Öine jalgpall osutus liiga pikaks, hommik liiga lühikeseks ning korra jõudsin ka kurbusesse ära eksida, kuid kell kuus läks lend Helsingisse ning mõne aja pärast järgmine Genfi. Helsingis pidi lennuks vähemalt veerand tundi ootama, et toit peale toodaks. Kalkunivõileva me saime.
Genfi lennujaamast saab 80min tasuta ühistranspordipassi võtta ning ajutiste siltide järgi bussipeatust otsida. Õnneks leidus ka prantsuse keelt valdavaid inimesi, kes küsisid üle, ja õiges kohas me olimegi.
CERN. Juba 60 aastat on see tegelane siin. Nii teatavad vähemalt kõik sildid. Kohvrijooksus olen ma palju osavam, sest ühest kohast saadeti teise, sealt kolmandasse, aga siis tuli lõunapaus. Ma kardan inimesi. Söökla oli nii rahvast täis, et ma siiralt kaalusin nälgimist, et ma ei peaks seal hakkama saama. Kuidagi siiski sain. Kaks nuga pillasin maha. Edaspidi püüan mujal süüa. Seal ju saab, aga ma ei leidnud endale meeldivat toitu ning sööklas tundub 7-15 eurot mingigi söögi eest palju. Tere tulemast Šveitsi.
Paberimajanduse, mida keegi näha ei tahtnud, ajasin korda. Nüüd on mul paber, kuhu ma olen kirjutanud oma tervisest ning kellele helistada, kui minuga midagi juhtub, aga siin küll keegi seda näha ei taha. Hostelisse sai bussikesega number 2. CERNi liin, maksma ei pea. 5 minutiga viib ära. Edaspidi ilmselt töötavad jalad ka. Tund aega oli hostelis veel paus, enne kui meile toad anti. Mul vist võrreldes teistega vedas: mu toas ei olnud 4 koristajat. Oli ainult tohutu keemiahais, umbes nagu keegi oleks kõik kodukeemia kokku valanud ning uksed-aknad tugevalt kinni pannud. Juba pärast 5 tundi tuulutamist hakkab tunduma, et vahel on natuke õhku. Ma kardan, et nad teevad seda iga nädal.
St Genis poes käies suutsin ma endast väga kirjaoskamatu mulje jätta. Puuviljade kaalumise peale tulek käis mul üle jõu, ent kui ma kassas ütlesin, et ärme siis neid osta, jooksis müüja mu asju kaaluma. Minu kaitseks olin ma juba 15 min seisnud sabas ning ei tahtnud minna neid kaaluma ning tõesti oleks poest ilma nendeta ka lahkunud. 13 euroga hankisin ma piima, mahla, puuvilju, köögivilju, juustu, makarone, šampooni ning moosi. Sellest on möödas poolteist tundi + jalgpall + tund, aga ma ei ole ikka veel midagi söönud. Vett jõin. Mul õnneks on oma tass kaasas, ma siin ei näinud ühtegi. Lisaks ma ei näinud veekeetjat, aga kapp ja külmkapp käivad õnneks tabalukuga kinni. Toaust saab kaks korda lukku keerata. Täna juba keegi soovis sisse tungida ja uurida, kuidas mul läheb. Hosteli poolt ilmselt.
Homme algavad kell 9 loengud ning ma peaks püüdma oma juhendaja üles leida millalgi.
Ma hetkel elan siin.
1270 tundi.
