Ma ei ole väga usin reklaamide vaataja, mis ilmselt natuke selgitab minu ülimat ignorantsust, millest ma esmaspäeval teada sain.
Nimelt läksin ma poodi sooviga osta paar pirukat, et mul oleks kooli ja trenni vahel midagi süüa. Leidsin kena paki, mille ma arvasin olevat lihapirukad. Kiri "mince (pastry)" toetas minu arvamust. Aga mina ju ei mõelnud, et siinsed "mince pies" on hoopis moosisaiad kõige laiemas mõttes... Mincemeat on täiesti erinev asi kui minced meat. Edaspidi ma tean! Retsept lihaga on ka olemas.
Loengud on peaaegu läbi, praksid veel kestavad. Väga süstemaatiliselt ei ole veel oma vale-eksamiks õppima hakanud, aga raporteid kirjutan küll. Üks on peaaegu valmis!
Sallikudumise hoog on kinda/sokikudumiseks läinud, sel sügisel ainult 2 uut salli, ent 3 paari valmis sokke, 2 paari kindaid ning veel mõlemast paar valmimisel!
Ilm on jahe (-0, kuna autod on jääs), aga kuiv.
22. detsembril algab retk koju, sest ring ei ole mitte selleks, et tore oleks, vaid selleks, et kuhugi jõuda. Minu lugemise järgi 4 riiki, kuna ma loen Inglismaad ja Šotimaad eraldi. Igatahes Glasgowst Manchesteri, sealt Riiga ja loodetavasti öösel koju.
kolmapäev, 3. detsember 2014
neljapäev, 6. november 2014
Homme on ka päev
Ja juba on november ning ma olen lootusetu kirjutaja.
Ilmselt seetõttu, et esmaspäeval (praksipäev) ja kolmapäeval on trenn, teisipäeval ja neljapäeval on 6h praksi ja pärast kudumine. 15h prakse nädalas. Vist hea asi?
Stirling on nähtud, väga tore päev oli! Mets on ka lahe! (nii kerge nädal ja natuke peale kiitmise hilinemine)
Ma olen väsinud. Nii esmaspäevast reedeni püsivalt, siis vahelduvalt. Esimest korda ma tunnen, et päevas on liiga vähe aega, et teha kõike, mida on vaja ja mida ma tahan. Muidugi ma võiks kudumist ühe korra peale nädalas püüda tõmmata, aga see on minu sotsiaalne olemise aeg ka! Nii et jääb. Väsinud, aga hetkel saan (veel) kõigega kenasti hakkama.Söömisega mitte alati. Vahel ma avastan, et ma olen õuna ja banaani söönud, aga 24+h on ka nende peal juba elatud. Ma lihtsalt unustan ära.
Ma peaks tubliks hakkama, aga ma täna ei jaksa.
Ilmselt seetõttu, et esmaspäeval (praksipäev) ja kolmapäeval on trenn, teisipäeval ja neljapäeval on 6h praksi ja pärast kudumine. 15h prakse nädalas. Vist hea asi?
Stirling on nähtud, väga tore päev oli! Mets on ka lahe! (nii kerge nädal ja natuke peale kiitmise hilinemine)
Ma olen väsinud. Nii esmaspäevast reedeni püsivalt, siis vahelduvalt. Esimest korda ma tunnen, et päevas on liiga vähe aega, et teha kõike, mida on vaja ja mida ma tahan. Muidugi ma võiks kudumist ühe korra peale nädalas püüda tõmmata, aga see on minu sotsiaalne olemise aeg ka! Nii et jääb. Väsinud, aga hetkel saan (veel) kõigega kenasti hakkama.Söömisega mitte alati. Vahel ma avastan, et ma olen õuna ja banaani söönud, aga 24+h on ka nende peal juba elatud. Ma lihtsalt unustan ära.
Ma peaks tubliks hakkama, aga ma täna ei jaksa.
laupäev, 18. oktoober 2014
Kontrollimatu kontrollitud lõngapäev
Täna oli GSoY - Glasgow School of Yarn. Mul on 800m vaarikakarva villast, 800m kollast villast ja 500m musta siidlõnga. Lisaks on mul villa! Ma ei suutnud seda ostmata jätta, kuigi kedrata ma ei oska. Õpin ära, kui üle jääb, aga ilmselt ma tahan hoopis ülisooje kindaid proovida kududa. Siin ilmselt ei lähe vaja, aga soojad kindad on toredad!
Sõrmeotsteta sõrmikud on kootud, nüüd tuleb klapid valmis teha. See on kinnaste kudumisest palju raskem! Aga on lootust, et millalgi saavad valmis.
Pettumus maailmas: batoonike "Oravake" ei oma mingit sarnastust kommiga "Oravake". Meenutab hoopis mingit vene jahimehe kommi.
Ja kuna päev otsa lõnga keskel ei olnud piisav, tellisin koju tulles endale vardaid juurde.
Sõrmeotsteta sõrmikud on kootud, nüüd tuleb klapid valmis teha. See on kinnaste kudumisest palju raskem! Aga on lootust, et millalgi saavad valmis.
Pettumus maailmas: batoonike "Oravake" ei oma mingit sarnastust kommiga "Oravake". Meenutab hoopis mingit vene jahimehe kommi.
Ja kuna päev otsa lõnga keskel ei olnud piisav, tellisin koju tulles endale vardaid juurde.
esmaspäev, 13. oktoober 2014
Kassid kurgus
Juba üle nädala on mul mingisugune külmetus, mis oskab teha kena nägu, et ta hakkab ära minema ja siis läheb hullemaks. Algus kattub umbes ajaga, kus koju minnes oli tunne, et pangedega valatakse jäis vett kaela.
Kool ja trenn on üsna täies hoos, kuigi unistuse esinemisest matsin ma maha, sest eelmisel nädalal ei olnud ma üldse trennivalmis. Nüüd püüan. Loodetavasti ei lähe hullemaks.
Ühe suure salli kudusin oma haigusega koos. Ilmselt pideva külmatunde tõttu sai see natuke väga suur. Aga ongi hea end salli sisse sooja keerata. Mantli ja saapad ostsin ka. Mantel ei ole täpselt see, millest ma unistasin, aga see on mugav ning tundus soe, seega nüüd on minu oma. Mütsi pean endale tegema, enne kui sellega saan rohkem ringi hakata käima. Saapad on pika säärega. Pean nad veel mingi möksiga üle pritsima.
Sõbrad on siin külas käinud ja ise oleme Aberdeeni külla jõudnud, oktoobris on plaan ka Stirlingisse jõuda.
Midagi erilist tegelikult ei olegi. Siis on, kui pudelipost käib!
Kool ja trenn on üsna täies hoos, kuigi unistuse esinemisest matsin ma maha, sest eelmisel nädalal ei olnud ma üldse trennivalmis. Nüüd püüan. Loodetavasti ei lähe hullemaks.
Ühe suure salli kudusin oma haigusega koos. Ilmselt pideva külmatunde tõttu sai see natuke väga suur. Aga ongi hea end salli sisse sooja keerata. Mantli ja saapad ostsin ka. Mantel ei ole täpselt see, millest ma unistasin, aga see on mugav ning tundus soe, seega nüüd on minu oma. Mütsi pean endale tegema, enne kui sellega saan rohkem ringi hakata käima. Saapad on pika säärega. Pean nad veel mingi möksiga üle pritsima.
Sõbrad on siin külas käinud ja ise oleme Aberdeeni külla jõudnud, oktoobris on plaan ka Stirlingisse jõuda.
Midagi erilist tegelikult ei olegi. Siis on, kui pudelipost käib!
pühapäev, 21. september 2014
Kevad vabatahtlikuna Šotimaal algkoolis
Ma kunagi kevadel lubasin endale, et ma panen oma vabatahtlikukogemuse kirja. Nüüd on juba sügis, kohe algab ka kool, viimane aeg eelmise aasta lood ära rääkida!
Kuidas kõik alguse sai
Kuidas kõik alguse sai
Ülikoolil on vabatahtlike keskus, kus on kindlad projektid, millega tegeletakse pidevalt ning ka muutuvad, mille kohta jagatakse infot ning toetatakse. Ma sattusin juba esimesel aastal lugema, mis variandid seal on ning mul tekkis soov abiõpetajaks minna (classroom support). Ma kutsun seda eesti keeles abiõpetajaks, sest õpetamisel on tähtis osa, aga veel tähtsam on õpetajale abiks olemine.
Selleks, et programmi saada, tuleb teha avaldus, anda kahe soovitaja kontaktid, kellega nad ise ühendust võtavad, täita mitu lehekülge avaldust, et saada luba lastega töötamiseks ning oodata. Ootamine oli see põhiline osa. Ma hakkasin avaldustega tegelema novembris 2012, paberid sain esitatud jaanuaris, vastuse veebruari lõpus, et ma tohin lastega töötada, kuid siis ei olnud enam võimalik kooli otsida, et vähemalt 10 nädalat nendega koos olla. Lükkus sügisesse. Sügisel selgus, et uuesti tuleb saada luba lastega töötada ning siis saab kooli otsima hakata. Talveks leitigi mulle kohalik algkool ning pärast talvevaheaega saigi minu osa ka selgeks.
Igapäevaelu koolis
Mina käisin abiks kahes klassis, mõlemas ühe hommiku nädalas (u 2.5h hommikuti). Hommikuti kutsub õpetaja lapsed õuest sisse (oodatakse platsil rivis), erandjuhtudel võib ka varem sisse tulla. Kontrollitakse puudujad, puudujate nimekiri viiakse kantseleisse. Keegi ei istu kahestes pinkides ridade kaupa. Rühmade kaupa või suuremate kaartena istumine on igas klassis, tahvli ees on vaibaga ala, kus teatud tegevused ning lugemised ja arutelud läbi viia. Esimene vahetund on umbes 80 minutit pärast koolipäeva algust, aga see ei tähenda, et seni oleks vaid üks teema käsitlemisel olnud. Tundide piire täpselt ei ole, tegeletakse ühe ainega, siis tõmmatakse otsad kokku ning minnakse järgmise asja juurde. Need üleminekud on üllatavalt sujuvad ning kõik jõuavad kenasti mingi etapi lõppu, ilmselt lihtsamini kui kellaga. Kuigi vahetunni teatab kell, siis enne õpetaja luba keegi klassist väljuda ei tohi. Vahetund on 15 minutit, enamik õpilasi sööb selle ajal. Peaaegu alati on toiduks krõpsud, kommid, karastusjook. Vahetunni ajal ei tohi olla koolimajas sees, erandiks väga halva ilmaga päevad. See oli põhiline osa koolipäevast, mida mina neil nägin.
Assembly ja majad
Vähemalt korra nädalas on umbes pooltel õpilastel korraga assembly. Kogunetakse saali, istutakse mattidel või pinkidel, enamasti läbiviijateks on kaks õpetajat, vahel ka üks. Kogunemine kestab umbes kolmveerand tundi, selle käigus tunnustatakse, räägitakse laiemalt mõnest murest või probleemist, enamasti millestki sellisest, mis on pikemalt (nädal/kuu) vaatluse all, lauldakse palju. Koolis, kus mina käisin (töötasin ei ole ju päris see, ma õppisin sama palju kui lapsed), on majade süsteem. Peaaegu nagu Sigatüükas. Tublide tulemuste, tegude ja abistamisega teenivad nad oma majale punkte (kuldseid münte). Mina ei tea, et neid kaotada saaks, ainult teenida või mitte teenida. Igakuiselt antakse parimale majale auhind ning aasta lõpus graveeritakse parima maja nimi kilbile. Majades on igas vanuses õpilased, õed-vennad pannakse alati kokku. Sõõlamiskübarat ma ei silmanud.
Õpilased ja keel
Klassides on sõltuvalt vanuseastmest maksimaalselt 25-33 last. See ei ole ei väga vähe, ega väga palju, kuid keeleline, kultuuriline ning arenguline mitmekesisus tekitab vahel tunde, et klassis on palju rohkem lapsi. Ma töötasin lastega, kes ei rääkinud peaaegu sõnakestki inglise keelt. Ja see ei olnud üksikjuhtum, selliseid oli ja aasta jooksul tuli juurde. Kõige äärmuslikum variant on tõesti see, et üldse ei räägita inglise keelt, kuid väga palju on vahepealseid variante, kus räägitakse, aga mitte piisavalt, et selles keeles õppida, kui seda keelt väga korralikult juurde ei õpi. Mina tegelesin lastega vanuses 8-10, korra ka päris noortega, kes olid umbes 5, ning kuigi nad pidid kirjutama kolme sõnaga, mis neile meeldib ja mis ei meeldi, siis suur osa ajast kulus ka sõnade õppimisele, mis tekitab suures klassis ühe õpetaja puhul meeletu ajanappuse. Keele tase klassis - ja minu mulje järgi pea igas klassis - on nii erinev, et õpetaja peab iga päev valikuid tegema, et võimalikult paljud midagi õpiks ja teeks. Muidugi neil on eraldi töötajad, kes õpetavad keelt, kuid individuaalseid või väikese rühma keeletunde on väga vähe, ka mina andsin neid, kuna igale õpilasele ei suuda kool tagada keeleõpetajat, kuid vanusejärgses klassis pole ilma arusaamiseta midagi teha.
