kolmapäev, 4. detsember 2013

Muretseda või õppida?

Õppida, õppida, õppida, eii, kududa, mõelda, käiks õues, õppida, loeks midagi, ei, ma pidin ju õppima.

Ühel päeval on kõik nii kena ning pole mingit probleemi mitu tundi järjest õppida. Järgmisel ei lähe kohe mitte midagi korda. Lihtsalt ei edene. Midagi saab tehtud, aga saaks ju nii palju rohkem...

Eksamite pärast muretsemine on täies hoos. Õigemini mitte täies, sest kogu materjal pole veel läbitud ning jooksvad tööd on ka veel esitamata. Ja siis kui tekib tunne, et nüüd on plaan, kuidas kordamisel asjad sättida, tuleb kiri, mis ajab kõik segamini. 3,5 päeva ühe eksami jaoks peaks olema piisav. Mitte juhul, kui selgub, et neist kahel peaksid sa 5 tundi kummalgi päeval proovis olema. Mis nüüd saab? Kui ma plaanin oma eksamiks kordamise, kaks jõulupidu ning 2 proovi sellesse ajavahemikku, siis uneajast ma ilmselt pean loobuma. Mida ma enne eksamit teha ei tohi, magamata mina ei ole see, kes asjad ära lahendada suudab. Ainus lahendus on kordamisega enne vähemalt algust teha. Mis viib aga tagasi esimese lõigu juurde...

Aga eestlased ju muretsevad endale kõike? Ma muretsen siis endale eksamitulemusi siin.

Lisaks mul on vaja veel jõulukink teha. Vaja. Ja nädala pärast peab valmis olema. Kui tegemine võiks selle puhul veel edeneda, sest õppimise mitteedenemise puhul oleks siis vähemalt mingigi kasulik tulemus, siis idee peaks olema ilmselt enne tegutsemist. Vist.

Kahe nädala pärast on läbi.

P.S. Kui su calculuse lektor võtab tundi kaasa kummipardi ning kasutab seda oma seletustes, siis sa tead, et sa oled õiges kohas!

kolmapäev, 13. november 2013

Mustendav sügis ja sokid

Füüsika kontrolltöö elasin üle. Ei olnudki kõige hullem. Üks integraal jonnis, aga muu loodetavasti oli korras.

Füüsika praksid on sel aastal kohutavad. Eksperimendid ise ei ole, esimene, mida me tegime, radioaktiivsus, oli väga sirgjooneline. Ent analüüs... Õnneks ma olen tark tüdruk ning valisin juba eelmisel aastal endale paariliseks tüdruku, kes õpib programmeerimist ka. Seega ma ei tunne end väga süüdi, kui ma raskema koodi talle sokutan ja ise natuke kergemaga pusin. Homme tuleb ära esitada. Mul on vaja usaldusväärseid allikaid banaani kaaliumisisaldusele ning kiirgusdoosidele.

Ilm on väga sügisene. Vahel on imeilus päike, nagu näiteks täna, kus vihma sadas otse näkku ja tuul proovis pikali puhuda, aga taevas oli sinine, päike säras ning vikerkaar oli üle taeva. Peaaegu iga päev sajab vihma, kahel korral on ka rahet sadanud.

Pidusöök skaibituna on veider, aga seda pigem selle tõttu, et kuulda on raske, mida kaugemal räägitakse, tavalised vestlused on efektiivsemad. Ja šnitsleid ei ole tore eemalt vaadata ju!

Eksamiplaan tuli välja ning miskipärast nädalavahetus kulus mujale, et ma pühapäeval alles otsustasin lennupileteid osta. Ja oh õudu, kui avastada, et pileti hind on tõusnud 1,5 päevaga 50 naela. Mis on siis ligi 30% rohkem kui reedel. Otselend jäi seega kaalumiselt välja. Kokkuvõttes on kasulik lennata 2 otsa, mitte otse. Esimest korda elus Saksamaale, lennujaamast küll välja ei satu. 20. detsembri õhtupoolikul jõuan ma igatahes Riiga.

Eelmisel aastal kudusin ma suve lõpus sokke. 2 paari. Minu omad lagunesid esimese kooliaastaga ära. Teised kestsid natuke kauem, alles nüüd andsid alla. Sooviti uusi. Kui esimene paar oli suhteliselt jämeda lõngaga ja heledamat sorti sinine, kootud tunde järgi, sest proovida ei juletud, siis seekord esitati väga täpne tellimus. Musti. Suhteliselt pika säärega. Ämblikuga. Ja nüüd ma siis koon 2mm varrastega musti meestesokke. Vahel pealambiga, sest ainult kohtvalgustus suudab pimedal ajal mitte kõige hiilgavama valgustusega toas piisavalt helendada, et ma näeks ka, mida ma teen. Hetkel on sokid kanna juures. Kahjuks need pole Kingpoole sokid, seega kudumist on veel palju. Ning kuhugi tuleks see ämblik ka siis paigutada.

neljapäev, 31. oktoober 2013

Vaikus ilma tormita

Siia ei jõudnudki torm, aga vähemalt nädal aega on iga päev suure osa ajast vihma sadanud. Sügis on hall hetkel.

Minu arvuti püüdis otsi anda, hetkel on vist kõvaketas enda lõpu leidnud. Küllap ma järgmisel nädalal jahin uue. Sellest tulenevalt ei ole mind ka Skype'is näha, mul ei ole seda lihtsalt hetkel.

Esimene suur kontrolltöö tuleb teisipäeval ning see on suhteliselt hirmuäratav, kuna aega on kõigest 45 minutit, ent on 2 mitmeosalist ning suhteliselt töömahukat ülesannet. Brr. Nädalavahetus tuleb väga kordavalt harjutav.

Täna ma ei jõudnud jälle kuduma. Eelmine nädal jäi ka vahele. Matemaatika kodutööd võtavad lihtsalt tunde. Ja ühe vastuse ma panin ikkagi mööda, kuigi enda meelest sain kõik vead välja. Mine sa tea. Vahel on ka arvuti hindamine mööda, sest mingi vorming on vale ning siis ei saa ühtegi punkti. Inimhindamine on sellega võrreldes ikka väga tulus. Jälle oli nädal, kus oli 4 hindelist matemaatika kodutööd, järgmisel on ka. Teise aasta matemaatika on hoopis teine matemaatika. Nii heas kui halvas mõttes. Mulle ikkagi meeldib matemaatika, aga vahel on liiga palju definitsioone korraga.

Kudumist ma maha jätnud ei ole, aga füüsika kontrolltöö hüvanguks loobusin võimalusest imeilusat salli kududa. Nüüd ma pean endale tõestama, et ma tegin õige valiku. Salli mustri võin ma soovi korral kunagi osta ka ning siis kududa. Siin olles olen seni valmis saanud 1 suure õlasalli, ühe pisema ning kaeluse, mille mustri ma ise välja mõtlesin.

Järgmisel nädalal on parem. Peab olema.

teisipäev, 15. oktoober 2013

Aga kui mul on hääl ära?

