Otsides ennast ja maailma

Reaalsuste muutumine

2012-02-10T18:11:00.006+02:00

Reaalsusetu kogutus

Eelmise aasta lõpus tegid rootslased ära selle, mille suunas maailm on alates Interneti loomisest paratamatult liikunud – kiriku, mis tegutseb internetipõhiselt ning mille dogmaatika sätestab, et Internet on püha - kopimistliku kiriku. Kopimismi eripäraks enamiku religioonidega võrreldes ongi see, et ilma Internetita on seda raske ette kujutada. Ctrl + C ja Ctrl + V ei oma klaviatuurita sama tähendust, sõltumata sellest, kas jäljendamine ning kopeerimine on elus või virtuaalmaailmas. Kopimism püüab tõestada, et virtuaalne kogudus on võimalik, kuid kas neil on lootust mitte eksida?

Inimlikkuse tasandit seotakse enamasti otsese suhtluse, toetamise ning empaatiaga, pilkudega toetatakse ning puudutustega julgustatakse. Otsest suhtlust jääb aina vähemaks. Internet ei toeta otsest suhtlust, see annab võimaluse suhelda reaalajas, ent aegruumis kaob ära ruum. Inimesed on koos ja eraldi, sõnad muutuvad tähekombinatsioonideks ekraanil ning emotsioonide väljendus piirdub kurva ja rõõmsa näolapikese pildiga. Interneti-eremiitlus kogub aina võimsust, sest eraldades end muust maailmast saab kogeda sõltumatust ja vabadust. Kogudus on osaliselt eremiitluse vastand, inimesed koonduvad ning toetavad üksteist saavutamaks midagi enamat kui igapäevane elu. Suhtluseta toetus ei sobi kõigile, need, kes otsivad mõistmist ja toetust, soovivad, et neid kuulataks, neid mõistetaks ning keegi kinnitaks, et edasi on võimalik minna. Suhtluseta saavad hakkama vaid tugevad hinged, keda kogudusest ei leia. Inimeste koondumine usuühingutesse loob võimaluse suhtluseks, millest enamasti piisab, et tunda end väärtuslikuna ning leida saatusekaaslasi või saatusemõistjaid. Võttes inimestelt ära kellegi õlal nutmise tasandi, mure jagamise ning julgustavate pilkude saamise võimaluse, jäetakse senini kogudusest kindlust ja varjupaika leidnu üksi kõigi suurte ja väikeste muredega. Koguduse funktsioon inimest toetada, on kadunud.

Kuigi üksikisiku tasandil annab kogudus võimaluse leida tuge, ei ole see kindlasti laiemas plaanis kõige olulisem. Üldiselt on eesmärgiks siiski teenida kõrgemat jõudu või eesmärki ning koguduse abil ühendatakse pingutused teiste samalaadsete püüdlustega. Kellegi teenimine nõuab pühendumust, ajas ja ruumis kohal viibides pööratakse tähelepanu suurema tõenäosusega ühele asjal kui virtuaalmaailma avarustes konnates. Alati ei ole muidugi vajalik täielik pühendumus ühele toimingule, kuid koguduslikus tegevuses on organiseerituse tase anarhiatu. Kaos ei käi kokku kogudustega. Süsteemne organisatsioon võimendab indiviidi püüdlusi teenida kõrgemaid jõude. Viies koguduse virtuaalmaailma, võib juhtuda, et rohkemad on sellest teadlikud, informatsiooni levitada on kindlasti lihtsam, ent pühendumine kaob, sest koguduse töö muutub arvutimängusarnaseks: meeldib, jätkan, läheb halvasti, panen kinni, käitusin valesti, kustutan kõik asitõendid ning loon uue identiteedi. Kogudus muutuks mänguks, mida uskujad ise ei saa tõsiselt võtta ning skeptiliselt suhtujad saaksid ainult kõva häälega naerda.

Võib-olla hetkel oleks virtuaalne kogudus tõsiselt võetamatu, ent uued ideed naerdaksegi algul välja absurdsete ja idiootlikena. Virtuaalne reaalsus on saanud tegelikkuseks, enam ei eristata virtuaalelu nn päriselust, peagi võib seda teed minna ka kõik muu. Inimene on ise pidevalt muutunud, muutvad ka traditsioonid, suhtumine ning kombed. Elutempo kasv näib pidurdamatu ning ühe toiminguga tegelemine näib põhjendamatu ajaraisk, mitme tegevusega korraga tegelemine annab võidu emotsionaalselt ja füüsiliselt, sest võimaldab kitsasse 24tunnisesse ajavahemikku mahutada näiteks 48 tunni jagu tegevusi. Traditsioonilises vormis toimivas koguduses on kujuteldamatu olukord, et keegi loeb, kirjutab ja vestleb mitmel erineval teemal samaaegselt pühade toimingute läbiviimisega, heal juhul peetakse seda lihtsalt ebaviisakaks, halvemal juhul on tegemist teotusega. Virtuaalkogudus annab inimesele märgatavalt juurde vabadust ja kontrolli. Koht ei ole enam määrav, sest füüsiliselt pole enam inimest vaja. Aeg on suhteline, sest isegi kui on määratud kindel kellaaeg, siis see ei takista saja muu toimingu samaaegset läbiviimist. Kontrolli inimesele andmine võtab ära vahendaja, koguduse inimese ja jumalikkuse vahel. Võimalik, et selline asjade käik on loomulik ning muud variandid ei olegi võimalikud, sest kiirustamine ei luba anda kontrolli aja, kõige väärtuslikuma ressursi üle käest ära.

Koguduse elujõulisus võib kannatada ajanappuse tõttu, ent virtuaalkogudus võib võita panustatavat aega juurde, kui inimesed saavad pühendada aega just neile sobival ajal ja neile sobivas kohas. Kogudused, mis senini olid vahemaadega piiratud, saavad üheks, võimalused avarduvad. Oht on siiski see, et virtuaalkogudus ei mõjuta inimest sama moodi, nagu seda teeb traditsioonilisem vorm. Liiga lihtne on jääda lõksu, mille puhul panustamine ning kaasamõtlemine väljendub hiireklõpsu näol nupule, mis väljendab, et kasutajale meeldib see. Panustamise tasandiks võib jääda passiivne roll, mille puhul kogudus on harjumuslik tegevus, mis ei nõua palju tähelepanu, ent pakub võimaluse saada heakskiit juhul, kui seda kunagi vaja peaks minema. Kopimistliku kiriku puhul ei ole kasutusel tavapäraseid kokkusaamisi, olulised on suhtluskeskkonnad ning veebilehed. Inimesed, keda see köidab, oleksid valmis tegutsema virtuaalkeskkonnast väljaspoolgi, ent palju on passiivseid liikmeid, kellele meeldib idee, aga panustamine tegudega oleks liigne pingutus, nad on koguduse hingekirjas olevad liikmed, kes peaaegu kunagi kohale ei ilmu.

Religiooni puhul ei tohiks raha olla kunagi peamine määratlusvahend, ent majanduslikult on kogudusele virtuaalelu kindlasti soodne variant. Ajal, mil Internetist on saamas või saanud põhiõigus, ligipääs on noortel ja vanadel, ei ole mingit põhjust kahelda selles, et tee koguduseni leitaks üles ka Internetis. Ei mingit kulu ruumidele, küttele, teele ega küpsistele – kõlab säästlikult ning mugavalt. Mugav inimesele endalegi: ei mingit autosõitu teise linna otsa, ei mingeid ummikuid ega libisemisi liivatamata kõnniteel. Kõik vastutavad ainult iseenda eest ning kogu muu vastutus on kaotatud või hajutatud veebilehe haldaja ja Interneti-pakkuja vahel. Kogudus ei ole enam „üks kindel linn ja varjupaik“, kus kõik omad võetakse vastu, soojendatakse üles ning antakse supileent. Kogudus on sõltumatu, väljaspool aega ja ruumi, midagi kõrgemat inimesest.

Kedagi ei ole olemas. Nullide ja ühtede rida määratleb laused ja tegevused. Keegi teine loeb seda rida ning arvab, et ta saab aru, mis sellega mõeldud oli ja kes seda mõtles. Tegelikkust kontrollida on raske. Tekstide üheselt tõlgendamise probleem on ilmselt sama vana kui kiri ise, ent kunagi varem ei ole nii suur osa informatsioonist liikunud ainult kirjalikult. Ja mitte kunagi ei ole teavet olnud nii palju. Kõik see mõjutab eksistentsiaalsust. Eksistentsi ei seostata alati füüsilise kehaga, ent inimese puhul ei kaheldud siiski selle olemasolus. Nüüd on võimalik kahelda kehas, sest virtuaalreaalsus ei vaja keha, see hülgab keha, võttes kaasa muu osa inimesest, selle, mida tuntakse vahel hingena. Internet on hingedest tulvil, varjude maailm, mitte hauatagune, pigem lauatagune. Keha hülgamine on olnud pingutusi nõudev ning liha suretamine hinge valitsuse näitamiseks oluline, ent mitte enam. Diogenes otsis inimesi, leidis ainult rahva, hetkel otsime rahvast, ei leia sedagi. Inimesed, kes seni jõudsid usu kaudu kõrgemale oma füüsilisest eksisteerimisest, puutuvad kehatu tundega kokku igapäevaselt. Liigutused, mis mõjutavad kõike, ent reaalsuses sarnanevad liblika tiivalöökidele. Üks klahvivajutus ja kellegi elu on muutunud, see võttis väikese sõrme liigutamise energia, ent tagajärjed on hoomamatud.

Virtuaalne kogudus on kogudus, mida ei ole olemas. Inimesi ei ole, kogudus koosneb inimestest, kui inimesi ei ole, ei saa olla ka kogudust. Ent kogudus on. Tugevam kui kunagi varem, võimsam, väljaspool piiratust, väljaspool inimlikkust, väljaspool reaalsust. Kuid kui mitte inimestele, siis ei ole sellist kogudust kellelegi vaja, alles jääks vaid kogutu kogudus.

Essee on kirjutatud usundiõpetuse olümpiaadi jaoks.

Villervallan

2012-01-21T19:16:00.003+02:00

Let's waste time
Chasing cars

Autosid ajada taga Sakku, Tallinnasse, Tartusse, Otepääle. 3 erineva autoga, 3 erineva inimesega. Õnneks päris kätte ühtegi ei saanud. Aja raiskamine on nii suhteline, et ma ei taha liigitada toredat tulemusetut olelust kasutuks. Õige tee on ka suhteline, sest kõik teed viivad sinna, kuhu tarvis, tagasipööre oleks allaandmine, küll kuidagi ikka saab (juhul kui seda oja vaid ees ei oleks).
Konn oli nädal aega minu isiklik lemmikloom. Hommikul vedas kooli, õhtul koju, kooli kõrvale parkida ma ei taha, ametlikult võib, aga see tundub ülbe. Ülbe ma ei suuda olla, kui siis ainult enese(häda)kaitseks. Otsustusvõimetu aga küll. Artiklianalüüs tuleks teha ühest teemast, aga mina tegin kahest ning valik langes alles klassisisese hääletusega. Kolmapäevahommikune SOPA-PIPA lugu, mis on muutunud ainult reaalsemaks pärast mu novembrikuist reaktsiooni "Kas nad päriselt teeksid ka seda?". Riiklik vabadus on hetkel olemas, isikuvabaduste eest peab kümne küünega võitlema. Igav juba siin maailmas ei hakka.
Do not trust anyone over 25 ehk lugege raamatut "Little Brother".

Forget what we're told
Before we get too old

Päikseloojangust päiksetõusuni

2012-01-03T22:20:00.002+02:00

Ööd on meil siin pimedad.
Pilves selginemistega, Kuu kondab, tähed vilgatavad, meteoorisadu vaatama ei kipu.
Kell 10 hommikul minna magama, sest kergem on üleval olla, kui üles tõusta.
Milleeniumi sarja raamatud ja rootsi filmid loetud/vaadatud.
Otsustada pool kolm magama minna, kuid kell 4 lahendada keemiaülesandeid, sest siis ei ole parasjagu muid ahvatlusi.
Rääkida, lugeda, rääkida, naerda, vaadata keerutavat koera ja pahandada laamendava kassiga.
Vahe-ajatus, sest aeg ei ole oluline.
Moraalne või muu tugi, kes keeldub tegemast isiksustesti.

imelik, et päevatöö võib kesta terve öö
imelik, et pole und, kui loidab koidutund
imelik, et magada kui tahadki ei saa
unetu nii üksi on, ei saa aidata

kui kuidagi saaks öö ja päeva jaotada
ei saa und ja armastust ära kaotada

Magamine või magamatus, mis vahet seal on. Minu vabadus!

Minu elu elujaatavus

2011-12-29T01:20:00.000+02:00

Minu esimene elu

„Ühel ilusal päeval oled niikuinii surnud, ja kas siis pole üks kama kõik, kes sa olid?“ kirjutas Erich Maria Remarque oma teoses „Läänerindel muutuseta“. Inimene võib olla kuitahes ainulaadne, surmaga kohtub ta alati isiklikult. Kas on üldse mõtet elada, kui seda saab teha vaid korra ja teadmata aja jooksul?

Aeg on inimese poolt välja mõeldud määratlustest kõige geniaalsem: seda ei näe ega tunne, aga kõik püüavad mõista ja noogutavad kaasa tundide ning aastate möödumisele. Öeldakse, et aeg muudab inimesi, kuid tegelikult muudavad nad ennast ja teisi oma tegude ning mõtetega. Staatilisust siin maailmas ei leidu, pidevas arengus muutuvad inimeste tegude põhjused ja ajendid, isegi kui teod jäävad samaks. Olukorda ei määra mitte ainult hetkesündmus, vaid ka sellele eelnev, järgnev ja samaaegselt toimuv. Iga hetk on kordumatu, parim ja halvim olevik korraga. Näha silmapilke, hetki, minuteid, aastaid – kordumatuse võlu ajendab elama.

Inimsuhted saavad alguse sünnihetkest, enamasti jäävad esmased suhted väga tähtsaks. Sugulasi ei saa valida, nemad on kingitud sõbrad, keda tuleb hoida, aga mitte otsida. Erinevates kultuurides väärtustatakse perekonda erinevalt, kuid enamasti peetakse seda pühaks. Perekondlikke sidemeid kirjeldab hästi Mario Puzo „Ristiisa“. Lapsendatud pojale laienevad samad õigused ja kohustused, sest kõik kuuluvad samasse perre. Elu vältel luuakse palju suhteid, kõik ei kesta kaua, mõni on tugevam, teine põgus kontakt, kuid need annavad alati võimaluse jagada ja saada. Siiras naeratus võib osta südame ning hinge, tahtmatult anname ennast kellegi valdusesse. Oleme kaisuloomad, parimad sõbrad, lohutajad, sest oluliseks olemise tunne on asendamatu.

Elamine on väga isekas, isetud ei jää looduslikus ega tehislikus valikus ellu. Kõigil on võim otsustada oma elu, aga mitte alati surma üle. Hukkumine on üksikisiku jaoks kõige lõplikum otsus, kui see valik tehakse teadlikult, ja ilmselt ka tähtsaim. Hetk, mis muudab eelneva tühiseks ning järgneva olematuks, vähemalt ühe inimese jaoks. Julgus surra võib olla argus elada. Elamise puhul peab olema kõigeks valmis, iial ei saa teada kindlalt, mis saab edasi. Kellegi eest suremise puhul tuleb oluliselt mängu ühiskond. Elusid väärtuse järgi järjestada on peaaegu võimatu, aga seda siiski tehakse, enamasti armastusest. Joonatan Lõvisüda armastas oma väikevenda nii tugevalt, et ei hoolinud sellest, et Korbi päästmine nõudis temalt elu. Vahel on vajalik anda endast kõik, ent enamasti on elavatest rohkem kasu, sest surnud on siiski surnud.

Inimesed ei tee elus vigu, sest ei ole olemas õigeid teid. Iga otsus on kordumatu ning muutmatu. Vältimatud on elus vaid sünd ja surm, vahepealne osa sõltub tahtest ja juhustest. Surm lõpetab küll elu, aga ei kaota selle jälgi. Esemed, mälestused ja tegude tagajärjed jäävad. Elu ja selle mõju on igaühe enda teha. Mina elan enda esimest elu, oma parimat.

Käesolev tulevik

2011-12-12T00:23:00.003+02:00

Kas inimesed sünnivad julmaks? Kas empaatiavõime puudumine ongi julmus? Kes oleme meie, et otsustada teiste saatuse üle? Kui ei saa ennetada, kas siis peaks ootama ja tegelema alles tagajärgedega? Kelle elu on väärtuslikum? Miks? Kuidas? Kuidas määratakse minu elu hind? Kas me vajame jumalat? Kas meie võime olla jumalad/mängida jumalat? Kes mõistab meie endi üle kohut? Kas mõistab? Miks mõistetakse kohut liiga hilja? /mingis ajalootunnis vasaku käega kirja pandud/

Kas saab olla liiga noor, et kogemata vaenlasi hankida? Kas me pole mitte alati vaenlaste hankimiseks liiga noored? Alati saab olla liiga vana, et kogemata kedagi vihastada. Kas inimene vajab vaenlasi, et tõestada millegi saavutamist? /ööst varahommikusse/

Uue kursuse eesmärgid:
2 valikainet (keemia ja filosoofia)
2-3 ringi (käitumisteadused, väitlus, rohelised)
3 ainet VKVl (keemia, füüsika, matemaatika)
4 olümpiaadikursust (keemia, füüsika, matemaatika, lingvistika)
5 erinevat mälumängu (kooli, Härma, linna, TÜMKi, ühiskonna)
7 olümpiaadi (keemia, füüsika, matemaatika, lingvistika, ajalugu, religioon, filosoofia)

Killukesed novembrist

2011-12-11T03:40:00.001+02:00

Neljapäeval, 17.11 käisin Tallinnas töövarjutamas välisministrit, kel õnnestus küll enamasti eemal olla, sest kõigega oli väga kiire, aga nõunikku sai küll varjutada ja ekskursiooni valitsuse hoones tegi peaminister kõigile natuke ripakile jäänud varjudele. Pärast varjupäeva käisin reaalkoolis esimest korda elus, Teatri puhvetis ja siis juhatati segaduses (ma oskan väga hästi ennast Tallinnas ära eksitada) tartlasele õige suund ka kätte, et rongile jõuda.

Laupäeva hommikul kell seitse oli "paras" aeg hakata liikuma Pärnu suunas ning juba 3h möödudes jõudsime kohale. Häbematu on see, et tallinlased said tunnikese kauem magada ja ikkagi jõudsid varem kohale! Aga see selleks, oligi vaja leiutada plaan. Väitluse meistrikate avamine, kaasuse parandamine ("Erakondade rahastamise põhimõtteid tuleks muuta") ja esimene eitus. Esimene voor läks mõnes mõttes kõige paremini isegi, võitsime me igatahes ja tagasiside oli positiivne. Teine voor ei olnud enam nii tore, sest tuli jaatus ja kaotus, kuigi enesetunde järgi läks kenasti (ehk mul oli palju parem tunne). Kolmas voor oli impro ("Loomaaiad tuleks keelustada") - kindlasti mitte minu teema, 2. kõnelejana (kahel korral parandasin ennast rääkijast kõnelejaks miskipärast) jäi mul heast kõnest ka üsna palju puudu, kordasin liiga palju 1. kõnet. Kokkuvõttes võit ning päeva võis lugeda täiesti edukaks. Mälumängulaadne üritus oli väga kõmu-uudistel põhinev või siis eelnevaid väitlusüritusi kajastav, koridoris sai mängitud paar ringi "Kontakti". Nüüdsest oskan mina ka või vähemalt saan ideele pihta, isegi kui sõnu ei tea! Pühapäeval veel 2 väitlusvooru ning kokkuvõttes 10. koht võistkonnana, mis pole sugugi halb.

Esmaspäeval klassiga Tallinnas TTÜs ja Von Krahlis "12 Karamazovit".

Teisipäeval, 22.11 esines abiturientidele haridus- ja teadusminister. Mul on kahju, et ma märkmeid ei teinud, seal oli mõtlemisainet küllaga, isegi kui seda ei esitatud alati kõige õigemas vormis. Pärast tunde oli HTMi teiste esindajate kord. Kuulasime "pesasid", allusime reeglile, et käe tõstmine tähendab teema lõpetamist ja küsisime lõpus palju küsimusi.

Esmaspäeval, 28.11 PÖFF ja "Vulkaan", teisipäeval "Me peame Kevinist rääkima". Mõlemad üsna mõjusad ja paljude rääkimata sõnadega filmid. Kolmapäeval hommikul koolis ja pärastlõunast õhtuni Tallinnas. Eksamitemaatika ja närvide rahustuseks paar tundi Solarise Hesburgerit.

Igatsen Tuulist Maad

2011-11-11T20:19:00.003+02:00

Täpselt aasta tagasi olin ma Islandil. Igatsen seda ilmselt rohkem kui ühtegi teist kohta, kuhu olen sattunud (kuigi Kaukasus püsib konkurentsis).
Islandist blogi kirjutasin ma kunagi ammu, seda võib meenutada siit, aga nüüd ma otsustasin valida välja paar pilti, et igatsus tooks vähemalt naeratuse näole.

Põrandaalune rühmitus

2011-10-29T13:18:00.002+03:00

Veeta oma vaheaeg keldris. Sõna otseses mõttes. Umbes 36h istuda, komme hävitada, kontrollida algriimi ja kõla, naerda, vaielda, uskuda, kuivõrditada, püüda, kirjutada, luuleanalüüsi teha, pahvistuda, panna arvutid kohakuti, et suhelda, maha teha, kiita, virtuaalselt või reaalselt kallistada. Ja saada valmis. Uskumatu, aga tõsi.
Inimesed on nii ilusad ja head - eriti teie, kes te istusite öösiti üleval, ületasite oma tehnoloogiapädevust, andsite andeks kõik segadused ja norimised.
Ma nii armastan meid!
Eriti teid, mu põrandaalused ja kaheksakordse põranda kõrgused!

Täiendatud 30.10.2011 14:27
36h muutus sujuvalt 42 tunniks. Kiitused olid öeldud. Pettumused olid lähedal.
Tagasilöögid.
Me saime valmis. Ikkagi. Vaheaja jooksul 6h päevas kirjutada.
Loodame, et kirjutamine on parem kui kirjutamata jätmine.

Poisid ja 2 tüdrukut Leedus

2011-10-25T13:04:00.001+03:00

7.10.2011
Öösel kell 1 lõpetada küpsetamine, sest väitluses läks kaua ja muidu ei saa pitsasaiad valmis, aga tasakaaluks ärgata pool kuus ja kell 6 olla juba külmas autos. Sõit läbi linna, eelneva päeva 2,1km jooksust olid mul lõualuud krampis(lõualihased seega), seega reis algas valuvaigistiga. Kõige olulisem oli muidugi võtta kaasa Šveiki audioraamatud, mida usinalt kuulata. Ma ei kuulanud ilmselt liiga põhjalikult, aga mõned lõigud jäid isegi meelde. Pitsasaiadel oli hea minek ning magada sai ka. Leedu piiril on söögikoht, kus menüü esimeseks valikuks on eesti keel. Usinamad alustasid missiooni teha endale wizardstick. Esimest korda elus vaadata Leedut valgel ajal. Ma olin ka eelmisel aastal Leedus, aga ühe suuna magasin maha ja teine oli varahommikul, kui oli veel pime. Leedu on .. tasane. Vilniusesse jõudsime üsna ruttu ning seal leidsime suurima kaubanduskeskuse Akropolis, kuhu maandusime. Liiga palju poode ehk mina ei leidnud midagi. Hostel asus meil vanalinnas väga kitsal ühesuunalisel tänaval. Auto oli vaja ajada hoovi, et parkimise eest ei peaks maksma. Pärast piinarikkaid hetki, mis hõlmasid ka peegli kriipimist, see õnnestus, aga mulle mõjus see väga laastavalt - mulle meeldib see auto! Hostelis jagati meid kahe majaosa peale ära. Avatud ruum hõivati peagi ning wizardiks soovijad jätkasid ülla eesmärgi poole püüdlemist. Vastuvõtuneiud said kõvasti suhelda eestlastega, kes tahtsid teada, kes kus ja kui hea.
Õhtu saabudes oli eesmärk minna sööma ja siis suunduda linna peale. Sööma läksime Dolce Vitasse(ei soovita!). Kohad leidsime keldris ning 15 min pärast uurisime, millal tellida saab. Sai tellida. Pärast järgmist küsimist sai isegi õlled kätte - veel 20 min. Mina tellisin kakao, mida ei toodud. Järgmise õlleringi ajal küsiti: Do you still want it?. Hämmastav teenindus. Söök tuli tellimisest ligi tund hiljem, kuigi öeldi, et ooteaeg on 15-20min. Aega läks, aga ühe õlletiiru sai stopperiga mõõtes isegi 4 minutiga tehtud. Söök oli muidu maitsev. Maksmise ajaks saime kõik eraldi info, kui palju meil kulus ja eeldasime, et saame ka eraldi arved. Aga ei. Sellist võimalust nagu eraldi arve ei ole. Masin ei lase, seega kas kõik sulas või kõik kaardiga. Lükkasime siis sularaha hunnikusse ja jagasime võlgu laiali. Lõpuks sai makstud, aga siis pidid mõned jääma veel teenindajaga seletama.
Õues olid noormehed, kes seletasid, kuhu peaks edasi minema. Päris pikalt ja põhjalikult, kuigi üks jooksis pidevalt eemale. Jalutasime hoopis muus suunas lõpuks, erinevaid kohti jäi teele küll, aga küsimise peale leiti 2 neiut, kes olid valmis juhatama teed. Pidevalt olime küsinud ühte kohta, juhised olid vasturääkivad, aga hõlmasid alati poolt kilomeetrit liikumist. 20 minutit jalutamist viis meid uhke telliskivihoone ette, mille keldris oli baarilett tantsupõranda ja kõige muu vajalikuga (nt poksikotimänguga). Õlleklaasid, kivid, pildid, leedukad. Kõik peale 2 julgema suundusid siiski tagasi öömajja. Sinna jõudsid ka kivikandjad (kivid olid äärmisel vajalikud!), aga pisut hiljem - hommikul kell 7.

8.10.2011
Hommikul 10 minutiga püsti ja õue, sest turg pannakse vara kinni. Tänu kividele sai auto hoovist kergemini välja, sest kõrge äärekivi ei olnud kivi kaasabil nii suureks takistuseks.
GPSi ja avaneva vaatepildi sobitamine ei õnnestunud kohe - sattusime autoturule. Üle tee asetses siiski ka otsitav turg. Ringi jalutada, süüa kebabi, rõõmustada pikkuse üle, sest terve käigu kaubad olid eemalt jälgitavad, kiruda oma jalanumbrit, osta mandleid ja kootud säärised (mis jäid hiljem väga pikaks ajaks jalga, kuna oli külm!). Autos istuda, leedu keelt mõista ning naerda, hiljem sõita hostelisse, kus pahandati, et varased jõudjad magama jäeti.
Väike puhkepaus ja siis linna peale jalutama ja sööma. Siis algas Porchede ja jalgrataste pildistamine. Pikem puhkepaus, mil teha plaani, mida õhtul teha. Õhtune plaan oli siis ringi jalutada ning minna pärast seda mõnda õllekasse. Jalutuskäik viis läbi öise Vilniuse, mida sõnades ei ole mõtet kirjeldada ja pildimaterjal on liialt kompromiteeriv. Taksoga läbi vihmase linna Play'sse. Lauajalgpalli mängida, kuigi ma seda üldse ei oska, suhelda leedukatega, naerda inimeste üle, peljata neid, käia vahepeal pitsat söömas ning suhteliselt vara jalutada õigesse suunda, saada kinnitust, et ma ikkagi ei armasta sushit ning arutleda maailma asjade üle narivoodil istudes.

09.10.2011
Maxima ootab meid taas, mul on nüüd Maxima võtmehoidja! Ma naersin selle üle, 5 min hiljem oli mul isiklik olemas. Peatus Lätis ning õhtuks koju. Kunstiajaloo õpik oli turvaliselt käinud ära minuga Leedus, mina olin sellele väga vähe aega ja tähelepanu pööranud, aga vähemalt pilte sealt vaadati.

Politsei kiirvalikus

2011-09-28T22:10:00.001+03:00

Teisipäev, 27.september
13.00 heliseb mul kunsti tunni ajal telefon, vaatan, et tundmatu lauatelefoni number ning katkestan ühenduse.
2 tundi hiljem, pärast inglise keele kontrolltöö(Crimes and punishments) lõppu lähen klassist välja ja helistan tagasi.
Tegemist oli politseiga. "Teie auto on osalenud avariis. Keegi sõitis parklas otsa, nähti pealt ja teatati politseisse". Minu esimene reaktsioon on, et mul pole autot. Ma olen kahes autos kasutaja ning ühega neist ongi tegemist. Õnneks on selle aja peale saadud juba keegi teine kätte ning ma ei pea minema kindlustusasju ajama. Miks nad helistasid mulle? Ma ei tea auto numbrimärki, liisingufirmat, kindlustusfirmat ega muud olulist(nt asukoht). Ma tean värvi ja mudelit. Mina olin esimene valik, sest mind lisati kasutajaks kõige viimasena, seeg andmebaasis olen kõige esimesena.
Loo moraal: Mine kunsti tunnist alati välja, et telefonile vastata, sest vabandus "ma pean lahkuma, kuna politsei kutsus mind" on liiga hea, et seda kasutamata jätta.

Kolmapäev, 28.september
2 kirjandust, 2 bioloogiat, 2 tundi ühiskonna arutlust, 2 tundi matas lebotamist, 2h füüsika olümpiaadikursust, 2h tudengite mälumängu, 2 pirukat ja 2 halvaks läinud koogitükki - kokku 13h aktiivset hariduslikku tegevust.
Nüüd siis kunstis homseks dadaism, metafüüsiline kunst ja futurism.

Laborikatsetuseks

2011-09-22T15:28:00.000+03:00

"Simenesen tegi laboratooriumis katse, milles 20 kilogrammile sulaalumiiniumile lisas 20 liitrit vett. Plahvatus oli nii võimas, et see hävitas laboratooriumi ning tekitas ehitisse augu, mille läbimõõt oli ligi 30 meetrit."
Postimees

Ühtsus kooliteel

2011-08-31T23:30:00.001+03:00

Mul on oma 1. klassi mineva vennaga sama kujundusega päevik. Ainult formaat on teine.
President lausus oma tänases kõnes: "Kõige olulisem on küsimine, sest siis saab teada, mida teada tahaks saada. Uudishimu on hea hariduse eeldus ja alus. Ärme siis karda küsida, ja ärme karda küsimusi."
Ei, sa ei tohi küsimusi küsida nii palju.

