kõrgemale saada. Rattapoes käisin siis mutrivõtit küsimas ning see mulle ka leiti. Proovisime siis õues sadulat kõrgemaks saada, algus tundus paljulubav, ent ma tahtsin teist korda veel kohendada, sest liiga kõrge oli, kuid siis otsustas polt oma elu lõpetada. Lõpetada moel, et mutter ja polt käivad keerates koos ringi. Mutrivõtmest abi ei olnud. Rattapoe abivalmis noormees otsis mingid suured tangid, et polti kinni hoida, ent isegi siis ei olnud võimalik seda kinni saada. Polt oli valet pidi pandud ning ainsaks variandiks on see läbi lõigata ja uus kinnitus leida. Igatahes sõita hetkel rattaga ei saa, aga varsti on lootust, et asi paraneb. Küllap siis selgub midagi muud huvitavat.
Põhiliseks vabaajategevuseks ma olen hankinud endale ... kodutööd. Kahjuks või õnneks, aga füüsikas ma olen viimase paari päevaga teinud ära esimese kohustusliku tutoriali küsimused, esimese workshopi küsimused, esimese drop-in tutoriali küsimused, esimese MasteringPhysics harjutuse ning esimese praksi tööd Wordis ja Excelis, tegemata on veel küsimustik ning workshopi näidis, matemaatika iganädalane kodutöö on ka tehtud. Keemias hetkel ei ole kodutööd, ent kuna seal tuleb vähem kui kahe nädala pärast hindeline töö, mis annab paar protsenti lõpuhindest, siis peab seda ka vaatama. Mõni osa on väga lihtne, et Born-Haberi tsükkel tuleb mul ära õppida, sest selliste asjadeni mina ei ole varem jõudnud.
Kirjutamist on palju, homme lähen ostan endale suurema kausta.
Kolm nädalat õppetööd möödas ning asi on veel kontrolli all.

teisipäev, 2. oktoober 2012

Rattasaaga

Minuga tõesti juhtub alati midagi.
Lõpuks õnnestus mul endale hankida ka jalgratas ning seiklustest mul puudu kindlasti ei tule.
Pühapäeva õhtupoolikul ei olnud mul kõige säravam meeleolu, aga ma olin saanud sõnumi, et ma võin ratast vaatama minna, kui soovin. Ratta asukoht: 5 miili eemal. Trasnpordivõimalused: jalgsi või jalgsi ja ühistranspordiga. Teine variant jäi peale ning viimasel minutil tehtud otsus lubas jalad kõhu alt välja võtta ning lipata bussipeatuse poole.
Bussipeatus asub ülikoolist ja Kelvingrove'i pargist teisel pool. Ma usaldasin Google'i kaarti ning tahtsin läbi ülikooli hoovi minna, sest minu kaardilugemisoskuste läbi läks sealt tee õigesse kohta, see oli ka soovitatud rada. See rada läkski teeni, aga värav enne teed oli lukus. Mul oli oma arvestuse järgi minut bussini, seega ringi tegemine plaani ei mahtunud. Praktilise meelega ronisin ma siis üle ülikooli 1.30m kõrge varbaia. Õnneks ei olnud väga palju inimesi ümber, keegi oleks võinud ennast sellest muidu häirida lasta.
Tegelikult oli bussini 6 minutit aega veel. Bussis saab osta pileti (1.85) sularahaga, tagasi ei anta. Mul oli 1.80 või 2 naela. Ehk ma maksin sõidu eest rohkem, ilmselt selle taktikaga saavad need automaadid kasumit ka teenida. Google oli mulle väitnud, et ma pean 16 peatust sõitma. Õnneks oli eesmärk suur kaubanduskeskus, nii et ma läksin õiges kohas maha, kuigi ma olin suutnud lugeda vaid 13 peatust kokku (lugesin ka neid, kus ei peatutud).
Minu pime usaldus Google'i kaartide kohalt ei pruugi olla vale, ent minu oskuste ja tänavanimede puudumisega ei ole võimalik orienteeruda. Ma küsisin kohe algul endale suuna ning hakkasin kõndima. Ühtegi tänavanime ei ole. Keerasin teisele teele, taas ühtegi nime ei ole. Inimesi ka väga ei ole, ümber on kaubandusrajoon. Ilmselt Glasgow suurim. Inimesi nähes hakkasin usinalt küsima, et kuhu ma minema pean. Keegi ei teadnud (mis mind väga enam üllatama ei peaks). Lõpuks tundus mõistlik minna esimesse poodi ja sealt uurida. Selleks osutus IKEA, mille ees ma küsisin kärusid lükkavatelt töötajatelt, kuhu ma minema peaks. Nad ka kahjuks ei teadnud. Soovitasid taksojuhilt suunda küsida, ma leidsin, et see on kahtlane, kui ma sõita ei taha, aga küsin. Takso sõitis kohe ära ka muidugi. Samal kõnniteel seisid kaks inimest, kes hüüdsid mind ja küsisid, mida ma otsin. Ma seletasin oma loo, nad pakkusid, et otsivad autost kaardi ja aitavad vaadata. Peagi leidsid, et nad võivad mu autoga ära ka viia. Algul sõitsime vales suunas, aga üsna pea leidsime õige koha üles.
Ratas oli paari minutiga õues ning ma proovisin, palusin sadulat natuke kõrgemale sättida, päris õigele kõrgusele vist ei saanud ikkagi, aga sellega saab mujal ilmselt tegeleda veel. Head inimesed olid mind oodanud autos, sest juhul kui ratas ei oleks sõidukõlbulik, siis nad ei oleks mind jätnud kuhugi äärelinna. Rattal ei olnud küll häda midagi, ent väljas hakkas pimenema. Ma olin kulutanud väga kaua aega otsimisele ning unustanud, et on sügis. Ja siis pakuti välja, et ratas ja mina mahume veel üheks sõiduks autosse. Mahtusimegi, mina proovisin väga usinalt rooli istuda, seni kuni ma avastasin, et seal on rool.
Selleks ajaks, kui ma koju jõudsin, oli juba päris pime. Kalevi šokolaad, mis ainsana mulle pagasisse mahtus, leidis endale uue koha ning see oli kindlasti seda väärt.
Inimesed on nii ilusad ja head!