Mina olen tõbine, täna suudan juba natuke rohkem kui magada ja üksiku rea kududa.
Minu kõrval tehti vahepeal Šoti pangaülekannet ja sealne häältuvastus oli seal sama edukas kui järgnevas klipis. Mina ei olekski saanud siin väga ülekannet teha. Häältuvastus ju hääletus režiimis ei tööta.

laupäev, 28. september 2013

Šotimaal kondamas

Udune hommik
Inveraray kindlus
Inveraray

Glen Coe
Fort William

Ben Nevis tagaplaanil
Glennfinnani viadukt
Glenfinnani viadukt Sigatüüka ekspressiga
Loch Shiel


reede, 27. september 2013

Tegusalt tegutsemine

Kummaline, et on olemas puhkepäevad (bank holiday), mis ongi pika nädalavahetuse pärast. Füüsikud peavad neist korralikult kinni, matemaatikud mitte. Seega on homme ikkagi koolipäev, lihtsalt umbes tund loengus ja tund kõndides.

Eile ma proovisin ma midagi uut ja väga huvitavat, üsna kindlalt tahan seda ka edaspidi teha. Täna oli kudumisõhtu nii tuugalt täis, et istekohti jäi puudu. Homme lähen ma sõbrannale külla ning laupäeval paljude rahvusvaheliste üliõpilastega Šotimaad avastama. Reisi originaalpealkiri on "Highlands: Harry Potter Bridge & Glen Coe Day Trip".

Ma pole vist kunagi nädalaga nii palju kõndinud, kui siin.

Ja minu tänaval on hommikul "pulgakommiga" neoonkollane tegelane, kes aitab lapsi turvaliselt üle tee. Ülekäiguradu siin foorideta ei kohta ning väikesel ringteel foori just ei ole.

Sattusin kogemata "Müürilehte" lugema. Leidsin sealt tükikese Eestit: http://www.muurileht.ee/visand-minu-eestist/

teisipäev, 24. september 2013

Rohujuuretasandi füüsika

Või rohuliblefüüsika pigem. Mitu rohuliblet on Ühendkuningriigis? Lihtne, kõigepealt hindad Eesti pindala järgi siinse pindala, siis arvad, et muru on kõikjal (või noh, 70% kanti igatahes), mõtled tiheduse ka välja ning ongi käes. Ja väga haritult arvatud. Mitte, et keegi sellega midagi peale oskaks hakata. Koduseks tööks on välja arvutada, mitu klaverihäälestajat on Glasgows. Kahjuks või õnneks saavad sellega ka niisugused kodutööd läbi.

Suvest sügisesse

Suvi sai kuidagi järsku läbi, alles ma plaanisin, kuidas kirjutada sellest, et paaritunnise etteteatamisega tulebki Krakowisse minna või et Pärnut saab suvel mitu korda külastada. Ja Hiiumaal üle väga pika aja käia, sõpradega väga toredalt aega veeta, pisikestele sugulastele suurt jaanituld näidata, unustatud mõisaid külastada, bussikesele nime otsida, Virumaal hipibussiga mere äärde ööbima minna, Nunnuga öösel Annelinnas tupikparklas üle muru ringi keerata, öölaulupeolaadsel asjal käidud ja paljugi veel. Asjalik sai proovitud olla, aga teadmised jäid ootustest maha ning lõpuks tegi aeg tünga. Kodukokaks sai natuke harjutatud, kui kõik teised kooli ja tööle põgenesid, kilode kaupa õunu söödud ning küpsetatud, suve jooksul sai isegi biskviittordi tegemist õpitud, lõpus hakkas juba täitsa hästi välja tulema. Mahu järgi ja natuke küpsetuspulbri "sohiga" ju töötabki. Oli suvi, mis ta oli, aga läbi ta sai jällegi.

Nüüd olen ma tagasi Šotimaal, uues elukohas, samas linnas. Seekord, pole meil päris oma korter, jagame veel ühe tudengiga. Kõik on kena, tore ja korras. Voodiriided tellisin siia ette, et kohale tulles ootas hunnik pakke: nüüd on suur kuninglikes mõõtmetes tekk, mis lõpuks ometi mahutab ära nii varbad kui soovi korral ka nina. Kodu asub üsna rahulikus piirkonnas (kui mitte pöörata tähelepanu sellele, et täna soovis politsei meie majja sisenemiseks uks avada) ning vahepealsed politseisireenid on ju täitsa harjumuspärased. Väga lähedal on kanal, natuke kaugemal ka jõgi. Maja taga on aed, kus ei ole midagi erilist, aga mille taga natuke kaugemal on väga suured metallkonstruktsioonid. Muidu on rohelus ja taamal paistab küngas.
Kanali kohalt vaadatuna
Kodutänavalt, mitte päris maja juurest
Kooliteed saab valida vastavalt ajale ja meeleolule. Tunni ajaga jõuab kooli, kui jalutada mööda veeäärseid radu ja parke. Kui olla kiire ning kannatamatu, saab kooli 35 minutiga.
Pikem tee

On vahel kitsas ja ka porine

Otsema teega neid muresid ei ole
Kool on korralikult pihta hakanud, kodused tööd ilmusid juba enne semestri algust. Kui unustatud asjad meelde tulevad, on juba täitsa lootust ülesannetest jagu saada. Uued asjad tulevad küll kohe peale, seega võimalikult ruttu peab kõik endise taas pähe saama (kõik tuleb väga tuttav ette, ent kui mingi nõks on meelest läinud, siis ilma meelde tuletamata see tagasi ei ilmu), et seda kasutada ja arendada.

Lootused ja tegevusplaanid on olemas, nüüd tuleb vaid tegutseda, et vähemalt mõned ka tööle hakkaksid.

esmaspäev, 10. juuni 2013

See ongi ju suvi

Sellest on juba mitu nädalat, kui me tarisime kogu oma elu takso ja rongi abil lennujaama. Minu elu on raskem, kui sobilik, seega umbes kaks kilo esemeid, mida ma oleks tahtnud ikkagi kaasa võtta, jäid maha. Ilmselt minu "praktilisus" oli mul paar päeva varem lasknud oma tossud täiesti ära lõhkuda. Neid ei pidanud vähemalt enam transportima. Aga masinas ei julge ma enam kunagi oma jalanõusid ilmselt pesta.

Kunagi oli suvepäev, mil ma sulasin köögis ning olid hädas želatiini, sulava vahukoore, ebaühtlase biskviidi ning muude asjadega. Põhimõtteliselt elasin üle ning kõik ei olnud lootusetu. Eurovisioni asemel oli igatahes saun.

Noorteteatrid võivad olla väga toredad, ent isegi kui õhtu on veel soe, siis öösel on külm ning sääsed. Pärast muidugi ka kurguvalu... Õnneks läks lõpuks siiski ära, muidu tundus küll väga halb suveplaan. Lauamängud on samuti lahedad. Isegi kui ma keldrisse lõksu jään. Jutustamise oma oli eriti jabur, aga nii ei saanud ju kunagi öelda, sellega kaotaks kohe mängu.

Meremuuseumis võib täitsa käia, mõnel koosolekul ka, kus vaikselt kuulata, vahel sosinal naabrile kommenteerida ning kududa. Vahel võib ka lihtsalt Tallinnasse sõita, et tagasi sõita.

Kui sõbrad Tartus külas käivad, võib igasuguseid asju juhtuda. Hommikul hämaras toas unelaulu isegi otsida, ärgata selle peale, et unes toimunud sportvõimlemine mõjus ühele klaasile surmavalt. Mänguasjamuuseum ei lase mai viimasel reedel tasuta külla minna, sest 1. juunil on see tasuta. Nad oleks võinud ju olla nii vastutulelikud, aga seekord jäi vaatamata.