Minu õpikud on Lotte uue filmi tegelastega paberis, sest need on sobilikus formaadis. Eks ma siis seletan koolis, miks mul on füüsika õpikutel kuujäneste pildid.

Ajaloost veel paar fakti:
Vabaduse laulule viis meid auto, mille tippkiirus oli 203km/h.
Tartusse hääletamas nägime 8 rühma, me saime ka lõpuks peale.
Haagised, vanaraud ja ehituslaenutused on käkitegu.

Ma elan uues kohas. Otsige üles ja tulge külla.
Ilusat kooliaastat!

Det slutar igen ehk Tagasi kodumaale

2011-07-26T00:10:00.047+03:00

28.06
Viimane korralik päev Rootsimaal. Jalutasime ringi, käisime töömuuseumis, turismiinfos, tehislikke koski vaatamas. Minule hakkas muuseumitest juba aitama, aga õnneks rohkem ei olnud seal pakkuda ka peale kõrval asuva tekstiilimuuseumi. Kinno minna me ei saanud, sest seansse peaaegu et ei olnudki ning rootsi filme näidatakse ainult laupäeviti. Jalutasime ning leidsime ideaalse raamatupoe. Sellise, kus veedaks tunde ning kust ostaks kaasa hunnikute kaupa raamatuid. Hunnikute kaupa me just osta ei saanud, aga mina ostsin kaks raamatut ning olen sellega väga rahul, et need kotti mahtusid. Raamatupood koosnes mitmetest ruumidest, mis olid omavahel kitsaste koridoridega vahel ühendatud, aga mõnest kohast võis minna siseõue ning lugema hakata. Jalutasime raamatutega tagasi öömajja, ajasime paar sõna juttu ning läksime ilusat lugemiskohta otsima. Leidsime väga kahtlase pisikese muruplatsi suure tee läheduses, milletaolisele ainult eestlased läheksid end pikali viskama, et lõbusalt raamatut lugeda. Lugesime, hiljem jalutasime basseini äärde, mis mänguväljakul asus ning istuseime pingile bussipeatuse läheduses. Läksime ka trammiga sõitma, mida meile oli õpetatud, et "keegi ei osta piletit". Sõitsimegi korralikult jänest, aga uurisime, et automaadist me piletit kätte ei oleks saanudki. Pärast 7 läksime tagasi, et teada saada, et meie võõrustaja lahkub ning "on peagi tagasi". Nii me arvasime. Pakkisime rahulikult asjad ära, kasutasime arvutit, vaatasime telekat, sõime palju tema röstsaia ning kui kell hakkas 11 saama otsustasime, et me ei pea teda viisakusest ära ootama. Ajasime juttu ja itsitasime iga kord, kui mõni naaber käis, aga lõpuks jäime magama.

29.06
Hommikul kell 8 lahkusime, jätsime kirja ja šokolaadi, sest korteri peremees ei olnud veel tagasi jõudnud. Selgus, et meie rong oli asendatud bussiga ja bussijuht kinnitas, et jõuab samal ajal kohale. Ega ikka ei jõua küll. Arvutasime nalja pärast välja kiirusi, millega buss peaks sõitma, et me õigeks ajaks kohale jõuame. 100, 140, 220, 360 jne, kuni me oleks pidanud ajas tagasi minema. Õigeks ajaks me muidugi ei jõudnud, aga et hullem oleks, jõudsime kohale nii palju hiljem, et jäime ka oma jätkubussist maha. 50 min ootamist ning ei mingit kasulikku nõu raudteejaamast ega ka mitte vabandust. Eks me siis ootasime, sest aega meil tegelikult oli.
Lennujaam oli pisike. Meie kotid kaaluti üle - 9,8 ja 9,9 (10 on lubatud). Saime kaua oodata, täitsime tagasisidet mingile asutusele ning kuulsime vägagi palju eesti keelt. 5 min pärast pardale mineku aja lõppu pileti järgi saime väravasse ning üsna ruttu ka lennukile. Natuke und ning ilusaid vaateid Eesti saartele ja ka mandrile. Tallinnas vahetasin suvised riided selga ning läksime hääletama. Saime natuke ikka oodata ka, aga me olime ka mitmendad hääletajad seal kohas. Ilusasti Tartusse ning jala koju.

Reis sai läbi ning kokkuvõttes oli väga hea reis, väga hea oli osata rootsi keelt ning väga hea oli olla pidevalt 'laps'.

Sommaren är min ehk I need a visit to Vienna

2011-07-25T22:34:00.016+03:00

25.06
Hommikune unine dušijärjekord ning jalutuskäik. Ja siis muidugi väga korralik ja maitsev hommikusöök rootsi lauast. Toas istudes kuulasime teiste vestlust ning sõime komme, mis olid ülihead ning kuulasime, kuidas neid toodetakse. Hääletama me minema ei pidanud, sest meie võõrustaja pakkus, et ta viib meid ise ära, kuna ta sõidab sinna kanti. Punase põrnikaga sõitsimegi Jönköpingusse.
Jönköpingus saime oma võõrustaja maja ette ning selgus, et ta on majas täiesti üksi ning valmis meiega kõikjale minema. Sõitsime tema autoga linna ning iga kord, kui auto käima panna, hakkas mälupulgalt automaatselt mängima laul Visit to Vienna ja see muutus päris naljakaks. Vaatasime linna, tuletikumuuseumist jalutasime mööda, Vätterni ääres jalutasime, aga vesi oli väga külm. Kõik oli kinni, sest tegemist oli laupäevaga pärast Midsommarit. Imetlesime kõrgemast kohast vaadet linnale. Sõime makarone ning õhtul läksime linna, aga väga kauaks ei jäänud, sest viimane buss pidi tagasi ka viima.

26.06
Kommipoodi! Päriselt kommipoodi, kus tehti karamelle ning segasena sai mööda poodi ringi tormata, sest kõike ei saanud osta, aga valikut ei suutnud teha. Lõpuks hunnik kommi süles ning soojad äsja valminud kommid proovitud, läksime edasi mööda Vätterni kallast ning jõudsime sadamasse, et sõita saarele. Saare nimi on Visingsjö ning see on ilus koht pikniku pidamiseks, mida me ka tegime. Sõime ja vaatasime varemeid ning oligi aeg tagasi sõita, sest parkimispilet oli ostetud teatud ajaks ainult. Sõitsime tagasi ning pakkisime asjad kokku, et valmistuda hääletamiseks. Ilm oli tohutult ilus üle pika aja ning meeleolu oli kõrge. Rõõmsatujuliselt hääletasime bussipeatuses ning isegi silt oli ilusasti olemas. Muusika mängis telefonist, et igav ei oleks ning võib-olla meie hea tuju hirmutaski inimesed ära, aga peale me ei saanud. Hääletasime ligi 3h ja siis otsustasime, et peame sõitma bussiga kesklinna, et rongi peale minna. Bussiga saime väga hästi sõidetud, jooksime rongijaama ning rong oli ees. Uurisime veel, kas on õige rong, oli. Piletit jaamast osta ei saanud(esmapilgul) ning läksime rongi, et küllap saab sealt pileti ka osta. Piletiautomaadid ei töötanud ning me otsisime endale kohad. Rongis oli vähemalt 6 koera, aga ei ühtegi piletimüüjat. Pärast üsna mitmendat tiiru rahustati meid, et oodake rahus, küll tuleb. Algul ootasime, viimased peatused lootsime, et ei tule.Ei tulnudki. Ja tagasi Linköpingus me olimegi. Helistasime ning siis ootasime natuke raudteejaama ees. Tuligi noormees, kes viis meid oma koju, pakkus teed ning lasi erinevaid muusikapalu. Pika päeva tõttu midagi erilist teha ei jõudnudki, ühetoalises korteris olid 2 välivoodit ning sinna me magama jäimegi.

27.06
Hommikusöögiks oli Danieli tehtud puder ning siis pakkisime asjad pigem ära ja läksime vaatama Linköpingu "Vanalinna" ehk vanalinna teemaparki. Köie tegeime endale seal ning kommipoest ostsime hunniku komme kaasa.. Inimesed ei tahtnud alati rootsi keeles rääkida, aga ilmselt turistikoha asi. Daniel seletas meile kõike rootsi keeles ning kui me ei mõistnud, seletas uuesti.
Linköpingus oli meil aega õhtuni, seega jalutasime raudteejaama, et kotid pagasihoidu panna. See tehtud, võtsime suuna ostukeskuste rajooni peale ning hakkasime astuma. Ilm oli palav ning taevas ei olnud ühtki pilve näha. Jalutuskäik oli pikk ja päike palav, aga kohale me jõudsime. Minu mälestused olid väga kasulikud, sest ma mäletasin paari poodi ajast, kui me perega seal käisime. Üle 6 aasta tagasi, aga mälestused vähemalt olid. IKEA, Maxi Ica ning toys'r'us olid põhilised. Käisime toidupoest läbi ning kassas löödi 18.90 maksnud mahl läbi 10SEKiga. Väga tore uudis. Mänguasjapood ei olnud nii hiilgav, nagu ma lootsin, aga võib-olla on tegemist ealiste iseärasustega. IKEA oli väga lahe. Ostsin 2 asja ning tahtsin palju enamat, aga seljakoti mõõdud Ryanairis ei soosi IKEAs ostlemist. Üks asi jäi siiski ostmata, aga varuplaanid peavad alati jääma.
Käisime enne poodide külastamist veel ka hamburgerit söömas ja pärast ostsime jäätiselaevukesi. Neid müüdi kahjuks ainult 6 kaupa pakis, seega 3 jäätist usinalt ära süüa ei ole alati nii lihtne, aga hakkama me saime. Tagasi linna, vaadata kirikut, purskkaeve, supelda ühes purskkaevus, kiikuda ning ronida eesli otsa. See tähendas, et me mängisime nii kaua, et poodi vaatama ei jõudnud. Jalutasime tagasi raudteejaama poole ning saime õppetunni, et pilet tuleb osta varem, sest nii on märgatavalt odavam.
Norrköpingusse oli väga lühike tee ning peagi saime seal raudteejaama ees oodata. Meie võõrustaja tuli, viis meid taksoga enda juurde ning oli väga lahke. Tegemist oli noormehega, kelle emakeel oli vist portugali, räägib vabalt ka inglise keelt ning töötab rootsi-jaapani tõlgina. Ka meie esimesel ööl seal, pidi ta tööle minema. Mingit kasutusjuhendit tõlkima. Meie saime korteri. Ja arvuti, mis kirjutas jaapani keeles. Õnneks oli see muudetav. Vaatasime seriaale, sõime röstsaia ning uurisime, kas paadiga saab sõitma minna. Kahjuks selgus, et enne juulit ei ole kohe kindlasti turismihooaeg, seega ei mingit paadisõitu.

Midsommar ehk Võõra autoga teel ning konnatants

2011-07-17T23:22:00.003+03:00

24.06
Hommikul 5.30 olime maja ees üsna unistena ning liigume linna poole, et teha vaatamisväärsuste ring(!) ning siis kuhugi maha istuda. Minul olid silmad poole ajast kinni, kui me suurte kottidega ringi vantsisime ning isegi paari inimest nägime. Surnuaias nägime jäneseid isegi. Tund aega tiirutatud, leidsime bussipeatuse, kus oli pink, mille me hõivasime. Lotta kirjutas kirja ja mina olin pooleldi magavas asendis. Enne poolt kaheksat hakkasime me liikuma linna serva poole. Jalutasime, käisime tanklast läbi ning 7.58 olime maantee ääres. Õigemini bussipeatuses, mis oli enne ristmikku, mille järel algas kiirtee. Seisime sildiga ja hääletasime. Hommik oli külm ja tuuline, kuigi vihma ei sadanud. 1,5h hiljem pööras üks auto üsna risti vasakust reast meie juurde ning meie hämmastuseks jäi seisma. Autos oli kaks meeskodanikku, kellest 1 kamandati välja ning teine tegi taha ruumi, et saaks me mõlemad autosse istuda. Autojuht oli ajalooõpetaja, endine sõjaväelane. Järgmise tunni rääkis ta meile ristisõdadest ning kristlusest. Me ei pidanud liiga palju kaasa aitama alati, noogutama ainult. Umbes tunni pärast pidi tulema linn, kus meie teed lahku lähevad - Halmstad. Sõitsime sinna sisse ning ta viis meid burgerit sööma. Kahtlane. Sõime siis burgerit, see võttis ka peaaegu tunni, sest ta ei saanud süüa, vaid pidi pidevalt meiega rääkima. Lõpuks olime valmis teekonda jätkama ning ta ütles, et on valmis meid viima ära Gislavedi, kuhu me teel olime, kuigi see teeb talle ringi sisse. Olime sõitnud vaevalt 5 kilomeetrit, kui ta hakkas pärima, kas meil autojuhiload on. Mina muidugi vastasin, et on ning on olnud juba päris kaua(suhtelisus). Selle peale tuli küsimus, kas ma sõita tahan, millele ma väga kahtlevalt keerutades vastasin. Järgnes palumine. Ma andsin alla ja ütlesin, et ma võin sõita. Me vahetasime kohad ning 2min pärast ta magas tagaistmel. Meil oli sõita 100km. Väga tore sõit oli, sest me saime rahulikult juttu ajada nüüd ning ei pidanud ainult ajaloost rääkima. Paduvihma hakkas sadama siis, kui ma tahtsin auto kiirust proovida, seega üle 120km/h ma seal ei sõitnud(110 ala, seega kõik on korras). Üsna peagi jõudsime Gislavedi ning tegime suure tiiru ümber linna, aga ei leidnud parklat, kuhu me pidime minema. Jäime siis mingisse muusse ning Lotta helistas, et meid üles otsitaks. Ka autoomanik ärkas üles, kurtis, et me edasi ei taha sõita, andis visiitkaardid ning jätkas oma teekonda. Peagi tulid meie sõbra sõbrad ning viisid meid edasi pisikesse kohta. Kõik olid ülimalt imestunud, et me jõudsime kohale ning et me jõudsime nii vara. Enne kella 1 kohal. Seega korra sisse, kõigi nimed korra ette vuristatud ning naabrite juurde külla.
Rootslaste Midsommar on mingil moel sarnane jaanipäevaga, sest tegemist on suve tähistamisega, aga viisid on väga erinevad. Esimene suurem erinevus on suur lõunasöök. Me läksime naabrite juurde, kus kõik võtsid meid ülisõbralikult vastu, tervitasid ning uurisid, kuidas meil läheb, mis me teeme, kuidas me nii hästi rootsi keelt räägime jne. Peaaegu kõik tulid rääkima, imestasid, tegid nalja. Kokku oli 16 inimest ümber suure laua ning alguses oli rootsi laud, kus kala oli vähemalt 10 erineval viisil esindatud. Ma proovisin ikka enamiku ära, aga väga pisikestes kogustes. Lauas tehti palju nalja, aga enamus sellest jäi arusaamatuks kahjuks. Muidugi meie ka tõlgiti ning uuriti meil, kuidas Eestis asjad käivad. Väga lahe oli see, kuidas võetakse tervitusnapsu. Eestis öeldakse toost ning siis võetakse. Rootsis lauldakse enne, kui võetakse! Ma ei teadnud sõnu, aga see oli nii lahe, et ka mina võtsin ühe pitsi. Kui tekkis tunne, et nüüd on jõuludeni kõht täis, toodi kausid lauale ning saadeti ringile. Nii vähe kui sai, võtsin juurde. Ja siis tuli veel magustoidu ring suure maasikatordiga.
Pärast võrratut lõunasööki läksime tagasi kõrvalmajja ning sättisime asjad valmis, et minna külapeole. Külapeol pandi püsti meiupuu ning selle ümber läks tants lahti. Meie seltskonnast olime me muidugi ainsad, kes läksid tantsima, aga see oli väga lahe. Laulude sõnadest oli võimalik isegi enamasti aru saada, kuigi Konnatantsu juures tekkis mul kerge segadus, sest me tegime kõrvu ja saba, aga hiljem sain teada, et ongi laulus, et ei ole saba ega kõrvu. Niipea, kui vihma hakkas kõvemini sadama, oli plats tühi ning ka meie jooksime autosse. Tagasi maja juures tegime tutvust hobustega ning muidugi Joppega.
Edasine õhtu võiks sarnaneda natuke eestlaste jaanipäevaga, sest õlu oli käes ning juttu aeti palju. Mis oli puudu jaanipäevast: 1) jaanituli, 2) laulmine, 3) õues viibimine, 4) grillimine, 5) kange alkohol, 6) üle lõkke hüppamine ja ilmselt veel mitmeid olulisi asju. Istusime toas ning ajasime juttu ning samal ajal valmis juba väga tegus õhtusöök. Söömine on Rootsis väga au sees Midsommari ajal. Toit oli maitsev ning magustoit veelgi maitsvam! Ma pean selle retsepti ikkagi küsima.
Kuna kella viiene äratus oli varane ning ka teised ei tundunud väga erksad, läksime üsna varakult magama, et hommikul tegusamad olla.

Denna dagen ett liv ehk Tõelised rootslased

2011-07-13T23:56:00.006+03:00

20.06

Hommikul oli kurb lahkuda, sest 3 päeva olid tekitanud tunde, et ongi koht, kus olla. Tee äärde hääletama jõudsime väga ilusa ilmaga. Rekka, mille peale me ei hääletanud, võttis meid peale ning viis natuke edasi. Rääkis palju, küsis pidevalt, kas meil on poisid ning lasi Lottal oma sõbraga rääkida telefonis. Järgmine auto peatus peaaegu liiga ruttu, sest ma vahetasin jalanõusid alles. Vanem mees, kes käis kalapoest läbi ning sõidutas meid üsna kaua edasi, aga ei suundunud Lundi. Saime paduvihma ajal väga kahtlasesse kohvikusse kiirtee ääres. Lootusetult proovisime peale saada ning lõpuks küsisime lihtsalt järjest inimestelt, kas nad sõidavad kuhugi ja kas nad tahavad meid kaasa võtta. Sellest oli abi, sest 2 naist viisid meid raudteejaama ning aitasid piletid osta. Rongiga Lundi.

Lund on rattarohke, majaderohke, naljakate kirikutega, uhkete kirikutega, põnevate söögiputkadega. Öömaja asus meil aga Lundist väljas Dalbys. Väikest tänavat mööda tänava lõppu minnes leidsime arvatava õige maja. Heki vahelt sai sisse, aga kedagi ei paistnud ega midagi ei paistnud, jalutasime maja nurga poole ja siis oli näha, et keegi on teisel pool maja. Hiilisime tagasi varju ning läksime ümber maja mööda teed teise ukseni. Noormees, kelle nime ma ei mäleta, ütles, et tema on ühe perepoja sõber ning juhatas meid lahkelt edasi.

Me saime eraldi toa voodi, välivoodi ja tualetiga. Maja ülemisele korrusele viis kitsas keerdtrepp, seega oli tore, et seda ei pidanud unise peaga avastama minema. Mina lugesin läbi raamatu "Bröderna Lejonhjärta" ning õhtul istusime pikalt ülisuures köögis, kus pereisa tuletas meelde eesti koorilaulu ning lasi meile mitmeid rootsi artiste. Kui pereema oli pärit Stockholmi lähistalt ja rääkis üliselget koolis õpitud rootsi keelt, siis pereisa rääkis skånskat. Nüüd on eesmärk õppida ära akademisk skånska, sest seda räägitakse ülikoolis.

21.06

Hommikul käisime vaatamas järve, mida ümbritsesid kõikjalt kaljud ning üks kalju oli Elvise kalju. Sealt tuli alla hüpata ainult väga suure hooga joostes, sest muidu kukutakse alla kivide otsa. Me ei proovinud seda järgi.

Botaanikaaed oli esimene sihtkoht ning seal saime jalutada ning partidega tutvust sobitada. Edasi võtsime ette marsruudi kaardil ning käisime ülikooli raamatupoes ning Kultureni, mis oli põhimõtteliselt väga suur muuseum väga mitmes hoones. Vanalinna osas veel ringi jalutada ning natuke süüa. Õhtupoolikul bussiga tagasi ning veetsime õhtu õues vaadates Månsi sõprade lauamängu "Palgamõrvar". Månsi nad mängu ei võtnud, sest ta pidavat alati võitma. Ühel noormehel oli kitarr, mis rippus õlal kilega ning oli teibiga parandatud.

22.06

Kui kõik ütlevad, et minge Kopenhaagenisse, siis me läheme Kopenhaagenisse.
Kopenhaageni märksõnad: elevandid, ehitus, kirikud, ehitus, Christiania, ehitus, kutse murule, ehitus, palju kanaleid, ilus ilm, palju hiinlasi, Väike Merineitsi, Geneetiliselt Muundatud Merineitsi, kõrged hinnad, ehitus, veel kirikuid, mina maksmas söögikohas 3 terminalis, et makse läbi läheks, metroo, inimene, kes nägi välja, et ta tahaks mult midagi küsida, ma põgenesin ja raputasin pead (kaardiga turistid, me olime natuke eksinud), taanlastena prooviti meilt allkirju korjata kuhugi, aga me ei mõistnud.
Kopenhaageni ehitustööd mulle ei meeldinud, kõrged hinnad ka mitte, aga muidu oli tore.

Jõudsime tagasi Malmösse ning hakkasime vantsima oma öömaja poole, jõudsimegi lõpuks õige kohani, aga saime 45min oodata, sest hobune oli plehku pannud(linnast väljas, mitte korterist) ning tema otsimiseks kulus aega. Just siis, kui hakkas sadama, saime me sisse. John oli väga rõõmsameelne ning soovitas meil tungivalt ujuma minna. Väljas oli juba väga hämar ning vihma kallas. Kuna tema soovis minna, siis me läksime kaasa, kuigi ei olnud päris vaimustuses ujumisest. Vesi oli tegelikult meres soe! Aga ujuma me ei jõudnud. Küll nägime ära Zlatan Ibrahimovitši maja. 1/2 vaatamisväärsusest, mida me nägime. Minitassidest saime teed ning peagi läksime magama. Statistika mõttes ütleks, et taaskord tulevane insener.

23.06
Malmö lossi me hommikul saime ning sinna me jäime päris pikaks ajaks. Lossis ning paar maja eemal asuvas muuseum/teaduskeskuses kulus terve hommik ja lõunagi. Loss ei olnud võimas, aga seal oli lisaks lossile ja ajaloomuuseumile zoloogiamuuseum. Järgmises majas oli siis tehnikamuuseum, allveelaev, teaduskeskus ja veel võimalusi. Teaduskeskusesse mina ei jõudnudki, aga Lotta ütles, et Ahhaale teeb see ära. Ning see oli ainult kõrvalharu muuseumile.
Pärast pikka kultuuriprogrammi leidsime endale süüa ning hakkasime otsima teed linnast välja. Külastasime raudteejaama ning sealt edasi matkasime juba tuttavaks muutuvatel teedel, mil kõnniteed kaovad ning ülekäigukohti pole. Paari kilomeetri pärast otsustasime, et aitab küll, kiirtee algab muidu, hakkame hääletama. Hääletasime, kuni saimegi peale ning meid viidi ära täpselt Helsingborg piirini. Pool tundi nautisime muru ning siis saime bussiga linna poole sõita. Bussijuht oli tõre ning käskis pileti osta. Ainus võimalus piletit osta on sms'iga ning meie telefonidelt seda korrektselt ei olnud võimalik teha. Kuigi me saatsime sõnumi, siis piletit ei tulnud. Õiges kohas saime maha ning leidsime üles õige koha ning sadasime sinna sisse. Seal juba oli üks surfaja(sakslanna, insener), aga probleeme õnneks ei tekkinud. Läksime linna peale, käisime Troopikarannal, kus on palmid, aga vesi on ikka külm. Vaatasime Taanit, ronisime kindluse juurde ning käisime mööda Tivolist, mis on ööklubi. Poest ostetud kilo spagette ning mingit kahtlast liha, läksime tagasi ning söök valmis suhteliselt kiirelt ning peaaegu maitsvalt. Kokku söögiga hoidma ei pidanud, seega 5 inimest sõid spagette, mis kuivalt olid kilo kaalnud. Otsa see toit ei saanud. Koristatud, oligi aeg magama minna, sest hommik algas vägagi vara.

Du är inte riktig klok ehk Hääletamine Rootsimaal

2011-07-07T22:14:00.007+03:00

15.06

Hommikul ilusasti varakult hääletama. Bussijuht ei teinud õiges kohas peatust, seega ma lasin tal peatuse vastas natuke hiljem peatuda. Hääletamine läks kiiresti. Vaevalt 5 minutit ja 6. auto ning 2 tunni pärast olime lennujaama kõrval. Nii eduka hääletamisega ma ei olnud arvestanud ning minu ilus ajavaru oli mõõdetav tundides. Ülemiste keskuse rimis suutis Lotta piiksuma hakata. Turvaruum tuvastas, et rootsi-eesti sõnastiku turvakleebis reageerib ka rimis. Kategooriast „Mida teha, kui aega üle on“.

Lennujaamas turvakontroll meid uurida ei tahtnud, lennuni oli aga palju aega, seega avalikud netipunktid olid meile. Järgmine meelelahutus oli koti kontrollimine – kaaluga probleeme minnes ei olnud, aga kui nad tahavad kasti toppida, kas see on võimalik? Oli, kasti läks kergemini, kui välja tuli, aga õnneks keegi ei tahtnud, et me seda kellegi silme all kordaks.

Ryanair lendas, mina magasin terve lennu maha. Skavstasse jõudes selgus, et see on tõesti pisike koht. Rootsi keele harjutamisega kohe pihta hakata ning uurida, kui palju maksab pilet linna. Ma sain aru, aga ära veel ei ostnud. Hiljem hakkasin ostma ja selgus, et pilet maksab hoopis vähem, kuna me oleme alla 19. Sobib. Nyköping on ilus ja rahulik. Ründasime toidupoodi ning mina maandusin rahulolevalt paki külmade lihapallidega pingil. Rootsi maasikaid sõime ka. Peagi oli vaja liikuda, sest hääletamist ööpeale ei jäeta. Seisime tee ääres, mis ei olnud just päris õige tee, aga parema juurde ei olnud võimalik minna, sest me isegi ei teadnud, kas on paremat.

Korjati peale ja viidi 10km eemale õigesse kohta. Seal sai ruttu peale ja Norrköpingusse. Hilisem elu õpetas, et ära Norrköpingusse mine, aga seda me veel ei teadnud. Näidati käega suund ette ning hakkasime jalutama. Kõnnitee kadus väga ruttu ära, pidevalt oli tunne, et jalutame kiirtee ääres. Ronida ja joosta üle ringtee, ronida kaljunukkidel, et silti teha ning marssida edasi, kui silla all ei olnud võimalik ilma teele minemata teekonda jätkata.

Lühikokkuvõte järgmistes tundidest: me ei saanud peale.

Kell 8 otsustasime, et öösel ei hääletata, otsime bussi või rongi. Nii hilja bussid ei sõida ju, öömaja ka ei ole võimalik leida, sest mingi muusikaüritus toimus läheduses. Üks naine pakkus meie hosteli raha eest magamisvõimalust kusagil linnast väljas, aga mina kahtlesin ning me ei läinud.

Lootusetud katsed endale Linköpingusse öömaja saada ning otsus ikkagi sinna minna, sest see on suurem. Öine rong, kus saab maksta ainult krediitkaardiga ning Linköpingus me olimegi. Öine linn – bussijuhi tants, ootamine, matkamine, tee küsimine, lõpuks maandusime Vabamüürlaste hotellis. Toad olid liiga kallid, aga netti lubati kasutada. Me siis kasutasime neid ära.

16.06

Hommikul kell 5 hiilisime vaikselt hotellist süüdlasliku ilmega välja, sest me olime seal maganud mitu tundi ning enne seda netis surfanud. Rootslased on ikka nii viisakad. Linköpingust läks meie õnneks rong otse Västerviki ning natuke sai magada rongis. Hommikul kell 8 olime kohaliku haigla ees ootamas oma võõrustajat ning ta tuli, andis võtme ning juhendas, kuidas leida maja. Maja me kohe ei leidnud. Küsisime, jõudsime lähemale, kooli juures küsisime edasi. Üks lapsevankriga naine jalutas meiega natuke kaasa ning andis juhatussõnad edasi. Koolimaja oli tornikeste ja mänguväljakuga, kogu linn oli kui muinasjutust võetud.

Kell 2 hakkas meile lõpuks ka eluvaim sisse tulema ning otsustasime süüa ning siis linna minna. Sõime varblaste seltsis ning käsime turismiinfos. Mina ostsin sealt lõpuks jääkuubikuvormi – põtradega. Sadamasse jõudes selgus, et kõik laevad on juba lahkunud, seega ei mingit lõbusõitu merel. Muuseum oli samuti kinni, seega vedelesime kaljul ning sadamakail ning tundsime ilusast ilmast mõnu. Toidupoest sai taas ostetud lihapalle ning õhtusöök oli juba rootsikeelne, kuigi eelnev jutt Serbiast oli ingliskeelne. Õhtul üsna vara magama, sest hommikul ootas sees pikk päev.

17.06

Vihmane sombune ilm ei tundunud üldse positiivne, aga otsustasime teele asuda. Suunas olime kindlad, kuid ühes ehituspoes küsisme täpsemad juhised teele jõudmiseks. Ilus silt VIMMERBY kaasas hakkasime hääletama bussipeatuses. Saimegi peale, aga järgmises peatuses maha, sest selgus, et tee ei ole siiski ühine. Järgmine auto kohe peatus ning viis meid ilusasti ära.

Astrid Lindgreni maad ei ole mõtet kirjeldada, sinna on mõtet minna ja tunda ennast lapsena. Me jõudsime ühe päeva liiga vara sinna, päev hiljem avati Mattise loss ning kogu mets.

Pärast jalutasime ümber pargi linna poole, et täiendada toiduvarusid ning leida õige koht hääletamiseks. Me leidsime kooli. Kooli, kus toimus samal ajal lõpetamine ehk mina vahtisin, naersin, kadestasin. Kõige rohkem kadestasin ma autosid! Muidugi traktoreid ja kärusid ka, aga seda traditsiooni, et nendega sõidetakse, mängib lõbus ja teemakohane muusika („It’s the final countdown..“) ning kõigil on tore.