Minu algkool oli täiesti tavaline kool, koolivormiga, mis ei olnud eriti range ning millest kinnipidamist ka mõõdulindiga keegi taga ei ajanud, ning lastega, kes olid igasugustest piirkonna peredest ning ka lastega, kellel olid vaimsed või füüsilised tugevad erivajadused. Sealsed õpilased näevad väga varakult erineva kultuuri, keele, nahavärvi, vajadustega inimesi. Ma ei näinud kordagi sellel põhinevat kiusamist. Pigem alati väga hoolitsevat käitumist, kui keegi vajas abi kas selle tõttu, et ta ei saanud midagi aru või selle tõttu, et ta liikus ratastoolis. Õhkkond oli väga sõbralik ja arvestav, kuid paratamatult ei jõua nii mitmekesiste vajadustega üks õpetaja ülipõhjalikult tegeleda. See oli ka üks põhjus, miks minu üle oldi õnnelikud. Mul ei olnud mingit erilist õpet või kogemust, kuid ma oskan lastega töötada ning neil lihtsalt oli vaja inimtunde, isegi mitte kõrgelt kvalifitseeritud inimtunde, lihtsalt inimest, kes toetaks ja aitaks üht õpilast või väikest rühma.
Minu roll
Ma tegin kõike, mida vaja. Ma õpetasin inglise keelt, panin raamatutele kaasi ümber, seletasin matemaatikaülesandeid, arvutasin legoklotside abil, aitasin eksperimente läbi viia ning otsisin j-tähega meeldivaid asju. Ühe klassiga kujunes mul välja üsna selge rutiin, kus ma aitasin 5-6 poissi matemaatikaga. Mis mulle väga meeldis koolimaja juures, olid õpinurgad koridoris ning mujal. Pea iga klassi ukse lähedal oli ümmargune laud mõne tooliga, kus sai rahus teha individuaalset tööd või rühmatööd, kahes kohas trepi kõrval olid suured lauad, kus sai eraldi kedagi segamata tööd teha. Need olid poisid, kes ei suutnud tunnis kuidagi paigal püsida ning ajasid sellega kõigi teiste tegemised ka õigelt rajalt kõrvale või lihtsalt need, kes vajasid lisatähelepanu/kiitust või olid pikalt puudunud. Väikeses rühmas töötasid nad paremini kui klassis, kuigi oleks vale öelda, et nad olid usinad inglid. Ei, vahel oli vaja eelmise õhtu filmi arutada, mitte ülesandeid teha, kuid järjepidevuse, kiituse ning huumoriga õnnestus mul neid töös ja õppimas hoida.
Teises, natuke nooremate õpilastega klassis, olid mu ülesanded vahelduvamad, kuigi need enamasti hõlmasid samu õpilasi, kes vajasid rohkem tähelepanu erinevatel põhjustel. Neil oli väga hea meel selle üle, kuna nad ju kõik püüdsid, lihtsalt kohe ei tulnud välja. Ma aitasin ka paljudel vigade parandusi teha, sest kui vead läbi rääkida, suutsid pea kõik õiged vastused ise välja mõelda, isegi kui alguses oli olnud suur segadus, miks asjad nii on.
Õppesüsteem
Šoti kooliharidus on palju vähem õpikukeskne. Mõnes aines, näiteks matemaatikas, on küll õpikud, kuid väga palju kasutakse internetis olemas olevaid materjale, programme ja mänge. Inglise keel võimaldab neid väga lihtsalt kasutada. Olulisel kohal on katsed. Juba 8-aastased püstitavad küsimuse, hüpoteesi, kirjeldavad etappe ning teevad järeldusi. Uuritakse nii pupillide suurenemist, värvide segamist kui ka lahustumist ja märgumist.
Mulle väga meeldis nende aruteluring. Vaadatakse paariminutilist videot mõnest sündmusest, tegevusest või probleemist ning siis kogutakse ideid ning arutatakse muutuste, suhtumiste ning võimaluste üle. Väga tore oli ka klassis raamatute hoidmine ning nende aktiivne kasutamine: kui õpetajal läks hommikul natuke aega, lugesid kõik oma raamatut ning kui keegi sai töö varem valmis, siis ta luges vaikselt oma kohal edasi.
Samas nende matemaatika tase oli minu jaoks ehmatavalt madal. 11-aastased, kes olid hädas lahutustehtega, kus arvust võetakse maha 3, ei olnud just minu ettekujutus algkooli lõpetajatest. Suurem, väiksem ja võrdne oli samuti keeruline. Mulle tundus, et toredaid elulisi asju (näiteks diagrammide tüübid õpilaste enda arvamuste ja tegevuste põhjal) oskavad nad teha, kuid järjepidevat põhilist matemaatikat on neil vähe.
Kokkuvõte
Mulle väga meeldis, kuid ma ei taha kunagi algkooli õpetajaks minna. See on nii kohutavalt raske, sest kõik vajavad tähelepanu, kuid kõigile ei saa seda kunagi piisavalt palju. Inglise keelt peaks olema neil võimalik õppida võõrkeelena intensiivselt, sest kooli tuleb lapsi juurde. Näiteks väike tüdruk, kes isegi ladina tähestikku ei tunne, kuid saadeti vanusejärgsesse klassi, kus ta midagi teha ei oska. Kui kõik räägivad õpetajaga sama keelt, siis saab rääkida alles intensiivsest põhiõppest või muudest tegevustest. Mina õppisin õpetamise ning seletamise kohta igatahes palju juurde, sest kui rääkimine väga ei aita, tuleb igal muul viisil rohkem pingutada.
Märkus:
Kõik koolisüsteemi kohta käiv on minu arvamus ja tähelepanek! See ei ole ülim ülevaade või hinnang šoti koolisüsteemile, see on vaid ühe kooli ja ühe minu koostegemiste ülevaade minu arvamustega.
Kõik koolisüsteemi kohta käiv on minu arvamus ja tähelepanek! See ei ole ülim ülevaade või hinnang šoti koolisüsteemile, see on vaid ühe kooli ja ühe minu koostegemiste ülevaade minu arvamustega.
kolmapäev, 17. september 2014
Kõrvaelu
Juba kuu aega ei ole mina blogi leidnud või blogi mind leidnud. Ilmselt mõlemat pidi. Eestit on piisavalt olnud, et mitte siiani jõuda. Varsti on see aeg läbi. Reedel taas Šotimaale kooli.
Nii palju on juhtunud, samas kõik need asjad on oma erilisuses nii tavalised ja õiged, et neist on keeruline kirjutada. Kassipoegadest, kellega mängida ning keda paitada kuni seenemetsadeni, sügisesest päikesesärast öiste külmusteni, suitsusaunast ja puude langetamisest kõrvavaluni.
Kõrvavalu on paha tegelane. Eile sain enda omast lahti. Alguse sai ta peaaegu et ei millestki. Oli vaiku kõrvas, ühel hetkel vaik ise ära enam ei tulnud. Samal päeval, kui see tekkis, käisin kõrvaarstil, seal arvati, et nad võivad ära võtta, aga vesinikperoksiidi lahusega peaks 2-3 päeva jooksul ise ära tulema. Alati laske ära võtta... Sest 2-3 päevaga ei läinud midagi paremaks. Mitte midagi. Ja perearsti juures seda kõrva loputati. Brr. Iseenesest see ei tohiks nii kohutav olla, aga see oli valus. Väga valus. Osa vaiku jäi ikka kõrva ning siis tuli juba väga valutava kõrvaga kõrvaarsti juurde minna. Kus nad ikkagi algul loputada üritasid, kuigi saatekirjal oli öeldud, et see ei töötanud. Lõpuks nad võtsid vaakumiga viimase vaigu ära ning sai küll hea. Lihtsalt kõrv valutas natuke edasi, sest teda oli nii palju veepritsiga surgitud.
Nüüd peaks pakkima minema, kuigi juba pakkimata on tunne, et miski ei mahu kaasa. Kuidas ma varem olen oma asjad ära mahutanud? Mul on tunne, et ma ei tahagi väga midagi kaasa võtta, aga isegi see ei mahu ära!
Nii palju on juhtunud, samas kõik need asjad on oma erilisuses nii tavalised ja õiged, et neist on keeruline kirjutada. Kassipoegadest, kellega mängida ning keda paitada kuni seenemetsadeni, sügisesest päikesesärast öiste külmusteni, suitsusaunast ja puude langetamisest kõrvavaluni.
Kõrvavalu on paha tegelane. Eile sain enda omast lahti. Alguse sai ta peaaegu et ei millestki. Oli vaiku kõrvas, ühel hetkel vaik ise ära enam ei tulnud. Samal päeval, kui see tekkis, käisin kõrvaarstil, seal arvati, et nad võivad ära võtta, aga vesinikperoksiidi lahusega peaks 2-3 päeva jooksul ise ära tulema. Alati laske ära võtta... Sest 2-3 päevaga ei läinud midagi paremaks. Mitte midagi. Ja perearsti juures seda kõrva loputati. Brr. Iseenesest see ei tohiks nii kohutav olla, aga see oli valus. Väga valus. Osa vaiku jäi ikka kõrva ning siis tuli juba väga valutava kõrvaga kõrvaarsti juurde minna. Kus nad ikkagi algul loputada üritasid, kuigi saatekirjal oli öeldud, et see ei töötanud. Lõpuks nad võtsid vaakumiga viimase vaigu ära ning sai küll hea. Lihtsalt kõrv valutas natuke edasi, sest teda oli nii palju veepritsiga surgitud.
Nüüd peaks pakkima minema, kuigi juba pakkimata on tunne, et miski ei mahu kaasa. Kuidas ma varem olen oma asjad ära mahutanud? Mul on tunne, et ma ei tahagi väga midagi kaasa võtta, aga isegi see ei mahu ära!
pühapäev, 17. august 2014
Töö "tulemuslikkus" ja kindluste uudistamised
Eelmisel laupäeval käisin Sionis kindluseid vaatamas ning maa-aluse järve peal paadiga sõitma. Kindlused nägid eemal kahe künka otsas palju lahedamad välja kui kohale jõudes ringivaatamisel, aga maa-alune järv oli täitsa lahe. Väga selge veega koopajärv.
Eelmisel pühapäeval käisin Genfis jalutamas. Loodusloomuuseumi leidsin kenasti üles, aga teel kunstimuuseumisse eksisin nii põhjalikult ära, et pooleteisttunnise kõndimise järel (pärast kontrollisin, et kahe muuseumi vahemaa on 800m) andsin alla ja hakkasin otsima võimalust linnast ära saada.
Töönädal möödus seekord natuke liiga huvitavalt. Uued kuumutajad jõudsid kohale ning üks anti uurimiseks. Kõik läks mittemidagiütlevalt, kuni kast lahti sai tehtud. Ühelt poolt oli traadi ümbrus üsna must... Hiljem tuli välja, et seda juppi poleks üldse tohtinud eraldi pinge alla pannagi. Igatahes... Uuel nädalal selgub, kas me saame suure 3D jupi, mida uurida või tegeleme katseseadme väljamõtlemisega.
Ma jõudsin käia ka ränisensorite töötoas ning vaatamas, kuidas pisikesi juhtmühendusi tehakse. Reedel nägin ATLASe ka ära.
Eile käisin väga toredal reisil. Alguses šokolaadivabrikusse Cailler, seal tund aega ootamist, et ekskursioonil käia ning piiramatult šokolaadi degusteerida. Kõlab nagu paradiis? Aga miks kõht kohe täis saab? Viimast kaht tükki, mida ma tahtsin proovida ainult näksisin ja viskasin ära. Ja pärast seda istusin tükk aega paigal. Liiga palju šokolaadi. Aga poest ostin natuke kaasa, kuigi ei tahtnud isegi näha seda!
Pärast šokolaadivabrikut läksime La Gruyeresisse. Väike küla, mis on kõige populaarsem keskaegse arhitektuuri vaatamise koht Šveitsis. Kindluses käisime ka ära. Väga kena oli. Ajalooline film oli üsna jabur kahjuks.
Muuseumite jaoks jagunesime kaheks, mina otsustasin tulnukamuuseumi asemel juustumuuseumis käia. Lehm Kirss, rääkis oma elust, inimestest ja juustust. Juustu valmistamist ma ei näinud, tund aega liiga hilja jõudsin kohale, aga filmi sellest ning vahendeid küll. Juustu anti maitsta ka loomulikult. Pärast ostsin muuseumi poest natuke kaasa ka.
Montreux's oli söögipaus, kuigi mul ei läinud ikka veel midagi šokolaadi ja juustu peale, ning jalutuskäik järveäärsel promenaadil.
Veveys vaatasime järve torgatud kahvlit ning Charlie Chaplini kuju. Seal oli ka keset sõiduteed kontsert püsti pandud kogu helitehnika ja komplektidega.
Õhtul toodi mind kenasti hosteli juurde ära, kuna tagasi jõudsime pimedas.
Viimane nädalavahetus saabki tänasega läbi.
129 tundi veel.
Eelmisel pühapäeval käisin Genfis jalutamas. Loodusloomuuseumi leidsin kenasti üles, aga teel kunstimuuseumisse eksisin nii põhjalikult ära, et pooleteisttunnise kõndimise järel (pärast kontrollisin, et kahe muuseumi vahemaa on 800m) andsin alla ja hakkasin otsima võimalust linnast ära saada.