Uma Pido oli täitsa tore, vahel läksid vahepalad veidraks, mõnikord oli kaunis laul arusaamatus saates, vahel lauldi üliväheste sõnadega laulu 4 poolkorduse ning 4 kordusega. Või midagi umbkaudu säärast. Pühapäeval Maanteemuuseum ning ratturite poolt pantvangis. Mitte päris tegelikult. Tartu suund oli igatahes kaua kinni. Autosse jäänud poolkuivanud piparmündi lehed meenutasid mitme tunni pärast hoopis teed. Kuid sellega seiklused rattarajal ei lõppenud. Kuni Tatra oruni sain ma üsna ratturitevabalt liigelda, ent siis kattus taas teekond. Ja ma saabusin täpselt siis, kui palju rattureid tuli. Politsei reguleeris seal liiklust, mõne aja pärast tuli ja andis juhised kohe pärast märguannet tegutseda. Kahe grupi vahel ma saingi oma märguande ja läksin. Olin ratturite järel, mis on kena, aga kiiremate ees, mis on ohtlik. Üsna pea tuli politseimootorratas, kust paluti mul paremasse serva võtta. Kui see vaid nii lihtne oleks. Kunagi tuli bussipeatus, pikk ootamine, taas natuke sõitu, siis ootamine, kuni tuli pikk autode rivi, kuhu passis ka minul lõppu ronida. Väsitav sõit.

Selle varasuvega õppisin ma kampsunit kuduma ja sain teada, et mulle ei meeldi aja peale kududa. Tähtajad on vaenlased, kuna ma ei saa nautida, mida ma teen. Ma koon, sest ma tunnen end süüdi, et ma lubasin ning isegi jään 2-3 päeva hiljaks oma lõpetamisega. Õnneks ei pahandatud. Ei kiidetud ka, aga vägagi eluline õppetund, et kui kahtled, ära võta endale nii suuri kohustusi, mille puhul ei saa poole pealt leida, et tegelikult on algus ikkagi kole, ma harutan üles ning teen 4 aasta pärast uuesti.

Ma pean ennast kokku võtma ning leidma konkreetsed juhised, mida mina saan teha, et kasulik olla. Mul on väga üldine ettekujutus, mis võib osutuda ebapiisavaks. Ma loodan, et sellest tuleb siiski asja.

Eesti on ikka ilus. Tõeline suvi, kuigi natuke liiga palav ja sääskede-parmude rohke. Looklevad teed metsa vahel, rohelus, sinised veekogud ning muidugi maamaja. Hommikul päikesetõusul on tiigi kohal udu ning toast tulnud inimesed auravad. Me oleme tõesti maailmaparandajad, kuid lõpuks jõudsime ikkagi samasse kohta tagasi, kust me alustasime. Võib-olla me lihtsalt teame nüüd, kus me käisime.

teisipäev, 14. mai 2013

Tahan eesti keeles vaikida

Kuidas seletada sulle oma keelt
nüüdsama
kuuvalgel
allika kaldal

Istun sinu 
ilusa indoeuroopa mehega
suurel sammaldunud soomeugri kivil
ajan sinuga poolpaljast
ööhaljast juttu

Tahan sulle öelda
kuidas lõhnavad minu keeles männid
ja võhumõõgad
kuidas minu keeles vesi üle raudkivide vuliseb
ja kuidas ritsikad võtavad oma viiulitest viimast

Selle asemel vaikime
kinnisilmi
ja paotame vahetevahel suud
mõneks poolpaljaks ööhaljaks sõnaks
ei kummagi keeles

Kristiina Ehin
"Viimane monogaamlane" 2011

esmaspäev, 13. mai 2013

Ja ongi läbi!

Täna hommikul oli viimane eksam, mis läks üldiselt hästi, mõne veaga ilmselt, aga enesetunne seda tehes oli hea, aega ei jäänud puudu ning teoorias ei tekkinud ka suuremaid tõrkeid. Nüüd saab vaid juuni keskpaika oodata, et tulemused teada saaks.
Pärast läksime mõne muu füüsikuga QMU baari ning kell 11 hommikul oli vaja tähistada eksamite lõppu.

Nüüd ei pea ma ennast tagasi hoidma, et koristada ja pakkida ei sobi veel. Sellega hakkavad tüüpilised probleemid tekkima muidugi. Miks mul nii palju asju on? Kuhu ma need kõik mahutan? Kohver on täis, aga ma pole kõiki asju veel ära pakkinud, sest ega ma kohe ei lähe. Kilode kaupa paberit sai ära visatud, sest ma ei hoia alles prinditud konspekte, mida ma saaks ise igal ajal välja printida uuesti. Kõige keerukam on jalanõudega, sest need võtavad alati ruumi, aga mitut paari jalga ei pane. Võib-olla peaks proovima?

Tuba on nii veider, kui fotosid enam kõikjal ei ole.

Eelmisel esmaspäeval oli siin suvi. 20 kraadi sooja ja päike, õhtul oli õhukese jakiga palav jalutada. Täna on kõike peale lume taevast alla tulnud, aga on ka päikest ja sinist taevast, kuid temperatuur on alla 10 kraadi.

Varsti on reede!

reede, 3. mai 2013

Eksamipaanika reaalsus

Ma sattusin eksamil paanikasse.
Ma vormistasin töö valesti.
Mul jäi aega puudu.
Kõik läks nii, nagu ei tohi minna.

10 päeva pärast peab paremini tegema, siis on teine pool füüsikast.

Keep calm and write down your answerspanic.

neljapäev, 25. aprill 2013

Poolel teel suveni

Pooled eksamid on tehtud!
Keemia läks ootuspäraselt. Üllatavaid küsimusi ei olnud, aga päris lihtne ka mitte. Matemaatika läks natuke kehvemini, kui oleks võinud, aga minu viga, et MacLaureni rea tuletusvalem õigel hetkel meelde ei tulnud. Üks ülesanne hakkas veel kõvasti vastu, aga mul läks õnneks ikkagi lamp põlema, et asi pole lootusetu, kui sama integraal kusagil kordub, vaid see on täiesti lahendatav.

Matemaatika eksami eel kogesin ma pea kõiki õppimise vältimise/enese rahustamise sümptomeid. Esiteks oli koristamine. Sahtlid ja kummutipealne, mis nüüd muidugi on kenamad, kuid hädasti puhastamist ei vajanud. Teiseks oli küpstamine. Taas kreemisaiad, kuna kaneeli läheduses ei müüda.

Eelmisel nädalal olin ma 4 tundi kudumas ja kohvikus ning tundsin end väga hästi sealsete inimestega. Ja võib-olla tulekski järgmisel korral sokke proovida varbast kuduma hakata, tundus igatahes töötava meetodina. Kudumisel on tulemusi ka, aga pilte veel ei ole. Mustikametsa sall. Igatahes pitsis nupud takistuseks ei ole, kas need näevad ideaalsed välja, ma väga kahtlen, ent mustris töötavad.

Paar kuud tagasi tekkis mul soov midagi väga värvilist teha. Nüüdseks on valminud väga erksavärvilistest kuusnurkadest koosnevad jupid, millest võib-olla tuleb kunagi kott. Selline, mida ise kanda ei saa, sest see on tõesti väga erksa- ja mitmevärviline.

