Heaven is a place on Earth?

Hommik algas vara. Kell 8 üles, siis putru keeta ning süüa ning varsti minna bussijaama Oliviaga kokku saama. Jalutasime Härmasse, kus oli keemiaolümpiaad. Minul läks metsa, sest ma lihtsalt ei tule kõige lihtsamate asjade peale. Ma avastasin, et ma ütlen peaaegu iga asja peale et see läks metsa, aga küllap siis selles peabki tõde peituma. Pärast keemiat oli ideaalilma näidis - helesinine taevas, päike särab ning on selline soe (kuigi hilisem lumesadu oli ka imeilus). Ma sain nii täpselt bussile kui üldse võimalik saada on. Ning bussis olid inimtüübid, kes mind häirisid kohutavalt. Umbes nooremas keskeas sellised mitte päris eluheidikud aga sellised, kes joovad ennast ikka mõnuga täis. Ja siis nad karjusid hullemini kui vene teismelised. Seda oli kohutavalt vastik kuulata. Natuke aega sai niisama konutatud või füüsikat tehtud ning siis ma otsustasin poodi minna. Väga kasulikuks osutunud retk ning jalutuskäik edasi-tagasi oli ka mõnus. Marta helistas ja kutsus mind mingisse impromängude tegemise üritusele. Ma kahtlesin, kas minna, aga leidsin, et homme on ka päev et muid asju teha. Seega 17.01 olin ma kohal olles enne vabandanud, et ma jään natuke hiljaks (20 min varem mitte 1 min varem siiski). Mulle need asjad väga huvi ei pakkunud sel korral. Algus oli tore ja mingid asjad, aga ma läksin poole pealt ära Kauri juurde muusikat kuulama ning hiljem ka arvutisse. Suhtlemine oli kasulik, sest 20.21 bussiga saabus linna Kalle ning me suundusime seitsmekesi (mina, Kalle, Hiie, Merike, Kauri, Haldi, Kaisa) kelgutama. Üle pika aja täiesti vabalt kelgutada. See oli mõnus. Teha külakuhja (mulle siiralt meeldib olla kõige alumine kiht rohkem kui keskmine) ning rongi või avastada, et sind lükatakse mitu korda järjest lihtsalt alla. Kui kogu nägu on lumine ja sa oled veerenud ja kukkunud ja kellelegi otsa sõitnud ning siis maandunud ja avastad, et maailm on ilus ja lihtsalt saad naeratada - see on tunne, mida peab olema rohkem. Minu must riietus muutus aina valgemaks. Kui vigastused suuremaks muutusid, viis vaevaline teekond meid Merikese juurde, kes jagas lahkelt teed, mis andis nii hästi sooja pärast kogu lund. Mu sokid olid märjad kuni varvasteni. Ma võtsin ilmselgelt tõsiselt, et varbad peavad kuivas olema. Muud jalaosad on läbimärjad, aga varbad kuivad. Aeg lahkumiseks saabus üsna pea. Teekond läbi linna ning üle silla. Mulle meeldib kuulata nii et minu juuresolekul on lobapidamatus lubatud, lausa soovitatav. Kallistada ning suunduda kinni sadanud teed mööda koju. Kodus avastasin ma, et lumi oleks vaja ära rookida. Ja nii ma rookisin poole ühe ajal natuke hoovi ja ühe kõnnitee ära. Nii hea soe on olla, kuigi imelikul moel on väljas nii soe, et ka läbimärgades riietes ei ole külm. Mõnus:)

Läheks päästaks maailma?