Hääletuskoht oli kohe pärast raudteed enne ristimiku, mis viis kiirteele. Kahjuks väga paljud autod keerasid kiirteele vales suunas, aga üks neist pidas kinni ning ütles meile seda isiklikult, et tema kahjuks Kalmarisse ei sõida. Peagi saime peale ning ajasime juttu mehega, kes sõitis Kalmarisse, kuid mitte otse, vaid pidi kodust läbi käima. Rootsi keeles oli juba päris mõnus vestlust üleval hoida. Pani meid heasse kohta maha ning kinnitas, et kui me peale ei saa, siis ta tuleb varsti ja korjab meid jälle üles, aga üllatuslikult(minu jaoks) saime me väga ruttu peale. Ingliskeelne jutt seekord, aga jutukas ja lõbus mees oli, pakkus meile peatust jalgpalliväljaku ääres, kus mäng käis, aga ma ütlesin, et ainult siis, kui me mõne mängija kaasa võime võtta, seega ei mingit peatust.

Meid viidi ilusasti resecentrumisse, kust bussid väljusid. Busse käis pigem tihedalt, seega läksime otsima poodi. Leidsime poe, ühest bussist jäime maha, seega läksime pangaautomaati otsima. Matkasime ümber raudtee(peaaegu) ning proovisime valele bussile minna, aga sealsed reisisaatjad juhatasid meid õigele teele. 15 minutit või natuke rohkem bussisõitu, kõige viimases peatuses maha ning hakkasime kohe edasi marssima. Selgus, et ka juhised on tarvis läbi lugeda, seega keerasime tagasi ning leidsime õige maja üles. 40km enne Kalmarit olin saatnud ma hoiatussõnumi, et me peagi saabume. Nad ei olnud seda saanud, aga mingit probleemi sellest ei tekkinud (meie ei saanud nende kirja ka enne lugeda). Missan ja tema pere(Christian ja Lari) olid väga armsad ning lõbusad noored, kes olid rännanud väga palju üle kogu maailma. Neil oli kaart seinal, kuhu oli kleepsudega märgitud kohad, mida oldi juba külastatud.

18.06

Ölandi päev

Hommikul Borgholmi, kus meile sõnad peale loeti, et õhtul samas kohas kokku saada, kui ei ole otsustanud kuhugi mujale minna. Jalutasime ringi, uurisime avatavaid poode ning nautisime hommikut mere ääres. Kui turistiinfo avati, ründasime seda, et teada saada, mida meil on mõtet teha ja kust jalgrattaid saab. Vajaliku info saime kätte, pikki sõite plaani ei võtnud, sest ilm oli kahtlane ning pikka otsa kuhugi, mis võib kinni olla, mina ette ei võta. Käisime vaatamas uhkeid suvemaju ning ka kuninglikku residentsi(mina kaugemalt, aga siiski), Borgiholmi lossi varemeid ning randa ja kõrvallinnakest. Rannas hakkas küll vihma sadama, aga mis sellest, mina leidsin kivise ranna, mis pakkus piisavalt uudistamist. Borgiholmis olles olime söönud midagi väga traditsioonilist – kroppkakor ehk rohke taignaga pelmeenilaadsed moodustised, mida süüakse moosi ja võiga. Traditsiooniliselt otsustasime ka jätkata, sest Öland on kuulus oma eriliste jäätiste poolest. Mina sõin musta leedripuu(fläder) ja ahjuõuna jäätist, proovisin ka šampuse jäätist, aga halli lagritsajäätist ma isegi ei proovinud. Samal ajal oli saarel ameerika autode näitus või kokkutuleks(pigem mõlemad) ning tuttavad autod sõitsid ringi. Õhtupoolikul olime me ainsad, kes neid vaatasid, sest vihma sadas ning normaalsed inimesed olid juba kodudes.

Tagasi kodus(tehniliselt mitte meie kodus) saime teada, et ees ootab tavaline õhtusöök, mis koka puhul muidugi tähendab midagi vingemat, kui restoranis. Me ei olnud enam ainsad külalised, vaid üks saksa tüdruk, kes oli purjetanud Kalmarisse Stockholmist, jäi ka ööbima. Õhtune jutt, moosi söömine, kerge paanika, et homseks ei ole öömaja.

19.06

10h Kalmaris võib osutuda natuke paljuks, aga me saime sellega hakkama. Kalmari lossi uudistada, käia väga lahedas kohvikus, kus iga ruum oli natuke erinev, aga väga hubane, kus koogid olid ülimaitsvad ning mille aknast sai vaadata suletud poode või all mööduvaid inimesi.

Pikk päev oli ning Annaga käisime ringi(saksa tüdruk), kuni ta bussi peale läks, et Malmösse sõita.

Õhtul saime tuttavaks siiliga, kes proovis lausa tuppa ronida, kuid keda sisse ei lastud. Nüüdsest on tema nimi Otto.

Lootusetult lootes

2011-05-29T00:12:00.001+03:00

Elus sa võid midagi veel võita, kui sa oled kellestki halvem. Sa oled paremuselt teine, oled peaaegu parim.
Jalgpallis on 2. koht ainult kaotamine.
Tahan tagasi 2008.a ManU võitu.

Eurospordi pilt

Ootan.
Edwin van der Sar jääb üheks mu lemmikmängijaks.

Lühike kommentaar

2011-05-21T18:30:00.006+03:00

Postitus sai algul kirjutatud Sandra kommentaariks, aga kuna see sai järsku mahukamaks, kui kommentaar võiks olla, tuleb see eraldi postitusena.

Kui ma läksin gümnaasiumisse, siis ma ootasin, et midagi muutub. Midagi muutus, aga ma ei ütleks, et paremaks alati.

Võrdluse ideest on saanud võrdsustamine koolis. Vanuseline selekteerimine on kõige lihtsam ning sellega minnaksegi. Koolikatsete vastu oli ju isegi argument, et targemaid ja võimekamaid lapsi on vaja klassi, et teisi motiveerida ning panna püüdlema. Minu meelest viib see alla tugevamate(ma ei oska õiget mõistet leida) motivatsiooni ning ega teisedki pinguta, kui näevad, et mida iganes nad teevad, parimad nad ei ole.

Tunniplaani ühtlus on teine õudne asi. Miks ma vajan süvendatud kunstiajalugu, mis võtab ära suure osa minu vabast ajast, paneb mind tohutu pinge alla ning tekitab käekrambid, kui 20min jooksul üle 3 lk teksti on vaja kirjutada. Mulle meeldib kunstiajalugu teada, aga mitte kogu ajalugu pähe õppida. Üldine maailmapilt läheb liiga sügavaks ning kuna ka teised õpetajad tahavad hoida laialdast pilti, siis ei olegi rohkem valikuid kui teada kõike või olla lootusetu juhtum.

Ja asjad mis on huvitavad, tekitavad küsimusi, panevad mõtlema, on põnevad - ükskõik, mis ala siis - muutuvad igavaks, kui variante on ainult üks: õpik on õige, õpetaja teab tõde, küsimusi ei esitata. Matemaatika õpetaja ei osanud selgitada, imaginaararvude seost eluga või nende olemust muud moodi kui õpiku sõna-sõnalise ettekandena.

Spikerdamise ja üksi töö tegemisega on natuke keerulisem, sest praeguse süsteemi juurde nad kuuluvad, üks olles keelatud, teine kohustuslik. Tuleviku suund see kindlasti ei ole, aga seni, kuni inimest hinnatakse tema mälu järgi, nii jääb.

Haridussüsteemi ideaalsusest võib vaid unistada. Tegelikult ma ei teagi, mis oleks õige süsteem, aga pärast 11 aastat võin kindlasti öelda, et praegune süsteem seda ei ole. Liiga palju kohustuslikke ained, õpetaja kultust, karmi tuupimist(jah, see on osa koolist) ning tegelikult ka ajaraiskamist. Me ei või valida, milliseid aineid me tahame rohkem õppida ehk ei või pöörata tunni ajal tähelepanu muule materjalile, kuigi sellega ei segata kedagi - õpetaja enesehinnang langeb. Proovides seletada Surmatunniplaan(väga rasked või väga mahukad ained samal ajal), saime vastuseks, et tunnis ei tohi õppida. Seda tervitati meeletult, kuid selgus, et nii see ei olnud mõeldud.

Terve elu peame tegema valikuid, suuremaid ja väiksemaid, aga pidevalt. Kõigega ei jõua tegeleda, aga kool ei luba valida, ei luba arendada ennast suunas, mida soovid. Jääbki valik, et puududa, kaotada üldse motivatsioon, rõhuda sellele, et ma saan niikuinii rikkaks ja õnnelikuks, sest haridust ei ole kellelgi vaja. Sellisel kujul varsti ei olegi, aga riigieksamite reformimine ei muutu mitte loomingulisemaks, vaid just õige vastuse leidmiseks.

Õpime elu jaoks, aga elu olla ei tohi.
Õpi hinnetele, sest seda sult oodatakse.

Jah, ma õpin ka hinnetele ja see takistab mul enda jaoks õppimist. Ja sõpradega suhtlemist, ja perega olemist, ja suve nautimist. Aga ma olen süsteemis, ma ei saa seda murda, sest keegi ei kuula ja põhjusega - kuni ma ei tea, mis on õige, ei ole mõtet lahmida uuendustest. Ja et teada, mida tulevikus vaja on, tuleb oodata. Oodata ja loota.

See on osake minu arvamusest haridussüsteemi kohta, mis ei hõlma üldse kõiki aspekte, vastupidi, väga väheseid, aga need on piisavalt halvasti korraldatud juba, et edasi hetkel ei jõua.

Ole lahke;)

Üle Lompide

2011-05-08T12:44:00.002+03:00

Milleks võtta rahulikult, kui saab kiiresti 15.-17.04
Reede õhtul oleks vaja ju midagi teha, seega tuleb tekitada endale kutse sünnipäevale, kutse ilusti saadud, kostüüm valitud(elagu maffia, kes unustab oma relva peole). Ööseks ilusti koju tagasi. Laupäeva hommikul lingvistikaolümpiaad. Lingvistika ei ole minu kõige tugevam ala, aga see on kõige toredam, kuhu ma lõppvoorudest sain sel aastal. Raske oli, mulle ei meeldi, kui ma pihta ei saa asjale, milles tegelikult on ilus ja korralik loogika olemas, aga 26.koht on enam kui 10 kohaga kohaparandus võrreldes eelvooru tulemustega. Kohe pärast olümpiaadi autosse, suund Viljandisse. Natuke ekslemist ning kuivatustornisarnane objekt ehk tähetorn leitud. Keskööl tagasi, aga sellele eelnes väga põhjalik reaalkooli 'mõnitamine' ehk sõbralik arutelu.
Magama ei olnud mõtet minna, sest kell 3 oli juba äratus. Ei läinudki, meenutasin ununenud asju. Bussijaamas oodates selgus siiski et buss, mida me ootasime, ei käigi pühapäeviti. Bussijaamas ootas veel selliseid inimesi, lisaks saime peale 3 hääletajat.
Hommikud on külmad, Helsingis oli natuke soojem, aga võib-olla aitas ka tunnike und laevaköögi ees.

Paperplanes 17.04
Bussike -> laev -> buss -> lennuk -> NEW YORK
Turvakontroll on imelik, nad ei taha sinuga suhelda, aga on pahased, kui sa ei tule ise selle peale, et oma tossud, mis ei sisalda metalli, tuleb ära võtta, ja sall ei tohi olla kaelas.
Lennukite vahel väga aega ei olnud, seega 15min ootamist ja järgmisesse lennukisse. Kui üleookeanilistel lendudel antakse vähemalt midagi süüa ja juua, ees on ekraan ning kõigil on tekid, padjad, kõrvaklapid - siselendudel sellist toredust ei ole. 6h, aga süüa ei ole, ekraani ei ole, korra anti vist teed.

If you are landing to San Francisco 17.04
Väljas oli juba pime, seega linna näha ei saanud. Lennukist rongile, et saada kätta auto, mis lubaks sõita San Josesse. Öösel kohal, jutuajamine venis pikale, aga see oli ilmselt tervislik, sest ajavahega harjumine võttis seega alla ühe öö.

Bye, bye, Hollywood hills forever! 18.04-19.04
Kiirtee lõunasse, peagi suurima poe juures, mida mina olen näinud. Seal kulus üllatavalt palju tunde, aga tulemusi on ka. In'n'out burger, mis ei olnud suurepärane, aga midagi viga sellel ka ei olnud. Sõit, sõit, sõit. Los Angeles on üsna kaugel, aga õhtul pärast seda, kui ma olin lihtsalt autos vahepeal hetkeks või kauemaks 'ära kukkunud', jõudsime kohale. Leidsime ööbimiseks hiina motelli, mille kõrval oli tühi bassein. Walk of Fame on öösiti inimtühi, päeval on seal ümbruses ka rahvast. Natuke ringirändamist, Shrekiga sõbrapilti otsustasime leida turvamata wifi, käia vaatamas Hollywoodi silti ning siis võtta suund Vegasele. Vahemaad on siin pikad. Päriselt. Aga öösel on ainuõige jõuda Las Vegasesse. Muud valikut ei olegi - see on lummav linn. Tuled, sära, hotellid, inimesed, kasiinod, klubid, uhked autod. Midagi tõeliselt köitvat on selles. Õhtu möödus unises toonis ning leidsime endale kõrbetähe motelli.

Arizona 20.04
Hommikul Õuna poodi ning kuigi seal oli järjekord, siis midagi saime kätte ning suundusime Suure Kanjoni poole. Suund oli õige, aga kindlat teed me ei teadnud. Sõitsime ning tee ääres oli järsku mingi suur reklaam, aga kuna meie sihtpunkt näitas edasi, siis sõitsime edasi. Paarikümne miili pärast pidasime tanklas kinni, et teed küsida. Üks õige koht oli tõesti olnud selle sildi juures, järgmine koht, kust vaadata oli 3h autosõidu kaugusel. Otsustasime tagasi minna, sest valges on toredam uudistada asju. Tee oli asfaldist, kuni mingi hetkeni, kus algas korralik käänuline katteta tee. Lõpuks jõudsime tõelisesse turistilõksu, kus oli infokeskus, lennuväli, suveniiripood. Ainus võimalus minna vaatama kanjonit, oli osta tuuripilet. Sa ei saa valida, et ma jalutan, ostan ainult pileti Skywalkile või ei osta sedagi. Sa pead ostma bussipileti, kuna kõndimine on punktide vahel keelatud(!). Lubatud on sihtkohas kõndida, aga mitte mööda teed, et jõuda järgmisesse kohta.
Kanjon on hämmastav- see on sügav, suur, triibuline, punane, rahvarohke. Ronisime mingite kaljude otsa, et paremini näha, kõndisime kanjoni kohal ning ei toetanud liiga palju turismiäri ehk ei ostnud 30dollarilist pilti.
Õhtul jõudsime tagasi Las Vegasesse - taas pimedas, see lubas hoomata linna suurust, sest tulede kuma on kaugele näha ning kogu linn on väga tasane, seega on natuke kõrgemalt juba palju näha.
Riided vahetatud, suundusime kesklinna, leidsime parkimismaja ning jalutasime läbi ühe hotelli, et pääseda tänavale. Muidugi jalutasime läbi kasiino. Tänavad on põnevad. Kõigest ei räägita, aga erinevatesse kohtadesse sisseastudes võib näha kõike, ka tänaval ei ole inimesed niisama vaid esinevad. Eiffeli torni olen ma ka nüüd üsna lähedalt näinud ning selle allgi käinud. Las Vegase Eiffeli torni all.
Tagasiteel läksime taas ühte kasiinosse, et teha oma rahakott lahti mängukuradile. Tegimegi - kaotasime ka. Põnev oli ikkagi, sest mingiks ajaks õnnestus mul summa 1,5kordseks saada, aga kahekordseni ei jõudnud (siis oleks välja võtnud äkki).

Walking on a dream 21.04
Päikseline päev, mil lahkuda Las Vegasest ja minna vaatama Surmaorgu ning õhtuks jõuda mägedesse. Surmaorus oli üle 30 kraadi sooja, peagi jõudsime alale kus oli paar kraadi sooja. Surmaorg oli tühi ja kogu see kõrb jättis palju põnevama mulje kui karjamaad. Mulle sobib tühjus, inimesed võivad ju olla vahel, aga ruumi peab olema. Kõrbes on ruumi, kuigi seal on palav. Õhtuks läksime Michelle'i juurde, kes elas aastal 2004 meie juures mõnda aega vahetusüliõpilasena. On olemas selline asi nagu külastaja pass, et pääseda ligi militaarelamurajoonidele ehk aladele, kus elavad lähedal asuvas sõjaväebaasis olevad sõdurid ja nende pered. Saime aastase külastuspassi. Seal oli eriti külm väljas, sest tuul puhus, päikest enam ei olnud ning riideid me ju ei vahetanud. 2 väga energilist koera ning 2 sõbralikku inimest. Juttu sai aetud ning teed joodud.

Ain't it funny anyway 22.04
Isegi mitte just kõige kiiremad autod, aga pikad vahemaad ning õhtuks tagasi San Josesse, tee peal vaatasime ära kuulsa Tahoe järve, mis lähemalt ja matkal ilmselt jätab veel võimsama mulje kui lihtsalt vaadates.

San Jose 22.04-23.04
Ookean! Ja suured puud. Me käisime Santa Cruzis Mustangiga, mis peaks iseenesest juba olema piisav, isegi kui mitte minna ookeani juurde. Tagaiste on masendavalt madal, aga valikut ei olnud. Ookean ootas. Teel käisime läbi veinikeldrist, kus ka mulle anti maitsta, punased veinid võivad olla väga head, aga valgetest ei meeldinud mulle seal ükski. Käisime ka suuri ja vanu puid vaatamas, võtsin seemneid kaasa, kasvatan endale ka 2000 aastaga suure puu.
Santa Cruzis olid kajakad, merilõvid ja ameerika raudtee. Mina käisin sõitmas. Tegu peaks olema vanima ameerika raudteega aastast 1924, kui ma just midagi sassi ei aja.
Lisaks suutsin ma SanJoses ära eksida parki, mis asus majast üle tee, mind peaaegu eskorditi välja, minu "päästmisega" tegeles vähemalt 5 inimest, aga ma ei olnud vähemalt üksi - 2 karjakoera olid alati valmis jalutuskäiku jätkama. Enne seda ma istusin üksi aias ning päevitasin isegi natuke, sest nii ilus ilm oli.

San Francisco 24.04-30.04
Muir woods
Golden Gate bridge
Chinatown
Järsud tänavad
Exploratorium
Linnaosad
Twin Peaks
Kuninglik pulm öösel kell 3, enne seda süüa mäkieine, sest muud ei viitsinud otsima minna.
Tagasitulekul seista 2,5h järjekorras ja siis eraldi kutse peale alles check-in saada.
Aga lõpuks tulid lennud, päris head filmid ning vähe und. Meelelahutusarvuti jooksis kokku, näitas palju erroreid, osaliselt programmi ning seda, et töötab Linuxi pealt.

Parim kohanimi USAs: ZZYZX (ise ei käinud, aga silti nägin)

Ümberjutustus oma seinalt

2011-05-01T22:07:00.001+03:00

Kuna pikem lugu on pooleli, siis on soojendus, mida enamus on lugenud, aga siiski on neid, kes ei ole.

@San Jose, California. LA is waiting for me!
April 18
17 people like this.

@Las Vegas, Nevada. Almost penniless and now going to Grand Canyon.
April 20
4 people like this.

I got lost in the park so park rangers almost escorted me out. Only I can do such things.
April 24
2 people like this.

@San Francisco, California. Ferrari shop is just around the corner.
April 26
4 people like this.

I'm coming home, I'm coming home, tell the world I'm coming...
April 30
5 people like this.

3 countries, 3 airports, 2 days, under 2 hours sleeping time, 1 ferry, 1 free ice-cream - I am at home.
May 1
5 people like this.

Kunagi oli parim suvi

2011-04-08T15:00:00.001+03:00

Need olid võrratud päevad.

Loomingulisust arvutis

2011-03-23T18:10:00.003+02:00

Nopped emakeelepäevast

2011-03-14T17:25:00.001+02:00

Tekib vale seos - kool kui lahe koht.
Riietus võiks koolis kohustuslik olla.
Mulle meeldib näha pesu, sest siis on pesu vähemalt olemas.
Kes ütles, et väitlus peab alluma mingile normistikule? Emakeelepäeva väitlus kindlasti ei pea.

Täna on ka π-päev, seega joonistame mõnuga ringe omas keeles.

How to Calculate Pi by Throwing Frozen Hot Dogs - WikiHow leiab vastused ka keerulistele küsimustele.

Tartu - õnnelike prügikastide linn

2011-03-13T21:10:00.002+02:00

Mõni omab uhket kasukat lausa.

Eilne õhtu pakkus palju uut ja huvitavat.
Starest - ka mina tean nüüd, mis vigur see on ja mida seal teha saab.. natuke.
Tähed - Hobunurme bussipeatuses on peaaegu näha juba, kui pilvi ei oleks ja kui see Kuu vaid natuke tuhmim oleks.
Bussisõit - armastan kõrvalistujat, kes minu jutu peale 65kilomeetrisest tunnikiirusest naeratab ja suthub mõistavalt või annab mõista, et aeglane on.
Bussijaht - jahtimine on tore, isegi siis, kui buss ja võtmed asuvad teineteisest umbes 8km kaugusel ning mina olen keskel nagu kits kahe heinakuhja vahel.
Õhtune kommentaar:
Eesti riik peaks mind tänama, sest ma suutsin toime tulla bussiga, kus oli päris mitu osa Eesti tipptasemest.

Täna õppisime pokkerit ja pesuloputamist. Pokkeri teadmisi tasus ka rakendada, kuigi mina suutsin ennast väga ruttu pankrotti mängida, sest ma tahtsin mängida. Taktika, et kui ei mängi, ei saa ka palju kaotada toimis ka päris kaua.
Matemaatika on tegelikult tore, kuigi ma ise asjad halvasti teen. Ja teengi, aga ma tean, et ma suudan neid ka õigesti lahendada ning see tunne ongi minu jaoks hetkel oluline.
Pealegi on nii palju neid, kelle üle saab rõõmustada.

Kurb võib ollla, aga rõõmus peab olema.

Pealkirja autoriks on Min Svenska Bänkkamrat. Tack!

Tokyo drift

2011-03-06T01:07:00.002+02:00

Linnas võidu kiirendatud. Lühimaal võitsin mina, aga üle 80 ma ei läinud ning lasin tal peibutuspardiks minna.
Vähemalt on algus tehtud.

Keemiat ja muud

2011-03-05T18:06:00.004+02:00

Viimasel ajal on usinalt proovitud keemia lehti vaadata ning midagi meelde jätta ning see eile paberile kanda. See ei õnnestunud hästi, aga siiski. Alati saaks hullemini minna ning kogemus oli hea.
Muidugi oli eilne õhtu ja tänane pärastlõuna parimad osad.
Eile võtsin endale chemicumist sõbrad kaasa ning vedasin enda juurde. Mõni tuli Ahju kaudu ka hiljem kohale kurtes, et Tartu on õudne, vahepeal oli ta Viljandis ja lõpuks kõndis lumetormis 26km.
Kooki sai teha, juttu ajada, nalja oli palju ning mõned kingitused jõudsid ka kohale:) Keemia tulemused pandi üles ning siis oli üle poole tunni usinat arutlemist, et kas saaks kusagilt punkte juurde. Mina ei läinud apelleerima, sest seda ma teha ei oska ning ei oleks saanud oma tulemust ilmselt väga muuta ka.
Keemia on kõikjal, sest sa vajad molaarset tuge.
Täna käisin külas Mandlitul Sõbral ning esmalt parkisin sõiduki päris mitme kvartali kaugusele parklasse. Pärast 5 minutit külas tuli kõne ning tagasi autoni tatsata üle 5 minuti. Siis koju, ehituslaenutusse, ristmikul maha autot küsima. Saingi valge auto kätte ning siis taas külla.
Helistati ja küsiti, et ma ikka tulen ning korjasin peale oma Targa Sõbra ning Chemicumis saame kokku.
Plaksutamist, aplodeerimist, hõiskamist, nalja, mõnitamist, üllatusi ning palju muud.
9. klassides esimese ja teise koha vahe oli 0,01 punkti. Elagu täpsed arvutused.
Autoga lahkudes sai tähelepanu nõutatud signaalitades, sest mine sa tea, kas muidu oleks lehvitatud.
Hea tunne, et homme ei ole esmaspäev.
Laenasin raamatu, mille omanikku ei olnud kohal. Alati kindel viis jaatavat vastust saada.
Mul on täna palju parem tuju kui eile:)

But I won't cry for yesterday
There's an ordinary world

Elagu riiki?

2011-02-24T12:33:00.001+02:00

Teade, kui proovin hääletada:
Te ei saa hääletamisest osa võtta, sest Te pole veel 18-aastane. Proovige peale sünnipäev uuesti.
Juhilubade päring:
/tühjus/

Mis toimub? Mult võeti juhtimisõigus ära, hääletusõigust ei antudki. Elagu Eesti!

13.26
Jõudsin äsja ühe kõne ajal järeldusele, et ma ei ole 17 ega 18. Olen eatu hetkel!

Kui veel see öögi nii otsatu poleks!

2011-02-23T22:05:00.001+02:00

Viimane päev alaealisena hakkab mööduma. On see hea või halb? Ei teagi, mingi osa nalju jääb ära, aga küllap tulevad uued, võimalused tunduvad paremad, kuigi kasutada neid ikka ei saa (kui võib minna, aga ei ole võimalik). Muidugi on vanus vaid paar numbrit paberil, kuid see tuletab meelde, et midagi võiks saavutada, õppida, osata.
Mida mina oskan?
Ma oskan häid hindeid saada enamasti, muidugi on tagasilööke, aga minu halb hinne on seni õnneks tähendanud seda, et ma saan 4.
Ma oskan kõik asjad naljaks pöörata ning sõnadega mängida nii, et algset asja ei mäleta keegi.
Ma oskan küsida ja vastata ning jõuda ise järeldusteni.
Ega ma väga ei oskagi asju.
Inimestega suhtlemisel võib olla takistusi, mingi ala tipp pole ma ka, enesemotiveerijaks ma alati ei sobi.
Kuid ma oskan sellega olla rahul. Muidugi ma tahaksin olla parem, targem ning palju muud, kuid see ei kuku mulle otsa ma loodan, ohtlik on.

Vanusega seoses on ju uus võimalus - valida. Mida või keda valida, seda ma ei tea, aga tean, et mingid asjad ei tööta ning kuulates valimisdebatti, ei hakkagi töötama.
Teemal haridus on mul kõige lihtsam kujundada oma arvamus, sest sellega puutun ma kokku ning süsteemi sees näeb teisiti.

Kuuldud idee: katsed kaotada, sest miks koolidel on õigus koguda helged pead ning teistele jätta nõrgemad, tugevamad saavad kõikjal aidata edendada klassi taset.
Mina olen käinud ainult koolides, kuhu sissesaamine sõltus katsetest ning tulemustest. Ma olen selle üle õnnelik ning leian, et see on teinud minust selle, kes ma olen. Ma ei ole geenius ega üliandekas, kaugel sellest, aga ma olen olnud tugev. Mulle sobib kool ning mulle meeldib teada asju. Seega mina oleksin kannataja rollis, kus tugevam aitab pidevalt nõrgemaid. Kindlasti on oluline aidata kõiki, aga Eesti vajab kõikide parimat. Vajatakse kõige paremaid, keda geneetika ja keskkond on suutnud arendada, aga neist ei piisa. Seega kas oleks mõistlik 'ohverdada' mõned helged motiveeritud noored teiste hüvanguks?
Minu meelest ei oleks. Igal inimesel on õigus oma võimete kohasele haridusele ning see, et kõik ei ole võrdsed, on ilmselge - looduslikud erinevused ning erinevad otsused ja võimalused. Mille järgi valida need, kes aitavad ühiskonda ning kas nad tegelikult aitavad? Sellele ei ole õiget vastust olemaski. Ükski haridusega tegelev poliitik ei saa rääkida Eesti talendist ja ühtlustatud koolist praegustes oludes.
Õpetajad on ressurss, millest sõltub kohutavalt palju - motivatsioon, huvi, tulemused. Võrdselt häid õpetajaid ei ole võimalik saata üle kogu Eesti, isegi linnades ei ole neid piisavalt, ma kaldun arvama, et isegi üheski koolis ei ole kõiki väga häid õpetajaid. Hetkel ei suudeta tagada kõigile parimat ega kõigile head, aga loodetakse, et õpilaste ümberpaigutamisel suudetakse seda teha. Olukord võib muutuda kurvemaks just parimate ja nõrgimate vahel. Parimatel ei ole võrdlust, nõrgimad on valgusaastate kaugusel klassi etalonist.
Minul on võimalused, mida ma ometi nendega teen!?

Aitab mõistukõnedest ja analüüsist, sisukokkuvõtteid on viimase paari nädala kohta jälle häbematult puudu.
Vahepealsed sündmused on olnud:

Minu Sõbra sünnipäev ning tema kinkekomplekt (kuhu lõpuks sai: MacGyvery teip, šokolaadikoer, Argus(Poola õlu), tuhk, sõlmes pliiats, buldooseri-kopa-sahaga kaart ja kurgipurk). Hommikul koju jalutades oli nii külm, et kommentaariks oli: mõtle, kui oleks -20, mis siis veel oleks (oli -19)
Ma sain keemiaolümpiaadil ja matemaatikaolümpiaadil lõppvooru. See tähendab ka mõnda ülikooli teaduskonda sissepääsu.
Arvestused said tehtud rahuldavalt, kui lugeda mitterahuldavaks ajaloo totaalne läbikukkumine, mille tulemust ma veel ei tea.
Aktusel sain täna tänukirja suurepäraste tulemuste eest ja šokolaadi.

Täna võin veel olla noor ning ei kavatsegi homme vanaks hakata!
Ilusat vabariigi sünnipäeva kõigile!

Ilus oled, ilus oled sa
Ilus oled, isamaa
/T.Mägi/

Pealkiri on inspireeritud Gustav Suitsu luuletusest "Sügise laul"

Arvestuseks õppimine

2011-02-09T21:13:00.000+02:00

jahmatus - algab d-tähega ja siis on nagu Top Geari saatejuht- dismay!
piinlikust tundma- nagu laste diskole oleks sattunud- disconcerting!
järjestikune- nagu konservikarbid - consequtive!
kõrvale heitma- mina olen mr, sina oled... - dismiss!
üllatav- start antakse üllatusena - startling!
rahulik - rahulik sireen - serene!

Sõnu saab ka nii õppida. Vähemalt saavad õpitud.

