esmaspäev, 10. juuni 2013

See ongi ju suvi

Sellest on juba mitu nädalat, kui me tarisime kogu oma elu takso ja rongi abil lennujaama. Minu elu on raskem, kui sobilik, seega umbes kaks kilo esemeid, mida ma oleks tahtnud ikkagi kaasa võtta, jäid maha. Ilmselt minu "praktilisus" oli mul paar päeva varem lasknud oma tossud täiesti ära lõhkuda. Neid ei pidanud vähemalt enam transportima. Aga masinas ei julge ma enam kunagi oma jalanõusid ilmselt pesta.

Kunagi oli suvepäev, mil ma sulasin köögis ning olid hädas želatiini, sulava vahukoore, ebaühtlase biskviidi ning muude asjadega. Põhimõtteliselt elasin üle ning kõik ei olnud lootusetu. Eurovisioni asemel oli igatahes saun.

Noorteteatrid võivad olla väga toredad, ent isegi kui õhtu on veel soe, siis öösel on külm ning sääsed. Pärast muidugi ka kurguvalu... Õnneks läks lõpuks siiski ära, muidu tundus küll väga halb suveplaan. Lauamängud on samuti lahedad. Isegi kui ma keldrisse lõksu jään. Jutustamise oma oli eriti jabur, aga nii ei saanud ju kunagi öelda, sellega kaotaks kohe mängu.

Meremuuseumis võib täitsa käia, mõnel koosolekul ka, kus vaikselt kuulata, vahel sosinal naabrile kommenteerida ning kududa. Vahel võib ka lihtsalt Tallinnasse sõita, et tagasi sõita.

Kui sõbrad Tartus külas käivad, võib igasuguseid asju juhtuda. Hommikul hämaras toas unelaulu isegi otsida, ärgata selle peale, et unes toimunud sportvõimlemine mõjus ühele klaasile surmavalt. Mänguasjamuuseum ei lase mai viimasel reedel tasuta külla minna, sest 1. juunil on see tasuta. Nad oleks võinud ju olla nii vastutulelikud, aga seekord jäi vaatamata.

Uma Pido oli täitsa tore, vahel läksid vahepalad veidraks, mõnikord oli kaunis laul arusaamatus saates, vahel lauldi üliväheste sõnadega laulu 4 poolkorduse ning 4 kordusega. Või midagi umbkaudu säärast. Pühapäeval Maanteemuuseum ning ratturite poolt pantvangis. Mitte päris tegelikult. Tartu suund oli igatahes kaua kinni. Autosse jäänud poolkuivanud piparmündi lehed meenutasid mitme tunni pärast hoopis teed. Kuid sellega seiklused rattarajal ei lõppenud. Kuni Tatra oruni sain ma üsna ratturitevabalt liigelda, ent siis kattus taas teekond. Ja ma saabusin täpselt siis, kui palju rattureid tuli. Politsei reguleeris seal liiklust, mõne aja pärast tuli ja andis juhised kohe pärast märguannet tegutseda. Kahe grupi vahel ma saingi oma märguande ja läksin. Olin ratturite järel, mis on kena, aga kiiremate ees, mis on ohtlik. Üsna pea tuli politseimootorratas, kust paluti mul paremasse serva võtta. Kui see vaid nii lihtne oleks. Kunagi tuli bussipeatus, pikk ootamine, taas natuke sõitu, siis ootamine, kuni tuli pikk autode rivi, kuhu passis ka minul lõppu ronida. Väsitav sõit.

Selle varasuvega õppisin ma kampsunit kuduma ja sain teada, et mulle ei meeldi aja peale kududa. Tähtajad on vaenlased, kuna ma ei saa nautida, mida ma teen. Ma koon, sest ma tunnen end süüdi, et ma lubasin ning isegi jään 2-3 päeva hiljaks oma lõpetamisega. Õnneks ei pahandatud. Ei kiidetud ka, aga vägagi eluline õppetund, et kui kahtled, ära võta endale nii suuri kohustusi, mille puhul ei saa poole pealt leida, et tegelikult on algus ikkagi kole, ma harutan üles ning teen 4 aasta pärast uuesti.

Ma pean ennast kokku võtma ning leidma konkreetsed juhised, mida mina saan teha, et kasulik olla. Mul on väga üldine ettekujutus, mis võib osutuda ebapiisavaks. Ma loodan, et sellest tuleb siiski asja.

Eesti on ikka ilus. Tõeline suvi, kuigi natuke liiga palav ja sääskede-parmude rohke. Looklevad teed metsa vahel, rohelus, sinised veekogud ning muidugi maamaja. Hommikul päikesetõusul on tiigi kohal udu ning toast tulnud inimesed auravad. Me oleme tõesti maailmaparandajad, kuid lõpuks jõudsime ikkagi samasse kohta tagasi, kust me alustasime. Võib-olla me lihtsalt teame nüüd, kus me käisime.