Töönädal möödus seekord natuke liiga huvitavalt. Uued kuumutajad jõudsid kohale ning üks anti uurimiseks. Kõik läks mittemidagiütlevalt, kuni kast lahti sai tehtud. Ühelt poolt oli traadi ümbrus üsna must... Hiljem tuli välja, et seda juppi poleks üldse tohtinud eraldi pinge alla pannagi. Igatahes... Uuel nädalal selgub, kas me saame suure 3D jupi, mida uurida või tegeleme katseseadme väljamõtlemisega.
Ma jõudsin käia ka ränisensorite töötoas ning vaatamas, kuidas pisikesi juhtmühendusi tehakse. Reedel nägin ATLASe ka ära.
Eile käisin väga toredal reisil. Alguses šokolaadivabrikusse Cailler, seal tund aega ootamist, et ekskursioonil käia ning piiramatult šokolaadi degusteerida. Kõlab nagu paradiis? Aga miks kõht kohe täis saab? Viimast kaht tükki, mida ma tahtsin proovida ainult näksisin ja viskasin ära. Ja pärast seda istusin tükk aega paigal. Liiga palju šokolaadi. Aga poest ostin natuke kaasa, kuigi ei tahtnud isegi näha seda!
Pärast šokolaadivabrikut läksime La Gruyeresisse. Väike küla, mis on kõige populaarsem keskaegse arhitektuuri vaatamise koht Šveitsis. Kindluses käisime ka ära. Väga kena oli. Ajalooline film oli üsna jabur kahjuks.
Muuseumite jaoks jagunesime kaheks, mina otsustasin tulnukamuuseumi asemel juustumuuseumis käia. Lehm Kirss, rääkis oma elust, inimestest ja juustust. Juustu valmistamist ma ei näinud, tund aega liiga hilja jõudsin kohale, aga filmi sellest ning vahendeid küll. Juustu anti maitsta ka loomulikult. Pärast ostsin muuseumi poest natuke kaasa ka.
Montreux's oli söögipaus, kuigi mul ei läinud ikka veel midagi šokolaadi ja juustu peale, ning jalutuskäik järveäärsel promenaadil.
Veveys vaatasime järve torgatud kahvlit ning Charlie Chaplini kuju. Seal oli ka keset sõiduteed kontsert püsti pandud kogu helitehnika ja komplektidega.
Õhtul toodi mind kenasti hosteli juurde ära, kuna tagasi jõudsime pimedas.
Viimane nädalavahetus saabki tänasega läbi.
129 tundi veel.
neljapäev, 7. august 2014
Jäätisega teadust tegemas
Vahepeal ju juhtub asju, aga need jäävad enamasti hetke ning neist on keeruline kirjutada.
Juulis jõudsin korra isegi ujuma. Järv oli ju täitsa tore, aga lained on siiski arvestavad. Sisemaaga harjunud tegelasele vähemalt. Rand oli umbes 4 kiviastmest allaronimine. Aga natuke sai ujuda. Pärast mängisime pehme lendava taldrikuga (mul on nüüd ka!) ning mul õnnestus ma arvan, et mingile putukale peale astuda. Korraks oli torke tunne ja valus, aga ei midagi erilist.
Midagi erilist tuli natuke hiljem (vanaema, kõik on korras!), kui mõne päevaga talla alla tekkis punane kõvem laik, mis kõndides valutas. CERNi medpunktis öeldi, et nemad ei aita, otsigu ma mõni arst, kes saab rohtu välja kirjutada. Ja siis kokkuvõttes juhtus, et ma sattusin hoopis traumapunkti. Kunagi minuga tegeleti, arstid leidsid, et on huvitav reaktsioon küll, aga mitte midagi väga hullu. Retsepti sain ning rohtu olen peale määrinud. Nüüd on juba täitsa korras, kuigi koht on ikka näha ja rohtu panen ka veel peale.
Vahepeal olen tööd püüdnud teha, SM18 magneteid vaatams käinud, Thoirys grillimas ning loengutes.
Eelmisel laupäeval käisin väikesel reisil ka taas. Sionis küngaste peal asuvaid losse vaatamas ning Euroopa suurimal maa-alusel järvel paadiga sõitmas. Täitsa tore päev oli. Õhtust ilutulestikku ma linna vaatama ei jaksanud minna, aga väga korralik äike oli akna taga nii et valgusmäng oli olemas. Kahjuks lubatakse ka selleks laupäevaks äikest, kus on tund aega ilutulestikku. Ma loodan, et nad otsustavad ümber, muidu on keeruline ju.
Täna on viimane täispikk päev loenguid. Mitte viimased, aga edaspidi on teistsugune ülesehitus. Õhtul ilmselt väike koosistumine-söömine.
Ma ei saa öelda, et tööpäevad ei ole edukad, kuna ma olen ostnud nende vältel nii palju lennupileteid, et number ajab ennast ka juba naerma. Viimasel ajal vean külmkasti jahutatud blokke ning loodan, et temperatuur langeb piisavalt madalale. Seni pole seda veel juhtunud. Aga juhendaja andis üleeile tööl jäätist.
369 tundi veel.
Juulis jõudsin korra isegi ujuma. Järv oli ju täitsa tore, aga lained on siiski arvestavad. Sisemaaga harjunud tegelasele vähemalt. Rand oli umbes 4 kiviastmest allaronimine. Aga natuke sai ujuda. Pärast mängisime pehme lendava taldrikuga (mul on nüüd ka!) ning mul õnnestus ma arvan, et mingile putukale peale astuda. Korraks oli torke tunne ja valus, aga ei midagi erilist.
Midagi erilist tuli natuke hiljem (vanaema, kõik on korras!), kui mõne päevaga talla alla tekkis punane kõvem laik, mis kõndides valutas. CERNi medpunktis öeldi, et nemad ei aita, otsigu ma mõni arst, kes saab rohtu välja kirjutada. Ja siis kokkuvõttes juhtus, et ma sattusin hoopis traumapunkti. Kunagi minuga tegeleti, arstid leidsid, et on huvitav reaktsioon küll, aga mitte midagi väga hullu. Retsepti sain ning rohtu olen peale määrinud. Nüüd on juba täitsa korras, kuigi koht on ikka näha ja rohtu panen ka veel peale.
Vahepeal olen tööd püüdnud teha, SM18 magneteid vaatams käinud, Thoirys grillimas ning loengutes.
Eelmisel laupäeval käisin väikesel reisil ka taas. Sionis küngaste peal asuvaid losse vaatamas ning Euroopa suurimal maa-alusel järvel paadiga sõitmas. Täitsa tore päev oli. Õhtust ilutulestikku ma linna vaatama ei jaksanud minna, aga väga korralik äike oli akna taga nii et valgusmäng oli olemas. Kahjuks lubatakse ka selleks laupäevaks äikest, kus on tund aega ilutulestikku. Ma loodan, et nad otsustavad ümber, muidu on keeruline ju.
Täna on viimane täispikk päev loenguid. Mitte viimased, aga edaspidi on teistsugune ülesehitus. Õhtul ilmselt väike koosistumine-söömine.
Ma ei saa öelda, et tööpäevad ei ole edukad, kuna ma olen ostnud nende vältel nii palju lennupileteid, et number ajab ennast ka juba naerma. Viimasel ajal vean külmkasti jahutatud blokke ning loodan, et temperatuur langeb piisavalt madalale. Seni pole seda veel juhtunud. Aga juhendaja andis üleeile tööl jäätist.
369 tundi veel.
esmaspäev, 28. juuli 2014
Dinosaurustega matkamas
Minu esimene matk on tehtud.
7h, kõrgeim koht 2700m kanti, palju lund, parasjagu vihma, paistes sõrmed, läbimärjad jalanõud, kelgutamised.
Raske oli. Üksi poleks ma seda kunagi teinud, aga õnneks mul olid inimesed, kes mind ära ootasid ning vajadusel natuke innustasid. Tegelikult oli lihtsalt nii külm, et ma ei saanud lõpu lähedal otsustada, et ma päris üles ei roni.
Dinosaurused ringi ei käinud, aga kunagi küll.
7h, kõrgeim koht 2700m kanti, palju lund, parasjagu vihma, paistes sõrmed, läbimärjad jalanõud, kelgutamised.
Raske oli. Üksi poleks ma seda kunagi teinud, aga õnneks mul olid inimesed, kes mind ära ootasid ning vajadusel natuke innustasid. Tegelikult oli lihtsalt nii külm, et ma ei saanud lõpu lähedal otsustada, et ma päris üles ei roni.
Dinosaurused ringi ei käinud, aga kunagi küll.
reede, 25. juuli 2014
Müüoneid nägid?
Täna käisin Cloud Chamber workshopis. Pilvekamber? Igatahes väga lahe oli! Juhendaja oli tore, ehitamine oli tore ning osakeste radade nägemine oli vee toredam! Nalja sai igatahes pooleteist tunni jooksul väga piisavalt. Müüonid on nüüd palju suuremad sõbrad.
Eilne ekskursioon ei olnud väga lahe. Palun mitte panna giidiks inimest, kes räägib nii vaikselt, et meetri pealt enam kuulda ei ole. 20 inimest ei saa nii kuulata. Antiprootonid ka tere ei öelnud.
Homme tuleb pikk päev. Ma lähen esimesele matkale siin ning ma üldse ei ülehinda ennast ehk ma lähen raskele rajale, mis on umbes 7h. Aga kui ma hakkama saan, siis on ülilahe! Õnneks lähen inimestega, kes mind mägedesse ära ei unusta, vaid ikka korjavad pärast auto peale ka. Kell 7 tuleb valmis olla CERNi juures.
Täna hommikul tehti suvetudengite pilt. Päike paistis kenasti silma. Ilmselt nad tahtsid õpilasi pisarais näha. Kõik pandi kükitama. Aga pilt sai tehtud!
4 nädalat loenguid on läbi. 2 nädalat veel ning siis on nädala jooksul veel tudengitel võimalus loenguid anda. Kindlasti lähen sinna ka kuulama. Minu loogika on see, et ma pigem lähen igale poole kohale ning kui mingil põhjusel ei taha/suuda kuulata, tegelen taga vaikselt oma asjadega. Natuke nagu hetkel, kus mul soovitati minna kuulama viimast loengut 3-loenguselisest programmist. Ma ju natuke kuulan, aga see on väga spetsiifiline.
Hoidke mulle homseks pöialt!
Eilne ekskursioon ei olnud väga lahe. Palun mitte panna giidiks inimest, kes räägib nii vaikselt, et meetri pealt enam kuulda ei ole. 20 inimest ei saa nii kuulata. Antiprootonid ka tere ei öelnud.
Homme tuleb pikk päev. Ma lähen esimesele matkale siin ning ma üldse ei ülehinda ennast ehk ma lähen raskele rajale, mis on umbes 7h. Aga kui ma hakkama saan, siis on ülilahe! Õnneks lähen inimestega, kes mind mägedesse ära ei unusta, vaid ikka korjavad pärast auto peale ka. Kell 7 tuleb valmis olla CERNi juures.
Täna hommikul tehti suvetudengite pilt. Päike paistis kenasti silma. Ilmselt nad tahtsid õpilasi pisarais näha. Kõik pandi kükitama. Aga pilt sai tehtud!
4 nädalat loenguid on läbi. 2 nädalat veel ning siis on nädala jooksul veel tudengitel võimalus loenguid anda. Kindlasti lähen sinna ka kuulama. Minu loogika on see, et ma pigem lähen igale poole kohale ning kui mingil põhjusel ei taha/suuda kuulata, tegelen taga vaikselt oma asjadega. Natuke nagu hetkel, kus mul soovitati minna kuulama viimast loengut 3-loenguselisest programmist. Ma ju natuke kuulan, aga see on väga spetsiifiline.
Hoidke mulle homseks pöialt!
kolmapäev, 23. juuli 2014
Grill, Annecy ja kudumistööpäev
Reede õhtul seiklesime bussiga Thoirysse poodi ning külla. Väga tore õhtu, lisaks heale seltskonnale ka palju head-paremat süüa. Kõige viimase bussiga, mille piletiostusüsteem oli katki tagasi hostelisse.
Laupäeva hommikul läksime Annecysse. Bussijaama jõudsime kõik isegi õigel ajal kohale ning edasised poolteist tundi oli tunne kodumaad Prantsusmaa eri. See buss käis igas külas. Lõpuks jõudsime kohale, kondasime vanalinnas ringi, vaatasime keset jõge ehitatud vanglat, külastasime lossi ning vaatasime varesenäitust. Kahjuks ühtegi vaatetorni ei olnud, aga platvormilt oli ka täitsa kena vaade punastele viilkatustele, järvele ning taamal asuvatele mägedele. Lõunasöök ning jalutuskäik järve ääres. Järvel nägime paadis ka üht pruutpaari, kus pruudi nägu oli kui täpp kleidivahus. Pea terve paat oli kleiti täis. Tagasi tulles oli bussiga väike segadus, kuid siis saadeti lisabuss, mis sõitis otse Genfi.
Uus töönädal on alanud nii tegevuste kui probleemidega. Kui takistiga sai kontrollitud, et temperatuur muutub, siis eilne päev kulus ainult ootamisele ning kokkuvõttes ei juhtunudki midagi, kui täna juba kell viis õhtul sai hakata uut katset tegema, mis hetkel näib läbikukkuvat. Temperatuur igatahes ei tõuse...
Salli kududes sai 4 rida enne lõppu lõng otsa, eile kudusin 8cm sokki.
Homme antiprootonite aeglustisse.