"Kuritöö ja karistus"

2011-02-08T19:57:00.000+02:00

Ma ei saa aru enam kirjanduse tunni teemadest ega aruteludest, kuigi ma räägin neis kaasa.
"Kuritöö ja karistus" on algplaan, millest teemad hetkel põhiliselt arenevad. Seega, kuidas ma tundsin ennast seda raamatut lugedes -ma ei tea, ma loen väheseid raamatuid rõõmu või kurbusega, aga need on kindlalt mul olemas! Üks raamat, mis paneb mind alati rõõmustama ja kurvastama on "Hirevekütt", sest mind köidab loo siirus. Midagi sellist vajaksin ma ka oma ühiskonnas. (Oma ühiskond ei ole mitte minu oma vaid minuga ja minu ümber)
Mul ei tekkinud emotsioone lugedes Raskolnikovi lugu. Ma lugesin ja hiljem ka mõtlesin tegevuste ja sisu peale, aga mul olnud lugedes kordagi tunnet, et see koht eraldi on eriline. Võimatu ülesnne on leida lõigud, millega seoses on tugevad emotsioonid.
Ma ei suuda isegi aru saada endast, mida ma tegelikult mõtlen Raskolnikovist. Ma annaks talle andeks inimlikul tasandil, ühiskonna tasandil mitte, sest asi oli planeeritud. Julguse proovimiseks on ka muid vahendeid kui mõrv, aga ilmselt nii mõjuvaid on vähe. Enda elu ohustamine võib juba minna hulljulguse alla. Sümpaatne ta ei olnud mulle.
Vabandus ei ole, et ma olen reaal, kuigi nagu õpetaja selle sõnastaks: "Reaalklassi kohta saite te kiiresti aru."
Paraolümpia?
Küllap hetkel on minu elus teised olulised teemad, mis vajavad pikka mõtlemist ning kindlat tegutsemist.

Aga mulle meeldib see, mis mul on!

Just came to say..

2011-01-29T19:01:00.003+02:00

Vad i all världen?

2011-01-22T16:06:00.001+02:00

Aasta on nii kiirelt edasi liikunud, et kirjapanekuks pole mahti või jaksu olnud.
Mis siis toimus?
9.-10. jaanuaril oli Chemicumis keemia õppesessioon, kus sai usinalt osa võetud, suheldud ning 9. õhtul külaski käidud. Esmaspäeval koolis olin ka - infominutid 8.15-8.35 ja matemaatikaolümpiaadikursus 15.40-17.00, seega oli asjalik koolipäev.
14.jaanuaril käisin koolis ainult kehalises, sest oli matemaatika õppimise päev. Laupäeval olümpiaad ja 5. koht, mis on vägagi adekvaatne, sest ma tegin väga totra vea sisse.
Pühapäeval oli pikk spordipäev. Nike Winter Xdream.

Tegemist oli usina lumes sumpamisega, mis võttis 5 tundi, sest minu jalad ja läbimärjad sokid tõrkusid veel matkamast. Ja me ei olnud kõige viimased!
Esmaspäeval selgus, et oih, koolis on palju asju toimumas.Matemaatika kontrolltöö näiteks. Õigekirjaolümpiaad ja lingvistikaolümpiaad tehtud, jõudsin veel informaatikassegi.
Teisipäev oli taas 17.15ni koolipäev ning kui ma kell 6 koju jõudsin, siis ma hakkasin õppima nii usinalt, nagu ma ei olnud kuid(aastaid?kunagi?) õppinud. Põhjuseid oli küllaga. Kolmapäevaks oli:
"Isa Goriot" lugeda, mul oli loetud 30lk, raamat üle 300lk.
Vene keele esitlus koostada, selgeks õppida, sõnavara kirjutada.
Inglise keele kõne kirjutada, ära õppida.
Ja informaatikas oli KT tulekul.
Kolmapäeval olid peaaegu kõik need asjad vajalikud ning kõigiga sain ma hakkama! See, mida ma ise ei uskunud. See vääris tähistamist ning õhtul sõime kooki ja vaatasime "Remember Me" filmi.
Neljapäeval oli füüsika ülesannet lahendamine ning keemia vastuste iseseisev kontrollimine.
Eile uurisin analüütilise keemia õppimise võimalusi ning magasin.
Täna tegin keemiaolümpiaadi halvemini, kui lootsin, aga tehtud see sai.
Õhtul külla, loodetavasti on tore.
Sai põhjalik plaan, mis toimus, aga emotsiooniks on olnud pikalt väsimus ning seda ei ole vaja kirjeldada.

Vad i all världen? -What on earth does this mean?

Nii sama ja nii erinev

2011-01-02T01:31:00.001+02:00

2011
Euro tuligi, algus läheb raskeks. Suurusjärkudega probleeme ei teki, aga arvutamist saab meelde tuletada palju.
Mul on kahju, et krooni enam ei ole. Ma mõistan, miks on euro oluline, aga oma raha oli osa identiteedist. Minul vähemalt oli. Natukene ikkagi uhkuse asi. Isegi Hiinas võis turul kohata Eesti krooni.See oli midagi OMA. Mitte halvas mõttes omand vaid parimas.
Ja muidugi see, et metall on nüüd vältimatu. Sentidega ei olnud nii kriitiline. Oli, ei olnud, korjasid peoga kokku ja said ühe kommi osta. Nüüd - peotäie rahaga saab vägagi paljut. Kahjuks ei mõju see kindlasti taskutele tervislikult, et peenraha on edaspidi metalne.
Juhtub. Kurb võib olla, aga kuna see ei muuda midagi, siis võtta sellest parim ja minna edasi uue valuutaga, kus hinnad on pilkukõitvalt väikesed, aga väärtused hoopis teised.

Mina ja põhjapõder Soomes eelmise aasta detsembis.

Avvakta ett lämpligt tillfälle

2010-12-16T20:27:00.000+02:00

14.12.2010
10:17
Kas nad unustasid mu ära?
Sõidueksamid ei ole kunagi minu leivanumbriks olnud. Kohe oli algamas minu oma. Protseduurid tehtud lubati mind autosse, mis oli väga sõbralik - ta ei surnud kordagi välja ega teinud kurja häält.

10:56
Ma tegin ära!
"Teil ei ole vanus vist veel täis? Sünnipäevale järgneval tööpäeval saate load kätte."

11:32
Autovõtmed on siin, aga kütust ei ole enam...

13: 09
See ülesanne on lahendamatu, sest puutuja ei läbi puutepunkti (õpetaja kommentaar "OK")

16.12.2010
11:52
"Sa ei saanud üheski aines võistkonda."
Mul ei jäänud ju palju puudu. Aga ma ei kuulu eliidi eliidi eliiti.
Püüan veel.

Inte besserwisser

2010-12-07T22:44:00.001+02:00

Viimasel ajal ma jälle kooli ei jõua. Või jõuan omadel aegadel - täna läksin kooli, kui teised koju läksid. Eile läksin enne kella 1 koju ära. Reedel ei läinudki kooli, homme ka ei lähe. Kuidagi lünklik haridus?
Täna käisin hoopis Härmas. Liiga palju nostalgiat ja liiga vähe matemaatikat ehk 14. koht. Aga palju inimesi, keda ma muidu ei oleks nii pea näinud.

Matemaatika on selline, et kui ülesanne on:
Chuck Norris läks Poola uue actionfilmi võtetele. Jne..
Siis lahendus oleks loogiliselt: Chuck Norris ei läinud Poola. Poola tuli Chuck Norrise juurde.

Midagi uudisekünnist ületavat:
"Iisrael eitas seotust hairünnakutega Sharm-el-Sheikis"
"Eesti ilm on langenud EMT tehniliste probleemide ohvriks.“ (postimees.ee)

Füüsikas ma sain arvestusest ära ja selle pärast mind ei morjenda ka tänane põrumine matemaatikas. Homsest arvestused, mida nüüdseks on järel 3.
Kõige hullem - vene keel - ootamas neljapäeval. Ja inglise keele sõnad pean ka ära õppima.

Täna liigutasin loibi. Vees - mitte jões! Hea oli, aga väsimus tikub ligi.

Lugedes ühte väga ilusat blogi tekkis ka minul huvi, kui palju kursusi ma saan 12. klassi lõpuks kokku.
Ametlikus suunas on 95 kursust kohustuslikud. Mul on eelmisel aastal kogutud 7 lisakursust. Sel aastal on 6 kindlat hetkel. Eksmikursused on kohustuslikud, seega vähemalt 3 tuleb juurde nende arvelt, ilmselt veel, sest ma ei tea, kas matemaatikas on eraldi kursus. Ja muidugi vabatahtlik inglise keel 12.klassis, mida loodetavasti ikka ka antakse vähemalt 2-3 kursust. Seega hetkel ilma järgmise aasta valikaineteta on see kursuste arv minimaalselt 95+7+6+3+3=114. Aga mul on ropult vabu valikaineid veel, seega seda annab parandada.

Oi, peaasi, et nad Teaduskooli ei kanna kursuste alla, muidu on väga õudne näha neid tähti seal, mida ma tegelikult näha kusagil ei tahaks.

Aga selline on hetkel olukord. Maal on ka käidud - majas sees on külmem kui väljas.
Mulle meeldib igati, kui neljapäev mööda saab.

I was the one who let you know
I was your sorry-ever-after

Siiras rootsi keel

2010-11-19T22:02:00.000+02:00

Ett lik, många roliga fester.
En fest, många vackra döttrar.

/Üks surnukeha - palju lõbusaid pidusid.
Üks pidu, palju ilusaid tütreid/

Tuuline Maa

2010-11-16T20:58:00.006+02:00

5.11.2010
Õhtul hilist magamaminekud saab kompenseerida varajase ülestõusuga, seega kell 4 oli start pealinna. Lennujaam oli samasugune nagu ikka, inimesed ärkasid alles ning lennuk sätiti ka valmis.
Selgus, et kuigi meie sithpunkt oli Oslo, maandus lennuk ka Stockolmis ning lasi enamiku reisijatest sinna, seega 45min oli määratud kohal ning siis kolisin ma koos Oma Sõbraga varuväljapääsu juurde laia jalaruumi ning mõnusa vestlusega. Lend läks üllatavalt ruttu. Oslo lennujaama jõudes oli meil aega kuhjaga, esimene tiir peale tehtud, poed külastatud, natuke uudistatud lehti, keerasin mina magama ning sain päris korralikult magada.
Teine osa lennust Keflavikini oli pikem - 2,5h aga kõigil olid oma ekraanid, millest oli vähe tolku, sest kõrvaklappe nad ei andnud ja filmi ilma hääleta on tuim vaadata.
Islandil ootas meid voldikuhunnik, rahavahetus ninga autorent, kuid peagi asusime Blue Lagooni poole teele. Islandi üks kuulsamaid kohti, mis on väga mõnus ning tõesliselt ideaalne pimedal sügisõhtul nagu praegu need on.
Pikem retk kõrvale kosmeetikapoodi ning suund pealinna. Leidsime oma ööbimise üles, saime ühe toa üsna väikese ruumiga, aga köök oli suurem ja wifi oli ka olemas. Kodustatud islandlane käis ka külas.

6.11.2010
Hommikul startisime põhja päikesetõusu ajal. Sihtpunktiks oli Snaefellsnesi poolsaar. Läksime ühe liustiku sildi äärest mäkke ning üsna pea jätsime auto seisma ning tatsasime edasi, vastu tulid kaks relvastatud inimest. Liustikku me ei näinud - kõik oli lumine ju. Aga ilus oli - vaade ookeanile, mäed, nõlva peal ronimine. Selle poolsaare peal asub ka rahvuspark, millest me sõitsime põhiliselt läbi, aga lõunapeatuse tegime parimas võimalikus kohas. Ranniku ääres, kus on kaljupank - selline, nagu on Moheri kalju Iirimaal, aga Islandi moodi.
Edasi ookeani äärt mööda minnes jõudsime kohta, kus käed-jalad pidi vette kastma. Seega kalpsasime õhukestes riietes õue, sest kaua ookeani vaatamine ikka saab aega võtta - tunduvalt kauem, kui plaanitud igatahes. Ranna juures olid roostetanud autoosad - neid oli palju ja osad olid kivide sees kinni. Ookean oli koutavalt ilus - lained, värv, kivid, vesi - kõik oli nii nagu peab. Aega kulus tunduvalt kauem, kui T-särgiga tuules oleks tahtnud viibida muus kohas, aga sellise vaate nimel kasvõi topeltaeg.
Ja siis see algas -Islandi teed. Pimenemine pimeduseni, libedus, külgtuul, mäed, katteta teed, lumetorm, vihm, lörts, kehvad pidurid, järsud pöörded, kitsad sillad.Väga palju oli pimedani ilusaid vaateid, aga veel rohkem võis neid olla siis, kui tee oli kõige hullem, aga väljas kõige pimedam. Öömajja jõudsime kella 10 paiku õhtul.
Tee ning soe dušš ja hea uni.

7.11.2010
Uuel hommikul suured plaanid - hommikune sünnipäevalaul ja kingitseremoonia tehtud, käisime surnuaias jalutamas tiiru, vanimad dateeringud pärinesid 19.saj esimesest kümnendist. Pannkoogid söödud pakkisime asjad kokku, viisime perenaisele šokolaadi ja saime teada, et külas elab eestlasi, Käisime korraks ukse taga ning sellest kujunes välja väga suur sündmus - pilti oli vaja teha, rääkida ning näidati ära ka kohalik vaatamisväärsus viikingilaeva näol, mis on eestlase poolt ehitatud.
Uus suund mööda rannikut viis meid paljudesse fjordidesse, väikeste kosekeste juurde, lambaid jälitama, kivide otsa ronima, vihmas ja tuules autos mõnusat lõunat pidama ning linna autoga ekskursiooni tegema. Autost välja minnes pidi olema ettevaatlik, et tuul sind kaasa ei viiks ning et hingata saaks. Ühe fjordi serval kõndisin mina selgees, et tuul näkku ei puhuks. Teeolud muutusid kiiresti ning lumetorm tuli ka, üks auto oli meie ees kraavi sõitnud - me jõudsime sinna, kui autojuht välja hakkas ronima. Inglise ega rootsi keelt ta ei rääkinud ning meie abi ilmselt ei vajanud, sest välja me teda kraavist ei oleks saanud. Loodetavasti sai ta ilusti peagi välja, sest edasi läks tee paremaks. Kella 5 paiku jõudsime Holmaviki, kus otsisime pikalt öömaja kuhugi mujale, aga lõpuks jäime ikka samasse kohta. GPS juhatas teed külalistemajani ning välja minnes tundus olevat selline hele ilus korralik maja. Astume sisse, tundub nagu oleks mingi haigla sarnane, jalutame veel edasi, ühele uksele koputades saime teada, et tegu on vanadekoduga. Arutledes, kas vanadekodu peab ka külalistemaja helistasime ning leidsime kõrvalmajast inimese, kes ei rääkinud inglise keelt, aga kes leidis telefoni teel võimaluse kontakteeruda. Välja nägi see nii - A - öömaja omanik, B-omaniku tütar, G-eestlasest maailmarändur.AG-AB-BG-AB-BG-AB-BG-AB. Ja kõik sai aetud, öömaja olemas, köök on hubane, küünlavalgel blogi kirjutada. Wifi on olemas ning ülakorrusel elab inglane, kes rääkis päris pikalt meiega ning on elanud siin augustist alates.

8.11.2010
Inglane lubas õhtul lahkelt, et muuseum nõia- ja võlukunstist on Holmavikis lahti. Hommikul olime seal ukse taga ning ma läksin koos Sõbraga muuseumisse. Väga põnev ja põhjalik oli, ilus kampsun osteti ka ära. Pärast seda sõitsime, vaatasime fjorde, käisime tanklas uudistamas. Hvammstangi tankalst hankisin mina võtmehoidjad, noormehelt leti taga saime teejuhatusi ja sügavkülmutatud saia. Hvammstangi jäime ka ööseks. Külalistemaja asus väikese tänava ääres õue peal. Väga hubane ning kena koht oli, isegi internet oli olemas. Ujumas käisime ka - tähtede all basseinis ning kuumaveevannis.

9.11.2010
Ring poolsaare peal ei anna otsitud hülgeid, aga näeme mitmeid muid ilusaid vaateid. Vaatasime kaljut vees, mis säras päiksetõusus, hobuseid, kes kondasid sõiduteel. Ringiga peale saanud käisime taas tuttavast tanklast läbi. Suund lõunasse, sihtpunkt Laugarvatn. Suunda on hea lihtne valida, sisestad gps'i ja läheb. Teel soovisime vaadata veel vaatamisväärsusi, seega tegime natuke ringe. Kõige pikem kosk, mida mina näinud olen üldse - Barnafoss (tegelikult oli seal 2 kõrvuti koske, aga teise nime ma ei mäleta). Igaljuhul Barnafoss on väga pikk järsk langus veele. Barnafossi otsides sattusime korra valele teele ka - tee lõppes veega. Taas õigel teel uskusime jälle gepsu ning seekord viis tee läbi korraliku jõe. Meie valisime ringiga mineku läbi Thingvelliri rahvuspargi. Ilus tähine öö, tühjad teed. Viimased 17km otseteed olid suletud hoiatussildiga. See ei olnud piisav, et meid tagasipöörduma sundida, seega jätkasime oma teed ning läbimatuid kohti ei olnud. Hostel oli mittemidagiütlev, üsna tühi. Wifi't me ei saanud, kuigi parooli küsisin kahe sealt elava noormehe käest küll. Kuumaveebassein oli vett täis lastud ning seal ligunesime ning ajasime tähtede all juttu.

10.11.2010
Nn kohustusliku programmiga päev. Thingvelliri rahvuspargi ala, kus on laamade eraldumise jäljed näha, kuulsad geisrid (Geyser ja Strokkur), Gulfoss. Gulfoss oli väga ilus - vikerkaar, jäätunud osad, pahisev vesi, ebatasane kivipind. Gulfossi juurest läks edasi tee, mille juures oli silt, et 27km pärast on tee suletud. Hakkasime mööda teed minema, et leida mõnda head kohta lõunatamiseks. Sõitsime üle 30km ja tee oli üsna olemas. Me jõudsime tee lõppu. Edasine tee oli lumeväljal, mille järel u kilomeetri pärast algas liustik. Lõunatatud, matkatud lumeväljale, tuulepööramistorn ehitatud, maastureid jälgitud, hakkasime tagaiteele sättima end, kui nägime üht väljasõitnud autot, mida tõmmati august välja. Välja tõmmati. See oli teine kraavi sõitnud auto, mida ma Islandil nägin. Öömajale läksime külalistemajja, mis ideeliselt on selline talumajutus, aga meil oli väga korralik maja igatahes ja loomi ei olnud. Õhtul ujumine ning tähtede imetlemine taas.
Loodetavasti täieneb peagi ka juhtumistega 11-14.11;)

16.12
Ilmselgelt täielikku ülevaadet siia ei jõuagi, aga üks hetk Vikist küll.
Kella 8 paiku tulevad meelde asjad, mida on poest vaja. Mina ja Sõber läksime õue, et jalutada ja poes käia. Pood oli kinni, tankla pood ka. Tankla juures asus üks käsitööpood, aga ka see oli kinni. Vaatasime kaarti siis ja rääkisime üle, kus me olime käinud päeva jooksul. Mingi uks käib. Tankla ette on saabunud auto, ühtegi inimest ei ole näha - tankla uks on ikka lukus. Kuid keegi on tanklas sees! Kui ukse poole vaadatakse, on lehvitus ning me saame sisse ning ostame vajalikud asjad ära. Mina pillan hunniku münte maha ning hakkan neid otsima, selle peale pannakse ka tuli põlema.
Selliseid asju juhtub ainult saarel.

Hey, I'm an active european!

2010-10-30T17:21:00.004+03:00

Laager sai läbi, kuidagi vaikne ja rahulik on ilma grusiinideta, kurb ka natuke.
Pikki jutte ma kirjutada ei oska, aga paar märksõna:
Öised mängud
Grigori ja muu komplekt
Elena laul
Naermised
Tõlked
4-keelne keskkond
Lollitavad fotod
Üliaktiivsed grusiinid
Palju-palju uusi väga olulisi inimesi!
Teised minust (valikuline):
Soovin sulle suurt edu Jaanuse ja Grigoriga. ~~Võtsin~~ Sinu pärast, raisk, ei tea Jaanus mitte ühtegi ~~tüdruku~~ teise tüdruku nime!
Usu mind ta ei karda sind.
good girl :)
Pikkade patsidega Georgi lemmik.
Jaanus, Grigori? Grigori, Jaanus? Elu on valikuid täis.

Selgitus: Ei mingit teemat nende poistega, kui välja arvata see, et üks neist jooksis mind nähes minema.

Ja lisaks veel nüüd parimad palad...

Viimase õhtuga ning natuke üldse ka tuleb meelde üks laul.

What's somebody like you doin' in a place like this?
Say, did you come alone or did you bring all your friends?
I'll never be the same if we ever meet again.

Üks periood taas läbi

2010-10-19T16:31:00.002+03:00

Kuigi neljapäeval on veel viimane arvestus, siis ametlikult on üks periood lõppenud.
Palju õppisime ja jõudsime, aga uued ained tulevad peale. Mul saab reedeti olema 8(!)keeletundi. Kõik keeled, mis mul vähegi on on kokku pandud ühele päevale. Elagu!

Eestlaste sõnaahtruse tõttu plaanib Eesti Keele Instituut kasutusele jätta vaid viis käänet - mõnitav, ihaldav, omastav, äraütlev ja mittemidagiütlev. Lisaks kaalutakse, kas mitte lülitada grammatikasse ka umbusaldavat kõneviisi ja mõningad ringkonnad tunnevad puudust järeleminevast käändest. See vastaks küsimusele: kes läheb järele?
(aitäh, Ihv)

Täna käisime Härmas, veits ei mõnitata .treffneristid pühal murul või kus ma siis olema peaks? mingis Treffneris või?
Loodetavasti kusagil läbi ei kuku ning kõige hullemad elamused jäävadki vene keele juurde.

Reedel mängisin ma korralikku last ning tahtsin issi töö juurde minna, sinna ma ka jõudsin, aga tema kabinetis ma ei olnud. Olin hoopis mujal ning suutsin hullult asjalik olla ning väga palju ära teha. Süüa ja naerda jõudsin ka lisaks sellele!
Uisutama olen jõudnud kolmel korral, mis on päris edukas.

Ma loodan, et mind ei ignoreerita enam inglise keele pärast, sest ma ei ole sinu peale kuri ju, sa tead seda. Ma lihtsalt tahan, et sa nii ei teeks või leiaksid parema lahenduse!

Seiklused Poolamaal

2010-10-10T19:59:00.020+03:00

Kolmapäev, 6.oktoober See, et ma olen Leedus olnud, ei tähenda, et ma oleks midagi näinud.

Kella kuue paiku on minu jaoks start, korjatakse Tartu pealt 8 inimest kokku ning esimene sihtpunkt on Valga. Alaealine autojuht vahetatakse Valgas välja ning teekond jätkub. Lätit ma veel mäletan jupiti, aga esimene Leedus viibimine on täielik mäluauk, sest ma magasin selle maha. See oligi kogu minu magamisaeg tol ööl. Ma olin sageli ees, sest kuigi ma ei sõitnud, siis ma magada ka rohkem ei tahtnud ning pigem lõbustasin ennast ja teisi.

Neljapäev, 7. oktoober Ma olen jumal, tõesta, et ma ei ole

Neljapäeval jõudsime me Poolani. Rekkad ja sagedad asulad on esimesed märksõnad Poola kohta. Varssavis olime me ummiku ajal, umbes 6.30-7.45 ning nägime päiksetõusu ära. See oli väga-väga ilus. Suur punane kera, kerkib silmapiiri tagant välja, vahel kaob, kui sõidame viaduktidest üle. Väljas on karge ning kõik on punakas. Varssavi ise muljet ei jätnud. Kuigi ühe mulje siiski saime - McDonaldsis ei ole juustuburgerit. Tee Krakowisse jätkus ning lõuna paiku olime kohal. Kogu aja oli olnud juttu, norimist, muusikat ning kohtade sättimist autos.

Hostel asus kohe raekoja platsi juures, aga autole koha leidmine ei olnud üldse nii kerge ülesanne. Tasuta alale, paar km kesklinnast eemal, sai pargitud ka meie sõiduk. Hostel asus 4. korrusel, treppe oli palju. 12-kohalises toas saime 8 kohta. Kuigi väsimus oli sees, ei saanud ju magama minna. Lõunasöök söödud läksid vapramad 6 linna avastama ning jalutama. Soe just ei olnud, aga päike paistis ning mõnus oli. Põnevaid kohti nägime, mingis jazzi-pubis tegime ka pikema peatuse. Ma läksin leti äärde tellima kõige viimasena, sest ma kahtlesin endas. Kui ma otsustasin ära, mida ma teen, siis algul pakuti mulle 2 pakki suitsu, siis 0,5 l õlut ning lõpuks sain selle, mida ma palusin. Hakkama ma ei saanud, aga ma proovisin. 2 sõrme jagu oli minu parim, rohkem ei olnud ette nähtud. Õnneks on inimestel olemas sõbrad. Seega said kõik hakkama ning kondasime edasi. Uurisime tatoosid, vaatasime pubisid, jalutasime tagasi hostelisse.

Õhtu hakkas kätte jõudma, käisime söömas ning siis algas meelelahutusosa. Jõudsime käi kohas, kus anti kuni kella 9ni Warkat 4zl eest (kurss on 4). Klaasid said neil vahepeal otsa, toodi muudes klaasides juurde, laud oli lookas. Kell 9 paiku ilmus sinna mingi DJ, kes ei olnud sobilik ning seega algas kohavahetus. Jalutasime tagasi keskplatsi poole, kui üks meist langes. Jala väljaväänamine oli diagnoos, kohe paistes ning restoranist küsiti jääd, et autoteel istudes seda jala ümber hoida. Politsei järgi joostud tehti protokoll ning kutsuti kiirabi. Kaasa läks Jumal hoopis ning ülejäänud läksid taksoga. Traumapunkti sadas seega sisse 8 eestlast, kes naersid kogu aja, tagasihoidlikud just ei olnud ning laagri panid püsti söögiautomaatide ette. Haiglad ei ole tavaliselt tuntud oma kiiruse poolest, seega poole tunni möödudes selgus, et läheb veel aega, seega pole mõtet kõigil oodata. Ma jäin haiglasse, kärutasin ratastooli, käisin röntgeni ukse taga, pildistasin ust, suhtlesin vene keeles, sattusin eksides haigla kabelisse ning ootasin ära Noormehe, kes tõi vahetuspüksid. Jooksuga lausa ning jõudis ülitäpselt kohale. Kips peal, pidime liikuma edasi, takso tellimine võttis uued pöörded, kui esimese kõne peale küsiti, kas me oleme Ameerikas ning teise kõne tegi kiirabiarst, aga me saime takso, mille juht ei rääkinud ei inglise ega vene keelt, aga meil oli navi kaasas õnneks. Punaste pükste kohas natuke istutud liikusime edasi Torni. Kukil kandmine oli tänuväärne töö, mida Noormees tegi.

Tower asus ise keldris, aga oli üsna mõnus, kõrval käis algul küll karaoke, kus kõik laulsid poola keelt erineva kõrguse ja viisiga, aga muidu oli kena. Juttu hakkas voolama ning tekkis Jumala arutelu. See on kummaline, et nii kerge on midagi väita ning sellest mitte loobuda. Põnevus püsis ning näitlikkus seisnes pakkide ja klaaside ühtsuses. Mulle meeldis Jumala taktika, isegi kui ma ise nii ei arva (esimese väite puhul siis põhiliselt), pani ta asjad sellesse perspektiivi, et sa pead teadma liiga palju, et vastupidist tõestada. Kui üldse saab tõestada midagi, kui võtta esimeseks tõeseks väiteks tõestamata väide ning kogu kaitse põhineb ühel lausel. Aga Jumal tegi seda, mida talle meeldis ning eks seegi tõestab midagi, kuigi mina jõudsin üsna ruttu järelduseni, et tegelikult on mul kama, kas mind mõjutatakse, kui õlleklaasiteooria ei aidanud.

Aeg liikus, arutelu maailma ära ei määratlenud, joogid kadusid, järjest mindi ära. Kohal oli vell 5 inimest, kui Noormees teatas, et nii, kohe on minek. Teistel läks aega, sinised shotid jäid lauda, ukse juurde jõudes ei olnud Noormeest enam kusagil. Ootasime, küsisime, otsisime. Ei midagi. Kell oli veerand viis ning hostelisse oli vaja ka jõuda. Õnneks ei olnud see kaugel, aga siiski. Jumal kandis kotte, aga mina kandsin haavatuid, mis võib-olla ei olnud kõige optimaalsem, aga see oli kiirem. Trepist üles mina kanda ei jõudnud, siis tuli Jumal mängu ja aitas. Noormees oli aga ikka puudu. Üks tualett oli lukus. Ma muuksin (loe: avasin võtme tagumise küljega) ukse lahti ning seal ta oligi. Kööki saime ta istuma, edasi ilmnesid tahte puudus ja väsimus. Kandsin koos Jumalaga Noormehe magama. Siis sain ka ise magama. Kell ei olnud veel 5.

Reede, 8. oktoober Mida ei mäleta, seda pole olnud

Hommik algas kell 10, mis tundus kohutavalt vara meile kõigile. Mälestused õhtust olid erinevad, mõnel väga selgepiirilised, teised leidsid, et teleport oli ainus lahendus, õnneks kedagi puudu ei olnud. Söömas käidud tehti plaan jalutuskäiguks ja uneks. Mina valisin esimese. Neljakesi käisime vaatamas kindlust, jõge, juudi linnaosa. Ma sõin ennast šokolaadiks - suur koogitükk ning päris kuum šokolaad, ma ei tahtnud juba poole peal seda enam näha. Jalutada oli mõnus, näha sai ka asju. Tagasi jõudses toimus plaanivahetus, need kes magasid läksid enamuses ujuma, teised lihtsalt kuhugi. Kondasime (loe: hüppasime ja lonkisime) kesklinna ümbruses ning päris mitme ajaühiku pärast jõudsime tagasi, kus sain mina lõunauinakut teha korraks.

Õhtusöögiks välja, üsna hea söök oli. Tagasi hostelisse "Sabatööri" mängima (ma ei saanud just päris õigesti pihta, tegutsesin enda vastu), õnnitlesime mingit sakslast, kellel oli sünnipäev, samas hostelis oli ka üks pulmaseltskond. Edasi uude kohta, et mitte tulla tuttav ette. Koht asus veel sügavamal keldris, seal oli lauajalka, tantsupõrnad, lett ja laud. Me olime ühes nurgas, ajasime juttu, olime lihtsalt ning palju muud. Juba kella 3 paiku hakkasime tagasi minema. Julged kandjad ning 6 allesjäänud rändajast tekkisid 3 gruppi, millest 2 said kokku neiuga, kes küsis, mis on õhtul plaanis. Õnneks ei olnud plaan minna Hard Candy'sse (loe: väljapääsutasuga kohta). Kõik jõudsid kohale ning uni oli magus.