Eile käsime kinos "Iron Man 3" siinsel esilinastusel. Minu jaoks väga harjumatu süsteem, kus kinopiletit ostes sa endale kohta valida ei saa. Kõik kohad jagatakse "kes ees, see mees" põhimõttel. Ja see süsteem tundub väga hästi toimivat, sest mingit probleemi kohtadega ma näinud, kuigi saal oli suhteliselt täis. Inimesed ei soovinud kõik üldse tagumistesse ridadesse. Minu jaoks üllatusena mulle kokkuvõttes film isegi meeldis.

Muidugi on kena, kui käiakse korteris hooldustöid tegemas, aga kui mina sellest ei tea, siis ei ole tore ärgata hommikul kell 9 selle peale, et kaks meeshäält räägivad sinu korteris.

Nüüd on tõesti kõikjal kevad, sest Eestis on ilmad soojemad kui siin.

pühapäev, 14. aprill 2013

Nartsisside maa

Ikka veel on vaheaeg. Kuigi nüüd on nädal eksamiteni ja see on juba natuke hoomatavam aeg.
Tundub, et kuhugi väga reisima sel korral ei satu, Edinburghis sai käidud, aga ilm on ettearvamatu ning kuni tänaseni oli suhteliselt jahe (päeval 5 kraadi). Täna oli üle 10 kraadi sooja. Viimati oli nii soe vist veebruaris.
Sall ei jäänud õnneks selliseks, nagu venitades tundus, tõmbus ikka tagasi õigeks, et ei ole mingid kaselehed, vaid ikka ümarad õiged lehed.
Edinburgh oli endiselt ilus. Kohatise päiksega isegi, peaaegu ilma vihmata. Seekord olime minu ettepanekul turistimad kui tavaliselt. Ronisime künka otsa, et vaadet ilmetleda, käisime vanas surnuaias, pargis, jalutasime kindluseni välja ning mööda Royal Mile'i. Suveniiripoodide/lettide järgi oli näha, kui palju seal turiste oodatakse. Terve tänav oli neid täis pikitud ning muidugi oli neid ka mujal. Siin... ma tean kahte suveniiripoodi ja kesklinna põhilistel tänavatel rohkem küll ei ole.
Ühel päeval mõtlesin ma linna endale uusi teksasid minna otsima, ei mingeid pükse, aga tagasi tulin kohvriga. Metroosse proovisin ka kinni jääda, sest ma ei mõelnud täpselt mõõtmeid läbi, et kohver ja mina peaks mõlemad korraga läbi mahtuma. Õnneks mul on pikad jalad ja siin on abivalmid inimesed, kes aitasid kohvri välja tõsta, kui mina sain ennast piisavalt sirutada ja kallutada, et ma ette ei jääks. Müüja oli ülisõbralik ning paari minutilise rääkimisega ma sain juba ka kutse, et ma võin igal ajal tagasi minna ja juttu ajada. Kui kohver ka lennureise kannatab, oleks eriti kena. Loodetavasti ta seda teeb ka. Mais saab teada.
Neljapäeval leidsin, et midagi on vaja teha ning läksin kudumisõhtule. Seekord meeldis mulle palju rohkem. Võib-olla seetõttu, et oli natuke vähem inimesi ning jututeemad olid sellised, et mul oli ka huvitav nii kuulata kui ka rääkida. Kuniks midagi varrastele leiab, on põhjust tagasi minna. Kudusin proovilappi nuppudega mustrile, ilmselt pean üles harutama ja uuesti alustama, sest 2 viga läks sisse, millest ilmselt lahti ei saa. Või leidma, et proovilapis võibki asju juhtuda.
Kolmapäeva õhtul oli mul tulnud suur nukrus peale ning selle vastu võitlemiseks läksin reedel sõbrannaga kohvikusse Crepe A Croissant. Mille järgi valida kohvikut? See on väga lihtne. Seal tehake täpselt akna ääres pannkooke ning on hunnik Nutella purke. Muidugi me peame sinna sööma minema. Nutella ja vahukoorega pannkook on ilmselgelt hea. Isegi siis, kui pannkook pole suurem asi.
Nartsissid on aedades, parkides, muruplatsidel ja maantee veerel. Kõikjal. Igas suuruses ehk mini-nartsissid, mis on 5-10 cm pikad, tava-, mis on 25-40cm, ja hiiglas-, mis ulatuvad vähemalt 50 cm kõrgusele. Ei käinud tegelikult mõõtmas. Isegi loendamas ei käinud, lihtsalt maailm on kollasem. Kollases maailmas õitsevad isegi võililled.
Öös võiks olla virmalisi, ent taas sajab vihma.

laupäev, 30. märts 2013

Ilus päev

Esimene pitssall saigi valmis. See on väga suur, venitamisel igatahes üle 2 meetri pikk. Hetkel olen ma loomingulise lähenemisega selle põrandale sallide ja särkide peale laotanud. Päris sirgeks mina nööpnõeltega servi ajada ei suutnud. Ma saan aru, miks traati kasutatakse! Välja näeb see hetkel umbes niisugune. Ma ei tea, mida nii suure asjaga teha saab. Ilmselt ennast väga soojalt sisse keerata.

Eile käisin kudumisõhtul. Väga polnud vigagi, võib-olla julgen kunagi jälle minna. Kui kõik juba omavahel tunnevad ja suured sõbrad on, siis on raske sobituda. Lõngapood/kohvik on täitsa armas koht.
Täna oli toredate uudiste päev. Uue sugulasega esimene skaipimine isegi tehtud. Ja Harvard tegi oma õpilaste valikul vähemalt ühe väga õige otsuse.
Ja niisama oli ka täitsa ilus päev.

Oravaga botaanikaaias vastastiku uudistada ning kevadet erinevates õites näha.


neljapäev, 28. märts 2013

Kui me teeme teed silmad kinni

Kodune kuivatatud piparmünt - päikesetõusune kastemärg varahommik maal verandal. Rohi on kastemärg, ritsikad siristavad, linnud laulavad, kõikjal õitseb midagi, tõeline suvi. Hea üksindus, väga paljulubava suvepäeva algus.
Männisuitsus kuivatatud tee - vanaemade reisi õhtune lõke mere ääres. Käbide pildumine lõkkesse, pani lõkke nii kenalt sädemeid pilduma ja praksuma. Mõne oksa otsas vorsti lõkke kohal hoida. Juuksed lõhnasid magama minnes ka veel suitsuselt.