Laupäeva hommikul läksime Annecysse. Bussijaama jõudsime kõik isegi õigel ajal kohale ning edasised poolteist tundi oli tunne kodumaad Prantsusmaa eri. See buss käis igas külas. Lõpuks jõudsime kohale, kondasime vanalinnas ringi, vaatasime keset jõge ehitatud vanglat, külastasime lossi ning vaatasime varesenäitust. Kahjuks ühtegi vaatetorni ei olnud, aga platvormilt oli ka täitsa kena vaade punastele viilkatustele, järvele ning taamal asuvatele mägedele. Lõunasöök ning jalutuskäik järve ääres. Järvel nägime paadis ka üht pruutpaari, kus pruudi nägu oli kui täpp kleidivahus. Pea terve paat oli kleiti täis. Tagasi tulles oli bussiga väike segadus, kuid siis saadeti lisabuss, mis sõitis otse Genfi.
Uus töönädal on alanud nii tegevuste kui probleemidega. Kui takistiga sai kontrollitud, et temperatuur muutub, siis eilne päev kulus ainult ootamisele ning kokkuvõttes ei juhtunudki midagi, kui täna juba kell viis õhtul sai hakata uut katset tegema, mis hetkel näib läbikukkuvat. Temperatuur igatahes ei tõuse...
Salli kududes sai 4 rida enne lõppu lõng otsa, eile kudusin 8cm sokki.
Homme antiprootonite aeglustisse.
reede, 18. juuli 2014
Lambad on siin
Üks nädal saab taas peagi läbi. Nädalavahetuseks on ideid, aga mitte plaane. Täna õhtul kõrvalkülla grillima.
Mul on veetorni lähedal kontor, oma lauaarvuti ning... lambad. Lambad küll on natuke eemal, aga väga kuuldavad. Eile oli pikk kontoripäev, kuigi tulemuslikkus oli pea olematu, sest asjad sõltuvad nii mitmest inimesest. Äkki täna saab juba mõõtmisi teha. Mõõtmisaparatuuri kasutusjuhendist oli väga vähe kasu, Wikipedia õpetas õnneks tähtsamad asjad selgeks. Põhiline töö on seni olnud ootamine, mis pole sugugi lihtne.
Ma olen seni kõigidesse loengutesse läinud, kuigi ma kõiki täielikult ei kuula. Väheseid, aga mul tõesti ei ole veel seda tausta, et edasi minna igas suunas kõigi valemitega.Õnneks huvitavaid loenguid jagub, isegi kui saal on jäänud tühjemaks.
Hetkel on kuuum, ilmselt pühapäevani, siis hakkab taas sadama. Ma ei ole kindel, kas laupäeval on mõtet isegi proovida mäkke ronida, sest hetkel on juba 20minuti tasase maaga higi voolamas ning kurk kuiv. Võib-olla on rannailma kasutamise aeg hoopis.
Eile käisin korra ka turistide suveniiripoest läbi. Magnetid on ilmselt liiga lahedad, et neid ostmata jätta, aga muudes ma pole päris kindel.
Ma ei tohi ikka veel CMSi minna. Ma loodan, et peagi tohin!
850 tundi
Mul on veetorni lähedal kontor, oma lauaarvuti ning... lambad. Lambad küll on natuke eemal, aga väga kuuldavad. Eile oli pikk kontoripäev, kuigi tulemuslikkus oli pea olematu, sest asjad sõltuvad nii mitmest inimesest. Äkki täna saab juba mõõtmisi teha. Mõõtmisaparatuuri kasutusjuhendist oli väga vähe kasu, Wikipedia õpetas õnneks tähtsamad asjad selgeks. Põhiline töö on seni olnud ootamine, mis pole sugugi lihtne.
Ma olen seni kõigidesse loengutesse läinud, kuigi ma kõiki täielikult ei kuula. Väheseid, aga mul tõesti ei ole veel seda tausta, et edasi minna igas suunas kõigi valemitega.Õnneks huvitavaid loenguid jagub, isegi kui saal on jäänud tühjemaks.
Hetkel on kuuum, ilmselt pühapäevani, siis hakkab taas sadama. Ma ei ole kindel, kas laupäeval on mõtet isegi proovida mäkke ronida, sest hetkel on juba 20minuti tasase maaga higi voolamas ning kurk kuiv. Võib-olla on rannailma kasutamise aeg hoopis.
Eile käisin korra ka turistide suveniiripoest läbi. Magnetid on ilmselt liiga lahedad, et neid ostmata jätta, aga muudes ma pole päris kindel.
Ma ei tohi ikka veel CMSi minna. Ma loodan, et peagi tohin!
850 tundi
teisipäev, 15. juuli 2014
Metafüüsiline film ilust
Mind paluti äsja filmi natuke rääkima.
Ma kogemata ütlesin jah.
Reedel näib, millesse ma end segasin!
Ma kogemata ütlesin jah.
Reedel näib, millesse ma end segasin!
Deutschland, Deutschland
Mul on oma turvajalanõud! Vot sellised.
Täna on self-rescue maski koolitus ning siis on loodetavasti kõik eeltingimused täidetud.
Laupäeval käisin kondasin kõrvalkülla Thoiry'sse. Mööda maanteeäärt, sest kõnniteid ju kusagil ei ole, isegi kui nende vahemaa on 3 kilomeetrit. Õnneks oli täitsa võimalik jalutada ning jõudsin nii kenasti kohale kui ka tagasi.
Pühapäeval oli finaal. Kõik oli võimalik, ent lõpuks ometi võitis Saksamaa. Esimene MM, mille vaatamist ja lõppu ma selgelt mäletan on 2002. aasta oma, eriti finaal, kus Saksamaa kaotas. Rõõmu jagus ning kuigi vaatavas seltskonnas oli mõlema pooldajaid, siis autasustamise ajaks jäid vaid sakslaste toetajad.
Tükk aega oli kahtlane, pigem jahe ja vihmane ilm, siis täna on päike ning kuumus. Kõik hooned on konditsioneeritud, seega õigeid riideid on võimatu valida. Sees on külm ja väljas sulab.
Laupäeval käisin kondasin kõrvalkülla Thoiry'sse. Mööda maanteeäärt, sest kõnniteid ju kusagil ei ole, isegi kui nende vahemaa on 3 kilomeetrit. Õnneks oli täitsa võimalik jalutada ning jõudsin nii kenasti kohale kui ka tagasi.
Pühapäeval oli finaal. Kõik oli võimalik, ent lõpuks ometi võitis Saksamaa. Esimene MM, mille vaatamist ja lõppu ma selgelt mäletan on 2002. aasta oma, eriti finaal, kus Saksamaa kaotas. Rõõmu jagus ning kuigi vaatavas seltskonnas oli mõlema pooldajaid, siis autasustamise ajaks jäid vaid sakslaste toetajad.
Tükk aega oli kahtlane, pigem jahe ja vihmane ilm, siis täna on päike ning kuumus. Kõik hooned on konditsioneeritud, seega õigeid riideid on võimatu valida. Sees on külm ja väljas sulab.
neljapäev, 10. juuli 2014
Keep calm and baryon
Pidgin töötab.
Thunderbird töötab.
ROOT ei tööta, aga enam polegi kriitiline, et töötaks.
Mina ajan täna inimesi taga, et iiriseskaneering ära teha, homme hommikul hangin dosimeetri.
Homme loodetavasti CMSis sees!
Lõunapausid on pikad siin. Vähemalt tunnike, võib-olla kaks.
Holland kaotas. Võib-olla oleks siiski pidanud väravavahi välja vahetama. Mitte, et ta midagi hetkel valesti oleks teinud, teine väravavaht oli lihtsalt parem kui penaltilööjad. Telekaruum oli eile päriselt täis. Inimesed tõid toole juurde lausa.
Hetkel mõned märkused eluolu kohta:
Eile reostati köök ära. Loodetavasti see koristatakse siiski ära, hetkel on kraanikauss ja pliit igasuguse lögaga (nüüd juba kuivanud) kaetud.
Iganädalane koristamine ei kasuta meeletult puhastusvahendit.
Pesu pesemine maksab 5 eurot, 2.5 pesu ja 2.5 kuivatamine. Kahe peale mõeldav summa siiski.
Muud jogurtid peale sidruni oma on väga head. Ma leidsin 2kg paki, kus on 8 erinevat topsi, igat 2.
Hosteli wifi näeb välja nagu päris, ent ilmselt tekivad sealt mu mittetöötamisprobleemid.
CERNis on väga paljudel inimestel füüsika T-särgid.
Thunderbird töötab.
ROOT ei tööta, aga enam polegi kriitiline, et töötaks.
Mina ajan täna inimesi taga, et iiriseskaneering ära teha, homme hommikul hangin dosimeetri.
Homme loodetavasti CMSis sees!
Lõunapausid on pikad siin. Vähemalt tunnike, võib-olla kaks.
Holland kaotas. Võib-olla oleks siiski pidanud väravavahi välja vahetama. Mitte, et ta midagi hetkel valesti oleks teinud, teine väravavaht oli lihtsalt parem kui penaltilööjad. Telekaruum oli eile päriselt täis. Inimesed tõid toole juurde lausa.
Hetkel mõned märkused eluolu kohta:
Eile reostati köök ära. Loodetavasti see koristatakse siiski ära, hetkel on kraanikauss ja pliit igasuguse lögaga (nüüd juba kuivanud) kaetud.
Iganädalane koristamine ei kasuta meeletult puhastusvahendit.
Pesu pesemine maksab 5 eurot, 2.5 pesu ja 2.5 kuivatamine. Kahe peale mõeldav summa siiski.
Muud jogurtid peale sidruni oma on väga head. Ma leidsin 2kg paki, kus on 8 erinevat topsi, igat 2.
Hosteli wifi näeb välja nagu päris, ent ilmselt tekivad sealt mu mittetöötamisprobleemid.
CERNis on väga paljudel inimestel füüsika T-särgid.
kolmapäev, 9. juuli 2014
Asjad ei tööta
Pidgin ei tööta.
Thunderbird ei tööta.
ROOT ei tööta.
Mina hakkan homsest päriselt tööle.
Eile Saksamaa-Brasiilia mäng oli uskumatu. Ma pole ammu ühe jalgpallimängu vältel nii palju naernud. Sakslaste komöödia, brasiillaste tragöödia.
Siin sai suvi läbi. Enamasti sajab, jahe on ka. Loodetavasti tuleb siiski kunagi tagasi.
Ma sain teada, et mu mälupulk ei saa maciga läbi. Huvitav kumb jonnib?
Loengud on vahel huvitavad, vahel keerulised. Ma ei ole mõnes osas piisavalt tausta õppinud, kuid teisalt on väga häid loenguid, mis tunduvad liiga rasked, aga peaaegu et ei olegi. Täna said ühe lektori loengud läbi ning ta sai muidugi aplausi, aga mitu inimest tõusid lausa püsti ka.
Mul on kontor (kolme peale) ning kontorivõti. Ma olen teinud hunniku teste, et ma tohiks CMSi sisse minna. Dosimeetri jaoks ka. Selle pean ma ka käima endale küsima. Hommikul 8 ja 9 vahel, sest tööpäev on seal 8-12 ning mul on 9-12 loengud.
Homme plaanin minna mingile õhtusele huviloengule.
Sidrunijogurt on üsna vastik.
Thunderbird ei tööta.
ROOT ei tööta.
Mina hakkan homsest päriselt tööle.
Eile Saksamaa-Brasiilia mäng oli uskumatu. Ma pole ammu ühe jalgpallimängu vältel nii palju naernud. Sakslaste komöödia, brasiillaste tragöödia.
Siin sai suvi läbi. Enamasti sajab, jahe on ka. Loodetavasti tuleb siiski kunagi tagasi.
Ma sain teada, et mu mälupulk ei saa maciga läbi. Huvitav kumb jonnib?
Loengud on vahel huvitavad, vahel keerulised. Ma ei ole mõnes osas piisavalt tausta õppinud, kuid teisalt on väga häid loenguid, mis tunduvad liiga rasked, aga peaaegu et ei olegi. Täna said ühe lektori loengud läbi ning ta sai muidugi aplausi, aga mitu inimest tõusid lausa püsti ka.
Mul on kontor (kolme peale) ning kontorivõti. Ma olen teinud hunniku teste, et ma tohiks CMSi sisse minna. Dosimeetri jaoks ka. Selle pean ma ka käima endale küsima. Hommikul 8 ja 9 vahel, sest tööpäev on seal 8-12 ning mul on 9-12 loengud.
Homme plaanin minna mingile õhtusele huviloengule.
Sidrunijogurt on üsna vastik.
pühapäev, 6. juuli 2014
Lausanne ja Chillon
Laupäeval käisin natuke maailma avastamas. Hommikul pool üheksa korjati mind peale ning sõit läks mööda Genfi järve kallast põhja poole. Vaated on igas suunas uskumatult ilusad. Järvele või mägedele viinamarjaistanduste või lehmadega.
Chilloni kindlusest ma olin enne vaadanud pilte ja ahhetanud-ohhetanud, kui ilus üksik hoone järve ääres. Pildil nägigi välja. Tegelikult oli lossist raudteeni 20m ja autoteeni 30m. Samas mõned asjad olid väga tõetruud. Pea igal postkaardil oli kalamees ning oli ka päriselt kalamees. Kindlusesse minnes nägin vallikraavis täitsa suurt kala ujumas. Kalamees tõmbas minu nähes igatahes kümneid kordi väiksema välja!