Laupäev, 9. oktoober Viini hommikusöök Frankfurdi vorstikestega hõlmab tervet kaussi sinepit

Kell 10 oli julmalt vara minna duši järjekorda, mis oli üsna pikk, õnneks sain kohta, kus oli šampoon olemas, sest mina enda oma kaasa ei olnud võtnud. Asjad pakitud lahkusime 10.57, sest 11 oli hiliseim väljakirjutusaeg. Hommikusöök oli samas kohas, kus õhtusöök, aga palju kehvem. Kommipoes käisime ära, seal tehti käsitsi komme. Ma töötasin valuutavahetusena kolmele inimesele, aga tänu sellel jäi mul ainult 20 zl üle. Pargis ootasime bussi, mu kinnast prooviti suudelda, aga õnneks mul on head reaktsioonid. Kesklinnas seigeldud keelualadega jõudsime suurde kaubamajja, kust mina sain endale saapad. See oli liiga suur ning väga paljude kalliste poodidega. Kõigi lahedate asjade hinnad algasid 300zl suurusjärgust. Söömisest ma suurt ei pidanud, maasikajook oli isegi eneseületus. Autosse tagasi ning linnast välja. Paarikümne km pärast vahetasime kohti ning suure poe juures tegime põhjaliku peatuse. Eestlase tüüppakett (väga suur enamus): paar kasti õlut ning paar šokolaadi.

Pühapäev, 10. oktoober Kuna ma muidu silmi lahti ei suuda hoida, ma olen roolis

Sõites ma istusin põhiliselt ees, natuke juttu, aga ei midagi erilist. Kui igav oli arvutasin Poola, Eesti ja Läti numbrimärkide võimalusi, kuigi ma ei ole Läti ja Poola süsteemis päris kindel, siis suurusjärgud sain kätte. Ühe tunni sain ma magada ka istmete vahel, siis tagasi ette. Lätis olid mul mäluaugud, kuigi ma ei maganud. Keelumärgi alt sõitsime läbi ning Poola lõpust Eestini oli paks udu.
Valgas oli konkurents juhi kohale, aga ma läksin ise. Väikese ringiga koju ning kiirus ülikorralikult hoitud - ma ei taha ületada kiirust. Raadioteater, mille vastu mina protestisin, aga mida kõik tahtsid kuulata, lambireklaamiga sama moodi. Demonstratiivne small-talk kukkus ka läbi. Aga koju me jõudsime. Roolis oli palju kergem ärkvel püsida, kõik sain koju viidud, ennast kaasaarvatud. Kerge koristus ning siis veidi muljeid jagada ja magama. Kui ma 11.20 magama läksin kavatsesin ma magada umbes kella kaheni, et siis õppida. Kui ma kell 5 silmad avasin, siis olid plaanid muutunud. Uni on veel tohutu, aga enam ei saa magada, tegutseda on ka vaja.

Rebased retsitud

2010-09-24T20:12:00.001+03:00

23.09.2010
6.40 on äratus, uni on läinud, esimene ärevus on sees. Riietus on välja otsitud, aga selgapanek võtab aega: mustad sukad, seelik, sokid, topp, t-särk, jakk. Vöö peale ning müts pähe ja ongi nagu päris retsija.
7.30 algab koolis tegevus. Liiga usinad rebased saavad kohe asju proovida, suuvärskendaja neile muljet ei avalda. Joonistada, määrida, suud lahti kamandada ning muidugi nende üle natuke naerda ja neid õpetada, kuidas tervitada (halvad õppijad)
8.10 algab esimene tund, peaaegu korralik õppetöö. Natuke varem minema, et rebaseid "aidata".
Esimene vahetund möödub kiirelt. Kirjanduses on kasvatuse võrdlus ning kõik on nõus, et elavad oma lapsepõlve traumad välja.
Pikk vahetund on paljutõotav, esimene klass keldrisse, ülejäänud sööma või mängima. Mina söödan neid. Koirohi on kõige mõjusam, taruvaik ja suuvärskendaja on ka kaasas. Rebased vinguvad, kirtsutavad nina, jooksevad eest ära, aga paljud söövad oma annuse ära ka. Keegi oksendama ei hakka selle peale - väike kogus õnneks. Mina olen mõlema vahetunni ajal väga kardetud, kiiremad pagevad korruste vahel. Pommirünnakud ning keldri söömised (ka potist ning kondenspiimast kalatükke) on pikade vahetundide märksõnad. 2. pikal vahetunnil tegime C klassile tunni lõpus veel pommirünnaku klassis, matemaatika kodutöö ajaks ronisid nad laua alt taas välja. Sööklas andsin ma kahele inimsele pulgad söömiseks. Kuidagi said hakkama, kuigi mitte väga vaimustatult.
Matemaatikat ei toimunud, läksin jalutama, rootsi keel oli korralik.
Raekoja platsis sõin ning vaatasin teadusteatrit, üsna varsti hakkasid tulema ka klasside kaupa rebased. Mina saatsin D klassi, väga raske oli tegelikult.
17.16 hakkasime kooli juurest minema, 5 minuti ja ühe pommirünnaku pärast raekoja platsil. Fotograaf on kaudunud, tuleb joostes järgi. Võimlevad usinalt, spagaat, tantsukavad, pommirünnak. Edasi Ingli silla juurde, arad on, vett ja mune kardava, imevad aeglaselt. Laulavad ja marsivad, üle peab neist karjuma, kui midagi öelda vaja on. Väga hull ei ole, vile aitab. ERMi juures saavad hakkama, edasi teevad marssi ning lebavad ümber auto. Tõmblevad kuju juures ning saavad Kassitoomel joosta ning paraja rünnaku. Lennukolledži rebased mängivad kõrval seapeaga Ameerika jalgpalli. Ka edasi minnes rünnatakse, Üks tüdruk jääb pidevalt maha. Väga raske on teda motiveerida jooksma. Joovad oma joogid, jooksevad, teevad limbot ja kätekõverdusi. Pommirünnaku ajal veerevad pigem jõkke, kui viskavad end pori sisse, kuid sundimise peale on nad ka seal. Vande loevad püüdlikult järgi ning raekoja platsis on veel üks suur klassi grupikalli. Kooli juures ühispilt ning viktoriinile. D klass on oma ringi ära teinud.
Koolis on natuke paus, plaani pidamine ja tee joomine. Kooki süüa ning tantsukavu vaadata jõuab ka veel. Õpetajate viktoriin on lahe.
Tantsukavad olid oodatavad, B klassil oli parim.

Riietekett lõi TOHUTULT üle eelmise aasta meie rekordi..2 koridoriga.
Koogid olid liiga magusad või imelikud, aga otsa nad said muude klasside abiga.
Tulemuste teatamine, võitis B ja oligi koristamine.
22.30 sai läbi koolipäev.

Reedel puudusid väga paljud, ülejäänud magasid tundides.

Poolelteelsinna

2010-09-19T00:13:00.001+03:00

Sa tormad läbi oma elu, heal juhul sa peatud vahel ning vaatad ringi.
Sa teed palju vigu, ükskõik, kuidas sa ka ei prooviks.
See ei ole halb. See on mälestustega elu.
Vihma sajab, Kuu kasvab, sügis on siin.
Maal on kõik teisiti - seal on pime.
Pimedus - ma astun õue ning ma ei näe mitte midagi, kottpimeduses kõndida, loota, et ma ei jaluta puudele vastu, astuda ning siis vaadata mingis suunas teadmata kuhu.
Puid maha võtta ei ole üldse lihtne, vahel kukuvad need katusele, vahel lihtsalt ohtlikult.
Lauludele tuleb uusi sõnu kirjutada keeles, mida sa ei valda, sest see jääb kummitama.
Vad tycker du nu om mig?
Kas siin on üldse lootust?
Kas ma peaks uskuma?
Midagi ikka pean. Ma olen piisavalt tugev, et leida palju põnevaid asju siin maailmas.
Kas postiga võib šnitsleid saata?
Värskeltpestud juuksed on nii teistsugused kui muidu.
Naermine aitab nii paljude murede vastu.
Tore on, kui keegi saab hakkama millegi suurega, millesse ta ise ei uskunud alati.
Ma tean, ma vastutan, aga ma teen ikkagi nii.

this is the way we do things
spontaneous exciting
i wish the world was always this inviting

The Summer Obsession - Melt The Sugar

Segadused kõikjal

2010-09-07T18:26:00.000+03:00

Esimene koolinädal saab varsti täis, juhtunud on palju, aga samas ka nii vähe.
Meie vahetusõpilane on kohal ja on siin pea kaks kuud.
Aktus oli..halvastikuuldav, klassijuhatajatund kiire, tegevusi 1. septembris liiga palju, tõstvat, meisterdavat, juhendavat. Lõpuks sain ka puhata, aga koju oli hea jõuda.
Kool algas järsku, justkui ei oleks vaheaega mõne õpetaja meelest olnudki. Harjumine võtab veel aega. Klassis on uus tüdruk, minu inglise keele pinginaaber, kes oli aasta Austraalias ja nüüd on tagasi.
Tunnid on mõistlikud, aga igavad enamasti kahjuks. Vene keeles istun ma ees. Enam ei ole nii hull, kui 1. tunnis, aga ma võib-olla vahetan kohta.
Füüsika on parem, kui eelmisel aastal, aga ma pean järje peale saama, mul tekivad mingid arusaamatused ning neid on algul vaja lahendada,et asi taas sujuma hakkaks. Praktikumid tõotavad lihtsamad tulla, sest meile antakse juhend ning väga põhjalik kirjeldus, mida teha. Varasemad olid üks lause, milles väljendus heal juhul see, mida oli vaja saavutada.
Tundi ei jõua püssihoonest õigel ajal tagasi. Igaljuhul poest läbi käies ei jõua. Aga ega õpetaja kannata oodata uue materjaliga, seega segadust on palju.
Homme on esimene kehaline, mis on ainus tund, mida ma ei oota üldse, aga ma loodan, et see ei ole nii hull, kui ma kardan.
Laupäeval käisin linnas Oliviaga jalutamas, pühapäeval käisime tuba värvimas ning hiljem jalutasime. Jalutasime minu poole, tee peal meiega liituti, kolmekesi olime aias, ploomid lendasid. Jalutasime Salvesti juurde ning kahekesi tagasi minu majani ning natuke kaugemalegi. Jalad olid väsinud, aga hea oli.
Vesti üks pool on enamvähem valmis. Teine ka nüüd.
The Big Bang Theory kolm hooaega on läbi vaadatud, neljas ei ole veel telekasse jõudnud. Nüüd vist peab pausi tegema.

Tarkus

2010-08-30T01:48:00.002+03:00

"You know me to be a very smart man.
Don't you think that if I were wrong I would know it?"

"Alright, get some rest and drink plenty of fluids."
-"What else would I drink? Solids? Gases? Ionized plasma?"

The Big Bang Theory

Ära püüa tõestada elu!

2010-08-28T00:37:00.001+03:00

Elu ei tohi tõestada. Ma ei tohi seada endale ülesandeks midagi tõestada, sest kui selgub, et see on vale, siis millel põhineks elu? Ma ei oska hakkama saada väga paljude asjadega liiga paljudegagi. Muidugi ma olen mõistlik, mõnes mõttes üsna tark, aga mul ei ole olnud väga palju olukordi, kus ma peaks üksi saama hakkama suurte probleemidega. Ma saan hakkama asjadega, mille puhul on teada, kuidas neid saavutada, aga mida teha nendega, mille puhul mul pole aimugi, kuidas on õige, miks on õige ning kas see jääb õigeks? Ilmselt oodata, loota ja proovida. Niikuinii lähevad asjad teisiti, kui plaanitud, aga milleks kurvastada liiga pikalt. Leplikkus on vajalik, kui sul ei ole ülimaid võimeid kõigis valdkondades.
Vaatan hetkel vanu "The Big Bang Theory" osi, mida ma ei ole kunagi näinud ning mõtlen, et kui palju seal pilatavatest asjadest on meie ümber nii, et me ei oska nendega käituda. Ma olen ka natuke sealt, aga ma vähemalt oskan sarkastiline olla, mitte, et see oleks praktiline. Aga mulle meeldib see seeria.
Minu maailm värises täna, kõik jäi terveks, aga emme käis aitas natuke, sest ma ise ei osanud kohe midagi teha. Põhilised tegurid, mis aitasid, olid muidugi aeg ja kaine mõistus, aga neid on nii raske leida äärmuslikes olukordades. Korda ei saanudki asi päris, aga kurb ka enam ei ola samamoodi nagu oli siis. Me ei lähe. Ei ole määratud äkki. Ma ei oska nii võtta seda, ma vajan midagi reaalselt, ühelt poolt sain ma seda liialt palju, teiselt poolt liiga vähe. Tasakaalupõhimõte ei loe.
Ma ei oska lohutada hästi, ma oskan kuulata ja rääkida. Sedagi pigem tuttavate olukordade puhul. Mul on nii hea meel, kui keegi tunneb, et ma sain teda natukenegi aidata. See aitab minu maailma püsti ka.
Kõik ei ole korras. Kaugel sellest. Uued suunad, probleemid, ülesanded ning muidugi varsti ka kool. Ajaliselt ja vaimselt väga väsitav, aga selleks valmistumiseks oligi suvi.

Mina saan alati hakkama?

2010-08-19T15:50:00.003+03:00

Oeh kui palju on aega mööda läinud ja kui palju on juhtunud.
Eelmine nädal tundub nii kaugel, kuid ma püüan siiski enda jaoks natuke seda meenutada.
Esmaspäeval käisime Tartuffil, vaatasime filmi "Paha pere", läksime viiekesi vaatama, istusime kõige ees ninad vastu võret ning vaatasime. Mina olin keskel (jagunesime 2+3, kuna ei mahtunud) ning olin toetuspunkt, kellel sai lebada ning mõnusalt filmi vaadata. Mina jagasin lahkelt teiste riideid vajajatele. Kui film sai läbi käisime kohvijärjekorras, ajasime juttu, kui ei tahtnud kohvi ning siis võtsime rattad või jalad ning läksime Vabadussilla lähedale ujumiskoha juurde, kus käidi ka ujumas. Kõrval parklas oli 4 politseipatrulli, kui veest väljas jalutati bikiinides ringi. Probleeme õnneks ei tekkinud.
Teisipäeval käisin ma hommikul pannkooke söömas ning hiljem plakateid üles panemas.
"Sa ei tohi seda jalgevahel hoida! See on liiga erootiline!"
Kolmapäeval ma ei jõudnud väga kuhugi, alles neljapäeval tuli meeleolu tagasi. Orienteerumine suure eksimisega läbitud, kodus puhtaks saadud esimesele filmile minna ei viitsinud. Ma ei olnud õnneks ainus, seega ma sain endale külalise, sest "sa võid mind siis külla kutsuda" on piisav kinnitus, et tullakse. Tuldi ja oldi, lihtsalt mõnus olemine ning siis "Emanuelle". See ei olnud väga vapustav film, ilmselt omal ajal oli ta parem, sest tal oli tähendust, hetke maailmas on see "pehme". Pärast käisime langevaid tähti vaatamas ning sõitsime alleel, mis oli väga pime. Valgustused võeti välja, ringteel oleks peaaegu vastassuunavööndis politseile otsa sõitnud, aga lõpuks sai koduni välja sõidetud.
Reedel käisin ma raamatukogus ilma rattalukuta, aga õnneks on häid inimesi ning mulle laenati rattalukku. Õhtul sõideti rattaga Tabiverest Tartusse ning ratastel kaarutasime linnas ringi ning ajasime palju juttu. Öösel iga roju oma koju, kuigi mina ei tahtnud seda lubada, aga ma ei saanud midagi teha ju. Ilmselt oleks, kui ma oleks väga püüdnud, aga 1,5h pärast sain teada, et kõik on ilusti korras.

Laupäev tähendas nanoTAKi suvepäevade algust. Setomaale jõudsime ilusasti, korjasime asju kokku ning alustasime rahulikult. Sportmänge sai tehtud ning pritsitud šampust nii, et mina leidsin, et lihtsam on riietega ujuma minna, kui neid eraldi pesema hakata. Mõeldud-tehtud. Kui ma olin veel vees tuli pakkumine autoga Vastseliinas käia. Muidugi ma läksin, riided ruttu vahetatud ning jäätist hankima. Paljajalu poes, tagasi sain ma ees sõita ning jälitasime kiirabi, et kindlaks teha, et meie seltskonnas on kõik korras. Oli küll. Edasi oli mingi seminar, kus mina ei käinud. Pikutamine ja jutuajamine olid head ajaviited. Võrkpall tuli ka üsna pea. Hea oli mängida, isegi parem, kui ma lootsin. Selline tõmblemine nagu rannavõrgus mulle sobib. Pärast sööki õpetati mind õigesti servima, sellega ma muidugi hakkama ei saanud, aga ma proovisin vähemalt. Pikalt sai mängitud ning viimase mängu tegime võidu peale, kaotajad ujuvad üle jõe ja tagasi. Muidugi võistkond, kus mina ka olin, kaotas. Ujusime korralikult karistuse ära ja siis suitsusauna. Saunad on lahedad, seal on palju juttu, palju rahvast, mõnus on tiiki hüpata ning end maha jahutada. Saunas käidud algas grillivoor. Süüa sai palju ning jookegi jagus. Taas veendusin, et ma olen "one of the guys" ehk see, kellele räägitakse, millised tüdrukud on ilusad ja küsitakse minu arvamust sellistes valdkondades. See on üsna turvaline roll vähemalt, kuigi vahel tekib identiteedikriis. Pühapäeval asju pakkida ning kaasa tunda inimestele, kes ei olnud säravate silmadega taastunud õhtust. Lõunaks sain maale, kuhu ma jäin kuni kolmapäevani.
Esmaspäeval algas iseseisev elu, niitsin muru, ajasin traktori kraavi, tõstsin seda 1,5h välja, aga lõpuks kutsusin ikka naabrid appi. Käisin metsas seenel, riisusin ning sain külalised. Hiie ja Olivia tulid külla. Tohutult tore oli, ujumas käia, poes, tähti vaadata, kooki teha, laulda palju, naerda veel rohkem "Ma vihkan sind püstoliga!", metsas käia ning sipelgapesa uurida. Teisipäeva lõunal läksid nad ära, mina jäin maale. Üksi on vahelduseks tore olla. Riisusin veel ning nautisin olemist. Kolmapäeval käisin taas poes ning seenel (kolmveerand suurt ämbrit kukeseeni). Õhtul tuldi mulle järele ning isegi vesi, mis oli esmaspäeva õhtul kadunud, tuli tagasi. Kodus oli saun ning pärast seda olin ma autojuht ning ööseks jäin ulale. Hommikul sain vara koju ning tänase päeva saak on suhteliselt korralik. Vähemalt on mul jalanõusid, isegi kui kooliriideid ei ole.

Suvepäevadelt meelde jäänud laul.

Tormine ja Tuuline Raju

2010-08-09T00:57:00.000+03:00

Nädalavahetuses oli seekord kõike.
Neljapäeval käisin Tätte kontserdil nagu enamik Eestit (peaaegu nali), kuigi mul ei olnud hommikul veel plaani minna. Hea, et läksin, pärast oli tore ja kontsert oli ka elamus, eriti pimeduses hiilgavad telefonid.
Reedel läksime perega Käsmu VIru folgile. Mõnusalt uimane koht muidu, aga hetkel rahvast kui murdu. Paar head kontserti, haagises ööbimine, öösel kitarriga mere ääres üksi laulda midagi, mida ei saa enam kunagi taastada, sest see oli tollel hetkel vaid. Laupäeval kuulasime, mõnulesime, ujusime, käisime paadiga sõitmas - viikingilaeva ideekohaselt ehitatud. Pärast seda pidime kohe Zetosid kuulama minema. Mina ei jõudnud sinna niipea. Kolmveerand tundi ma hoolitsesin väikevenna eest, kes jäi haigeks - tassisin teda kontserdipaigast ööbimispaika, tegin aseme, otsisin riideid, tegin teed. Jama lugu igal juhul. Telefoniga kedagi kätte ei saanud, tassisin ta tagasi kontserdile - meditsiinipunktist ei öeldud häid uudiseid. Kuulasin kontserdi lõpuni. Zetodelt meeldi mulle enim laul "Rikas ja vaene", mitte parim versioon, aga need, kes teavad laulu teavad, et kontserdil on see võimsam. Pärast seda hakkasime Tartusse sõitma.
Täna läksin linna ning käisime poodides, et oleks jahedam, sest temperatuur oli Kaubamajal 37, linn oli inimtühi. Ujumas käisime kummalises kohas Võidu silla juures Ülejõel. Täitsa ujutav koht, kuigi mitte võrratu. Kell oli kuus läbi ja me otsustasime minna Hiiega Nõo kanti külla. Ilus ilm, tore minna. Läksime siis bussile, jõudsime linna serva, hääletasime, saime üsna ruttu peale. Sõitsime, ja siis see tuli. Algul oli tuul, siis tuli torm, auto kaldus teelt ära, ohutuledes autorivi, paduvihm, väga lähedane äike. Meid viidi Tõraverre üles, et me vihmas ei peaks minema. Saime varju, kuid inimesi ei olnud kodus, kelle pool oleks varju saanud. Nad olid külla minemas. Tuldi ka meile järgi ning saime külla. Ajasime juttu, sõime natuke, vett ja elektrit ei olnud juba ammu, tee peal oli üsna jäme mänd ehk perekond oli vangis. Kolmveerand üheksa tuli issi mootorsaega ning puu lahkus teelt, üks pooleldi murdunud puu võeti ka alla. Edasi Peedule, kus oli kask murdunud kasvuhoonesse, millest oli alles vaid klaasihunnik. Taas tuli äike ja torm. Toas küünlavalgel istusid päris tormised inimesed - näiteks oli algul piisavalt Tuuline, et kutsuda Tormi, kes tõi kaasa Raju. Nimemaagia. Jutustasin küünlavalgel 2 muinasjuttu - pannisööjatest ja ülemtähetargast. Tõraveres käisime teed joomas ning siis Tartusse, reisijaid maha ja öine söögitiir. Nüüd pesus käidud ja esimest korda umbes kuu aja jooksul ei saa ma õue magama minna rahulikult. Õudne. Voodi ukse ette, uks lahti, sest kardin on niigi märg juba, mis sest.

Magiskt men tragiskt

2010-08-05T01:12:00.005+03:00

Mitt livet är konstigt. Jag gillar att leva, men varför alting måste bli så hård? Okej, det är bra, men jag kan inte bli lycklig när man tror inte. Okej, det vad fel, jag kan men vilja inte. Vad jag tycker varje dag..
Min vecka har varit interessant. På lördags jag var på landställen men klockan 6 jag var i stan med min nya bågenjacka (jag har INTE motorcycel...) Men när jag ska ha alla 5 på min betygsdokumentet jag ska ha en bil. Men det är omöjlig. Jag talade om min lördagen. Klockan sex jag var nära väns huset.
Siin ma lõpetan inimeste piinamise vigase rootsi keelega ja jätkan sealt, kuhu asi pooleli jäi.
Sisse saanud jõudisn ma Muumiõhtule. 1 noormees ja 5 tüdrukut, mänge, sööki, pilte, nalja. Kell 1 tuli ideeteostus ujumaminekus ning Emajõkke mina ei läinud, aga edasi saata natuke lahkujat ning uba neljakesi suunduda Raadile, kuulata, tunda, et mõned asjad on siin palju tähtsamad kui teised. Laenasin oma vinge jaki soojavajajale ning kõndisin T-särgi väel öises linnas. Öine linn on ilus, päiksetõus on ilus, teekond oli pikk, aga kuna ma sain jaki tagasi, siis külm ei hakanud. Viimasena jõudsin koju mina hommikul 5.45 pärast Statoilis käiku. Tore oli, jakk on ka võrratu, ainult mu õlad näivad veel 5x laiemad.
Pühapäeval läksin perega sugulastele külla, tore oli, ennem olin kaasa küpsetanud koogi.Kui ma kell 6 tagasi linna jõudsin, siis mul oli tunne, et läheks ainult magama, aga ma helistasin ning varsti olin Ujula konsumi juures. Poest natuke sööki hangitud sõime ning genereerisime plaane. Lõpp-plaaniks jäi minu juures grillimine. Mõeldud tehtud, käidi linna teises otsas olematuid asju otsimas, poes varustamas end ning siis grillisime ning ajasime juttu. Mõnus oli ning päris palju asju jäeti mulle.
Lottaga sain kokku üle ülipika aja, ajasime juttu pikalt ning naersime palju. Hiljem tagastasin ehteid ning tegin plaani minna telkima, aga blokiti (üsna tõsi ikkagi ju! kolmekesi ei ole mõttetu) ja asi jäi ära. Sellest polnud tegelikult hullu, küll elame veel.
Teisipäeval olin linnas ning käisin paaris olulises ja paljudes vähemolulistes kohtades. Õhtul läksin Kauri poole grillima, ratastega sinna, liiga vara, oodata, süüa, lesida, siis minna vastu ning eksida natuke ära. Kell 9 sõitsin koju tagasi, sest ka kodus oli grill ja saun. Süüa sai ning saun oli mõnus. Inimesed olid mõlemas kohas lahedad. Kaine autojuht 3 vahtralehega.
Täna käisime kahekesi ujumas ning siis riideid proovimas. Mitte väga edukas, linnas korra, pingil istuda ning mitte midagi plaanida, kuid siis läksin kiiresti koju. Peagi vaatasin, kuidas remontida rattakummi ning siis ratastega sõitma. Siriusest kaasa juustuburger, seda nosida raudtee ääres, siis sõita mööda pisikesi tänavaid ning minna teed ja küpsiseid sööma-jooma. Pool kaksteist hakkasin koju sõitma ning mul ei ole rattal ühtegi tuld, aga õnneks olid mõned tänavavalgustused ikkagi sees.

För inget är logiskt
För att Ingenting är magiskt
Och det är så tragiskt
Så jag springer tillbaks till dig 
Behöver lite kärlek från fel sort
Och sympatier från fel håll

Håkan Hellström - Magiskt  men Tragiskt

Järvemuuseumi reis

2010-07-28T18:49:00.011+03:00

Teisipäeva hommik algab kell 9, et hakata kooki küpsetama. Lõpuks valmib 2 kooki ning telefoni ja msni teel lepime kokku viimased detailid reisi alguse kohta. Kui ma olen bussis selgub, et otsustame ümber alguskoha ning kõik õnnelikult nr 1 bussi maandunud on tutvumisring ning Lõunaka juures toimub esimene jagunemine.
Olivia ja Kauri saatsime Valga mnt'd mööda Reelikat peale korjama ning mina, Kalle ja Kristjan läksime Viljandi mnt'le hääletama, et Kristjani saabumine oleks Reelikale üllatus. Esimene kuumas jalutuskäik tehtud, läks hääletamiseks. Kui traditsiooniline pöidla viibutamine ei aidanud, siis algas kunstipärane pöialde liigutamine (Päike). Ka see ei andnud soovitud tulemusi. Äärmuslikumad vahendid tuli käiku lasta - noormehed kandsid neoonvärvides ujumistrikood ning värvilist ujumisrõngast, pärast pikka üritamist õnnestus meil saada peale ühele Ladale, mille omanik viis meid Puhjani, edasi tegime söögipeatuse ning hääletasime edasi. Väga kaua ei võtnud keegi peale. Poisid leidsid ajale parema rakenduse ja ronisid tee kõrval olevale ehitisele, muidugi õnnestus mul samal ajal, kui nad ronisid peatada Nissani, mis viis meid Rannu risti. 17km silt nähtud algas vantsimine. See ei kestnud kaua, sest me saabusime liinibussiga samaaegselt peatusesse. Tühja tee nägemine viis meid bussi ning otse muuseumi ette 15-kroonise summa eest inimese kohta. Me jõudsime kohale pool tundi hiljem kui teine kolmik ning esimese asjana suundusime üllatama Reelikat ja ujuma. Vees hulpis palju surnuid kalu, kaldal oli palju surnud kalu. Hüppasime, ujusime, läksime kohviku juurde, vaatasime muuseumi üle, laulsime, läksime veel ujuma, lasime enda peale karjuda ja siis suundusime edasi Limnoloogiakeskusesse (küla). Telgid püsti panna ning paadiga sõitma. Aega on, filmime, ujume, Kauri ja Olivia võtsid kanuu ning läksid kaugemale. Käia ujumas paadist, mitte saada sügavas vees paati, kukkuda paadist vette ujumamineku ajal. "Käigukast oli munadel valepidi!" (umbkaudne meenutus kalade sabast järgi vedamisest ning loodusklassi hiilgavast kalapaljunemisteooriast). Paadiga olime üsna kaua veel, siis me leidsime tolle küla parima inimese taas üles, kes andis meile vett ning soojendas meie kartulipudru ja pihvid, mida me ühes telgis sõime - selle telgi kõige pikemaaegsem inimasustus reisi jooksul. Pärast sööki mängisime natuke võrkpalli seitsmekesi ning siis tegime lõkke, laulsime, poisid hüppasid üle lõkke ning võrdlesid pärast krussis karvu. Minu tehtud kook läks ka väga edukalt. Mingil hetkel kadus Kalle ära, ma läksin otsima, leidsin ta järve äärest parve otsast vaatamas äikest, vaatasime natuke koos ning kutsusime teised ka. Oli peaaegu täiskuu, välgunooled sähvisid ning igaks juhuks panime telgile katte peale, aga õnneks sadama ei hakanud. Tagasi lõkke äärde ning osa seltskonnast läks magama. Neljakesi - mina,Olivia, Kalle, Kauri - kolisime oma kraamiga kohta, kus oli paat, mida lubati meil kasutada. Pool kaks läbi läksime taas veele ning laine hakkas vahepeal tõusma, sest äikesetorm oli lähenemas, kuigi ta ei jõudnud kohale, siis järvel andis tunda. Mina sain sõuda ning lainega risti või diagonaalis on raske sõita, kui kõik õpetavad pidevalt või norivad. Õnneks on rahulikkus ja kannatlikkus minu sõbrad. Me ei olnud öiseks sõiduks võtnud kaasa ujumisasju, seega kokkulepped, silmad kinni, selg keerata, ning 3/4 seltskonnast käis ujumas, idee algataja ujuma ei tulnud. Kaldal laulsime ning kell 3 otsustasime, et jääme pilliroole magamiskottide vahele ning ei koli kuhugi mujale - nt telki. Kolmekesi ühe magamiskoti peal teist peal hoides ei saa mugavalt olla, aga külm ei hakanud, sest meid oli piisavalt palju ja öö oli soe. Äratuse panime 5.30. Und ei saanud meist keegi, laulmine käis pidevalt üle. 4.30 otsustasime minna paadiga sõitma ning lained olid märgatavad, kuigi ümber me paadiga ega kanuuga ei käinud. Hommikune ujumine, kui vesi on soojem kui õhk ning kuivi rätikuid enam kusagil ei ole. Mõnus oli, siis läksime hommikusööki tegema. Kell oli seitse saamas. Uus lõke, väiksem kui õhtul, et grillida vorste ning pärast sööki veel paati. Sõitsime tiiru, mina ja Kalle läksime peaaegu tülli, sest üks aer oli minu käes, teine tema, ning kokkuleppele kuhu me sõidame me kiiresti just ei jõudnud. Tegelikult ei olnud mingit tüli. Kui me hakkasime kaldale lähenema, avastasime, et veeteede ametist on keegi mootorpaadi juures - meil ei olnud kellelgi päästeveste, seega paat kiirkorras kaldale, inimesed välja, 2 inimest laagriplatsile, Kauri ja Kallega passisime natuke aega roo vahel, aga siis läksime keerasime paadi ümber ning aerud käes jalutasime mööda, aga mingit probleemi ei olnud ning me panime kõik ilusasti tagasi oma kohale. Telgid kokku, sest usinamad olid poole seitsmest saati nõudnud kojuminekut, kell 9.15 olime asjad kokku saanud, tagasi andnud, veed täitnud, tänanud, saanud tagasikutse ning hakanud astuma mööda teed.
Algul olime kuuekesi koos, tegime kahesed paarid, mina olin Kauriga koos. Reelika ja Kristjan said 2 km pärast jalutuskäigu alustamist peale ning nemad said autodega Tartusse ilusti. Meie, kes me olime teel, kõndisime neljakesi üsna koos, sest igav oli. Tegime ka joogi- ja puhkepeatuse ning sõime maasikaid ja mustikaid küpsistega. Veevarud olid inimese kohta 0,5l ning teekond tõotas tulla pikk. Tampisime üsna pikalt. 8km pärast jõudsime suuremale teele, kust me peale veel ei saanud. Veevarud hakkasid lõppema, läksime Kallega Rannu servas ühest majast vett küsima, 2 poissi andsid meile 2,5l puhast vett ning me olime valmis seisma silmitsi uute raskustega. Rannu poe juures tegime peatuse ning kokku hävitasime 10 jäätist. Istudes lained justkui kõigutasid meid veel ning teekonna lõppu ei olnud näha, lootsime, et Elvasse ei pea jala minema enam. Päris ei pidanud, mina ja Kauri saime u 2km pärast Rannut peale ehk pärast 3h 21min kõndimist/hääletamist. Kahjuks ei olnud autos kohti ning me olime nüüd hargnenud ning Kalle ja Olivia ei saanud veel peale ning jalutasid veel paar kilomeetrit - nemad said peale 20min hiljem. Me saime Valga maanteele, kus keegi meid peale ei tahtnud võtta, kõned teisele tiimile andis roppu sõimu ning süüdistusi. Kalle ja Olivia said peale ühele naisele, kes läks otse Tartusse ning nad korjasid meid Valga mnt'lt peale - seega saime lõpuks neljakesi koos sõita. Tartu tundus nii kodune ning me Kallega suundusime nr 1 otsima, teised nr 4. Bussini oli aega ning Lõunakeskusest ostetud 1,5l Kellukest läks väga asja ette ning me jõudsime ülitäpselt bussile. Väsinud, aga õnnelikud ning minu viimane kilomeeter jala ning jook oli täiesti otsas.
Keeruline koht, kuhu minna, aga kokkuvõttes oli ülilahe! Eriti tänu inimestele ja paatidele.
Aitäh, et kutsuti ja aitäh, et tulite, kui mina edasi kutsusin.