reede, 22. märts 2013

Esimene auto oli Konn

Konn, mäletad, et sa algul ei olnudki minu loom? Mul polnud siis veel päris lubegi.
Aga juba ühel ammusel sünnipäeval olid sa hommikul tähelepanu keskpunktis, kui me su ratast vahetasime, kui rehv ribadeks läks. Külast pidime tööriistu laenamas käima lausa.
Sind ei peetud koheselt ilusaks. Ilu nägemiseks kulus aega.
Algul olid sa talveauto. Minu autona oli sa ka suveauto.
Ühel talvel läksime me kahekesi Lõuna-Eestisse, õues oli umbes 30 kraadi külma, sees oli ilmselt natuke soojem, kuid see poleks midagi olnud, kui gaasipedaal poleks alla kinni jäänud. Kas see külmus sul kinni? See oli üks veidramaid autosõite, mis mul olnud on sinuga. Ma proovisin järgi, et ma saan seisma jääda, aga siis leidsin, et ma saan siiski sind kontrollida ja edasi sõita. Pöörded olid punases alas, aga kohale jõudmise ajaks oli su probleem lahenenud. Hea seegi.
Mäletad, kuidas uksed kinni külmusid ning ma neid lahti ei saanud? Või kuidas uksekinnitus katki läks ja üks uks enam kinni ei püsinud ning ma salliga selle endale jala külge sidusin, et teada, et see ikka püsib kinni?
Sa said palju öösiti jalutamas käia. Hea omanik viib ju looma õue jalutama. Sa said maal käia, korra mitu korda, sest ma unustasin vee kinni keerata. Sa said tähti käia vaatamas, väga mitmes erinevas kohas, vahel ka siis, kui pilves oli. Sa tulid minuga kahtlastele väikestele radadele, kui linnast oli vaja põgeneda.
Ma olin vahel kannatamatu. Ma ei jaksanud oodata, kui sa seest päris soojaks lähed või aken päris puhtaks saab. Ükskord ma külmetasin oma sõrmed peaaegu et äragi, kui olin õues olnud, siis läksin autosse, võtsin kindad käest ja hoidsin jääkülmast roolist 10-15 minutit kinni.
Mäletad, et ma ei saanud esimest korda tankima minnes luuki lahti? Ja õues oli nii külm, et sõrmed jäid kangeks ja ma ei saanud liiga kaua proovida. Järgmisel päeval saigi bensiin otsa. Õnneks ma õppisin sind tankima.
Pakiruumi ma ei õppinudki kunagi kasutama. Liialt polnud vajagi, kuigi viimasel jaanipäeval oleks ära kulunud küll. Seal ei läinud sa ju käima ka hommikul. Me pidime natuke lükkama ja siis oli kõik taas nagu päris.
Kui palju vahtralehti ma toppisin igale poole. Tagaakna klaasipuhastaja vahele pandu oli lõpuks valge leht. Vihm oli korraliku töö teinud. Sisse pannes polnud talvel tagumist kordagi näha. Enam ma ei vaja vahtralehti, aga need lehed sobisid su värviga päris kenasti.
Vähemalt korra unustasin ma tuled sisse. Koolis ma korra kahtlesin, siis jalutasin pikema vahetunni ajal vaatama. Kustus olid, aga ma ei mäletanud enam sisseharjunud liigutust.
Su raadio oli natuke katki, aga see tegi selle lahedaks. Kurvis sõites hakkas vahepeal üks kõlar mängima, vahel teine, vahel mõlemad. Muusika liikus koos sinuga.
Mäletad, kuidas ma sind oma sõpradele tutvustasin? Kenasti nimepidi, et see on Konn. Ja see ei olnud veider, inimesed saidki sinuga tuttavaks ja sa olid ka nende jaoks Konn, mitte lihtsalt suvaline neljarattaline objekt.
Talvel proovisid sa mind endale saada, peites mu dokumendid endasse.
Sa olid minu vabadus. Liikumisvabadus. Muidugi siis, kui bensiini oli.
Sa olid minu Konn.
Sõida hästi!

neljapäev, 21. märts 2013

Kunagi tuleb suvi

See tuleb 17.05.2013 natuke pärast kümmet õhtul Riias ilmselt. Igatahes siis olen ma taas mandri peal.

esmaspäev, 18. märts 2013

Lambad

Täna anti füüsika praksis lugeda päris teadusartiklit, et proovida abstrakti kirjutamist. Artikkel, mis meile anti: "An analysis of the forces required to drag sheep over various surfaces" Ei saa vähemalt väita, et elulisust väheks jääks.
Sall on ka natuke edenenud nädalaga. (Mõõtkava puudumisel võib arvestada, et vardad on 80cm)

esmaspäev, 11. märts 2013

Külmunud lilled

We don't have seasons. Everything just happens. (Kohalik kursusekaaslane)

Siinsete määratluste (ja kevadise suhtumise) järgi on külm ja lumine (maa on mõnest kohast valge).
Nartsissid, mis lubasid paari päeva jooksul õitsema hakata, olid hommikul väga longus.
Ma proovin hakata salli kuduma.

laupäev, 2. märts 2013

Poola panus koduigatsuse vähendamisesse

Eelmisel laupäeval sattusin plaanitult Edinburghi, veetsin väga toredalt aega ning käisin isegi Eesti 95. sünnipäeva peol. Harjumatu, kui sünnipäeva ööl tähistada ja torti süüa, aga sugugi mitte oma sünnipäeva puhul. Sünnipäev läks ka toredasti, täitsa mitu kinki (Kalevi kommid on paremad kui Cadbury omad) ning mitu Skype'i videokõnet.
Samas tuli sünnipäevaga natuke koduigatsust jälle peale. Selle vastu on vahel raske midagi teha, aga kohupiimaküpsised aitasid natuke. Peol soovitatud poola kohupiim on täitsa sarnane Eestis olevale teralisele kohupiimale, mis mulle eraldi ei meeldi, ent küpsetistes on see ideaalne. Seda soovitas eestlane, kes kasutab seda, et ise sõira teha. Kui väga koduigatsus tuleb, siis tuleb see ka ära proovida, viineripirukad pole aastaid nii head olnud kui siis, kui neid kusagil mujal ei leidu. Kuna mulle kingiti väga armas märkmik retseptidele, siis ma olen juba terve hunniku kirja pannud, nende põhjal jääb peaaegu mulje, et söömine on suvine tegevus, sest siis on kõiksugu marju-vilju.
Koolis on ees viimased 3 nädalat õppetööd, siis tuleb üsna pikk eksamiteks õppimise aeg ning siis juba eksamid. Varsti saab ka eksamiplaani kätte, täna olevat keemias "vihjatud" (ei, ma ei lasknud tundi üle, see oli vabatahtlik kordamistund eelmises töös nõrga hinde saanutele või neile, kes soovisid eelmise töö teemat üle vaadata), et keemia eksam on eksamiperioodi esimesel päeval. Kuni see on päeva ainuke eksam, pole hullu.
Ilm on väga huvitav teema, räägitagu mida tahes. Täna oli nii soe ja päikseline, et kilejopiga oli päikese käes liiga palav ja päikseprillid tulid kasuks. Kui ma püüan kellelegi rääkida, kui võrratu ilm Glasgows on, raputatakse vaid mõistmatult pead. Ilus kevadilm on liiga külm. Minu meelest on ülisoe, sest ma muidu eeldaks vähemalt kümmet miinuskraadi sellisel ajal. Mitte ilma, millega enda vastu sooja kivi toetada ning nina päikse poole keerata. Aga täpselt nii saab teha. Võib-olla läheb siis kunagi ilm halvaks. Võib-olla siin tõesti suvel sajab pidevalt ja on sama temperatuur, ent hetkel on nii aprilli tunne, et ohtlik hakkab.
Mina olen suveks valmistunud ka, kaks uut kleiti ootavad võimalusi. Ma lihtsalt ei suutnud neile ei öelda. Üks oli täpselt minu oma, väljaarvatud veider tüll. Õnneks on olemas käärid, mis selle jubeduse eemaldasid. Loodetavasti on millalgi ka ilma neid kanda. Päris suve.
Eelmise nädala neljapäeval käisime ka kontserdil Stravinski "Tulilindu" kuulamas. See oli kategoorias "Naked Classics" ehk esimene osa on tutvustus, käikude näitamine, selgitamine ja lõikude mängimine, mis on väga huvitav, sest enamasti ei ole võimalik kõike nii tähelepanelikult jälgida. Pärast vaheaega mängitakse lugu algusest lõpuni ette. Ilmselt lähme mõnele sama sarja kontserdile veel.