Lossis käisime enamasti kõik koos (ehk mina, kaks tšehhi ja üks sloveen) ringi. Nii veinikeldril, poomisruumil kui ka vanglal olid väga kõrged laed. Kindlus oli igatahes kogu aega ja raha väärt, nii esemeid, ajalugu kui arhitektuuri jagus. Minu lemmikkoht, kuhu ma oleks jäänudki, oli aknaorv pingiga, kust avanes vaade järvele. Torni lubati ja ronida. Keegi oli sinna oma märgi maha jätnud lausega "Particle physics is wrong".
Pärast Chillloni ringkäiku sõitsime Lausanne'i. Leidsime isegi tasuta parkimise järve ääres (nädalavahetustel tasuta) ning jalutasime linna. Ma mõtlesin, et 2km linna, mis see siis ära ei ole. Keegi ei öelnud, et sellest üle poole tuleb üsna järsust nõlvast üles ronida. Aga lõpuks ikka ronisime katedraalini välja. Katedraali vaatasime seest ning siis leidsime, et ikka tornis on ka vaja käia. Oli vaja. See asub kõrge koha peal ning torn on ka täitsa võimas, nii et vaade järvele, linnale, mägedele ja üldse kogu ilmaelule oli väga uhke. Vaatasime kogu raha eest.
Laupäeval on söögi leidmine keeruline. Eriti kella kahe ja kuue vahel. Siis vist kõik magavad või teevad midagi muud, aga mitte süüa, isegi kui muidu on nädalavahetusel vähemalt natuke lahti. Toidupood ning kiriku trepil einestamine. Vaatepilt oli omapärane. Keset tänavat oli klaaskast. Kasti sees oli pesuväel meeskodanik umbes 7-aastase pesuväel oleva tüdrukuga. Kogu selle aja, kus me seal läheduses istusime, mida oli vähemalt 20 minutit, olid nad seal. See oli mingi programmi raames, mis ütleb, et isade ja laste vaheline kontakt on täiesti loomulik ning vajalik, mitte seda ei tule halvustada ja karta. Idee on õige, aga mul oli sellest tüdrukust kahju. Midagi teha ei saanud, talle loeti küll raamatut, aga ta ikka vehkis jalgadega, nihverdas ja vaatas ringi. Loomulik ka, kui su ümber on mitukümmend inimest, kes pildistavad või vaatavad niisama. Ja päikese käes klaaskastis. Loodetavasti oli neil konditsioneer või midagi.
Pärast söömist jalutsime tagasi allamäge läbi pargi ja botaanikaaia järve äärde. Istusime tükk aega vee ääres ning nautisime elu. Kõrval parklas vaadati suurelt ekraanilt jalgpalli.
Tore päev, toredad inimesed ja kohad!
Chilloni kindlusest ma olin enne vaadanud pilte ja ahhetanud-ohhetanud, kui ilus üksik hoone järve ääres. Pildil nägigi välja. Tegelikult oli lossist raudteeni 20m ja autoteeni 30m. Samas mõned asjad olid väga tõetruud. Pea igal postkaardil oli kalamees ning oli ka päriselt kalamees. Kindlusesse minnes nägin vallikraavis täitsa suurt kala ujumas. Kalamees tõmbas minu nähes igatahes kümneid kordi väiksema välja!
Lossis käisime enamasti kõik koos (ehk mina, kaks tšehhi ja üks sloveen) ringi. Nii veinikeldril, poomisruumil kui ka vanglal olid väga kõrged laed. Kindlus oli igatahes kogu aega ja raha väärt, nii esemeid, ajalugu kui arhitektuuri jagus. Minu lemmikkoht, kuhu ma oleks jäänudki, oli aknaorv pingiga, kust avanes vaade järvele. Torni lubati ja ronida. Keegi oli sinna oma märgi maha jätnud lausega "Particle physics is wrong".
Pärast Chillloni ringkäiku sõitsime Lausanne'i. Leidsime isegi tasuta parkimise järve ääres (nädalavahetustel tasuta) ning jalutasime linna. Ma mõtlesin, et 2km linna, mis see siis ära ei ole. Keegi ei öelnud, et sellest üle poole tuleb üsna järsust nõlvast üles ronida. Aga lõpuks ikka ronisime katedraalini välja. Katedraali vaatasime seest ning siis leidsime, et ikka tornis on ka vaja käia. Oli vaja. See asub kõrge koha peal ning torn on ka täitsa võimas, nii et vaade järvele, linnale, mägedele ja üldse kogu ilmaelule oli väga uhke. Vaatasime kogu raha eest.
Laupäeval on söögi leidmine keeruline. Eriti kella kahe ja kuue vahel. Siis vist kõik magavad või teevad midagi muud, aga mitte süüa, isegi kui muidu on nädalavahetusel vähemalt natuke lahti. Toidupood ning kiriku trepil einestamine. Vaatepilt oli omapärane. Keset tänavat oli klaaskast. Kasti sees oli pesuväel meeskodanik umbes 7-aastase pesuväel oleva tüdrukuga. Kogu selle aja, kus me seal läheduses istusime, mida oli vähemalt 20 minutit, olid nad seal. See oli mingi programmi raames, mis ütleb, et isade ja laste vaheline kontakt on täiesti loomulik ning vajalik, mitte seda ei tule halvustada ja karta. Idee on õige, aga mul oli sellest tüdrukust kahju. Midagi teha ei saanud, talle loeti küll raamatut, aga ta ikka vehkis jalgadega, nihverdas ja vaatas ringi. Loomulik ka, kui su ümber on mitukümmend inimest, kes pildistavad või vaatavad niisama. Ja päikese käes klaaskastis. Loodetavasti oli neil konditsioneer või midagi.
Pärast söömist jalutsime tagasi allamäge läbi pargi ja botaanikaaia järve äärde. Istusime tükk aega vee ääres ning nautisime elu. Kõrval parklas vaadati suurelt ekraanilt jalgpalli.
Tore päev, toredad inimesed ja kohad!
reede, 4. juuli 2014
Oodates nädalavahetust
Täna saan oma paberimajanduse loodetavasti korda ning äkki juba esmaspäevast tean täpsemalt mida ma teen. Seni ootan oma destruktiivseid katsetusi.
Nüüd on mul kehtiv kindlustus. Ma suutsin kenasti ära unustada, et Šveits ei ole Euroopa Liidus ning ravikindlustuskaart annab küll mingid soodustused, ent loodetavsti ei lähe kindlustust ka vaja. Alati on siiski hea teada, et see on. Nüüd on.
Eile käisin St Genis' ümbruses jalutamas. Täitsa kena ümbruskond, lilled, väikesed majad, joonistused maja seintel. Kui lapsed midagi pargis mängisid, oli see igatahes jalgpall. Neil olid isegi väikesed väravad! Piimaautomaat oli ka tänaval. Kui süüa on vahel keeruline osta, kuna poed pannakse vara kinni, siis värsket piima saab automaadist 24/7.
Mõned loengud on arusaadavad, mõned on õpetlikud, mõnes tekib oht ära eksida.
Täna on Prantsusmaa-Saksamaa mäng. Ma ei ole veel otsustanud, kas vaadata seda hosteli telekaruumis või minna Prantsusmaa poolel pubisse. Selgub jooksvalt.
Nädalavahetusel loodan ma minna Lausanne'i ning ära näha Chilloni kindluse. Ma nägin pilte. Ma juba väga-väga tahan sinna minna!
Kui pühapäeval on ilus ilm, siis võib-olla lähen ka Juura mägedesse. See ei ole veel kindel, kuid mõne mäe lähedusse tuleb kindlasti sattuda.
Ja nüüd tagasi statistikaloengut kuulama.
1185 tundi
Nüüd on mul kehtiv kindlustus. Ma suutsin kenasti ära unustada, et Šveits ei ole Euroopa Liidus ning ravikindlustuskaart annab küll mingid soodustused, ent loodetavsti ei lähe kindlustust ka vaja. Alati on siiski hea teada, et see on. Nüüd on.
Eile käisin St Genis' ümbruses jalutamas. Täitsa kena ümbruskond, lilled, väikesed majad, joonistused maja seintel. Kui lapsed midagi pargis mängisid, oli see igatahes jalgpall. Neil olid isegi väikesed väravad! Piimaautomaat oli ka tänaval. Kui süüa on vahel keeruline osta, kuna poed pannakse vara kinni, siis värsket piima saab automaadist 24/7.
Mõned loengud on arusaadavad, mõned on õpetlikud, mõnes tekib oht ära eksida.
Täna on Prantsusmaa-Saksamaa mäng. Ma ei ole veel otsustanud, kas vaadata seda hosteli telekaruumis või minna Prantsusmaa poolel pubisse. Selgub jooksvalt.
Nädalavahetusel loodan ma minna Lausanne'i ning ära näha Chilloni kindluse. Ma nägin pilte. Ma juba väga-väga tahan sinna minna!
Kui pühapäeval on ilus ilm, siis võib-olla lähen ka Juura mägedesse. See ei ole veel kindel, kuid mõne mäe lähedusse tuleb kindlasti sattuda.
Ja nüüd tagasi statistikaloengut kuulama.
1185 tundi
teisipäev, 1. juuli 2014
Hop Suisse!
Täna algasid loengud, tööd ma veel teha ei saa, kuid loodetavasti on ka see peagi olemas.
Äsja hakkas õues paduvihma sadama.
Mu jalad on surnud, aga ma ju pidin minema Šveitsi mängu Genfis asuvasse fännitsooni vaatama, kus suurel platsil vaadatakse koos mängu. Seistes. Algul oli palav ja päike paistis silma. Esimest minestajat nägin ma 20. mänguminutil. Genfis siis, mitte Brasiilias. Normaalaja lõpuks olid jalad juba üsna väsinud, enne mängu sai ju ka kõnnitud ja seistud, kuid see ei olnud veel lõpp. Lisaaeg tundus väga pikk, kuigi viimased minutid läksid kiiresti. Šveits kaotas, seega nende mänge ma rohkem vaatama ei saa minna. Prantslaste omi Prantsusmaa poolel ilmselt küll.
Söömisega on siin kehvad lood. Küll ei ole aega süüa teha, küll ei ole nõusid, et süüa teha. Kui homme ka tööd ei ole, siis ma püüan pärast loenguid endale kusagilt kausi osta. Võib-olla midagi veel.
Nüüd peaks minema viimast kaheksandikfinaali vaatama, esimese poolaja ma juba lobisesin maha.
Hop Suisse! oli kirjas pea kõikjal, ent eriti prügikottidel.
Äsja hakkas õues paduvihma sadama.
Mu jalad on surnud, aga ma ju pidin minema Šveitsi mängu Genfis asuvasse fännitsooni vaatama, kus suurel platsil vaadatakse koos mängu. Seistes. Algul oli palav ja päike paistis silma. Esimest minestajat nägin ma 20. mänguminutil. Genfis siis, mitte Brasiilias. Normaalaja lõpuks olid jalad juba üsna väsinud, enne mängu sai ju ka kõnnitud ja seistud, kuid see ei olnud veel lõpp. Lisaaeg tundus väga pikk, kuigi viimased minutid läksid kiiresti. Šveits kaotas, seega nende mänge ma rohkem vaatama ei saa minna. Prantslaste omi Prantsusmaa poolel ilmselt küll.
Söömisega on siin kehvad lood. Küll ei ole aega süüa teha, küll ei ole nõusid, et süüa teha. Kui homme ka tööd ei ole, siis ma püüan pärast loenguid endale kusagilt kausi osta. Võib-olla midagi veel.
Nüüd peaks minema viimast kaheksandikfinaali vaatama, esimese poolaja ma juba lobisesin maha.
Hop Suisse! oli kirjas pea kõikjal, ent eriti prügikottidel.
esmaspäev, 30. juuni 2014
J'habite ici
Öine jalgpall osutus liiga pikaks, hommik liiga lühikeseks ning korra jõudsin ka kurbusesse ära eksida, kuid kell kuus läks lend Helsingisse ning mõne aja pärast järgmine Genfi. Helsingis pidi lennuks vähemalt veerand tundi ootama, et toit peale toodaks. Kalkunivõileva me saime.
Genfi lennujaamast saab 80min tasuta ühistranspordipassi võtta ning ajutiste siltide järgi bussipeatust otsida. Õnneks leidus ka prantsuse keelt valdavaid inimesi, kes küsisid üle, ja õiges kohas me olimegi.
CERN. Juba 60 aastat on see tegelane siin. Nii teatavad vähemalt kõik sildid. Kohvrijooksus olen ma palju osavam, sest ühest kohast saadeti teise, sealt kolmandasse, aga siis tuli lõunapaus. Ma kardan inimesi. Söökla oli nii rahvast täis, et ma siiralt kaalusin nälgimist, et ma ei peaks seal hakkama saama. Kuidagi siiski sain. Kaks nuga pillasin maha. Edaspidi püüan mujal süüa. Seal ju saab, aga ma ei leidnud endale meeldivat toitu ning sööklas tundub 7-15 eurot mingigi söögi eest palju. Tere tulemast Šveitsi.
Paberimajanduse, mida keegi näha ei tahtnud, ajasin korda. Nüüd on mul paber, kuhu ma olen kirjutanud oma tervisest ning kellele helistada, kui minuga midagi juhtub, aga siin küll keegi seda näha ei taha. Hostelisse sai bussikesega number 2. CERNi liin, maksma ei pea. 5 minutiga viib ära. Edaspidi ilmselt töötavad jalad ka. Tund aega oli hostelis veel paus, enne kui meile toad anti. Mul vist võrreldes teistega vedas: mu toas ei olnud 4 koristajat. Oli ainult tohutu keemiahais, umbes nagu keegi oleks kõik kodukeemia kokku valanud ning uksed-aknad tugevalt kinni pannud. Juba pärast 5 tundi tuulutamist hakkab tunduma, et vahel on natuke õhku. Ma kardan, et nad teevad seda iga nädal.