Kui me metsas peatuse tegime ja Olivia pilti tegi.

Treffneristid leidsid Treffneri postkasti

Folgitud

2010-07-25T19:53:00.003+03:00

Neljapäeval sain ma väga põneva küllakutse, mis edu korral saab teisipäeval teoks, sest neljapäeval ma suundusin perega folgile ning ei saanud külla minna.
Viljandi folk on üsna tuttav, kuigi ma olin seal 3.korda. Samad kohad, samad head artistid, muidugi ka uut ja põnevat ning palju toredaid inimesi, kellega juttu ajada, aega veeta või midagi teha.
Esimesel päeval olin põhiliselt koos Kadri, Liisa, Brita ja Liina-Maiga või magasin. Kontsertid olid toredad, Vägilased oma hiilguses ning ussijooksus lagunes mu sandaal. Sellest ei olnud väga hullu, joosta ja hüpata sai ikkagi. Pärast kontserti sattusin ma juttu ajama kirku ette ning juttu jätkus kauemaks. Inimesed, keda ma kunagi näinud ei olnud olid altid suhtlema ning mitmeid teemasid arutama, kokkuvõttes jäin ma kauemaks, kui ma arvasin ning telki kontserdile ei jõudnud.
Neljapäeval oli ilusaim äike, mida mina olen näinud. 2,5h välke ning lõpus ka müristamist - kuni 30 sekundit korraga.
Reede hommikul ärgates oli esimene eesmärk leida vesi. Väike külma veega tiik oli parim, mida hommikul soovida. Reedel saabusid Viljandisse ka Hiie, Merike ja Randon, kellega koos oli vägagi tore.
Laupäeval saabus ka Kaisa ning pärast rannaskäiku saatsin kõik nad teele - alustuseks Pärnusse. Enne keskööd startisime tagasi koju.
Täna käisime sugulastel külas ning karjääris ujumas.
Justkui midagi erilist ei olnud, aga inimesi oli tegelikult palju rohkem, kellega sai juttu aetud ning pisiasju, mida sõnadega on raske edasi anda näiteks sõnumid Janile.

Sõprade laul aka Õhtu rõdul

2010-07-20T01:03:00.002+03:00

Hommikupoolik maha magatud pärast 2.30 magama minekut ning raamatukogus käidud tuli teha plaan. Plaan oli minna mängima võrku. Plaan teostatud: Kalle sõitis mulle rattaga natuke vastu, ootasime, peagi tulid Reltz ja Krissu ning siis Hiie. Mängisime pisut ning võtsime kampa veel 3 noormeest ning vahepeal saabunud Kauri.
Minu pall on natuke tühi, tunda annab, et pole pikalt mänginud, mitte et oskaks, aga refleksid ei ole enam need, kui iga päev sai mängitud.
Pärast ujumistiiru jäime neljakesi ning laulsime pisut rannas, aga tuli idee minna linna laulma ja raha koguma. Minu poolt pidime häälestaja võtma ning kaabu ja kitarri. Kell oli pool seitse.
Jõudsime kohale ning häälestasime kitarre, otsisime laule ning laulsime toas. Mul sai kopp ette sellest ning kupatasin kõik rõdule. Ja siis läks asi käima, ning kestis kuni kella 11, mil lõpuks linna jalutasime, et sealt 10min pärast jälle jalga lasta koju. Aga rõdust.
On sume õhtupoolik, 2 kitarri, 2 laulvat noormeest, kellel on kaabud peas, mis on riietusega sobitatud, soovilood, improlood, lindistamine, oma lood. Kõik kokku oli täiesti uskumatu ning neilt oli raske vahepeal silmi ära võtta. Tänane õhtu jättis minusse tohutult hea tunde.
Aitäh Kalle, Kauri ja Hiie!

pilt by H.-H.

Väga oluline lisa!

Kauri, sa oled geniaalne!

Sõltuvusest

2010-07-18T23:04:00.000+03:00

Sõltuvus – paljudes magusates mullijookides leidub seda teelusikate kaupa.
http://www.tarbija24.ee/?id=288908
Eesti ajakirjandus on ületamatu.

Hämmastavast riigist

2010-07-15T17:24:00.005+03:00

7.juuli
Kott pakitud, viimasel hetkel riietus õhema vastu vahetatud ning bussi ronitud, et saaks korjata peale rahva ning sõita Riiga. Riias Lidost läbi ning lennujaama. Lennujaamas midagi põnevat ei olnud ning lend oli ka piisavalt pikk, et magada, sudokut lahendada ja juttu ajada. 3h ja 10min lendu ning siis öine Tbilisi lennujaam, kuhu vastu oli tulnud Eduard (meie kodumajutuse pakkuja). Asjad tuppa ning üsna pea magama.

8.juuli
Hommik algas mõistlikul ajal ning väga maitsva hommikusöögiga. Lihaga pannkoogid, kook, väga hea moos(ma sõin üksinda kõik ära) ning palju muudki. Söödud, sättisime end linna minema. Reisiseltskonnas olid mina, minu isa, tädi ning Georg, kes on mu nõbu. Väljas oli tohutult palav ning jalutuskäik ei olnud väga kiiretempoline. Jalatsiparandus ning väike turg läbitud seadsime suuremaid eesmärke. Eesmärgiks oli ronida ühe mäe nõlvale, et vaadata linna. Eesmärgi me saavutasime, kuigi teed sinna olid kummalised, ehituskvaliteet olematu ning rada koosnes lahtistest kividest (hiljem reisi jooksul sain ma teada, et see on väga hea rada!). Vaade oli ilus ning risti juures oli kirsse väga hea süüa. Mina ja Georg päästsime ära oma hinged, sest andsime kiriku kõrval olevale abipalujale mõne mündi.
Mäest alla käisime poest läbi ning läksime sauna. Saun oli iseenesest tore, aga leiliruumi põrand oli keev ning mädamunahais algul tappev. Kuuma vanni ma ei jõudnudki, sest see oli liiga soe, aga puhtaks küüriti meid kõiki. Vene keele mõistmisega tekkis vahepeal probleeme ning pesu lõpuks oli olnud vähemalt 3 korda, mil ma olin püüdnud liiga vara jalga lasta, viimasel korral lasingi, sest mulle määriti seep silma.
Pärast sauna käisime suveniiripoodides ning söömas. Meile määriti pähe ülivastikut rohelist värvi vedelikku, mis pidi olema limonaad.
Tagasi elamiskohta jõudes oli aeg pikutada ning öise rongiga.Kobuletisse suund võtta, ennem söönud ja puslet kokku pannud.
Rongist ja rongis.
Öine rong magamiskohtadega. Vaatasime ära Home Alone esimese osa, kasutasin võimalust käia wc's (uks jalaga lahti, ettevaatlikult otsid kuivema koha, uks jalaga kinni, hiljem uks jalaga lahti ja taas kinni). Uni tuli vaevaliselt, sest rong rappus korralikult, aga mina püsisin korralikult voodil ning ei näinud ka unes oma kukkumist, mille peale kõvasti karjuma hakata, erinevalt mõnest meist.

9.juuli
Hommikul andis igaüks oma parima äranägemise järgi infot, mis peatuses me väljuma peaks, aga lõpuks me väljusime ikka õiges peatuses. Meile oldi tuldud vastu taksoga ning majaperenaine oli vastas tervitamas. 3 inimest tagumisse ritta ning issi pagasnikusse pandud läks lahti u 1km pikkune sõit elamisse. Uhke maja oli, rõdusid , treppe ning palme ja banaanitaimi oli piisavalt. Kobuleti elu oli stiilis söö-uju-maga-uju-söö-maga jne. Must meri oli väga soe, u200m kaugusel ning kivine rand ei seganud rannamõnude nautimist. Süüa anti liiga tihti ja tohutult palju. Sealne majaperenaine oli üsna ettevõtlik tegutseja, aga ta lasi oma sugulastel enda peal elada. Seega oli majas üsna palju rahvast, kellega tutvuda. Öine ujumine tehtud läksime taas majja. Kesköö paiku, kui teised magama läksid, leidsime me Georgiga, et aeg on minna netti. Mina läksin öösärgi väel, sest ma eeldasin, et käime arvutis natuke ja siis magama. Tegelikkus kujunes teisiti. Meiega tulid 3 noort juttu ajama - õigemini 2, sest 3.ei rääkinud üldse inglise keelt. Sees juttu ajada, kui lärm tõusis kolida õue - meile tehti tee ja pakuti karuõlut. Juttu jagus ning inglise ja vene segakeelne arutelu sotsialismi ja marksismi teemal jõudis kaugemale, kui soovitatav oleks olnud. Kõik olid õnneks sõbralikud ning me ei hakanud oma arvamusi liiga põhjalikult seletama. Seltskond kasvas ning meile püüti selgitada, et vene keel on rahvusvaheline keel, mida me nüüd kohe rääkima hakkame (inglise keele oskus ei ole levinud). Asi kestis piisavalt kaua - mingi kell 3 saime magama.

10. juuli
Hommikusöök ning siis tänavanurgale, et minna Batumisse, mis asus paarikümne kilomeetri kaugusel ning mis on suurem kuurort. Maršrutka ehk liinitakso peatatud läks sõit lahti. Kohtade arv ei ole kunagi piiranud pealevõetavate inimeste arvu. Sõit ei olnud väga pikk, suund läks randa, jalutasime läbi linna ning vaatasime ringi. Rand oli rahvarohke, pärast ujumist viskasime parki pikali ning Georg tõi arbuusi, mida süüa. Pärast sööki pesta käed purskkaevus ning mul soovitati purskkaevu minna. Proovisin ära. Esiteks, seal oli mulle ikka üle poole reie vett ja teiseks, tuli politseinik, aga mul olid õnneks kiired reaktsioonid ning 2 sekundi pärast olime juba eemal. Tagasi Kobuletisse, tõeline pansionaat. Lehmad läksid mööda, tegime pilti, pärast küsiti, kas Eestis on lehmad ainult loomaaias. Õhtul läksime jalgpalli pronksikohtumist vaatama - kinno! Ostsime pileti ning vaatasime suurelt ekraanilt venekeelset jalgpalli. Mina ja issi vaatasime lõpuni, teised lahkusid varem. Pärast jalgpalli algas taas meeleolukas õhtu. Sõbrapilt tehtud, vene keelt kõvasti pursitud, "Tuljakut" ja Metsatölli lastud, karuõlut (õlle alkosisaldus 12%) proovitud ning jäätist söödud. Õhtu moto oli "You are good people". Meiega jäeti vähemalt 3 korda hüvasti, enne oli facebooki sõbraks lisatud. Taas üsna hilja magama.

11.juuli
Sõidupäev. 1,5h Zugdidisse, sealt 5.5h Mestiasse mööda mägiteid, mis olid osaliselt lahkunud. Ühel peatusel tutvusime sigadega ka üsna lähedaselt. Mestias puhkasime ja jalutasime "linnas", tegelikult üsna küla, aga suuruse järgi siis linn. Lehmad, kanad, hobused, sead - kõik liiguvad vastavalt oma tahtmisele. Õhtul läksime Nino juurde (me ööbisime teises majas kohtade puudumise tõttu) jalgpalli finaali vaatama. Seal olid 2 hollandlast ning kari rootslasi ja natuke veel rahvast. Türgikeelne ülekanne ning mitte parim elamus, kuna mäng ei olnud ilus ja kuigi hispaanlased väärisid võitu, siis rõõmustavat seal midagi ei olnud.

12. juuli
Reisi tipp-päev. Seda ei saa kirja panna, mida ma tundsin, aga ma püüan ülevaate sündmustest anda.
Hommikul tuli 4veoline auto meile järgi, viis mäkke. Tunduvalt kaugemale, kui ette nähtud, tunduvalt aeglasemalt ning ohtlikumalt, kui tore. Käisime vaatasime ühelt künkalt üle risti, mille juurest hiljem rada alla pidi viima. Siis viidi meid veel natuke edasi. Mina, issi ja Georg jätkasime teekonda omal jalal. Algus oli raske. Iga 10m tagant hinge tõmmata, aga asi läks paremaks. Vaated paranesid ning vahepeal olid tasasemad alad. Mina ei roninud päris üles. Ma kahtlesin enda võimetes ning jäin umbes 3000m peale ootama. Lumi oli kõrval, päike kõrvetas ning väikesed tiigid pidid 200m sügavad olema. Istudes punusin karikakrapärja ning laulsin juppe erinevatest lauludest.
Tagasi allatulek oli pikk. Kui me umbes kell 12 hakkasime alla tulema, siis me ei arvanud, et see võtab aega ligi 6h. Algus oli ilus - tee, päike, laul ja naer.
Ühel hetkel selgus, et me olime läinud kaugemale, kui plaanis oli (me otsisime seda risti, mille juurest rada alla läks).Keerasime siis teelt ära ja siis algas seiklus.
Algul ei olnud midagi erilist. Jalutad murul, ronid natuke ja nõlvad ei ole järsud. Läksime üle oja ning kui me olime teisest nõlvast üles roninud, siis selgus, et mingit risti ei paista ning suund on ilmselt vastaskalda nõlvast üles. Nõlvad olid väga järsud ning ilma kinnihoidmisvõimalusteta. Mulle tundus hea idee ronida mööda kärestikulist oja alla poole ning siis õigel ajal laugemast nõlvast vastaskaldal üles. See kõlas paremini, kui see toimis. Algul läks kõik korda. Laskumised olid kas rahulikud või meetri kanti, aeglaselt ning ettevaatlikult sai turvaliselt alla, püksid küll märjad ja mustad, aga seda panin ma alles hiljem tähele, sest nii paljuga oli tegeleda. Kogu selle retke päike küttis täiega. Oja oli väga kasulik, kuni ühel hetkel..."Edasi on 3m laskumist sirgjoones". Me ei läinud sealt alla, sest meil ei olnud ühtegi laskumisvarustust. Nõlvast üles ei saanud ronida, alla ka mitte. Liiga kõrge kivine kukkumine. Tagasi üles ronida mööda oja ning kaugemale, kui enne, et äkki läheb asi paremaks. Ei läinud, sest ka üleval oli sein, millest üles ei saanud. Issi ronis mööda nõlva üles, me Georgiga laskusime taas, et minna laugemast kohast. Tagasi üles jõudime oli väsitav ning raske, aga ma sain hakkama. Hetk puhkust ning taas teed otsima. See manööver oli meil võtnud 2-3h. Ringiga saime me läbi, üle oja ning nõlvast üles. Jõudsime rajale ning pärast mõnda aega nägime ka seda ******* risti ees. Fotoseeria ning väike väljaelamine ning algas laskumine mööda rada. See oli u 1,5h tundi ning kui me oleks sealt üles läinud, siis me ei oleks ealeski sinna jõudnud. Tee oli üsna selgelt tähistatud, kuni lõpuni, kus tee viis taas ojja. Seekord oli see ainus võimalus. See ei häirinud meid üldse ning pärast pikka vintsutust jõudsime linna. Üle 8h ringi tampinud ning poes anti meile ülikiirelt joogid ning pakuti istet, sest meie näod väljendasid kogu emotsiooni.
Randid on tohutud ning reied olid kõrbenud kergelt, aga ei midagi korralikku. Väsimus oli algul tappev, aga hiljem ei tulnud väga kaua und.

13.juuli
Hommikul kell 4 äratus, kell 5 maršrutkasse ning Zugdidisse, sealt Maršrutka peale ning Tbilisisse. Kell 4 olime siis sihtpunktis. Magama ning natuke ringi kolama.

14.juuli
Tbilisi turud ning poekesed vaadatud, raha kogudes ringi tormatud. Rahast - neil on mündid ja paberraha. Suur raha on lari, väike tetri. 1- ja 2-larised on nii mündid kui paberid, aga paberid võetakse ringlusest maha. Me kogusime raha kuni 2-laristeni kõik eksemplarid.
Ostsin paar põnevat asja ning muidugi võtmehoidjaid.
Jalutasime seal, kus me varem polnud käinud ning seal, kus juba olime.
Pikutamist, juttu, telekat ning arvutit.
Öine lennuk viis meid Tbilisist minema kell 3.25.

15, juuli
5.45 Riias, kell 7 startisime Tartusse, 8 paiku koju

Gruusiasse

2010-07-07T00:12:00.001+03:00

Ma sain täna vennalt täiega kriimustada ja kolkida ning mul oli totaalne masendus mingil hetkel, siis see on täiesti kadunud ning mul oli väga tore õhtu.
Kitarr(aus olles 2 kitarri), rõdu, madrats, vari, läpakas (elagu wifi;)) ning mis põhiline - sõber.
Aitäh, et Sa tulid, kuigi jah, esialgsest eesmärgist täidetud sai vähe, aga seda minu süül pigem.
Jalgpall vaadatud, Holland finaalis ja see tähendab, et ma ei näe homset kohtumist.. Lennukis ju ei ole otseülekandeid või on? Võiks olla, aga ma ei julge sellele loota. Loota tuleb sõnumitele. Finaal ja pronksikohtumine lähevad jälgimisele kohalikest kohtadest juba, Mina ja minu vene keel saavad suure katsumuse, aga õnneks on käed-jalad ning muud keeled ka abiks.
Natuke rohkem kui nädala pärast tagasi.
Hetkel on lennuni jäänud veel üle 21 tunni, seega esmane pakkimine on tehtud, aga hommikul läheb kontrolliks, mis kaasas, mis maas. Põhiline on võimalikult õhukesed riided kaasa vedada. Ma loodan, et seal ei saja, sest muidu on problemaatilisem. Jopp ei mahu kotti ära.
Ai, viimaseks kolmeks päevaks lubatakse äikesevihma.
Äkki peaks ümber mõtlema? Või uue ilmaennustuse otsima.

Nothing left to win?

2010-07-03T01:25:00.002+03:00

Elu on nii omapärane. Ma olen seda alati teadnud, aga mitte kunagi enda kasuks suutnud tööle panna. Hetkel on staadium: My life has no purpose, no direction, no aim, no meaning, and yet I'm happy. I can't figure it out. What am I doing right?(Charles M. Schulz)
Ma ei tea, mis on õigesti, sest ma ei mõtle seda piisavalt läbi, vaid lähen kaasa mitte rahvavoolu vaid eluvooluga. Ja ma olen õnnelik. Kuigi mitte täielikult, ma tean, mis on puudu ja mida saaks paremini teha, aga ma olen õnnelik. Mul on kahju, et elus korduvad need hetked kusagil uuesti, mida ma kellelegi ei soovi, sest ma olen ise tundnud, mida see tähendab. Seda saab võtta erinevalt. Õnneks on inimesed tugevad ning sõbrad selleks, et neid tugevamaks muuta. Mis ei tapa võiks ju teha tugevamaks?
Minu elu on hetkel piisavalt lihtne. Ma ei ole endast suutnud veel piisavalt aru saada, et teha järeldusi, aga ehk jõuab asi kunagi sinnani, kus ma oskan olla enda vastu aus. Mitte, et seda väga vaja oleks, aga varsti ilmselt juba on.
Ma püüan olla rõõmus edasi, sest ma nägin täna toredaid inimesi, keda ma näen väga harva. Sugulasi on tore omada, sest nendega jutu ajamiseks ei pea olema ülihead põhjust, on vabadus hakata rääkima millest iganes ja jõuda kõikjale ning ei ole barjääre, sest 15 aastat tagasi kaheaastastena olid 3 jõnglast juba koos, nüüd harval kohtumisel kulub jälle vaid veidi aega, et võõrastamisest üle saada ning vabalt suhelda.
Täna olid jalgpallis need kohtumised, mille pärast jalgpalli armastatakse. Sa ei või kunagi teada, mis tuleb, kuidas mäng on 5 sekundi pärast.
Öine melanhoolia hakkab maad võtma ikkagi. Ma suudan olla õnnelik pisiasjade üle ning seda ma kavatsen teha. Rõõmustage ka, te suudate seda!

I can't live with or without you...

Ööelu

2010-07-01T02:30:00.001+03:00

Täna proovisin ööelu. Päev oli olnud ülipalav ning toonud uue soengu, seega kolmveerand üksteist kodust välja ja linna poole ajama. Kaheteistkümneks oli kõik kokku kogutud ning suund võetud. Sissepääs tasuta, ilma dokumentideta. Omapärane kogemus, aga tagasi ei tõmba. Võib-olla kunagi teatud seltskonnaga koos, aga kindalsti mitte lihtsalt. Edasi läbi öise ilusa Tartu jõe äärde juttu ajama, Mökut ja Zavoodi vaatama ning küüslauguleibu sööma. Kella kahe paiku tuli aeg koju minna ning mul oli eskortteenus jalgrattal, aitäh!
Täna veendusin, et ööd on soojad ja ilusad ning rahulikumalt on need mõnusamad.

Kuumuseaeg

2010-06-30T10:54:00.000+03:00

Esmaspäeva hommikul ma ärkasin vara ja olin enne kella 9 juba abis töölepinguid paljundamas. Esmaabi kuulasin ka natuke, aga kuna ma teadsin juba seda, siis ma lõpuni ei kuulanud. Mängisime mänge ning järsku selgus, et bussini on 5 minutit. Jalad selga ning minu meelest said kõik Raadile kohale, kus toimus ekskursioon ning pärast laksin jala linna, kus kui me kolmekesi kõndisime, püüdis üks jalgrattur meid läbistada ning mina sain lenksuga täie hoo pealt vastu kätt. Ostsin endale praeguste ilmade jaoks uued lühikesed püksid, mille taskud ei pea hästi asju kinni, aga muidu on mõnus.
Eile käisin vaktsineerimas ning turul. Õhtul orienteeruma ja ujuma. Lihtsal rajal oligi seekord igav, kuigi pikkuse poolest oli rada hea. Jalgpalli vaatasin ka (No way..Ma tean;)) Kuna Portugal kaotas, siis ma ei olnud olukorraga rahul ning läksin välja jooksma. Ja ma suutsin joosta kogu ringi, mille ma ette võtsin. Seda ei olnud palju(mingi 1,5km), aga vähemalt ma sain sellega hakkama.
Viimasel ajal on tapvalt palav. Jube. Kell 12 ÖÖSEL oli 19 kraadi sooja.
Ja siis ma lähen palavaimal ajal riiki, kus eeldatakse 35 kraadist soojust juuliks.

Juhuslikult maale

2010-06-27T13:11:00.001+03:00

EIle oli mul ilus plaan lebotada ning Lõunakas käia. Läksingi lõuna paiku Lõunakasse ning juhuslikult sain teada, et issi on seal:) Seega ei mingit poodides käimist enam, maale minek:) Ilus ilm ning konditsioneer ei tööta ja autos on 1,2 TONNI kive. Kuidagi vedas bussike ennast ikka edasi ning mina ajasin endale šokolaadi peale. Poest ma midagi saanud ei olnud ehk riideid mul ei olnud rohkem kui need, mis seljas olid. Lõin sõrme vastu haagist veriseks ning plaaster peale ja pool tonni kive üksi maha tõsta ükshaaval. Hiljem ülejäänud ka maha ning jalkat vaatama. Mängude vahepeal asjad kärule ning Väiksema Vennaga jalutama:) Käisime järve ääres ning jõudsime väga palju juttu ajada. Paljajalu kõndida oli mõnus - just see, mis on seni puudu olnud. Saun ning jalgpall õhtuks ka ning oligi tulnud mõnus päev. Hommikul rahulikult passida, mutti uurida ning siis kou tulla:) Päike paistab ning on ideaalne suveilm:) Püüan õue pääseda varsti:D

20.36
Õues käidud:) Minna kella 3 kanali äärde, aga seal oli nii palju rahvast, et me läksime jõe äärde mängima. Ka seal oldi ees, aga peagi saime platsi ning 3h võrku sai tõsiasjaks. Mõnus oli, ma olen randiline nüüd..Jälle..Aga savi kah:) Lõbus oli ja see on põhiline.

Jaanipäev

2010-06-24T23:53:00.001+03:00

Jaanipäev möödus jalgrattamatkaga ning õhtuse tule ja jalgpalliga:)
Täna käisin orienteerumas. Väsitav, aga mõnus:)

Vabadus

2010-06-22T20:50:00.001+03:00

Laupäeval käisin koos issiga ühel sünnipäeval. Elektrisüsteemi ühendamine ja murumängud olid põhilised. Ma ei saanud üldse hakkama, aga see ei olnudki oluline;) Elektrisüsteemi ka tööle ei saanud, aga ühendada kokku ja lahku sain ma keldris juhtmeid küllalt:)

Eile oli vinge päev. Jõlkusime Lottaga ringi, lugesime pooltel raamatupoe raamatutel pealkirjad läbi, sõime jäätist vihmas, ajasime juttu ja läksime Lille jalkat vaatama. Kiusasime (korrektsuse huvides: mina kiusasin) natuke Tonit, aga kuna mäng oli sisutihe (7:0 ikkagi ju) ei tulnud sellest suuremat asja. Käisin ostsin roosi ning siis mängisn lauajalkat. 7-8 mängu, kõik kaotasin, aga mitte kunagi nulliga. Kuigi peaaegu oleks..Aga loomulikud faktorid võidutsesid. Sünnipäeva pidada natuke, ma olin esimene, kes jalga lasi. Mulle tuldi järgi, läksime Amakule külla. Mõnus oli lihtsalt juttu ajada.
Õhtul koju sööma väga head kohupiima kooki ning vaadata jalgpalli.
Täna olin ma tubli ja ajasin ennast vara üles, sest mulle oli öösel selgeks tehtud, et ma pean 11 linnas olema. Ma jõudsin täpselt 11 kohale ning siis ma olin Toni järel esimene. Tegime kooki sepiku, küpsiste, hapukoore ja jogurtiga. Üllatavalt hea tuli isegi. Põhjus oli Lille Maja direktrissi sünnipäev:) Tore oli juttu ajada ja lihtsalt mõnusalt aega veeta. Ma suutsin saada endale ka töökohustuse - sõida bussiga kaasa:D No proovime ära;)
Pärast jalkat vaadata, teha olematute vahenditega süüa ning muid põnevaid asju;) Tore, et Tartu on nii väike ja sa leiad sõbrad juhuslikult üles, et neid kaasa vedada:) Väravaid sai näha ning õnneks on võimalik vaadata mõlemat kohtumist (loominugulist riikidevahelist lähenemist kõigile!)
Seda ma ümisesin, kui ma sain 8. korda lauajalkas pähe..When I get older I will be stronger...

Palju õnne, Reelika!!