Laul, mis ei kummita, vaid paneb vähemalt kaasa ümisema. Ma olen väga tänulik, et mulle see saadeti. Aitäh!


pühapäev, 24. veebruar 2013

Tere, talvine sünnipäev!

Lilleline lumine sünnipäevahommik Edinburghis

teisipäev, 19. veebruar 2013

esmaspäev, 18. veebruar 2013

Rattahooaeg veebruaris

Lumi püsima? Mis lumi? Juba samaks õhtuks oli lumi läinud ja väljas 7 kraadi sooja.
Kool on väsitav. Matemaatikas on diferentsiaalvõrrandid ning need nõuavad tähelepanu ja päheõppimist. Vähemalt hetkel, mil me õpime järjest lahendusvõtteid.
Alates neljapäevast on mul ka päris oma sulepea. Mis ei takista edasist laenamist, sest kalligraafiaots on ikka põnevam.
Reedel oli mul soov saada väikevend telefonis kätte, et õnne soovida. Kui raske see tänapäeval ikka olla saab? Liigagi. 4 korral tema telefonile, alati väljas. Emme ega issi ka vastu ei võtnud. Lõpuks siiski läks vennalt vennale telefonikõne läbi.
Toreda uudisena sain teada, et pakiteade jõudis Eestis kohale. Ma jõudsin juba häiritud olla, et mu pakk kaotati ära, sest samal ajal üsna sarnane pakk samasse linna jõudis kohale 4 tööpäeva võrra varem. Õnneks siiski tundub, et jõudis kohale, mitte küll päris õigel ajal, aga vähemalt ei pea minema postkontoritest uurima, kuhu pakk on jäänud. Postiga asjade saatmine ei ole kindlasti tavaline, aga muid variante väga pole. Vahel lihtsalt on vaja, et mõned asjad liiguksid.
Pühapäeval avasime rattahooaja. Valisime rattatee, mis suundus peagi kanali äärde ja mis oleks piisavalt pika sõidu korral viinud välja Loch Lomondini. Nii kaugele me ei sõitnud. Sõitsime väga pika ja kõrge sillani, sealt keerasime tagasi. Kokku oli teekond umbes 32km, aga viimased 5km olid kõige pikemad üldse. Umbes pool aastat ei olnud ma rattaga üle paari kilomeetri järjest sõitnud, nüüd tuli jalgadele see ebameeldiva üllatusena, et kõige lõpus tuleb veel tõusudest üles saada. Väga väsitav sõit, aga ilm oli üliilus (+9 ja päike) ning luiged ja pardid ujusid kanalil, linnulaulu kostis kõikjalt, inimesed rajal olid ülisõbralikud ehk ratturid tervitasid ja koertega jalutajad kutsusid oma koerad kõrvale või vähemalt ütlesid, et nad on sõbralikud.



kolmapäev, 13. veebruar 2013

Phenomenon!


Meil algas kursuse teine pool taas oma armsa class headiga, kelle huumorist me olimegi puudust tundnud. Esimese loengu alguses oli see video. Pärast seda meie ümisesime ja tema ütles phenomenon.
Täna sadas lund. Palju (siinse standardi järgi ehk mitu tundi ja valge kiht jäi isegi näha). Tore, kui see natuke püsiks.

pühapäev, 10. veebruar 2013

Kvargitort

Kaneelisaiad, millest kunagi varem juttu oli

Kvargitort
Kvargitort on lopergune rulltort. Rulltordil peaks olema rohkem keerde ja õhem biskviit, aga ma süüdistan ahjuplaati, kui keegi sellele osutama hakkab.

Lihapirukaid küpsetasime me ka, aga need said nii ruttu otsa, et ühtegi pilti ei ole. Söögi viga.

P.S. Kvargitort on nime saanud seal sisalduva quark'i järgi. Kohupiima asendamiseks proovisin, rohke suhkruga sobib magusasse kooki ka.

kolmapäev, 6. veebruar 2013

Oleme spinnid

"Pretend you are a spin." Kuidas õppida magnetismi spinnitasandil. Näitlikult muidugi. (Ajad väljasirutatud parema käe nimetissõrma püsti, hakkad ringe tegema, algul täpselt samamoodi kui inimene su paremal, hiljem 90kraadi nihkes.)
Ruumala on negatiivne. Kahel katsel. Võib-olla peaks uskuma?
Siin oli lumeäike. Eesti keeles pole mul aimugi, kuidas õige tõlge, on aga siin riigis on see thundersnow. Lund oli näha, torm oli, aga äikest mina tähele ei pannud. The Guardian kirjutab sellest nähtusest natuke täpsemalt.
Abitus.

teisipäev, 5. veebruar 2013

Vea viga otsides

3,5 tundi füüsikapraksi, lõpparvutusest selgus, et viga on suurem kui vastus. Vaene hindaja, 6lk teksti (oli 8, 2 tõmbasin maha).
Homme tõotab tulle väga tore päev. Või vähemalt õhtu, kui päeval peaks mingeid vastuväiteid olema. Vähemalt ühe, heal juhul kaks sõpra saan külla. Retsepti püüdsin ka inglise keelde panna, kiirelt ja kohmakalt, aga juba lugedes ja pilti vaadates leiti, et asi on proovimist väärt.
Homset oodates.
Hommikul sadas vihma ja puhus väga kõva tuul.
Ennelõunal sadas horisontaalselt rahet.
Pärastlõunal säras päike taevas, väga õrnalt tibutas.
Õhtu on hommiku nägu.

neljapäev, 31. jaanuar 2013

Riktiga kanelbullarna

Esmaspäevane füüsikapraks oli väga... omapärane ja üsna kohutav. Me veetsime "lõbusad" 3 tundi sagedusi otsides, häirivaid sagedusi kuulates, Tambovi konstandi abil saime tulemused, aga ilmselt hinne võrratu ei tule.
Keemiapraks see-eest oli kogu raha väärt. Pürotehnika ehk paar toredat kiiret ja säravat reaktsiooni. Pärast pidi küll natuke hindamist ootama, aga kui praksi saime kolmekesi teha tavalise paaristöö asemel, siis juttu saime viiekesi ajada. Enamasti sellist aega ei jää.
Tõsised kurvad uudised ei ole minu rida, kui ma nendega toime pean tulema, siis algul ei tule, mingi aja pärast leian tegevuse, kuhu ma tundideks saan jääda. Tänane põgenemistegevus oli kaneelisaiade tegemine. Mul pole kunagi nii pehmed saiad välja tulnud! Võib-olla see selgitab, miks rootslased kaneelisaiu jumaldavad. Ma võtsin rootsikeelse retsepti, mida natuke kohendasin. Seda retsepti ma ära unustada ei taha. (Ettevaatust, kes ei soovi kokandusblogi lugeda, näeme hiljem!)