St Genis poes käies suutsin ma endast väga kirjaoskamatu mulje jätta. Puuviljade kaalumise peale tulek käis mul üle jõu, ent kui ma kassas ütlesin, et ärme siis neid osta, jooksis müüja mu asju kaaluma. Minu kaitseks olin ma juba 15 min seisnud sabas ning ei tahtnud minna neid kaaluma ning tõesti oleks poest ilma nendeta ka lahkunud. 13 euroga hankisin ma piima, mahla, puuvilju, köögivilju, juustu, makarone, šampooni ning moosi. Sellest on möödas poolteist tundi + jalgpall + tund, aga ma ei ole ikka veel midagi söönud. Vett jõin. Mul õnneks on oma tass kaasas, ma siin ei näinud ühtegi. Lisaks ma ei näinud veekeetjat, aga kapp ja külmkapp käivad õnneks tabalukuga kinni. Toaust saab kaks korda lukku keerata. Täna juba keegi soovis sisse tungida ja uurida, kuidas mul läheb. Hosteli poolt ilmselt.
Homme algavad kell 9 loengud ning ma peaks püüdma oma juhendaja üles leida millalgi.
Ma hetkel elan siin.
1270 tundi.
Genfi lennujaamast saab 80min tasuta ühistranspordipassi võtta ning ajutiste siltide järgi bussipeatust otsida. Õnneks leidus ka prantsuse keelt valdavaid inimesi, kes küsisid üle, ja õiges kohas me olimegi.
CERN. Juba 60 aastat on see tegelane siin. Nii teatavad vähemalt kõik sildid. Kohvrijooksus olen ma palju osavam, sest ühest kohast saadeti teise, sealt kolmandasse, aga siis tuli lõunapaus. Ma kardan inimesi. Söökla oli nii rahvast täis, et ma siiralt kaalusin nälgimist, et ma ei peaks seal hakkama saama. Kuidagi siiski sain. Kaks nuga pillasin maha. Edaspidi püüan mujal süüa. Seal ju saab, aga ma ei leidnud endale meeldivat toitu ning sööklas tundub 7-15 eurot mingigi söögi eest palju. Tere tulemast Šveitsi.
Paberimajanduse, mida keegi näha ei tahtnud, ajasin korda. Nüüd on mul paber, kuhu ma olen kirjutanud oma tervisest ning kellele helistada, kui minuga midagi juhtub, aga siin küll keegi seda näha ei taha. Hostelisse sai bussikesega number 2. CERNi liin, maksma ei pea. 5 minutiga viib ära. Edaspidi ilmselt töötavad jalad ka. Tund aega oli hostelis veel paus, enne kui meile toad anti. Mul vist võrreldes teistega vedas: mu toas ei olnud 4 koristajat. Oli ainult tohutu keemiahais, umbes nagu keegi oleks kõik kodukeemia kokku valanud ning uksed-aknad tugevalt kinni pannud. Juba pärast 5 tundi tuulutamist hakkab tunduma, et vahel on natuke õhku. Ma kardan, et nad teevad seda iga nädal.
St Genis poes käies suutsin ma endast väga kirjaoskamatu mulje jätta. Puuviljade kaalumise peale tulek käis mul üle jõu, ent kui ma kassas ütlesin, et ärme siis neid osta, jooksis müüja mu asju kaaluma. Minu kaitseks olin ma juba 15 min seisnud sabas ning ei tahtnud minna neid kaaluma ning tõesti oleks poest ilma nendeta ka lahkunud. 13 euroga hankisin ma piima, mahla, puuvilju, köögivilju, juustu, makarone, šampooni ning moosi. Sellest on möödas poolteist tundi + jalgpall + tund, aga ma ei ole ikka veel midagi söönud. Vett jõin. Mul õnneks on oma tass kaasas, ma siin ei näinud ühtegi. Lisaks ma ei näinud veekeetjat, aga kapp ja külmkapp käivad õnneks tabalukuga kinni. Toaust saab kaks korda lukku keerata. Täna juba keegi soovis sisse tungida ja uurida, kuidas mul läheb. Hosteli poolt ilmselt.
Homme algavad kell 9 loengud ning ma peaks püüdma oma juhendaja üles leida millalgi.
Ma hetkel elan siin.
1270 tundi.
esmaspäev, 19. mai 2014
Ülikoolist suvi, algkoolis veel kool
Mulle meeldis tänast eksamit teha. See ei olnud lihtne, aga mulle meeldis kirjutada viimasele küsimusele vastust!
Täna oli programmeerimiseksam. Tundub, et mulle midagi siiski jäi külge. Kui mitte teadmised, siis vähemalt rõõm.
Nüüd on kõik eksamid tehtud ning nende pärast ei ole vaja muretseda enne poolt juunit, kuna siis hakkavad eksamitulemused saabuma.
Tegemiste kirjeldused on eksamite varju jäänud. Aga kunagi...
... sai käidud Edinburgh's armsal sõbral külas. Peaaegu saare külastus - külastus oli, saar tol hetkel oli mõõna tõttu natuke vähem saar -, linnalammaste vaatlus ning pärast kakaod ja šokolaadi.
... sai käidud Edinburgh loomaaias kõiksuguste toredate loomadega tutvust tegemas. Huumorimeelt loomaaia töötajatel jagub, loomadel vist ka. Üks hiidpanda põõnas ja teine sõi kenasti istudes bambust. Pingviinid olid väga vinged. Neil on pingviinikaamera isegi olemas! Pandasid ning ujuvaid pingviine näidatakse ka. Suveniiri ma sealt kahjuks endale valida ei osanud. Tuleb ilmselt kunagi tagasi minna!
... sai mindud sõbra juurde õppima ning 7.5h pärast lõbusalt ära tuldud. Me siiski paar tundi õppisime ka. Ja siis tuli jutustamisaeg.
... sai natuke Glasgows konnatud ning surnuaial natuke ära eksitud. Aga see oli ka väga suur!
... sai üle pika aja taas kuduma ning uskumatult palju tõsielulugusid kuulda.
Homme on mul viimane koolipäev. Lähen räägin oma koolis natuke Eestist ja koolist ning võib-olla millestki veel. Kunagi plaanin natuke pikemalt kirjutada, mis ma siis tegelikult seal tegin.
Täna oli programmeerimiseksam. Tundub, et mulle midagi siiski jäi külge. Kui mitte teadmised, siis vähemalt rõõm.
Nüüd on kõik eksamid tehtud ning nende pärast ei ole vaja muretseda enne poolt juunit, kuna siis hakkavad eksamitulemused saabuma.
Tegemiste kirjeldused on eksamite varju jäänud. Aga kunagi...
... sai käidud Edinburgh's armsal sõbral külas. Peaaegu saare külastus - külastus oli, saar tol hetkel oli mõõna tõttu natuke vähem saar -, linnalammaste vaatlus ning pärast kakaod ja šokolaadi.
... sai käidud Edinburgh loomaaias kõiksuguste toredate loomadega tutvust tegemas. Huumorimeelt loomaaia töötajatel jagub, loomadel vist ka. Üks hiidpanda põõnas ja teine sõi kenasti istudes bambust. Pingviinid olid väga vinged. Neil on pingviinikaamera isegi olemas! Pandasid ning ujuvaid pingviine näidatakse ka. Suveniiri ma sealt kahjuks endale valida ei osanud. Tuleb ilmselt kunagi tagasi minna!
... sai mindud sõbra juurde õppima ning 7.5h pärast lõbusalt ära tuldud. Me siiski paar tundi õppisime ka. Ja siis tuli jutustamisaeg.
... sai natuke Glasgows konnatud ning surnuaial natuke ära eksitud. Aga see oli ka väga suur!
... sai üle pika aja taas kuduma ning uskumatult palju tõsielulugusid kuulda.
Homme on mul viimane koolipäev. Lähen räägin oma koolis natuke Eestist ja koolist ning võib-olla millestki veel. Kunagi plaanin natuke pikemalt kirjutada, mis ma siis tegelikult seal tegin.
reede, 2. mai 2014
Eksamihooaeg
Üks tehtud, neli veel.
See on praegu kõige tähtsam lause, kõik muud peavad ootama.
Esimene eksam läks oodatust palju halvemini. Natuke on muidugi minu süü, ent ma ei olnud üldsegi ainus, kellele tulid ebameeldiva üllatusena uus formaat, küsimuste koguse suurenemine ning eelnevatega võrreldes raskemad ülesanded. Kokkuvõttes ma saan läbi (ma ise usun sellesse vähemalt), midagi edasi ei oska prognoosida. Eksamist edasi on päevad põhiliselt möödunud õppides. Isegi korralikult mitu tundi ja siis mõne aja pärast jälle. Järgmise eksami kohta mul on ootused ja lootused, mida juhuse hooleks ei tasu jätta.
Kodus õppimise eelis raamatukogu ees on mägiveised. Mu köögi aknast on näha nõlva, kus üsna sageli söövad mägiveised. See pole väga lähedal, ent nende vaatamine teeb mu tuju alati paremaks.
Ma olen pärast programmeerimise kursuse õppeosa lõppu kirjutanud paar pisikest asja ning neid isegi edukalt jooksutanud. Kahjuks vales keeles.
2,5 nädala pärast algab taas elu, hetkel ootel.
See on praegu kõige tähtsam lause, kõik muud peavad ootama.
Esimene eksam läks oodatust palju halvemini. Natuke on muidugi minu süü, ent ma ei olnud üldsegi ainus, kellele tulid ebameeldiva üllatusena uus formaat, küsimuste koguse suurenemine ning eelnevatega võrreldes raskemad ülesanded. Kokkuvõttes ma saan läbi (ma ise usun sellesse vähemalt), midagi edasi ei oska prognoosida. Eksamist edasi on päevad põhiliselt möödunud õppides. Isegi korralikult mitu tundi ja siis mõne aja pärast jälle. Järgmise eksami kohta mul on ootused ja lootused, mida juhuse hooleks ei tasu jätta.
Kodus õppimise eelis raamatukogu ees on mägiveised. Mu köögi aknast on näha nõlva, kus üsna sageli söövad mägiveised. See pole väga lähedal, ent nende vaatamine teeb mu tuju alati paremaks.
Ma olen pärast programmeerimise kursuse õppeosa lõppu kirjutanud paar pisikest asja ning neid isegi edukalt jooksutanud. Kahjuks vales keeles.
2,5 nädala pärast algab taas elu, hetkel ootel.
reede, 11. aprill 2014
Ja leitigi üles
Vähemalt üks lugu sai siiski õnneliku lõpu: kootud mänguasjad istusid pea kogu aja Tartus kinni, üksi postitöötaja seda ei telefonis ega kirja teel lihtsalt ei tunnistanud... Kordusteade saabus samal päeval kui mina, mänguasjad olidki rännus kõigest 4 nädalat.
Eestisse minek ei oleks tohtinud väga keeruline ju olla. Bussiga pool tundi linna, siis raamatupoodides pettumine, tunnike linnaliinibussiga lennujaama. Glasgow lennujaam on üsna sõbralik, lugesin raamatut ning närisin kaasa ostetud pähkleid. Aga lennujaamas sain ma viibida pikalt, sest lendu lükati umbes kaks tundi edasi. Väravasse jalutades tulid mulle kaks töötajat vastu ning küsisid, kas ma olen eksinud. Arvasid, et ma soovin välja minna, sest nii hilja ju lende ei lähe. Tõsi, viimane plaanipärane väljumine oli olnud pea tund aega varem. Lend siiski tuli ja pea 30 inimest oli lennukis. Lutonisse jõudes muidugi selgus, et Glasgows oli palju toredam aega veeta. Selline luksus nagu toolid ei kuulu Lutoni lennujaamas kohustuslike vahendite hulka. Ja nii ma siis istusin suletud Burger Kingi laua taga ning proovisin ärkvel püsida. Enne hommikul nelja ei olnud lootust turvakontrollist läbi saada ning sinnani oli umbes neli tundi. Pärast turvakontrolli olid isegi istmed. Kuid see, kui sulle antakse info, et mine väravasse, ei tähenda, et oleks lootustki lendama hakata. Esiteks lastakse sul oodata pea tunnike trepil seistes, siis tuleb info, et lennukit veel ei ole, ei tea, millal tuleb. Pärast seda lasti piletikontrollist läbi ruumi, mille uks oli pärani ning kus oli umbes 6 tooli. Järgmine tunnike möödus seal. Tuli info, et lennuk on, aga bussi, mis sinna viiks, ei ole. Keegi jälle midagi ei tea. Lõpuks tuli buss. See oleks võinud ju olla hea märk, lennukisse sai ning lõpuks oli lootus, et saabki minema. Ent ei miskit. Kulus veel pool tundi infoni, miks siis tegelikult asjad ei liigu. Udu. Selline udu, et lennukid ei saa väga maanduda ega õhku tõusta. Asi hakkas siiski paranema ning õhkutõusmise järjekorras olime 16. kohal. Ja siis, kui ma oleks pidanud maanduma Riias, tõusis lennuk lõpuks Lutoni lennujaamast õhku. Aega läks, aga lõpuks olin ma Riias, õgisin ära hunniku pirukaid ning õhtul kaheksaks olin kodus.