Meil oli täna koolis loeng, mida esitleti kui "narkoloengut". Minu meelest oli see eluloeng. Maailmapäästmisloeng - mida saab tehe see põlvkond, kes tol hetkel istus auditooriumis ning tegeles kõigega. Mis saab siis, kui on MEIE valitsusaeg? Mitte otseses aga kaudses mõttes. Siis kui me saame kõik öelda: mina, see olen ühiskond. Mida me peame muutma, miks me peaks midagi muutma ning mis tagajärjed kõigel hetkel toimuval on? Ja sellest tulenevalt ma tahan jälle maailma ära päästa. Ma tahan muuta, ma ei lepi niikuinii sellega, mis pessimistlikud prognoosid ennustavad, kuid ma tean, et lihtsalt vaatamine ei muuda midagi. Midagi peab toimuma - päriselt toimuma. Ma tahan seda maailma päästa - see peaks olema juba paari aasta pärast see maailm, mida mina saan muuta, hetkel saaks ka, aga ma ei ole selleks valmis, seega ma ootaks natuke, et muuta, aga päästma peaks hakkama varem. Enne, kui maailm on hukas. Noored on alati hukas olnud, aga mitte nagu praegu. Miks nii paljud ei läbi põhikooli? Miks see põlvkond joob kordades rohkem kui eelmine? Miks olukord läheb aina hullemaks? Mitmetele küsimustele on lihtsad vastused, kuid olukorra muutmiseks ei piisa vastustest. Ma mõtlesin, et ma lihtsalt ei sobi gruppi sellega, et ma ei joo, aga selle sobivusega on palju sügavamad tähendused seotud. See, et sa jood on pooleldi ühiskonna norm. Sult eeldatakse, et sa jood. Kõik joovad ju, see on avalik saladus, mille vastu isegi enam ei võidelda. Ainult need, kes on sees ja mõistavad, mida kogu see süsteem tähendab, muretsevad, sest olukord ei ole mitte tõsine vaid hull. Alkohol ja pidu on elementaarsed - mida noortelt veel oodata? Ma ei oota, et kõik oleks mõistlikud ja vastutustundlikud - ma olen ikkagi realist ja üsna noor. Ma eeldaks, et ka mujalt kui alkoholist saab kätte selle, mida on vaja, et tunda ennast hästi, õnnelikult ja vabalt ning saab selle kätte tunduvalt odavama hinnaga kui oma tervis või elu. Alkohol on süüdi paljus - nii otseselt kui kaudselt. Alkohol võib tappa otse kiiresti, aeglaselt või traumade tõttu, aga ükskord tapab ta niikuinii. Kahjuks. Ning selle vastu peab tegutsema, see ei tohiks olla meie elementaarne osa elust, et me joome, sest me ei saa hakkama - eluga või lõbutsemisega. Miks on siis nii palju neid, kes ei vaja alkoholi? Kes vastutab tegelike mõjude eest kõigile järgnevatele põlvkondadele? Kas eestlased surevad välja alkoholi tõttu nagu nii paljud rahvad enne meid? Eeldused on olemas. Ja ka kõik võimalused, kui me ei tegutse. Ma nii tahaks midagi muuta, aga ma ei lähe ju inimesele lihtsalt ütlema, et ära joo. Või äkki peaks? Lihtsalt ütlemine ei muuda, aga kahjuks ei saanud kõik ka loengust piisavalt aru, et teha olulisi järeldusi.
Kes tuleks koos minuga maailma päästma?

Mitt livet

Ma olin kaks päeva haige, kuid mind õpetati selle juures nägema häid asju ning ma püüan nüüd selle nädala head asjad uuesti läbi mõelda.
Esmaspäeval läks koolis kõik mõistlikult ning näitering toimus, kuigi ma ronisin matemaatika olümpiaadikursuselt varem ära ning olin matemaatika tundi enne seda hilinenud.
Esmaspäeva õhtul ma jäingi haigeks ning teisipäev möödus läpakaga voodis lebades.
Nüüd positiivsed asjad eile ja täna:
Ma sain privaatkontserti
Ma sain kinnituse, et ma olen loll
Ma sain "Fight Club" läbi loetud
Ma sain kirjutada endale 3A4 kunstikonspekti (teemast kõrvale kaldumine)
Ma sain rääkida pikalt ja põhjalikult paari inimesega
Ma sain kisselli juua voodis
Ma nägin ära päris mitu head videot nagu see:

Ma sain selgeks mõne laulu sõnad
Ma tean nüüd, mida ma tahan rohkem, kui enne.
Ja kuna mu tervis on parem, siis ma olen veel õnnelikum:)
Homme jälle kooli ning mingile mälumänguvõistlusele.
Maailm on ikka ilus, külm ja hea koht:)
If I could wake up in a different place, at a different time, could I wake up as a different person?