2010-06-20T20:33:00.000+03:00

Unipiha laager

2010-06-19T00:43:00.002+03:00

15. juuni
Kell 7 äratus, et jõuda aktusele kella 8 ning enne seda pakkida veel mõned asjad kaasa. Aktus on pidulik ning muidugi on teemas valge pluus ja must seelik ning tekkel ja mustad kontsakingad. Uueks aksessuaariks on seljakott, mis kaalub üle 20 kg. Ma jõudsin seda tassida, aga ma just ei nautinud seda ning trepist kontsade ja kotiga oli üsna omapärane minna ja huvitaval kombel sain ma ka tähelepanu aatriumis. Hakkama ma sain. Kiituskiri käes ning peagi Lottale antud kolisime Hiiega õue Tonit ootama. Küsimusi kottide kohta tuleb päris mitu, aga õnneks jõuab peagi kohale hea soomlane ning tassi minu seljakotti ning ühte Hiie kolmest kotist. Kaisa tuleb meid bussile saatma ning me liigume neljakesi Vanemuise juurde. Peagi tuleb ka Reelika ning kuigi meile pakutakse ka võimalust minna mingi ekskursiooniga Karulasse, siis leiame õiged inimesed ikkagi üles ning ootame oma kotihunnikus ning teeme grupipildi, kust puudub Kauri. Buss on üsna suur ja mugav ning pooltühi. Tagumine rida on meie ning kõige kõvemat häält suudame me teha küll. Laagrisse sõidame Nõo kaudu ning Unipihas oleme umbes poole tunniga. Unipiha algkool, kus me paiknesime, asub Pangodi järve ääres. Kõik on mõnus ning tore, asjad maha laotud, antud vaba aeg telkide ülespanekuks. Võtame telgi koti, teeme lahti, kiled on olemas, saab laotatud laiali. Ja siis selgub julm tõsiasi.
Vardaid ei ole. Neid vardaid, mis hoiavad telki püsti kotis ei ole. Tõesti armas, algavad kõned ning telefoni loopimine, kui esimesed 4 kõnet positiivset tulemust ei anna. Õnneks on olemas emad, kes teavad kõike ning leiavad üles kodust vardad. Kauri käib minu poolt läbi ning võtab kaasa vardad, et telk püsti saaks ikka. Seni on vedelemine, mängud. Viimase mängu ajal lähme Hiiega Kaurile vastu ning saame teada ka, kus pood asub. Poes on sees purskkaev, ikka väga peen. Istume kivil, laulame ja ajame juttu. Kauri tulebki ning siis on meie seltskond koos. 4 noort ning noorsootöötaja. Söök ning ka meie telk saab püsti ning asjad sisse laotud. Magamiskohtade jaotus tuli väga lihtsalt ning me oleme kõige ühtsem noortekeskus - kõik ühes telgis. Võrkpall on leitud ning algavad esimesed sammud õppimaks mängima. Ujumas sai ära käidud. Õhtul sai oldud omaseltskondlik ning mugitud head ja paremat ning juttu aetud. Reelika sai sõnumi eksamitulemusega ning me rõõmustasime koos temaga, et ta saab lõpetada kooli. Kell 1 magama. Magamine nägi välja selline, et diagonaalis üle kahe inimese võib magada, ainult ühel õnnestub kohe magama jääda, inimesi järjest kaob telgist. Ühel hetkel öösel ma avastasin, et viiest inimesest on järgi ainult 2 ning telk on väga külm, seega pusa peale, et magamiskotis soojem oleks. Minul õnnestus kell 3 magama jääda.

16. juuni
9. 30 oli ideeliselt äratus, siis ma vist tegin silmad lahti ja äratasin äratuskella omaniku üles. Tegelikult me veel ei ärganud. Natuke uimerdamist, söömist ning "lumesõda". Pärast neid tegevusi algas meie korraldatud improprogramm. Algul olid kõik väga tagasihoidlikud, vaiksed, passiivsed. Asi edenes mängude muutudes, kuid ma arvan, et see oli väga kasulik. Lõunasöögiks oli supp, mida mina muidugi ei söönud. Magustoiduks oli kissell, mis oli väga maitsev. NoorteTV õpituba, filmiklipi tegemine. Võrkpalli ning ratsutamist ja tsirkuseõpituba. Näomaalingud - mina joonistasin Toni käele kassi ja värvisin ta nöo roosaks-lillaks ning kirjutasin mingeid asju peale. Ilmselge fantaasiapuudus. Minu nägu oli sinine ning paari kollase märgiga, kuid üldmulje jäi kui smurfist. Värviliste nägudega võrku, siis ujuma, et nägu puhtaks saada, riidesse ning batuudile. Mina olin blokkija, kes ei võtnud magamsikotti kaasa, aga õnneks oli üsna soe ning ma sain alati kellelgi külje alla pugeda ning ma ei kukkunud pidevalt pikali. Jälgida ufosid, laulda, hüpata, karjuda, nautida lihtsalt kõike seda, mis toimub. Ma olin saanud oma geograafia tulemuse, mis oli üsna hea, kuigi mitte võrratu: 93punkti. Rõõmustamiseks oli siiski põhjust ning minu ja Reelika õnnestunud tulemusi me ka tähistasime ning kuigi telgisisene meelelahutus tundus ohutu, suutsime siiski pigistada välja ka paar tilka verd. Kella 3 paiku magama ning öö oli tunduvalt soojem kui eelnenu.

17.juuni
Taas tavaline äratus, kuigi uni tundus väga ahvatlev ning kuigi me ei liiunud kiirelt olime me hommikusöögi lauas ühed esimestest. Kõik olid saanud endale salasõbrad ning pidid tegema ka heategusid. Põnevust jagus. Päeva teema olid projektid. Ma pole ammu nii palju rääkinud sama mula ning kaitsnud projekte. Kuigi ma vahetasin tiimi, loodan, et minust saadi aru. Diivanitelt läksin ma noortevahetuse juurde ning eelarve koostamine oli päris tore pevitamisviis. Eelarve tuli kahenädalasele projektile 488 000 krooni. Kuulasime veel taotlemise võimalustest loengut. Võrkpall kuulus igasse vabasse hetke ning mulle hakkas see täiega meeldima. Oluline osa oli õhtused etteasted. Mina olin koos Toni ja Hiiega ning teemaks oli noorte omaalgatus. Siis me tegime, mida ei tohi teha, kuigi see ei tulnud väga hästi välja. 5 asja mida ei tohi teha. Esiteks, ära räägi rootsi ja soome keelt nii, et teised ei saa aru, et tegemist on erinevate keeltega. Teiseks, ära torma ringi ja räägi telefoniga nii, et teised arvavad, et tegu on mitme stseeniga. Kolmas stseen tuli meil väga hästi välja, sest me olime totaalses üksmeeles valmis ostma 10 euro eest kõike, alustades arvutite, kaamerate ja muude vidinatega. Neljandaks, ära unusta ära neljandat stseeni. Meie neljas stseen koosnes sellest, et minul ei olnud meeles, mida teha ja Toni ei hakanud pihta ehk me seisime ja vahtisime lihtsalt teinetesele üsna pikalt otsa. Kuni tuli viies stseen. Viiendaks, karjumine ja kaklemine on kasulikud, kui lõpus ära leppida. Kommipakke saime me õhtu jooksul lausa kaks ning õppisime veel suffle'it. Põnev, aga väga sokivaenulik tants.Batuudi võimaluste kasutamine ehk lennutada kõiki võimalikult kõrgele. Kell 2kolisime ära ühte telki, üsna väike, 4 inimese telk, kus elas 2 inimest. Telgis oli 10 inimest ja kitarr. Laulda kõike ning siis hakata mängima noh mängu. See on naermise peale ning lõbus on see siis, kui sa oled nõus võtma lõdvemalt, mitte kramplikult end tõsiseks sundima. Väga lõbus oli ning ainult Hiie püsis naeruvabana. Kell 4 minna võrkpalli mängima ning enne seda sain mina naeruhoo üleväsimusest, igaljuhul ma lihtsalt naersin ja naersin. Kell 6 jõudsime me magama.

18. juuni
8.00 oli eriline äratus, mis ei tundunud üldse ahvatlev. Kaua siiski kolinat ja lärmi ei talutud ning noored ristiti ära. Üks projekt, mida me hakkamegi tegema kirjutatud, pakkisime asjad kokku ning kuigi haavatutega, saime minna võrku mängima. Mulle meeldib rannavõrkpall. Ma tahan veel. Kella neljaks tuli buss ning väga ruttu jõudsime ka Tartusse, kus selgus, et Lille maja on kinni ja Kauri on kõikvõimas koormakandja.

Üldplaanis oligi selline. Paljud hetked on puudu, sest mul on ikka üleväsimus, aga paljud ei ole kirjeldatavad.
Laagrist õppisin ma soomekeelseid väljendeid ning sain uusi tutvusi ning vinge suvealguse!

Aitäh kõigile, kes olid vinged seal laagris, eriti muidugi Hiiele, Reelikale, Kaurile ja Tonile:)

Laagrisse

2010-06-14T20:35:00.000+03:00

Jalgpalliülekanded katkevad nüüd:) Mitte, et ma mänge ei vaataks, aga internetiühendus ei tundu reaalne järgnevatel päevadel. Laager Unipihas 15.-18.06 tõotab tulle omapärane. Vähemalt minu pakkimismaneeri järgi.
Näited, mida leiab minu kotist/koti küljest:

1 telk
2 magamismatti
3 magamiskotti

Ma olen varustaja. Parem oleks, kui Toni mõtles tõsiselt, et ta kannab mu kotti. Muidu on jama, sest ma jõuan seda vedada iseenesest. Aga homme on aktus ehk kõrged kingad, valge pluus, seelik ja tekkel.
Ja muidugi suuuuuur kollane seljakott.
Elagu laagrid ja aktused!

Meeste tantsupidu

2010-06-14T00:24:00.000+03:00

Sattusin ka tantsupeole esimest korda elus. Ma ei ole kunagi käinud ühelgi üldlaulu- ega tantsupeol, aga ma olen jõudnud nüüd ühele tantsupeole ja kolmele laulupeole. Aga kõik selline kultuur sobib mulle. Ma olen osa sellest ning selle üle uhke. Ma ei laula ega tantsi, aga ma oskan käsitööd ning keelt:) Parem kui mitte midagi.
Jalgpall on siiski võimas.
Ma olen sõltuvuses.
Alžeeria - Sloveenia 0:1
Väga juba, praak ning igav. Värav tuli, aga ilu mängus ei olnud.
Serbia - Ghana 0:1
Mängust nägin ainult kokkuvõtet. Mul on serblase pärast kurb meel.
Saksamaa - Austraalia 4:0
See oleks mäng, mida ma vaataks. Ma nägin lõpuosa, kuid kokkuvõtte järgi oli niiii palju uhkeid võimalusi, et seda vaataks. Igatahes selle turniiri ilusaimad väravad olid selles mängus:) Kuigi mul ei ole päris kindlat lemmikut, siis Saksamaa on üks neist, kes meeldivad;)

You know it's serious!

2010-06-12T23:42:00.000+03:00

Jalgpallist alustuseks.
Kreeka - Lõuna-Korea 0:2
Ma ei näinud mängu, sest ma olin Türil, aga ma jälgisin tulemusi autost ning lugesin otseülekannet. Vähemalt sain ma 2:0 värava puhul kohe sellest teada ja kaasa elada. Grillfest oli hea toiduga ning porine. Kommi sai ka:D
Nigeeria - Argentina 0:1
Sellest mängust nägin ma hispaaniakeelset esimese poolaja lõppu. Siis midagi väga kriitilist enam ei toimunud.
Inglismaa - USA 1:1
Mina ka ei anna Green'ile andeks sellist eksimust! Inglased siis ammugi ei anna, kui nüüd mingi jama tekib selle tagajärjel. Rooney on võimas ja Gerrard on võimas ning ameeriklastel on Donovan. Nad teevad tohutut tööd, veavad mängu, isegi kui keegi enam midagi väga ei taha enda peale võtta. Tublid:) Muide, Johnsonil on ka lahe soeng. See on väga-väga populaarne.

Täna oli kallikampaania tänuüritus. Tore oli, kuigi inimesed on natuke liiga blokkivad, liiga ülemeelikud ning lärmakad. Ja siis olen mina ainus, kes on kohusetundlik, peseb ära nõud, koristab ning laob nõud ümber.
Miks mul on kohusetunne?
Mulle meeldib see, aga tõesti, miks teistel siis seda ei ole?
Küllap ma võtsin kõik endale.

Lõpuks ometi

2010-06-11T23:51:00.001+03:00

Mehhiko - LAV 1:1
Algust ma ei näinud, aga mõlemad väravad olid vaatamist väärt. Mängijaid ma veel ei tunne, aga mõlemal poolel on lootustandvaid Torredo näiteks. Seisjäi viigiliseks, aga parem mäng oli kui õhtune.
Prantsusmaa - Uruguay 0:0
Väravaid ei tulnud, üsna igav oli, palju vigu ning isegi üks punane kaart. Põhiline aeg kulus soengute jälgimisele. Eriti Malmouda oma;)

Vähemalt nüüd on see käes:D MM nüüd ja praegu:)

Jalgpall!

2010-06-11T13:38:00.002+03:00

Soomaa

2010-06-10T19:44:00.001+03:00

Klassiekskursioon Soomaale oli üsna tore ning üllatavalt rahulik. Me oleme ikka väga head.

Sood ja rabad on ilusad
Kilesaun on mõnus
Jõkke kukkuda ei ole tore
Kanuutades ma ei kukkunud jõkke
Tünnisaun on hea
Külm vesi on mõnus
Tuli on mõnus
Sääsed on pahad
Telgid ei ole minu lemmikud
Sääsetõrje on hea (Aitäh, Joanna!)
Vihm öösel ei ole alati positiivne
Telgi lammutamine uneajal ei ole tore

Täna jõudsin käia läbi ka Lillest, sain teada midagi täpsemat laagri kohta..Telgid:S 3 ööd telkides. Mul ei ole telkide vastu midagi, ainult see on ebaseltskondlik, märg ja sääsene:)
Ja kui telekat ei ole, on jama!
Ma võtan endale jalgpalli kontaktisiku, kui muidu ei saa.
Vabatahtlike?

Silmades on midagi

2010-06-02T22:31:00.005+03:00

Pruunid silmad avanevad, pilk liigub alt üles,
uuriv, kergelt viltu.
Äratundmistunne tekib, silmad vidutuvad,
naeratus tekib ja laieneb.
Taas tõsine pilk silmis,
suunatud sinistesse silmadesse.
Küsivalt kallutatud pea,
juuksesalk vajumas ette.
Miks, on sõnatu küsimus.
Sinised silmad liiguvad,
velklevad, naeratavad.
Tarduvad hetkeks, otsides punkti.
Küsimust nähes kohkuvad, taganevad,
peituvad ripsmete varju.
Pruunid silmad naeratavad,
kurvalt, läikivalt, aeglaselt.
Pilk jälgib veel sinised silmi,
lootusetult, kuid hoolega.

Inspiratsiooniks oli:
Blue-eyed boy meets a brown-eyed girl
Oh oh oh, the sweetest thing

P.S.
See ei ole kellelegi ega kellestki isiklikult!

Laste eest kaitstud

2010-06-01T22:57:00.001+03:00

EKSAM
Riigieksam geograafias siis.
Ära kunagi kaota punkte seal, kus neid kaotada ei tohi. Leedukad, muudate oma pealinna nime ajutiselt ära?
Muidu oli eksam tehtav ning 11.15 oli mul valmis,. Leidsin ühe komavea ja palju kaardivigu eksamis.
Pärast eksamit Lille, et vahetada ära riided. Sukad retuuside vastu, must põlvini seelik miniseelikuks, valge pluus topiks. Tossud ka muidugi jalga Linnast osta paberit ning siis joosta appi.
ABI
Paneme telgi püsti. Paneme. Miks ainult mina panen? Miks juppe ei ole. Olgu, teeme lühema. Kui telk oli peaaegu koos, selgus, et kõik oli vale. Mis siis ikka, lahti ning uuesti kokku. Õigesti. Mina juhendasin jooksin ja seletasin. Üllataval kombel, oli mul ruumiline taju ja nägemine korras. Ideaalne. Kõik rakendatud ning telk püsti.
Ma olin üliväsinud sellest organiseerimisest ning läksin mujale appi. Varsti sain teada, et telk lendas minema ning see võeti lahti. Nii palju minu pühendumisest.
Natuke mujal abis, kallistamas, Turuhoones, Lillest läbi ja sööma. Söök oli hea, aga ma olin nii väsinud, et ma magasin pooleldi laual. Süüa ning siis saada energiat, et lollitama hakata. Joosta läbi vihma telgini ning siis edasi. Saades üsna märjaks, teha Soome lippu, osaleda õnneloosil, tõlkida eesti keelt inglise keelde, vaadata esinejaid. Põhiliselt lihtsalt jõlkuda ning juttu ajada.
Vihm läks tugevaks ning varsti pidi hakkama telke alla võtma. Miks ma olen selline, kes aitab vähegi, kui jõud üle käib? Ja jõud käib üle, kasvõi tahtejõuga. Siis lahkelt pritsiti mind vett täis ning leiti, et ma olen ainus, kes saab märjaks seega osaleb märja T-särgi võistlusel. Vapustav. Kahekesi võtta maha suur telk, toppida see imevahenditega kotti, vedada see läbi pargi ning minna lava ette hüppama.
Väsimus sai võitu ning kodus on hea olla, Väsinult nüüd veel õppima. Inglise keele arvestus homme.

Elukaadrid

2010-05-31T22:31:00.001+03:00

Tüdruk aitab Noormehel õhupalle täis puhuda. Teine Noormees kardab õhupallide pauke ja hoiab kõrvu kinni ning ütleb, et te olete julged ja lahkub ruumist.

Tüdruk ja Neiu aitavad Autoga Noormehel aedu laadida. Noormees kiidab Neiut ja Tüdrukut ning uurib, miks mehed ei aita. Tüdruk vastab, et mehed joonistavad. Neiu küsib Noormehelt arve kohta ning Noormees vajab Neiu meiliaadressi. Noormees ütleb, et Neiu kirjutaks kõik andmed. Tüdruk hakkab naerma, Neiu küsib, kas arvesaaja aadressi on ka vaja.

Tüdruk on õppimisest tüdinenud ja räägib Poisiga. Poisil on ka homme eksam. Tüdruk ütleb talle, et viimasel õhtul ei tohi õppida. Poiss ütleb, et ta siis enam ei õpi. Tüdruk räägib veel natuke poisiga juttu, sest Poiss suudab tüdruku tuju alati paremaks teha ning see kulub ära.

Tüdruk räägib Sõbraga. Sõber ei tea, mida teha, Tüdruk ei tea, mida teha. Lõppeb asi sellega, et Tüdruk jookseb koos Sõbraga 4x5minutit ning kõnnib intervallide vahel. Sellise tempoga, et juttu saab ajada. Tüdrukul on hea meel, et ta läks Sõbraga jooksma. Mõtted on selgemad ning homne võib tulla.

Lisakaader
Tüdruk ja Sõber jooksevad Vee ääres. Rada on hea, aga Tüdruk ja Sõber jooksevad rahulikult omas tempos. Vee ääres on Kunstnikud, kes maalivad, teisel pool Vett noored, kes teevad pilti. Tüdruk räägib, et ühe korra peab Kunstnike eest veel läbi jooksma, et "tuhinal mööda jooksjad" pildi peale saaksid.

Muusikaline vaheldus

2010-05-30T00:49:00.003+03:00

Täna oli Uma Pido.
See oli mõnus ning võrokiilne;)
Välan külmetas ja taivast satas lumme
Väga populaarne laulupidu:)

Hetkel käib Eurovision.
Minu lemmikud on Belgia ja Prantsusmaa. Paar kuulatavat või üsna head lugu on veel, aga need on senised lemmikud.

Need on erinevad laulud, aga mõlemal on omad mõnusad kohad:) Vaheldus ongi põnevam.

Unesõber

2010-05-29T10:44:00.003+03:00

Eilne päev möödus vabatahtlikuna üsna kõike tehes:)
Tunnid lõppesid tund aega varem ning algus ei olnud lõbus - üks konkreetne töö, muidu lihtsalt ootamine. Söögiga olid probleemid ning lõpuks ma ei läinudki sööma, vaatasin veel hoopis Improteatrit. Kell 4 võtsin endale vahetuse lastenurgas, mis oli isegi üsna tore. Rääkisin ameeriklannaga, kes oli seal oma kahe pojaga, sain pikalt juttu ajada kahe 8-aastase tüdrukuga ning suhtlesin ka vene tütarlastega üsna põhjalikult.

Siis riidehoiunumbreid kirjutama ning varsti padjasõjale registreerijaks. Minu juures pani end kirja u 60 inimest. Padjasõda oli üsna võimas. Ikka suled olid teemas ja padi võis tabada ükskõik keda, kellelegi haiget meelega ei tehtud ja vist jäid kõik terveks.

Muumi pilt

Kui see läbi, algasid töööd. Piirdeaiad maha, kokku vedada, autosse aidata. Kivid kokku ja sama tee, korra pidi hunniku ümber vedama. Samal ajal tuli koristusauto, kes püüd midagi teha, kuid mitte väga edukalt.
Ehk - käed, kühvlid, harjad - ja turu parkalt koristama. See võttis aega, aga asja hakkas ka saama.
Süüa ikka ei saanud, siis oli minek Lõunakasse. Kontserdil polnud viga, poole üheks koju ja magama.
Täna linna, et tegeleda kallikampaaniaga.

Kudumine

2010-05-24T22:30:00.001+03:00

Selline on hetkel olukord pitssalli kudumises. Mitte midagi sallilaadset, aga muster on aimatav juba:)

Ilus päev

2010-05-23T00:03:00.000+03:00

Mul on tohutud päevitund randid tänasest päevast. Päike lihtsalt võttis ning minu joodikupäevitus on stiilsem kui enamikul joodikutest- rinnahoidjapaeltest randid, topi randid ning kaks päevitunud poolringi nende rantide vahel. Mõnikord ma vihkan, et mulle päike nii kergelt peale jääb.
Täna käisime Retroseiklusel. Mitte päris retrolikult, aga lahe oli. Esiteks oli varbaküünte värvimine roheliseks nii, et mingi turist (60a mees) tuli, võttis soki ja kinga ära ning lasi oma ühe jala varbaküünd ära lakkida. Kõige rohkem välismaist kajastust tuleb:D Riietus oli enam kui stiilne, ülesanded põnevad, raekoja platsil päevitamine mõnus, veega pritsimine veel parem, purskkaevus sulistamine oluline, jäätiste kugistamine vajalik:D
Ma olin tubli ja jõudsin kella neljaks koju ning hakkasin julmalt geograafiat õppima, aga sellest oli abi, ma jõudsin ühe õpiku läbi lugeda põhjalikult.
Homme on ropult-ropult õppida, aga see on alles homme:)
Neljapäeval käisin ma lasketiirus Valgamaal. Laskmine on tore ning ma sain päris Kalašnikovi hoida ja uurida:) Lisaks veel muid relvi natuke.
Reedel Lille ning enne Taskust läbi, et ilmakohaselt riietuda ehk uus topp. Koosolek, kus oli kohal 2+2 inimest ning mängud palliga, mis on täring. Pärast külla ning öösel autojuht. Tohutu väsimus oli õhtul, sest ma tõusin varem ja läksin hiljem magama ka, et tasakaal oleks. Igal juhul koolis midagi väga uut ei ole, aga kirjandus on tore ning ülejäänud ained enamasti isegi ka:) Eranditega, aga siiski.

Muide, see on väga lahe üritus!! Tulge kõik. Lisainfo

Kurblik, kuid ei taha seda

2010-05-19T22:30:00.000+03:00

Ma olen kurb, öelge mis tahate. Materiaalsed asjad annavad rõõmu ja rahulolu, isegi kui need ei ole kõige olulisemad, siis neid on kurb kaotada. Eriti arusaamatult. Ma ei saa aru, kuidas sai ujumisasjade kott rattalt ära kaduda. Elu lahendamata mõistatus. Kurb on ja täna ma kellelegi tagasi ei helista, kes helistasid. Ei ole jõudu olla rõõmus. Minu lemmikujukad, mis mul kunagi olnud on, hulga vaevaga leitud, paljukiidetud..Ja enam neid ei ole. Vastik-vastik-vastik.
Ma tean, et sellistest asjadest saadakse üle, ma saan ka..aga mul läheb veel aega. :( Väga kurb on ikkagi. Dammmit..
See nädal tänaseni on olnud üsna tore - palju ujumist, päikest, inimesi, Lille maja, kooli ja kõike muud. Üldiselt tore, kuid mitte alati. Ma pean rõõmsamas toonis postituse hiljem tegema, sest mul ei tule ühtki ilusat asja pähe.

water+volleyball=walley ball

2010-05-16T20:34:00.002+03:00

Ilm oli muutlik, aga vihm soe seega võrkpalli mäng toimus. Kanaliäärsed platsid on ilma võrguta ning suurte loikudega. Esimesed 3 mängu mängisime seal, kus oli vähe vet, siis muutsime taktikat ning vahetasime vesisema väljaku vastu. Minu võistkonnale vesine väljak sobis ning mõlemad sealsed mängud võitsime. Esimesed 3 olime kaotanud. Lõbus oli ning järjest olulisem oli vesi platsil. Pritsimine kasvas, kuni esimesed maandusid vabatahtlikult lompides. Mina õnneks siis veel mitte. Seniks kuniks. Jalutasime randa, et ujuma minna. Minul ei olnud ujukaid kaasas ning ma olin kõhkleval seisukohal. Kõik läksid ujuma, ma passisin päikse käes ja kuivasin. Kuniks...mind võeti kätele ja viidi vette. Vesi oli üllatavalt soe. Vägagi soe isegi. Pärast oli jahe, sest riided olid märjad ning päike ei paistnud, aga ei midagi hullu. Kodus tass teed ning enam ei ole külmusest jälgegi:)

Suvine kevad

2010-05-16T16:08:00.002+03:00

Üks koolinädal jälle möödas, nagu poleks seda olnudki. Tegelikult oli ja kirjand sai kirjutatud, Emajõe ääres rühmatööd tehtud ning 400m joostud ja pärast koolini paduvihmas mindud.
Ma sain 400m jooksu 4( mingi 1.32 või nii) ja jooks lõppes tüdrukutel täpselt paduvihma alguseks. Poisid hakkasid oma 1000m jooksma alles siis. Märjaks said kõik, kes rohkem, kes vähem. Külm oli ka. Neljapäev jätkus kodus kuivatamisega ning siis Hiiega koos Lilles käiguga. Üsna põhjalikult käisime, tegime süüa, tantsisime, voltisime konni, ajasime juttu, õppisime ja koristasime. Pärast Kaubamajast läbi ning improetendust vaatama. Tore ja naljakas oli - me saime lavavalgusesse ka amööbidena(?) või selles suurusjärgus igaljuhul;) Stiilne.
Reede oli soe ja kiire ning pärast tunde tuli kingijaht. Lõpuks sai väike onu õllekruusi rattakellaga ning õllekannu. Teine idee oli see, mida ta konkreetselt vajanud ja tahtnud oleks. Jälle valesti, aga üks anumatest leidis kohe kasutust ning kellaga saaks olla 2in1 et sõidad rattaga, õlu käes ja lased kella ka. Linnast korraks koju, kitarr ja pusa kaasa ning appi ettevalmistusi tegema. Õhtu jooksul sai 4 korda poes käidud. Korra ka nii, et 2 poolikute lubade omanikku ees, et kokku oleks terved load:) Kõik edenes hästi ning tandemjalgrataski sai ära proovitud. See on raske, kui ees jalad vaevu pedaalidele ulatuvad, mina kui juht keerata ei oska:) Ikkagi tuli välja. Ümber maja sai ka joostud ja tagaajamist "mängitud". Öösel sõitsin koju.
Hämmastav on see, et ma oskan hoovi tagurdada nüüd:D Minu jaoks väga oluline oskus ning ma sain eile sellega täiesti ilma juhendamiseta väga hästi hakkama:D
Eile sai kantud esimest korda pea terve päev miniseelikut sel hooajal ning õhtul käidud KGB kongides, Kirjandusmuuseumis ja Mänguasjamuuesumis. Ma sain ka teada mängu "Mõtlen riigist" reeglid ning suutsin rattale toetudes selili lennata.
Täna koristasin tuba, suretasin läpakat ning nüüd loodan võrku minna mängima kanali äärde. Nagu suvi, aga natuke parem veel:)

I need another story

2010-05-09T21:02:00.001+03:00

Kodanikuportaal ei ole kõikvõimas. Vähemalt seni, kuni sa oled piiratud ehk ilmselt alaealine. Sa ei saa teha statistikapäringuid. Sul ei ole hauaplatsiandmeid (mida veel?) ega pensionitoetusi.
Aga ma sain vaadata oma lõputunnistust ning kontrollida, et ma olen kirjas riigieksamil. Olen täiesti kirjas ja nüüd peaks vist otsustama, kas SMS tulemusega on ka hea asi. ID-kaart tundub kasulik olevat küll:)
Elust.
Inimesed on kummalised.
See on üks mu lemmiklause, kuna see ei aegu ealeski.
Ma ei saa aru, kas siirus või peidetud iroonia.
Sa oled see, kes võib süüa palju tahab.
Söömisvõistlused.
Kasvav organism jne
Vaadake palun mulle otsa! Kas ma näen välja, nagu ma oleks kasvuspurdi eas veel? Teoreetiliselt ma veel natuke kasvan, aga 181cm on tüdruku kohta juba päris hea tulemus ilma, et edasi peaks kasvama.
Ma ei ole piitspeenike. Ilmselgelt mitte 0-suurus. Ma olen üsna korralikult normaalkaalus. Olgu.
Miks ma tundun siis sööjana? Kas ma olen paks või keegi arvab, et piisvalt peenike, et söögis on kõik alati suurtes kogustes lubatud? Ei tea, ei tunne vajadust kauem muretseda ka. Kui vaja, siis muretsen, aga seniks käitun nii, nagu mina tahan. Seni kuni see võimalik on.
Ja tegelikult ma ju ikka muretsen.
Kitarrist.
Ma õpin, tegelen, püüan mängida, harjutan. Muutused on, areng ka, aga aega on vähe ja väsimus suur. Ootan suve, sest siis on aega. Rohkem vähemalt kui hetkel.

Got no reason, got no shame

Vabadus on parim, mis saab olla. Ma tahan kasutada oma vabadust, sest mis kasu on kasutamata võimalustest? Põhjused ja tagajärjed, võimalused ja teod.
Ja muide, ärge tahtke head mälu. See on tüütu, kui sa tead, mis leheküljel see informatsioon on, mis aastal ta kuulutas välja riigid ning kuidas põhiplaanis asad käivad.
Ma mäletan neid asju, mida ma loen. Mitte fotograafilise mäluga, aga piisvalt hea mäluga. Ja need ei unune kergelt, kuigi vahel tahaks. Headel asjadel on halvad küljed

Pealkiri pärineb One Republic'u laulust "Secrets" nagu ka tsitaat.