Eestis oli tore, pikemat lugu sellest ei tule.
Esmaspäevane tagasitulek kulges üllatavalt valutult, mõlemad lennud olid õigeaegsed, ühtegi probleemi ei tekkinud.
Eile oli nii ilus ja päikseline kevadilm, mida oskaks soovida. Isegi soe! Aga kui mina õue jalutama läksin, hakkas üsnagi kõige kaugemas punktis sadama ning koju jõudes paistis taas päike. Kiusamine.
Eestisse minek ei oleks tohtinud väga keeruline ju olla. Bussiga pool tundi linna, siis raamatupoodides pettumine, tunnike linnaliinibussiga lennujaama. Glasgow lennujaam on üsna sõbralik, lugesin raamatut ning närisin kaasa ostetud pähkleid. Aga lennujaamas sain ma viibida pikalt, sest lendu lükati umbes kaks tundi edasi. Väravasse jalutades tulid mulle kaks töötajat vastu ning küsisid, kas ma olen eksinud. Arvasid, et ma soovin välja minna, sest nii hilja ju lende ei lähe. Tõsi, viimane plaanipärane väljumine oli olnud pea tund aega varem. Lend siiski tuli ja pea 30 inimest oli lennukis. Lutonisse jõudes muidugi selgus, et Glasgows oli palju toredam aega veeta. Selline luksus nagu toolid ei kuulu Lutoni lennujaamas kohustuslike vahendite hulka. Ja nii ma siis istusin suletud Burger Kingi laua taga ning proovisin ärkvel püsida. Enne hommikul nelja ei olnud lootust turvakontrollist läbi saada ning sinnani oli umbes neli tundi. Pärast turvakontrolli olid isegi istmed. Kuid see, kui sulle antakse info, et mine väravasse, ei tähenda, et oleks lootustki lendama hakata. Esiteks lastakse sul oodata pea tunnike trepil seistes, siis tuleb info, et lennukit veel ei ole, ei tea, millal tuleb. Pärast seda lasti piletikontrollist läbi ruumi, mille uks oli pärani ning kus oli umbes 6 tooli. Järgmine tunnike möödus seal. Tuli info, et lennuk on, aga bussi, mis sinna viiks, ei ole. Keegi jälle midagi ei tea. Lõpuks tuli buss. See oleks võinud ju olla hea märk, lennukisse sai ning lõpuks oli lootus, et saabki minema. Ent ei miskit. Kulus veel pool tundi infoni, miks siis tegelikult asjad ei liigu. Udu. Selline udu, et lennukid ei saa väga maanduda ega õhku tõusta. Asi hakkas siiski paranema ning õhkutõusmise järjekorras olime 16. kohal. Ja siis, kui ma oleks pidanud maanduma Riias, tõusis lennuk lõpuks Lutoni lennujaamast õhku. Aega läks, aga lõpuks olin ma Riias, õgisin ära hunniku pirukaid ning õhtul kaheksaks olin kodus.
Eestis oli tore, pikemat lugu sellest ei tule.
Esmaspäevane tagasitulek kulges üllatavalt valutult, mõlemad lennud olid õigeaegsed, ühtegi probleemi ei tekkinud.
Eile oli nii ilus ja päikseline kevadilm, mida oskaks soovida. Isegi soe! Aga kui mina õue jalutama läksin, hakkas üsnagi kõige kaugemas punktis sadama ning koju jõudes paistis taas päike. Kiusamine.
neljapäev, 20. märts 2014
Kadusidki ära
Jänku, öökull ning siil on kadunud. Viimati nähtud 28. veebruari pärastlõunal postkontoris, edasine saatus teadmata.
Mul on kurb. Mulle endale nii meeldisid need loomad, nüüd ei ole neist ei kippu ega kõppu. Ja nii juba pea kolm nädalat. Ja seda on liiga palju.
Kevad on täies hoos. Kõikjal on nartsissid ning muud õitsejad. Matemaatika õppejõud tegi loengus pausi, et küsida, mis lärm see on. Linnud laulsid õues.
Nädal aega veel, ent entusiasmist, ajast ja energiast jääb natuke puudu. Ideaalis oleks mul homseks lahendatud suur hunnik ülesandeid, reaalsuses on ühest teemast valik, mis polegi kõige hullem variant, ent teisest osast ei ole ühtegi. Õnneks pole midagi hullu, kui ei ole ideaalolukord, kuid ikkagi. Viimased 3 kodutööd (millest viimase tähtaeg on koolivaheajal), ettekanne, paar loengut ja neljapäeva õhtu peakski käes olema. Neljapäeva öö tuleb Lutoni lennujaamas ning parimal juhul juba reede lõuna paiku jõuan Riiga.
Ma päriselt loen juba päevi, et korraks tohiks kodutööde hunnikud ja hinded ära unustada.
Mul on kurb. Mulle endale nii meeldisid need loomad, nüüd ei ole neist ei kippu ega kõppu. Ja nii juba pea kolm nädalat. Ja seda on liiga palju.
Kevad on täies hoos. Kõikjal on nartsissid ning muud õitsejad. Matemaatika õppejõud tegi loengus pausi, et küsida, mis lärm see on. Linnud laulsid õues.
Nädal aega veel, ent entusiasmist, ajast ja energiast jääb natuke puudu. Ideaalis oleks mul homseks lahendatud suur hunnik ülesandeid, reaalsuses on ühest teemast valik, mis polegi kõige hullem variant, ent teisest osast ei ole ühtegi. Õnneks pole midagi hullu, kui ei ole ideaalolukord, kuid ikkagi. Viimased 3 kodutööd (millest viimase tähtaeg on koolivaheajal), ettekanne, paar loengut ja neljapäeva õhtu peakski käes olema. Neljapäeva öö tuleb Lutoni lennujaamas ning parimal juhul juba reede lõuna paiku jõuan Riiga.
Ma päriselt loen juba päevi, et korraks tohiks kodutööde hunnikud ja hinded ära unustada.
neljapäev, 20. veebruar 2014
teisipäev, 11. veebruar 2014
Laval ja muidu kondamas
Ma elasin eelmise nädala üle. Ma suutsin ennast kuidagi väga ruttu ära väsitada, esmaspäevase pika päeva 3-tunnise praksiga elasin üle, ent teisipäeva pärastlõunases loengus jäin magama. Õnneks ma olen nii osav, et keegi, mina ise kaasaarvatud, ei pannud seda tähele. Pärast materjale üle vaadates avastasin kuidagi palju uut informatsiooni lihtsalt.
Teisipäeva hommikul olin 2.5 tundi algkoolis veetnud, erinevaid nurki õppinud ning aidanud liita ja lahutada ning kinnitanud, et ühekraadine mõõteviga malliga ei tee vastust valeks.
Kolmapäev oli esimene tähtis päev. Hommikul vara kooli, loengud, praks, natuke tassimist esinemiskohas ning siis sööma, riideid vahetama, meiki tegema (st leia inimene, kes sulle asjad näkku määrib), soeng, sädelus jne. Ainus mure oli selles, et kogu tsirkuse ettevalmistus sai valmis natuke pärast seitset, lavale minekuni oli veel umbes 3 tundi. Seega pildid, proovid, baarikülastajate lõbustamine ebatavalise välimusega, ootamine ja igavlemine. Kolmapäeval läks kõik hästi. Kunagi jagatakse ilmselt ka videot, kahjuks ma hetkel ei tea, kas kolmapäevast või neljapäevast. Neljapäeval nii hästi enam ei läinud.
Ma ei suutnud keelduda, kui mind neljapäeval kooli tagasi kutsuti, seega kell 9 olin jälle platsis, õpetasin eraldi klassist väljas inglise keelt (uh, kes nende häälduspärase täheõpetuse välja mõtles, miks ma seda kunagi varem näinud ei ole!), aitasin täita töölehti judaismi kohta ning grupeerida erinevaid objekte viiesteks rühmadeks. Siinsed tugisüsteemid on üsna tugevad, ent ma imestan siiralt, kuidas õpetajad tavaliselt hakkama saavad! Sest klassis on vähemalt paar sellist õpilast, kes tegelikult vajaks 100% tähelepanu, et midagi tehtud saaks ja aru ka. Ning seda paratamatult ei jagu. Ma igatahes tunnen, et mind hinnatakse ja see muudab midagi, et ma seal olen.
Mind hoiti nii kõvasti kinni, et ma magasin oma bussi maha ning pidin lippama umbes kilomeetri eemale peatusesse. Kooli jõudsin siiski õigeks ajaks. Ühe loengu elasin üle, pausi ajal otsustasin, et ma ei taha taas magama jääda loengusse, kasulikum on kodus magada. Mõeldud-tehtud. Taas varakult esinemispaika, kuid seekord oli natuke parem, kuna 1.5h sai vaadatud teiste esinemisi. Halvema poole pealt suutsin ma oma põlvele liiga teha, seega mitmed asjad ei olnud enam üldse nii toredad. Teist korda sama kava teha ei ole üldse nii lahe, kahjuks läksid mõned asjad rohkem sassi ning mõnda ma ei julgenud põlve tõttu õige entusiasmiga teha.
Oma ülisätendava ja kleebitud kividega näo eest sain ma neljapäeval koju minnes ka päeva komplimendi: "Miss, do you have any change, oh, I like those gems!"
Reede üleelamise tegi lootustandvamaks tõsiasi, et pärastlõuna oli vaba.
Laupäeva hommikul vara-vara, umbes viie paiku siis, pidi taas kargu alla ajama ning bussijaama ronima, et seal Manchesteri loksuda. Nelja ja natuke enama tunni pärast jõudsime väga tuuliselt külma linna. Kaubanduskeskus on neil suur, seda ma eelistaks Glasgow'le, sest neil harvadel juhtudel, kui mul on midagi vaja, siis ma eelistan ühest poest teise jõuda kuivalt ning mitte päris tuulest viidult, mis ostutänavate juures on paratamatu vaatepilt. Peale sünnipäevakaartide ostukeskusest ma küll midagi ei hankinud.
Tegelik põhjus, miks üldse Manchesteri minek oli, peitus ühes kunstikohvikus, kuhu koguneti vaba tarkvara arutama. Maailmaasju arutasin ma mingi aja ka, siis leidsin, et aeg on maailma avastada ning läksin üksi linna vaatama. Siht oli muuseumisse minna, sinna ma ka jõudsin. Nutitelefon on tore asi, kuna see näitab sulle kaarti, kui sa oled suutnud valida kõrvaltänavad, mitte viitadega peatänavad. Muuseum (MOSI) mulle väga muljet ei avaldanud miskipärast, muuseumi poes oli küll toreidaid asju, aga mõned mitte nii toreda hinnasildiga. Tagasi suutsin orienteeruda ilma kaardita, aga tuul ja vihm olid otsustanud, et mugav ei saa see teekond olema. Mu käekott (kus lisaks kõigele muule eluks vajalikule oli ka nt pool liitrit vett) tahtis minema lennata. Kogemata sattusin ma ka hiinalinna juurde. Reklaamid olid stiilis: "5 naela - söö, 7 naela - söö hästi". Natuke kohvikut ja kudumist, siis pisut veel ringi vaatamist ning bussi ootamist. Tagasi mitu-mitu tundi, ent buss jõudis graafikust mitukümmend minutit varem, mis oli väga tore. Kokkuvõttes on Manchester täitsa linn, jalgpall on elu, mõned kohad on ilusad, mõned toredad, mõned veidrad ja mõned koledad. Linn nagu linn ikka.
Kuigi mul on veel pool tundi esmaspäeva, tundub, et nädal võiks hakata lõpu poole jõudma. Pikalt kooli ja programmeerimist (mul on töötav Cs kirjutatud naturaalarvude kalkulaator!), postkontoris käimist ning toidupoodi (kus muidugi 2 asja, mille pärast tundus, et kindlasti ikka peaks läbi käima, ununesid ära).
Eestist kolmapäeval saadetud kiri oli mul laupäeval käes. Mina panin täna väikese paki Eesti poole teele. Panused?
Teisipäeva hommikul olin 2.5 tundi algkoolis veetnud, erinevaid nurki õppinud ning aidanud liita ja lahutada ning kinnitanud, et ühekraadine mõõteviga malliga ei tee vastust valeks.
Kolmapäev oli esimene tähtis päev. Hommikul vara kooli, loengud, praks, natuke tassimist esinemiskohas ning siis sööma, riideid vahetama, meiki tegema (st leia inimene, kes sulle asjad näkku määrib), soeng, sädelus jne. Ainus mure oli selles, et kogu tsirkuse ettevalmistus sai valmis natuke pärast seitset, lavale minekuni oli veel umbes 3 tundi. Seega pildid, proovid, baarikülastajate lõbustamine ebatavalise välimusega, ootamine ja igavlemine. Kolmapäeval läks kõik hästi. Kunagi jagatakse ilmselt ka videot, kahjuks ma hetkel ei tea, kas kolmapäevast või neljapäevast. Neljapäeval nii hästi enam ei läinud.