Fortvarande lycklig

Kui pea ei jaga, siis jalad jagavad, oli selgitus, miks ma jõudsin talendile kohale hilja, aga ma jõudsin varem, kui õhtujuht või üks žüriiliikmetest, seega midagi totaalselt valesti ei olnud. Talendivõistlus igaljuhul läbi ei kukkunud, kuigi hiilgav see ka ei olnud.
Mulle meeldisid Kalle ja Kristajani etteasted küll rohkem, aga objektiivsus viis tantsutrupi võidule. Mulle meeldis, kuidas Kalle rääkis, et ta tahab veel laval olla ning et ta oli ka noodipuldina veel laval. Parim osa oli tegelikult vist Rasmus. Rasmus oli väga isikupärane ning tegi kogu hingest laulu tuumasõjast ja pilvelõhkujatest. Pärast talendi lõppu koristasime laga ära ning laulsime natuke. Selline rahulik olustik oli. Kes kardina taga (kardistab kallinaid), kes aknalaual, kes laual.
Edasi viis tee Kapriisi. Vähemalt minu, Reelika, Kalle ja Kristjani tee. Süüa ja juua ning juttu ajada. Kui me tahtsime Reelikat bussi peale saata selgus, et seda bussi, millele me teda saadame laupäeviti ei käigi. Saatsime siis hoopis Kalle sillani ning läksime Taskusse trepi peale kitarri mängima. Poole tunni pärast pidin ma minema hakkama ning õhtune jalutuskäik ning autosõit olid ees ning mõnusad. Mul tuli jälle meelde, miks ma tegin load. Sest ma armastan sõita ning ma olen liiga korralik, et lubadeta sõita.
Te olete nii tohutult lahedad ja armsad! Aitäh teile:)

Imeilusus

Minna magama öösel koos hämmastavate inimestega kuulates veel kitarrimängu ning ärgata taas kitarri ja laulu saatel. Ma ei olnud midagi sellist varem kogenud ja see on nii mõnus tunne, et olles veel unine, tulevad tuttavad viisid ja laulud juba sinuni.

Eile tuli päris pikk päev kokku.
Ärgata hommikul ning saada teada, et vennakesed ei lähe hommikul kooli-lasteaaeda, koolis heegeldada lilli, lüüa klotsi nii, et see maha kukuks ja arvutada oma käe kiirust, joonistada isobaarilise-isotermilise-isohoorilise ringprotsessi graafikuid, vaadata filmi surnud veest, filmi Madlikesest, keerata Sandriga koos pool minutit järjest samaaegselt pead, rääkida loomaaia teema juures seagripist, lugeda vana rootsikeelset teksti Antisärkvargist ja Patrikust, minna ja osta endale pikad retuusid ja pakk komme, kohtuda Indrekuga ning rääkida Indreku ja Kauriga maailmast, pidada koosolekut, rääkida kõigest asjakohatust, minna Kaubamajja, kuulata Kalle ja Kiristjani kõnesid, naerda, süüa, teha pilte, mille mõte jõuab õnneks õigel ajal veel kohale, minna vaatama Shakespeari korraks, jalutada Lille, laulda, kuulata, naerda, rääkida, elada seljas, kallistada, saada võtmed, joosta bussi peale, et minna Kristjani poole ööbimisasju tooma, minna tagasi Kaubamajja, et koguda napilt kokku viimane raha ,et osta mahla, minna kuulama, rääkima, Reelika toitu sööma, tantsima, mängima ning naerma, minna Lille, süüa, laulda, naerda, rääkdia, jagada voodikohti, kuulata, kuidas Kalle ei suuda otsustada, mida teha, kuidas Reelika naerab ja kuidas Kristjan Reelika üle/Reelikaga koos naerab, uinuda kitarri saatel, ärgata muusikaga, kuulata, tõusta, korrastada, lukke avada-sulgeda, minna bussijaama, väita, et ei saa olla nii külm kui -18kraadi, saata Reelika teele, kallistada veel ja hakata koju jalutama päiksetõusul, avastada kodus, et väljas on -23kraadi.