Kaklusklubi

2010-05-06T23:11:00.002+03:00

"Kaklusklubi"(Fight Club)on mu lemmikfilm ja üks lemmikraamatutest. See on hiilgav, tõeline, peegeldav, aus, jõhker, võitluslik, enesekeskne, vooluga kaasaminemisest ilma roosade prillideta.
Kui ma tahaks midagi kunagi kujutama hakata, siis minu eeskujuks oleks "Kaklusklubi".

Julgus olla mina ise, segadused ja võitlused endaga, millele on antud kakluslik kuju, sest inimloomus on kord selline. Valu tuleb endale tunnistada, mitte selle eest põgeneda.

If you wake up at a different time, in a different place, could you wake up as a different person?

Ei saa, aga meis endis on peidus mitte ainult hea ja halb pool, vaid ka kontrollitav ja kontrollimatu pool. Mina ei tunnista endale, et ma ei suudaks ennast kontrollida teatud olukordades, sest siis oleks haavata võimalik.
Löömine on emotsioonide poolest väga võimas, löögi saamine samuti. Valu on tunnete segu, mida säilitades saadakse endast võitu.
Me teame rohkem, kui me endale tunnistame.
Minu teadvus ei tea, et minu alateadvus teab sõnu, valmeid, maneere ja võimalusi. Ma ei saa neid kirja panna, sest ma ei tea neid. Teadlikult. Aga nad on olemas minu Tyler Durdenina. See, kes mina tahaksin olla. Ta on olemas. Ta ei anna mulle peksa, sest see ei ole minu elus vajalik hetkel, kuna mul ei ole stabiilset igavat argipäeva.
Tahe on kontrollitav. Sa allud, tahad või ei. Sa järgid reegleid.

The first rule of Fight Club is: you do not talk about Fight Club. The second rule of Fight Club is: you DO NOT talk about Fight Club!

Ometi kõik teadsid, kõik tundsid, aga keegi ei võtnud vastutust. Vastutuse puudumine oli vabadus. Sa ei vastuta oma elamise eest, oma söögi eest, oma elu eest.

It's only after we've lost everything that we're free to do anything.

Sa pingutad, treenid, võitled. See ei muuda su elu ilusaks, aga see võib anda sellele mõtte. Lihtsus, vabadus, julmus, tugevus - kõik, mis on kadumas või juba kadunud. Sellega tuleb suurim luksus. Vabadus.

This is your life and it's ending one minute at a time.

Muudetav hetk on käes. Mida sa teed? Ootad uut hetke? Küllap see tuleb. Sinu võimalus oli, sa ei kasutanud seda. Võimalusi on alati piiratud arv. Kunagi ei ole kindel, mille tegemiseks on homme liiga hilja. Nüüd - kohe - hetkel. Tegutse.

If you died right now, how would you feel about your life?

Sa teaksid, et sa ei olnud täiuslik, ei täitnud reegleid, võitlesid, tegid valesid otsuseid ja eksisid rängalt.
Ja veel teadmiseks unistajatele:

You are not special. You are not a beautiful or unique snowflake. You're the same decaying organic matter as everything else.

Ma võin uskuda, et ma olen eriline, aga tegelikult, on asi kusagil mujal. Kusagil sügaval ajusopis, mis teab, kuidas tehakse nitroglütseriini, ma olen ~~MINA.~~
Kes ma olen?

Öötantsupidu

2010-05-02T12:30:00.000+03:00

Suur sinikas eelmisest ööst pahkluu all oli muutunud lillakaks, kui ma raatsisin üles ärkama hakata. Kunagi lõuna paiku avanesid küll silmad, kuid teod tulid alles õhtul, kui ma läksin rattaga sõitma. Tund rattasõitu ning siis pakkumine, et läheks öötantuspeole. Natuke kahtlemist ja otsus tehtud. Suund linna poole ning paar lugu Svjata Vatralt ning siis algaski peale. Pikad tantsud ning mõni jäigi mõistmatuks. Enamus siiski tulid harjutamise ja teiste pealt sammude vahtimise peale välja. Viimane tants venitati tohutult pikaks ning selleks oli polka, mis vahepeal muutus vist ka reilenderiks. Kolmveerand üks lõppes tants ning suunad viisid kõiki kodu suunas. Minu kodutee ühtis osaliselt Toni teega ning iga roju jõudis oma koju.
Jalad on väsinud, aga tunne on hea. Üritused on toredad;)

Time, place & reason

2010-05-01T03:55:00.000+03:00

Kui mul tuleb autoroolis 03.17 peale totaalne väsimus ja mingid tüübid ronivad auto ees pidevalt ringi, läheb mul tuju pahaks. Pahas tujus näitan ma suunda ringi keskele, reastun diagonaalis ringil ja sõidan otse kõige suuremasse auku. Õnneks selliseid asju ei juhtu sagedasti, et ma püüan oma emotsioonile liiklusseaduse vastase väljundi anda. Täna kahjuks juhtus. Õpin vigadest ja enam nii ei tee, sest tegelikult ma oskan ja ma saan hakkama.
Lasvas on alati omapärased asjaolud, Sel korral oli põhiliseks stiiliks hüppamine. Energilisemad lood ning üles-alla, viltu, toetudes, nägusid tehes, vehkides, keerutades - tantsimiseks oli seda osa raske nimetada, aga see oli lõbus ning vabastav.
Ma olin üsna kindel, et madalad kingad, kuigi uued ei anna ville seekord. Aga ma siiski eksisin natuke. Ainult õige pisut. Hüppamisega saab kingi hästi sisse kanda vähemalt. Kontsadega ma ei oleks poolt sellist hüppamist vastu pidanud nii et hea kingavalik:)

Seltsimehed unetud

2010-04-26T00:42:00.001+03:00

K: Mis on vulpus vulpus?
V: "Mu isamaa mu õnn ja rõõm"

Elupildid

2010-04-18T03:32:00.002+03:00

Kell on 18.07
Emajõgi on lai - pingid on vee all, pardid ujuvad ümber prügikasti. Murulapid on erkrohelised.
See vesi läheb ju minema.

Kell on 21.32
Etendus sai läbi. Esimene poolaeg oli igav, kuid teine oli vaatamist väärt.
Kui sa sureksid, siis milline oleks olnud sinu elu?
Sa oled liiga insener, et mõista.

Kell on 22.43(?)
BMW seisab, kaks ust lüüakse lahti, kaks noormeest, kellest ühel on käes õlletops, hüppavad välja. Autost kostub täisvõimsusel "Isamaa ilu hoieldes".

Kell on 03.02
Möödasõit pimedal teel, sest eessõitja päriselt ka venis ning ei pannud kaugtulesid. Liiga lihtne sõita üle 110 spidomeetri järgi. Kogu tähelepanu teele. Hääletult raadiole kaasa lauldes. Iste on kõva ja auto hüppab - nii öeldigi.

Xman

2010-04-13T18:27:00.004+03:00

Homme algavad arvestused. Ma pelgan esimest korda matemaatikat. Ma oskan (vist?), aga ma ei suuda meelde jätta kõiki tõestusi.
Kuna õppimine on ainus, mis ravib mõistmatust, siis ma püüan õppida. Kõigiks arvestusteks:)

Minu parim kompliment:
"no sa oled mingi Xman ka"

Jalad ja kõik nende ümber

2010-04-10T20:32:00.004+03:00

Ma sain täna teada, et mu jalad on 96 ja 97 cm pikad. Mõõdeti ametlikult. Nii pikad ei saa mu jalad olla ju? Või siiski. Pannes põlvikud, retuusid ja miniseeliku..Siis jalgu jagub.
Tegelikult ei olnud see selle sissekande põhiteema.
Eelmine nädal oli veniv ja samas kiiresti liikuv. Kui magada pidevalt 6h ja viia homikul lillebror lasteada ja siis leida ise viis, kuidas kooli saad (ratas/jalgsi/buss) ning elada üle kõik tunnid ja kontrolltööd, siis reede lõuna, mil kool sai läbi. Siis Härmasse korraks ning Kaisaga koos Lillest Hiie võtta ning minu juurde kooki küpsetama. Otsustusvõimetud nagu me oleme, tegime me 2 kooki - õunakoogi ja mannakoogi:) Kaisa leidis uue lemmikmänguasja ning esimest korda tuli kook paksu põhjaga, sest mina ei olnud soodat pannud, aga see tuli ainult kasuks:D Natuke rõdu ja väikevenda ning siis kook pakkida ja Descartes'i pool kihutada.
Õigeks ajaks jõudsime, saime 3. ritta kohad ning jõudsime isegi Kristjaniga 3 sõna juttu ajada
(mälu järgi, idee on oluline)
K: Mida te siin teete?
H: T esineb siin.
K: Mis ta teeb?
H. Duetti laulab. Kalle klassivennaga.
K: Kellega?
T: Emm.. Silveriga.
K: Mis Silveri perekonnanimi on?
T: Ei tea.
Paar minutit hiljem saalis teen siis kava lahti ja mida ma näen: õhtujuht Silver **** ja õige klassinumber taga.
Siit moraal. Et osavamalt bluffida, tutvu enne kavaga:)
Kontsert oli tore. Mõned laulud olid sellise, et pool laulu sai kõõksuda naeru käes. Radio (hilisem publiku lemmik) näiteks oli selline. Kalle sai huilgamist ja plaksutamist ning muidugi sai ta ka auhinna - 7.-9. klasside võitja:) Kui kontsert läbi, jäime neljakesi Descartesi juurde jõlkuma. Kooki sööma, autogrammi küsima (huvitav, kas ma olen esimene, kes on Kallelt autogrammi küsinud?) ronima, kallistama, lampi kustutama, laulma, mängima, rääkima. Alati saabub aeg minema hakata ning liikudes kesklinna suunas kuulsin ma liiga oma kõrva lähedal, milleks Kaisa häälepaelad võimelised on. Kiikusime veel Turusilla juures ning siis 2 üle silla, 2 tagasi. Jalutasin ja kuulasin. See oli üks parimaid kuulamistekste ja ma usun, et see oli õige.
Write - wrote- written....just in case.
See kuulamine pani mind otsima elu mõtet. Miks me elame? Kellele me elame? Kas elu mõte on oluline?
Ja tõesti, kas kõigil 6 813 976 167 inimesel siin Maal on elu mõte ja eesmärk? Mitte ilmselt pikas perspektiivis arvestatavaid.
Täna lugesin hommikul lennukatastroofist. Üks halvemaid asju, mis riigiga juhtuda saab. Mitte kõige hullem, aga väga hull siiski. Vaene Poola.(W)
Ma avastasin enda jaoks U2. Õigemini ma jäin ühe laulu külge kinni. Lihtsalt mõnel laulul on mingi jõud, mis paneb kordusele vajutama.
Päikest sai nauditud ainult säärtele, sest tuul oli veel päevitamiseks jahe, aga hakkab edenema:)

Elu ülesanne

2010-04-05T21:20:00.000+03:00

Tuuli says:
Lotta, kui sa ütled, et sa oled seal nõrk, siis ma viskan sind õuntega
Lotta says:
Ma pole isegi mitte nõrk. See on liiga kõva sõna.
Mind ei olegi seal.
Tuuli says:
Õun! Õun! Õun!
Said pihta?
Lotta says:
Selle eest ei pidanud õuna tulema.
Tuuli says:
Deem, ma teadsin, et ma ei saa visates pihta
Lotta says:
Ja gravitatsioon on juba avastatud.
Isegi relatiivsusteooria on olemas.
Tuuli says:
EI OLE NII
Mida mina siin maailmas siis veel teha saan?
Lotta says:
Kosmoloogilise konstandi tõestada.
Võib-olla ei pannudki Einstein sellega pange.
Nagu ta ise arvas.
Tuuli says:
Ma pean tema vigu üle kontrollima ?
Lotta says:
Muidugi.
Parandad ära.

Olulisus

2010-04-04T23:28:00.002+03:00

Tugev on kergem olla,
Pole oluline, miks,
Aga naeratamine on hea.
Naerda on lihtne,
Kui saada endast aru.
Tegelikult teades
Ei ole asi valusam.
Asi on ilusam ning
Nüüd on uus lehekülg
Aga kõik ei muutu.
Ei tohi muutuda.
Sest mõned asjad on olulisemad.
Aitäh!
PS Mõned asjad on õiged;)

Eilne suvi

2010-04-02T11:33:00.004+03:00

Eile oli suvi.
Kool oli toredam kui muidu.
Päike säras nii, et T-särgi väel õue minna tundus ülihea idee.
Kuigi vahepeal oli külm, aga siis päästab hea sõbra jakk:)
Reelika ja Kristjan linnas!
Lille remont sai nähtud.
Idee oli, et koju peaks minema, kuid seda sai minutiks tehtud.
Tagasi linna ning jalutama, kuigi idee oli hüppama minna.
Aeg lendasi lihtsalt.
Osta suur jäätis ning minna seda jõe äärde sööma.
Kõike jäätist ei jõua, aga kitarriga kohtuda jõuab.
Laul, jäätis, jahedus, mänguväljakul katus, täht, käed, kitarr, pimedus, silla kaar, kätekõverdused, tagaajamine.
Kojuminekuaeg jõudis kätte ning saatja saatis saadetavaid, saadetav sai saatjaks ning Kaunase pst juurest jalutasin ma koju.
Ainus halb asi on see, et mu jalanõud teevad kannad valusaks.
Aga see oli suvi. Öö, seltskond ja tunne, et kõik on õige:)

72h Iirimaad ja natuke Lätit

2010-03-30T17:15:00.004+03:00

Ristikheinasaar

2010-03-29T15:52:00.006+03:00

Neljapäeval startisime Riiga ning käisime enne lennujaama suundumist Lidos söömas. Lennujaamas muidugi varuga kohal ning siis sai aega parajaks teha. Mina käisin lastele mõeldud mänguväljakul mängimas. Natukene, aga tore oli vähemalt. Liiga vara tahtsime me ronida lennukile lähemale ning mugavate toolide juurest suundusime metalltoolidele, mis ei olnud üldse nii head. Lugeda ja muusikat kuulata ning telefoniga mängida, kuni algas peale minek. Lennuk läks õhtul 11 paiku ning pool üks olime Iirimaal. Seda siiski mitte tänu reaktiivlennukile, vaid ajavahele.

Võtsime takso ning mustanahaline laulev taksojuht viis meid hosteli juurde. Hostel oli muidugi lukus ning siis me helistasime, et kas sisse saab. Ikka sai, aga natuke läks aega ning selle aja jooksul jalutasid mööda baarist väljunud noored, kes arvasid, et neist on tohutult abi, kui nad seletavad, et tehke uks lahti ning vajutage nuppu ning siis konstateerisid fakti, et oi, lukus on. Saime korteri moodi elamise - magamistuba, elutuba köögiga ning vannituba. Hommikul sai oldud kellade mittekeeramise tõttu väga varajane ning selle tõttu sain mina olla läpakaga netis, kuna ma ei tahtnud uuesti magama minna. Ööbimise juurde kuulus ka tasuta hommikusöök, millele juurde makstes sai erilisema hommikusöögi. See oli jubedus. Tavalisel ei olnud väga hullugi - saia ja croissanti, aga lisaraha hommikusöök oli jubedus. Toidupoes tiir käidud, läksime autot rendifirmast võtma. See ei olnud hea auto. See liikus, aga sellel oli väga tugev värinaalarm roolil ning rool kiskus vasakule. Vasakpoolses liikluses turistide poolt ilmselt ära keeratud. Kõik oli roheline ja lilleline. Nartsisse oli tohutult ning raadios räägiti nartsissipäevast.

Esimene loss, mida me otsida tahtsime oli kaardil vaatamisväärsuste all olemas, aga päriselt me seda ei leidnud. Ringteel sai paari tiiruga GPS segaseks aetud ning edasi sõidetud ring kitsal väiksel teel, mis kuhugi põnevasse kohta ei viinud, aga tee oli põnev. Suundusime Blarney lossi vaatama ning ma olin piisavalt segane, et puudutada huultega ka kivi, mis legendide järgi annab kõneosavust;) Loss oli ilus, kuigi lagunenud natuke. Palmid ja männid kasvasid kõrvuti. Golfi hoovus on ikka võimas. Ma olen nüüd ookeani ääres käinud. See on iluuuus. Päikeseloojangueelne rannik, sädelev ning sillerdav vesi ning tuul. Öösel jõudsime Galwaysse ning hostel, kus oli ööbimine asus täpselt baari kohal. Oli reede õhtu.

Hommikul käisime natuke poodides ning suundusime siis GPSsiga tülitsedes Moheri kaljude poole. Kuidas maa saab läbi ning üle saja meetri rannik lõppeb järsult vette - selle vastu on pankrannikul raske saada. Teel kaljudele külastasime üht vana kloostrit, mis oli küll lagunenud, kuid mille surnuaeda kasutatakse siiani. Ma sain ka natuke olla roolis ning nüüd ma saan öelda, et olen sõitnud valel pool teed vale rooliga, kuigi tee oli kitsas ning väga vahet ei olnud, kus servas sõita, kuna keskel oli vaja püsida. Teed on autolaiused ning kahesuunalised kiirusepiiranguga 80km/h tavaliselt. Laiemad ehk 2 auto laiused on 100km/h. Pärast kaljusid sõitsime Dublinisse tagasi. Teel oli näha mitut vikerkaart. Hostelis sain mina netti ning õhtul läksime baari ning proovisime kohalikku õlut. Mulle ei maitse õlu ka siis, kui see on Guiness. Pitsalõik söögiks ning mul õnnestus pärast šampooni puudumisel pea seebiga ära pesta.

Hommikul kella keeramise tõttu oleks pidanud olema segadus, aga kuna minu telefon oli autos, siis mina ei vaadanud kella ja kuidagi kõik klappis, et me saime süüa - põhiliselt sai, aga ka muffin (väga ebasaialik ma tean). Kogu pühapäev möödus Dublinis poodides, jalutades, rahakotte tagastades. Ma ei oska endale riideid osta, aga ma ei ole ju süüdi, kui neil ei ole ilusaid asju, mille peale tekiks tunne, et mul on seda vaja. Õhtul vaatasime ära kaarsillale pildil sarnaneva silla, mis ei sarnane kaarsillale. Lennujaama minnes oli teetööde tõttu paar lisatiiru vajalikud ning teel kohtusime jänesega. Lennujaamas olid kõik asjad kinni ning me veetsime 4-5h lihtsalt - mina lugedes põhiliselt(raha ja raamatut). Lennuk startis 01.15 ning kella 6 paiku olime Riias. Start Tartusse ning ma jõudsin kooli 4. tunniks. Ning ma läksin kooli. Valga Statoil päästis mind. Kakao ja hot dog äratavad üles. Koolis ma suutsin olla erksam kui mitmed ning kuigi ma ei ole maganud alates pühapäeva hommikust, siis ma ei ole ka väga väsinud. Üleväsimuse puhul läheb uinutav väsimus kiiresti mööda.

@Dublin

2010-03-27T22:59:00.005+02:00

Tähelepanekud saarelt:
- nad sõidavadki valel pool teed
- pedaalid on autol õiget pidi
- ma olen sõitnud vasakpoolse liiklusega riigis:D
- lambaid on palju
- laigulisi hobuseid ja lehmi on ka palju
- ookeani vesi on külm
- kiviaiad ja kiviehitised on kõikjal
- tee ääred, karjamaad, suvalised alad - kõik on aiaga piiratud
- teede laius on natuke väiksem kui autolaius (kahesuunaline 80km/h tee)
- mäed on ilusad
- metsa ei ole (mõnes kohas natuke on ka ikka)
- kõik kuulsad asjad on lagunenud
- kui 3 riigis kuulda Black Eyed Peas - Meet Me Halfway siis see jääb kummitama
- baari kohal on raske reede öösel magada
- hommikusöök=sai
- kraanid on ebapraktilised
- rannik on ilus
- iga päev on vähemalt 3 vikerkaart näha
- siin on kevad
- eile oli nartsissipäev
- kõik iirlased EI ole punapäised
- ma sain võtmehoidjaid:D
- öine taksojuht tahab olla tulevane staar (harjutas laulmist väga usinalt)
- ma peaks nüüd sõnaosavam olema kui varem legendide järgi;)

Eemale millestki

2010-03-25T11:20:00.005+02:00

Täna stardin ma eemale kõigest sellest siin. Kuigi mitte kauaks, siis mingi selguse see peab mulle tooma. Mida ma tegelikult tahan? Tegelikult ma ei loodagi saada vastust, aga ma tean, et ma võtan parima osa, mida elu mulle nüüd järgmiste päevade jooksul pakkuda saab.
Tagasi esmaspäeva varahommikul. Kas ka otse kooli selgub jooksvalt:)
Olge täiega tublid ja vingeid nii siin kui seal pool piire!

I’ve given you everything I know how
I’m sorry if you feel like I let you down
Tell me what am I supposed to do
“I should be loved by you,
That I know is true
But I cant breathe when you’re around!”
Can anyone feel me at all ?

Hea, kuid mitte alati

2010-03-21T18:30:00.006+02:00

Reedel kohe pärast kooli tuli mul koristamishoog. Mitte leebe ja mööduv vaid selline, mis kestis järjest ning kuigi ma vahepeal käisin kodust ära, siis ka kelle 11 oli veel vaa võtmehoidjatelt tolmu võtta. Nüüd on kõik korras:D No mitte päris kõik, aga ikka väga-väga korras. Adalbert: "Kiida nüüd mind!"
Laupäeval läksin ma Motoexoticale vabatahtlikuks, pühapäeval ka. Laupäeva õhtul läksin ma matemaatikaolümpiaadi toimumiskohta ning mängisin mitu tundi "Sibikunni". Mulle tohutult meeldis mäng ja seltskond:) Need täiendasid teineteist. Eva-Lotta, Anu, Ralf, Karl Oskar, Ivo, Mette-Triin, Uku-Kapar, Sandra - parim seltskond, kellega ma üle väga pika aja kaarte mängima olen sattunud:) Ja õhtul, kui mina ja Lotta koju suundusime ning teised majutuskohta, sain ma 7 kallistust. Algul Sandralt ning siis tekkis loomulk ring enne lahkumist:)
Kevad on käes. Kas või ajutiselt, aga kõik ujub, midagi porist ja rohelist on näha ning on soe:D

Konn

2010-03-17T21:10:00.000+02:00

Istud konnas ja teed: "Prääks!"

π-päev

2010-03-15T20:56:00.004+02:00

Väga põnev lugu automaatse kordusega siin ja ühekordselt olemas ka video.

Eilne päev oli seega väga tähtis tähtpäev ning mul õnnestus see päev ka ära tähsitada:) Aitäh, Sandra, et ootasid koos minuga ära ka π-sekundi:D

Kõikumine-liikumine-soojus

2010-03-13T13:54:00.005+02:00

Minu see nädal.
Esmaspäev 08.03
Naistepäev. Koolis hommikul said kõik minu klassi tüdrukud lille. See oli nii armas. Mu klassivennad ikka oskavad olla;) Eesti keele tunni ajal said kõik tüdrukud kommi ka. Enne viimast tundi selgus, et minust sõltub, kas me saame osaleda saalihoki turniiril. Ma ei saanud ju ei öelda, seega kell 6 taas kooli ning hokit mängima. Iseenesest see ei ole hull, aga mul ei olnud normaalseid riideid kaasas nii lühikese etteteatamisajaga ning enne teist mängu ma oleks peaaegu disklahvi saanud, aga tänu laenatud pükstele võis võistkond olla ikka 5 mitte 4liikmeline. 2 võitu kokku. Üsna väsitav päev koolis. Kodus ootas mind veel roos ka.
Teisipäev 09.03
Midagi ülierilist ei toimunud. Inglise keele tund möödus porgandeid süües. Päris tõsiselt üle poole tunni söödi porgandeid ning krõmpsumine lõi isegi lobisemise üle.
Kolmapäev 10.03
Hea-hea-hea päev
6 tundi ning 1,5h loengut Tallina jääsulamisest (loe: kliimasoojenemisest) ning siis jala üle loikude hüpeldes koju. Päike paistis ning mõnus oli.
Õhtu poole ma suutsin mingi imenipiga Kalle endale külla kutsuda. Ma jalutasin vastu ning siis koos minu poole. Kitarr-kitarr-laul. Auld lang syne on mul põhiplaanis selge. Seda tuleb lihtsalt veel väga harjutada, et see normaalselt kõlama ka hakkaks. Kuulata ja mängida, rääkida ja rõõmustada. Aeg leidis üles kiire käigu ning mingil hetkel pidi Kalle ära hakkama minema. Hiilida trepist alla. Ukse ees ma suutsin talle 3 korda kooki pakkuda ning leppisin vanematega kokku, et ma tulen jala Kadri poole kaasa, kui ma olen saatmas ära käinud. Saatmiste süsteemist ei ole mina veel päris aru saanud. Saadan mina Kaunase puiesteeni seekord ning siis on vaja mul teises suunas minna, et ikka Karlovasse ka kunagi maanduda. Siis on vaja mind saata natukenegi tagasi. :) Aga see on tegelikult tore. Tuul ei olnud piisavalt tugev, et selle peale ennast toetada, aga tuulevari ning soojus olid leitavad.
Ning siis jalutuskäik Kadrini. Silla peal oli külm. Tugev tuul ning miinuskraadid ei olnud see kevadine ilm, mida ma eeldasin, aga laulu saatel kõndimine ei ole üldse nii raske, kui ilma. Kohale jõudes sai teed ning süüa. Mõnus oli. Õnneks oli Aigar valmis mind autoga ära tooma koju ning ma pääsesin jalutuskäigust. Napilt, sest auto jäi kinni ning seda tuli kõvasti lükata ning juhendada. Õnneks siiski hoovi lumevangi ei jäänud.
Kolmapäev on senise nädala kõige-kõige parem päev:)
Neljapäev-reede möödusid kooliselt ning telefoni peale tige olles. Mu telefon ütles, et tema ei mängi minuga ning nüüd on mul uus telefon. Ilma imeviguriteta, aga mulle meeldib. Neljapäeval nägin ma ära filmi "Järvemaja" ning reede õhtul sai Tõraverest jälgida Sepa ja Avandi laulukonkursi, sest muud seal minu jaoks vaadata ei olnud.
Nüüd on käes laupäev ning varsti peaks leidma endale mõne põneva tegevuse, et nädalavahetust kasutada parimat viisi.

You're simply the best!

2010-02-28T22:52:00.004+02:00

Aitäh teile, kes te tegite selle nädalavahetuse võrratuks!
Laupäeva pärastlõunal saabus 4 inimest korraga kohale ning minu veenmise peale võtsid nad riided ära ja tulid 5 minutiks sisse ning õnnitlesid mind. Kadri saabudes asjad bussi ning hääled sisse ja maale:) Maal suutis issi vee välja võluda ning alati tuleb alustada toiduga. Me alustasime pitsaga. Puude tassimine kujunes stiilseks ettevõtmiseks, kui kõik said tööriided-kindad. Kui puud veetud, võis teha viktoriini algarvu ja tüvenumbriliste vihjetega. Alias oli hea vaheldus numbritele. Saun sai soojaks ning soojus ning lumi ja lumesõda ja kõige šokolaadisem šokolaadijäätisemaitseline tort üldse. Kesköö paiku hakkasime lahendama kuritegusid. Vahelduseks Posti lõhestunud isiksusele sõime küpsisetorti. Pulk võitis mängu. Kui me kell 3 püüdsime magama minna, siis vett enam ei olnud ning viimased teemad enne magamajäämist olid ajusurm ja Beier. Elagu:)
Hommik algas rahulikult, kuni poole kaheteistkümneni, kui pidi minema õue fotoseeriaid tegema:D See oli tohutult lõbus. Lumi ja noored ja fotokad. Kummikud ning vajadusel muid riideid juurde võtta ning lihtsalt teha kõike ja pildistada seda kõike:)

Täna tagasi linnas, olin natuke väsinud, kuid harjutasin kitarri ning õhtul msn'is leidsin, et ma tahan olla täna veel vaba ning nautida seda vabadust, mida ma otsisin vahepeal endas. Ma otsustasin, et ma lähen viin Kallele kooki. Ja ma tegin selle ära:D Sellest kujunes kojusaatmise-kojusaatmine, mis lõppes väga ausalt. Ma ei taha, et keegi peaks tundma ennast üksi, kuigi tal on sõbrad. See on nii vastik tunne ning ma loodan, et ma suutsin seda tunnet muuta. :) Ma tegin seda, mida ma tahtsin hetkeemotsiooni ajel ning see muutis nüüd kogu ülejäänud õhtu ka suurepäraseks:D
Suurepärased inimesed (Lotta, Olivia, Kadri, Hiie, Kaisa, Kalle)selles nädalavahetuses, aitäh, et te olete olemas!

Minuga juhtub alati midagi

2010-02-26T22:11:00.003+02:00

Midagi läheb metsa. Alati läheb - kes teeb lihapalle ning kõrvetab oma näpu vastu taldrikut ära, paneb taignasse nii palju vett, et kuivatab vahepeal lihapalle, sulatab šokolaadi nii, et vesi sisse loksub? Köögis lihtsalt läheb midagi viltu.
Sünnipäev on nüüd pooleldi seljataga. Vanuseliselt on uus aasta käes, aga sünnipäevapidu alles tulekul. Kahjuks on muidugi neid, kes tulla ei saa palju, aga tuleb nii palju kui tuleb ning selle pealt tuleb teha parim, mis teha annab:) Algus on paljutõotav - vett ei ole. Ma loodan, et teemapidu Eesti 18.saj elektriga läheb kõigile peale. Ega ei ole midagi, kui väljas on poolde reide lumi ning kalpsata paarkümmnend meetrit eemale. Minu jaoks on see piisavalt pisiasi, millest end mitte häirida lasta. Kuigi vesi oleks kasulik, saab vajadusel ka ilma.
Koolis on see nädal olnud niii sünnipäevanädal, kui saab - igal koolipäeval peab keegi sünnipäeva. Mul õnnestus saada kolmes keeles õnnesoove neljapäeval.
Ma sain sünnipäevaks kitarri. Nüüd õppimine käib, kuid üllatus-üllatus, pärast 2 päeva ma ei ole ikka professionaalne kitarrist. Õnneks ma seda ei oota ning motivatsioon kasvab, mitte ei kahane;)
Someone said the truth will out
I believe without a doubt, in you

You were there for summer dreamin',
And you gave me what I need.
Mind hakkas lihtsalt "Eternity" kummitama ning mulle meeldib see laul. See on nukra alaooniga, aga mina loen välja positiivsust. See on hea.
Homme-ülehomme tulevad vinged päevad;)