Ma ei suutnud keelduda, kui mind neljapäeval kooli tagasi kutsuti, seega kell 9 olin jälle platsis, õpetasin eraldi klassist väljas inglise keelt (uh, kes nende häälduspärase täheõpetuse välja mõtles, miks ma seda kunagi varem näinud ei ole!), aitasin täita töölehti judaismi kohta ning grupeerida erinevaid objekte viiesteks rühmadeks. Siinsed tugisüsteemid on üsna tugevad, ent ma imestan siiralt, kuidas õpetajad tavaliselt hakkama saavad! Sest klassis on vähemalt paar sellist õpilast, kes tegelikult vajaks 100% tähelepanu, et midagi tehtud saaks ja aru ka. Ning seda paratamatult ei jagu. Ma igatahes tunnen, et mind hinnatakse ja see muudab midagi, et ma seal olen.
Mind hoiti nii kõvasti kinni, et ma magasin oma bussi maha ning pidin lippama umbes kilomeetri eemale peatusesse. Kooli jõudsin siiski õigeks ajaks. Ühe loengu elasin üle, pausi ajal otsustasin, et ma ei taha taas magama jääda loengusse, kasulikum on kodus magada. Mõeldud-tehtud. Taas varakult esinemispaika, kuid seekord oli natuke parem, kuna 1.5h sai vaadatud teiste esinemisi. Halvema poole pealt suutsin ma oma põlvele liiga teha, seega mitmed asjad ei olnud enam üldse nii toredad. Teist korda sama kava teha ei ole üldse nii lahe, kahjuks läksid mõned asjad rohkem sassi ning mõnda ma ei julgenud põlve tõttu õige entusiasmiga teha.
Oma ülisätendava ja kleebitud kividega näo eest sain ma neljapäeval koju minnes ka päeva komplimendi: "Miss, do you have any change, oh, I like those gems!"
Reede üleelamise tegi lootustandvamaks tõsiasi, et pärastlõuna oli vaba.
Laupäeva hommikul vara-vara, umbes viie paiku siis, pidi taas kargu alla ajama ning bussijaama ronima, et seal Manchesteri loksuda. Nelja ja natuke enama tunni pärast jõudsime väga tuuliselt külma linna. Kaubanduskeskus on neil suur, seda ma eelistaks Glasgow'le, sest neil harvadel juhtudel, kui mul on midagi vaja, siis ma eelistan ühest poest teise jõuda kuivalt ning mitte päris tuulest viidult, mis ostutänavate juures on paratamatu vaatepilt. Peale sünnipäevakaartide ostukeskusest ma küll midagi ei hankinud.
Tegelik põhjus, miks üldse Manchesteri minek oli, peitus ühes kunstikohvikus, kuhu koguneti vaba tarkvara arutama. Maailmaasju arutasin ma mingi aja ka, siis leidsin, et aeg on maailma avastada ning läksin üksi linna vaatama. Siht oli muuseumisse minna, sinna ma ka jõudsin. Nutitelefon on tore asi, kuna see näitab sulle kaarti, kui sa oled suutnud valida kõrvaltänavad, mitte viitadega peatänavad. Muuseum (MOSI) mulle väga muljet ei avaldanud miskipärast, muuseumi poes oli küll toreidaid asju, aga mõned mitte nii toreda hinnasildiga. Tagasi suutsin orienteeruda ilma kaardita, aga tuul ja vihm olid otsustanud, et mugav ei saa see teekond olema. Mu käekott (kus lisaks kõigele muule eluks vajalikule oli ka nt pool liitrit vett) tahtis minema lennata. Kogemata sattusin ma ka hiinalinna juurde. Reklaamid olid stiilis: "5 naela - söö, 7 naela - söö hästi". Natuke kohvikut ja kudumist, siis pisut veel ringi vaatamist ning bussi ootamist. Tagasi mitu-mitu tundi, ent buss jõudis graafikust mitukümmend minutit varem, mis oli väga tore. Kokkuvõttes on Manchester täitsa linn, jalgpall on elu, mõned kohad on ilusad, mõned toredad, mõned veidrad ja mõned koledad. Linn nagu linn ikka.
Kuigi mul on veel pool tundi esmaspäeva, tundub, et nädal võiks hakata lõpu poole jõudma. Pikalt kooli ja programmeerimist (mul on töötav Cs kirjutatud naturaalarvude kalkulaator!), postkontoris käimist ning toidupoodi (kus muidugi 2 asja, mille pärast tundus, et kindlasti ikka peaks läbi käima, ununesid ära).
Eestist kolmapäeval saadetud kiri oli mul laupäeval käes. Mina panin täna väikese paki Eesti poole teele. Panused?
laupäev, 1. veebruar 2014
Kus on, sinna tuleb juurde
Kui algul tundus, et aega on mõnusalt, mõnel hommikul võib isegi kaua magada, siis tegelikkus on hetkel sellest erinev. Teist nädalat ei jõudnud ma kuduma, sest ma olen lihtsalt nii väsinud õhtul, et ma jõuan koju, kui ma peaks juba ära hakkama minema. Kui harjumuspäraselt oli trenniaeg üks tund nädalas, siis viimased nädalad on see pigem 4-5 või vajadusel enama tunni peale nihkunud. Ma ärkasin hommikul pool kuus üles ja ei suutnud enam magama jääda, sest laul ja liigutused olid nii peas kinni. Õnneks on nädal veel sellist elu ja siis on äkki taas natuke aega hinge tõmmata.
Kui oma koolist ei piisa, tuleb teiste koolidesse ka minna. Nüüdsest olen algkoolis vabatahtlikult õpetaja abi. Teisipäeval selgub täpsemalt, kuidas konkreetne õpetaja mind rakendada soovib, aga kahel hommikul on nüüd 9 kooli minek.
Ma olen uhke väikeste asjade üle, mille ma olen ära suutnud teha. Olgu see siis faili liigutamine käsurealt või peaalaspidi harjutus, mis tundus võimatuna.
Ja ilm on nagu alati, +5 ja sajab, vahel ei saja ja vahel ei ole +5, aga peaaegu.
Ja WHSmithi klienditeenindus on vähemalt kena ning saadab reedel postitatud vigase lugeri asemel esmaspäeval uue välja. Loodetavast jõuab see kenasti Eestini välja, seekord töötavana.
Ja tegelikult ma tahan kirjutada, aga välja kukub nagu alati.
Ja mul õnnestus kogemata programmerimise loengus jätta mulje, et mult võib abi tulla küsima. Et asja hullemaks teha, oli mul ka nimeline pusa sel hetkel seljas.
Ja pannkookide küpsetamine on küll tapvalt igav ja aeganõudev, aga tegelikult need on isegi söödavad.
Nüüd tuleb veel ülejäänud sada asja ära teha, mida edasi lükata kuhugi pole.
Ma olen õnnelik. Väsinud ka, aga ikkagi.
Kui oma koolist ei piisa, tuleb teiste koolidesse ka minna. Nüüdsest olen algkoolis vabatahtlikult õpetaja abi. Teisipäeval selgub täpsemalt, kuidas konkreetne õpetaja mind rakendada soovib, aga kahel hommikul on nüüd 9 kooli minek.
Ma olen uhke väikeste asjade üle, mille ma olen ära suutnud teha. Olgu see siis faili liigutamine käsurealt või peaalaspidi harjutus, mis tundus võimatuna.
Ja ilm on nagu alati, +5 ja sajab, vahel ei saja ja vahel ei ole +5, aga peaaegu.
Ja WHSmithi klienditeenindus on vähemalt kena ning saadab reedel postitatud vigase lugeri asemel esmaspäeval uue välja. Loodetavast jõuab see kenasti Eestini välja, seekord töötavana.
Ja tegelikult ma tahan kirjutada, aga välja kukub nagu alati.
Ja mul õnnestus kogemata programmerimise loengus jätta mulje, et mult võib abi tulla küsima. Et asja hullemaks teha, oli mul ka nimeline pusa sel hetkel seljas.
Ja pannkookide küpsetamine on küll tapvalt igav ja aeganõudev, aga tegelikult need on isegi söödavad.
Nüüd tuleb veel ülejäänud sada asja ära teha, mida edasi lükata kuhugi pole.
Ma olen õnnelik. Väsinud ka, aga ikkagi.
neljapäev, 2. jaanuar 2014
Knitting pattern: Make your own FSFE scarf
Who wouldn't love a warm scarf for cold winter days to keep yourself warm and show your support to free software at the same time? But where can you find that kind of scarf? It's simple: you can knit one yourself!
You need:
5 double pointed knitting needles size 5mm
250 grams black yarn (or other contrasting colour to green), 50g=75m or similar (sample used a bit less than 250 grams of Drops Big Merino in colour 04 black)
100 grams green yarn, 50g=75m or 50g=150-175m held double or similar (sample used less than 100g of Drops Baby Merino held double in colour 31 vibrant green)
yarn needle
crochet hook (size 5mm or bigger)
Sample measures 12cm x 170cm (12cm x 188cm with a fringe)
Instructions:
Cast on 46 stitches using black yarn (do not use anything too stretchy, long tail cast on works well).
You can cast on more stitches for a wider scarf and knit them using black yarn all the way through the scarf. For longer scarf, knit more than amount mentioned in the instructions but try to keep them same to get the symmetric scarf.
Place stitches on 4 needles and join in the round. Be sure not to twist the stitches!
Knit about 9cm, then start working Chart 1. Work Chart 1 twice during on round (chart has 23 stitches described, start from bottom right corner, work each row twice from right to left). Work black stitches (box is one stitch) using black yarn and green in green yarn. Use stranded colourwork and choose whether taking yarn all way around works for you or bringing it back and forth while knitting 5x5 green boxes.
Sample scarf used the method where you keep both colours all the way and sometimes twist them to keep the gauge even.
After completing Chart 1, work 4cm in black yarn, then work Chart 2 (every row of the chart is worked twice again).
Finishing
For the best result, you should have a damp cotton cloth over your scarf and press hot iron against it for a few(1-2, not more!) seconds so your scarf will look nice and even. Important! Pay attention to press only when the stitches are on the right side, otherwise pattern is not in the middle and not so visible.
Now you are done and can show off your fantastic scarf and your
support to FSFE! Happy knitting!
Pattern by Tuuli Lõhmus
You need:
5 double pointed knitting needles size 5mm
250 grams black yarn (or other contrasting colour to green), 50g=75m or similar (sample used a bit less than 250 grams of Drops Big Merino in colour 04 black)
100 grams green yarn, 50g=75m or 50g=150-175m held double or similar (sample used less than 100g of Drops Baby Merino held double in colour 31 vibrant green)
yarn needle
crochet hook (size 5mm or bigger)
Sample measures 12cm x 170cm (12cm x 188cm with a fringe)
Instructions:
Cast on 46 stitches using black yarn (do not use anything too stretchy, long tail cast on works well).
You can cast on more stitches for a wider scarf and knit them using black yarn all the way through the scarf. For longer scarf, knit more than amount mentioned in the instructions but try to keep them same to get the symmetric scarf.
Place stitches on 4 needles and join in the round. Be sure not to twist the stitches!
Knit about 9cm, then start working Chart 1. Work Chart 1 twice during on round (chart has 23 stitches described, start from bottom right corner, work each row twice from right to left). Work black stitches (box is one stitch) using black yarn and green in green yarn. Use stranded colourwork and choose whether taking yarn all way around works for you or bringing it back and forth while knitting 5x5 green boxes.
Sample scarf used the method where you keep both colours all the way and sometimes twist them to keep the gauge even.
After completing Chart 1, work 4cm in black yarn, then work Chart 2 (every row of the chart is worked twice again).
After completing Chart 2, work 4cm in black yarn, knit Chart 1 once more.
Work 14cm in black yarn.
Work Chart 1 but turn chart so the square with the black line in the middle is turned to right (turn the chart 90 degrees anticlockwise).
Work 14cm in black yarn.
Work Chart 1 but turn the chart 90 degrees clockwise.
Work 14cm in black yarn.
Work Chart 1 but turn it 90 degrees anticlocwise (same as 3rd repeat of Chart
Work 14cm in black yarn
Work Chart 1 but turn it 180 degrees so you work the box with the black line in the middle as the topmost box.
Work 4cm in black yarn.
Work Chart 2 upside down, so turn it 180 degrees and you start from the top of the 'F'.
Work 4cm in black yarn.
Work Chart 1 but turn it 180 degrees so you work the box with the black line in the middle as the topmost box.
Knit 9 cm.
Bind off using your preferable method (again, nothing too stretchy, basic knitted bind off works well).
Now you are done knitting!
Finishing
For finishing, sew both ends close, if you want to add a fringe, the edge is not so important, if you do not add the fringe, pay attention to sew sides together so sewing is invisible! Pay attention to sew every stitch together with its partner on the other "side" of the scarf! Hide all endings you have visible on the right side.
Fringe
For a fringe use a piece of cardboard which is about 20cm wide. Wrap the yarn around the cardboard, then cut the wound yarn at the
edge of the cardboard so it forms several individual pieces of
yarn.
To make one tassel, take 7-9 pieces of yarn (remember to take twice as many if you are using one yarn held double!) and fold them in half
together. Push the crochet hook through both sides of scarf in the
first row of knitting at one end, loop the folded ends of the yarn
around the hook, and pull the yarn loops halfway through the scarf.
Remove the hook, pass the cut yarn ends through the loop, and tighten
the tassel. You can alternate the tassels or make all in the same colour. Place tassels right next to each other or leave small gaps to even them out nicely.Now you are done and can show off your fantastic scarf and your
support to FSFE! Happy knitting!
Pattern by Tuuli Lõhmus
Tellimine:
Postitused (Atom)