Kaneelisaiakesed (48tk)
Tainas:
 21g kuivpärmi (3x7g pakid)
5dl käesooja piima
1,5dl suhkrut
15dl nisujahu
125g toasooja võid
natuke soola
Täidis:
2-3dl suhkrut
palju kaneeli
100g võid sulatatult
Pintseldamiseks:
1 muna

Valmistamine:
Lahustada pärm piimas suhkru ja soolaga, segada ühtlaseks ning lisada jahu, lõpus on lihtsam hoopis sõtkuda. Kõige viimasena segada sisse pehme või. (u 20 sekundit mikrolaineahju, rohkemaga sulab ära!) Lasta vähemalt 30min kerkida (u kahekordseks).
Panna ahi sooja 220 kraadi juurde (retsept soovitab 250).
Jagada tainas kaheks. Rullida üks osa õhukeseks ristkülikuks, katta sulavõiga, peale puistata kaneelisuhkru segu. Keerata toruks, lahtine serv üle pigistada. Lõigata 1-2cm paksused viilud, asetada küpsetuspaberiga kaetud ahjupannile. Võimalusel lasta veel kuni pool tundi kerkida. Enne küpsetamist pintseldada lahtiklopitud munaga. Teise poolega tainast teha samamoodi.
Saiad küpsevad ahju keskel 8-12 minutit.

laupäev, 26. jaanuar 2013

Mõõdetud sokid

Sokkide ostmisel tuleb olla väga ettevaatlik, üks suurus kõigile ei ole väga paljulubav, kuid oli tol hetkel ainus valik. Kui need enne pesu veel läksid jalga, siis pärast esimest pesu ei ole olukord just paljulubav...
Pilt on üsna vana ning mina ei oska enda fotokaga pimedas ilusaid pilte saada, tegelikkuses oli see maagilisem, kuid ma avastasin, et sel puul on tore kuju ikkagi.
Nädalavahetused ongi selleks, et proovida teha kartulipannkooke, avastada, et uus mikser levitab igal kasutamisel kärsahaisu ning Postimehe pealeht ingliskeelsena leida. Eestis on olukord ikka stabiilne?

Kui keegi palub ruumi teha, siis vastake, et üks hetk, Universum paisub, kohe on rohkem ruumi.

teisipäev, 22. jaanuar 2013

Talv Šotimaal

Siinsed inimesed kardavad vist talve:
kurdavad, kui külm on igal pool.
Ent kui hommikuti kõnnitee on valge,
selle peale puistatud on kõigest sool.

esmaspäev, 21. jaanuar 2013

LOT Seminary

Kui liiga palju asju juhtub, ununevad mõned ära.
Eelmisel nädalal sain ma kätte uue pangakaardi, mis tudengikaardina tõendab ka kõrgkoolis õppimist. Kõik oli väga kaunis, kuni ma lugesin kooli nime. LOT Seminary.
Siis tuli uurida, kuhu Swedbank mind õppima on saatnud.
LOT Seminary asub Rootsis, kodulehel kirjutatakse nii:
"Mission Statement
Foundational to the purpose of Livets Ord Theological Seminary is its commitment to the historic Christian faith, to assist students in their quest for knowledge about their relationship to God, man and the universe. The baccalaureate program of the School of Higher Biblical Studies and Missions seeks to equip students with knowledge of the Bible and the Christian heritage and to lead them to the realization that such knowledge, when properly assimilated and developed, permeates and directs all phases of life. The Seminary offers several theological degree programs, including Bachelor of Arts New Testament Major and Master of Divinity."
"Our goal, therefore, is to prepare men and women who know the Bible, who have a deep compassion for people, and who, through their own charismatic experiences, can interpret to the Church and society biblical truth in the light of the present-day movement of the Holy Spirit. In other words, we believe it is not only important to teach and to inform but also to place knowledge as a tool for ministry at the disposal of the Holy Spirit for relevant application in a pioneering environment."
"Student outcomes
1. Adept in communicating faith in the power of the Holy Spirit
Students will grow in their relationship with the Lord, in Biblical faith, in sensitivity to the Holy Spirit, in spiritual discipline, and in social skills, so that they can communicate faith in the power of the Holy Spirit.

2. Alert in the defence of evangelical faith
Students will be rooted in Christian faith so that they can defend evangelical faith, effectively facing the challenges of modern society, New Age beliefs, and similar systems.

3. Skilled in the scholarly pursuit of truth
Students will expand their capacity to gather, retain, and apply knowledge and truth, using analytical problem solving, critical thinking, and decision-making skills, which they can utilize in their personal and professional lives. They will also be trained in evaluating sources of information and different methods of scholarly research.

4. Equipped to impact the world with the Gospel of Christ
Students will develop their ability to understand and impact the world, from the maturity and integrity to stand up for truth, to the physical discipline and communications skills to make a difference.

5. Understanding of the role of Israel and the Jews in God’s prophetic plan"
Kõlab huvitavalt. Head kooliteed mulle.

pühapäev, 20. jaanuar 2013

Minuga tõesti juhtub alati midagi

Kui detsembris talve ei tulnud, leidsin ma, et soojad õueriided tuleb jätta Eestisse ning siia pole neid tarvis. Siin siiski on talv, seetõttu on mul nüüd uus tumesinine mantel, mille ostmisel ma algul väga kahtlesin, siis leidsin, et mul siiski läheb sellist tarvis. Teisel kandmisel õnnestus üks nööp eest ära saada, õnneks saab neid tagasi õmmelda.
Laenasin sõbrannalt miksri ning viimase nädalaga on õnnestunud selle võlusid vägagi mitu korda kasutada. Kolmapäeval tulnud külalised said nii sidrunikooki kui rullbiskviiti, kumbagi ei oska ma ilma miksrita teha. Neljapäeval käisin hommikul paar tundi koolis, siis valmistasin söögi, et pärast seda võiks minna Glasgow'd avastama. Esimest korda sattusin ma katedraali, nekropoli, St Mungo muuseumi ja vanima maja juurde. Sees oli väga huvitav ringi vaadata, õues oli tuuline ning jahe.
Šotimaa ajalooga sain rohkem tuttavaks, näiteks sellise laulu abil:

Ma ei olnud ainuke, kes arvas, et meie elamine on liiga jahe. Toreda irooniana õnnestus meil täna küte sisse lülitada.
Reedehommikust loengut kuulasime kolmekesi, pärast vaatasime ülikooli kabelit ning kui mina jooksin matemaatikasse, jäid teised Hunteriani muuseumisse. Hommikust saadik oli mul vahel silmas väga terav valu olnud, millele ma seletust leida ei suutnud. Koju jõudes selgus, et üks lääts oli keskelt katki osanud minna. Nii pisike asi oskab tekitada väga suurt valu. Lõunasöögi järel läksime Kelvingrove'i muusemisse ja kunstigaleriisse. Huvitav leid oli loomatopiste kohal kajakate vahel olev sõjalennuk. Kunsti jõudsime ka vaadata, tuntud nimesid oli, vähemtuntuid ka, ilusaid maale igatahes leidus. Õhtul oli plaan minna kontsedile, ent kõik ei lähe alati soovitult.
Välja minnes oli külm ning jooksmine tundus alguses võimalus sooja saada, aga mina ju ei jookse. Niivõrd-kuivõrd ma osalesin jooksmises, juhtus mäest alla minnes õnnetus, gravitatsioon suurenes järsult ning mina maandusin asfaldil. Ka peaga. Ehmatus oli algul suur, väga eriliselt valus pea ei olnudki, mina oleks olnud valmis püsti tõusma ja edasi minema, ent seda ei lubatud, sest verd voolas peahaavast. Üks möödakäija kutsus kiirabi, keegi kutsus kõrval asuvast spordiklubist paar töötajat, kes aitasid mind sisse ning otsisid esmaabikomplekti välja, et ajutiselt midagi peale panna. Kiirabi tuli ka üsna ruttu ning kaks rohelistes tunkedes lõbusat meest juhatasid mind kiirabiautosse ning hakkasid uurima. Selgus, et on vaja õmmelda või liimida, seega nad peavad mu haiglasse viima. Kahele Sõbrale jäid võtmed ning kontserdipiletid, et neil oleks võimalik midagi toredat teha. Kontserdile ei jõudnud nemadki.
Kiirabiautos pandi side peale ning üks meestest läks rooli, teisega ajasime juttu igasugustel teemadel. Pärast natukest sõitu selgus, et küljeuks ei olnud korralikult kinni saanud, auto aeglustas natuke ning siis tõmmati uuesti kinni. Paari minuti pärast vajus keset sõitu üks tagaustest täiesti lahti. Esimene sõit kiirabiga oli meeleolukas. Haiglas sõidutati mind ühe koridori võrra ratastooliga, siis lasti hetk oodata ning uuriti, kas ma tahan ise kõndida. Muidugi tahtsin. Kiirabitöötajad läksid ära, mind juhatati suurde ruumi, kus iga koht oli kardinatega eraldatav. Minu kõrval olid kardinad ees, muidu oli ruum tühi. Natuke vaatasin, kuidas üks noor naine sai teada, kus ta seljahädade põhjus on (seda seletatakse skeleti peal), kuulasin, kuidas minu kõrval asuv umbes 90-aastane vanaproua arstide ja oma poegadega suhtleb (uuris, millal ta uuesti pubisse võib minna), igavlesin. Pool tundi lasti mul oodata, siis tuli arst ning palus igasuguseid asju teha (jälgi sõrme, aja keel suust välja, pigista sõrmi, tõmba varbaid enda poole, jne). Siis uuris haava ning tõi vajalikud tarbed, ajas natuke juukseid maha, tegi tuimestuse ning kaks õmblust, kuna ma olin kõigest 99% kindel, et mul on teetanuse vaktsiin tehtud, tehti see ka uus. Loeti sõnad peale ning lubati koju minna.
Algul unistasin, et saan kraani all juuksed puhtaks, sellest ideest loobusin kiiresti. Dušiga sain peaaegu puhtaks siiski. Enesetundega probleeme ei olnud, seega hakkasin rullbiskviiti küpsetama. Meie ahjuplaat on nii pisike ja minu taigen liiga paks, et rulli ei õnnestunud seda päris õigesti saada. Maitset see väga ei muutnud, aga kohupiima puudumisel ei ole minu ideaali võimalik niikuinii saavutada.
Laupäevahommikul ei olnud üldse tuju ärgata, pikk jalutuskäik ei tundunud ka ahvatlev, bussijaama läksime metrooga hoopis. Ma magasin peaaegu terve tee maha, ärkasin lumises linnas. Edinburgh's oli lumi maas ja päike säras taevas. Kuna tuult ei olnud, oli mõnus ja soe ilm. Läksime vaatama viimast kuninglikku laeva Britanniat. Huvitav oli, ei olnud ülepuistatud kulla ega karraga, kuninganna oli soovinud, et laev oleks nagu suvila, kus pere saab rahus aega veeta, kodusus ei pidanud olema ülepingutatud. Kõik oli elegantne, samas suhteliselt lihtne. Pärast ringkäiku laeval läksime ühikasse, et kõik kokku saada ning lõunat süüa, plaane teha. Väga hästi toidetuna liikusime kuningliku observatooriumi juurde, künkast alla tuhises väga palju kelgutajaid. Mõned kohad olid libedad, ent tippu me saime. Väga kauaks sinna ei jäänud, üleval oli tuuline ning hämar juba. Soe tee ning tükk kooki, pärast jalutuskäik lumes, tükk aega kondasime, kuni leidsime sobiliku pubi. Paari minuti pärast tunti juba huvi, kas me lisaks oma jookidele sooviks proovida ka tasuta õlut. Kui tasuta antakse, küllap ikka võtame, keegi joob ära ka. Mõne aja pärast tuldi T-särke jagama. Samasugused olid seljas ka töötajatel, nüüd on mul must särk, kus on ees logo (Caledonia Best) ja taga tekst "Not so traditionale", kus 'ale' on teistsuguse värviga kirjutatud. Õhtune buss ning ma ärkasin alles bussijaama juures. Unisena oli mul väga hea meel, et on metroo ning ma ei pea pool tundi jalutama.
Matemaatika eelmise semestri hinded pandi ka välja. Ma suutsin saada endale sobiliku hinde ehk A1.

neljapäev, 10. jaanuar 2013

Kommentaare on

Suvi sai siin ka läbi, taas on väljas vaid paar kraadi sooja. See ei ole positiivne uudis, kui tuletõrjehäire on keset kvantfüüsika loengut ning pool tundi peab õues ootama, enne kui järgmisesse loengusse muus hoones saab minna. Vähemalt oli põhjust juttu ajada, et kelle kool kuidas põlenud on ja missugused häired veel on olnud.
Õppimine hakkas üsna täie hooga pihta. Matemaatikas vähemalt. Meid on liiga palju, kõigile ei jagu istekohtigi. Kui tuletist nämmutati, siis integraalid tulid kohe ja hooga. Esimeses loengus oli juba tunne, et tabel peaks olema peas. Tuletiste tõttu enamjaolt ongi, lihtsalt harjumatud funktsioonid (sec nt) ei tule just eriti kiiresti. Igavuse üle seal kaeblema ei pea.
Füüsika on ka väga tore, keemias on lõbus hollandlasest lektor, aga teema ei ole väga põnev.
Täna tulid keemia poolaastaeksami tulemused. 91/100 ehk piisavalt hea, kuna ma teadsin, et 3 küsimusele ma vastust ei teadnud. Üks inimene sai eksamil alla 10%.
Kurguvalu ning nohune nina takistavad natuke plaanide tegemist, energia on kuidagi kadunud.

Eile juhtus ajalooline sündmus. Mulle keelduti alkoholi müümast. Ja tegelikult ma isegi ei ostnud. Käisime poes ning mõtlesime, et prooviks hõõgveini ka. Minul ei olnud dokumente kaasas, ainult õpilaspilet. Kassas ladusin mina asju kotti. Siis küsiti dokumenti. Ka minult. Kahekesi poes käies tuleb olla ettevaatlik. Kui ma oleksin eemale läinud, poleks probleemi, aga vanust tõendavat dokumenti ei ole, osta ei saa. Isegi kui otseselt ei osta.

esmaspäev, 7. jaanuar 2013

Tagasi Šotimaal

Jõudsin ilusasti kohale ning kooli minekuni on isegi veel 7h aega.
Mul on nüüd YoungScot kaart.
Peagi jaksan loodetavasti pikemalt jutustada taas.