Jäklar!

Jag hattar att jag gillar er så mycket. Men jag kan göra ingeting. Jag måste vakna varje morgon, gå till skolan, lässa och längta efter er. Och när kvällen kommer jag kan göra allting jag vill. Jag tänkte om er och jag förstode varför jag längter varje dag efter er - ni är mina nyttiga delarna. Tack att ni är här eller där för mig. Ursäkta. Felt språket.
Ma käisin täna teatris. Iseenesest etendus ei olnud hull, aga mulle see väga ei meeldinud ka. Ma ootasin midagi palju enamat. Ma loodan et väikevennale vähemalt meeldis. Minu teatrielamust rikkus ka halb enesetunne. Ma ei tohi haigeks jääda, ma ei taha haigeks jääda, ma ei jä haigeks. Võib-olla.
Kool oli jäkla. Lihtsalt mulle ei meeldi neljapäevad. Liiiga humanitaarainerohke ja igav. Kuigi homme on isegi hullem - 4 füüsikat hommikuks. Iga ühe unistus.
Kunstiajaloos ma nägin täna midagi ilusat. Mitte midagi õpikus, tunnis või jutus, aga läbi akna. Päikesetõusu kiirte langemise järgi Jaani kirikule. Vaadata, kuidas tuhm kivisein sentimeeterhaaval särama lööb ning kogu see erksus, mis oranži ja sinise taeva vahel tekib - see on mõnus.

kas ma pole mitte armas, ah

Jälle on külm. Aga ma kudusin endale kindad. Ma homme proovin järgi, kas said soojad ka. Mul sai lõng nii otsa, et pöidlad on teist värvi. Aga sellest ei ole ju midagi. Kui soojad on.
Eile sain ma külma peale vihaseks ning kui ma kell 10 õhtul kou jõudsin hakkasin kindaid kuduma - kättemaksuks. Vähem kui 24h ja kaks valmis kinnast. Mõnus. Eile oli lahe päev. Kool oli piisavalt lebo - ajaloo-olümpiaadi pärast esimesse 4 tundi ei läinud. Vene keeles sain kaks 5 ning matemaatika oli ka selline igav. Okei, mälumäng oli feil, aga see selleks.
Pärast kooli sai mindud kaupsi ning nähtud sealt päris surt hulka armasid inimesi. Ning siis mindud Rokiklubisse. Teele sai kaasa võetud Kristjan, Reelika, Helena, Hiie, Kaisa ning bussist ärandatud Kalle. Kuigi Kaisa ja Hiie kukkusid vahepeal ära jõudsime me kõik kohale ning isegi Sander leidis koha üles. Etendus, mida me vaatama(või teatud inimesed tegema) läksime oli hea - naljakas, tempokas ning ehe. Nii kahju, et parima naispeaosatäitja auhind jäi seekord saamata, Kalle;)
Edasi viis meid külmund jäärada linna, kus toimus jagunemine. Mina, Reelika, Kalle ja Kristjan leidsime Tartu põnevaima koha ajaveetmiseks - Comarketi. Liiga naljakas, magus ja tore oli. Kõigil oli midagi söödavat, mida hävitada. Reelikat bussile saates sattusime me ka Rehepappi ning lasime oma toidul hea maitsta. Kui buss tuli, siis toimus tseremoonia ja lehvitusvoor. Ning siis iga roju oma kodu suunas. Minul ja Kallel oli üle jõe tee. Otseses mõttes üle jõe. Milleks minna üle silla, kui saab üle jõe. Kuigi, lõpus läksime me taas sillale.
Täna oli tore koolis vahetunnis kududa. Lihtsalt midagi oli ometigi konkreetselt teha. Midagi käegakatsutavat ja nähtava tulemusega. Ja me hakkame kunstiajaloos jutustama nüüd igas tunnis. Kurb. Ma nii lootsin, et me olemegi need õnnelikud, kes seda ei pea tegema.
Ja lõpetuseks Kalle tsitaat:
Kalle says:
kas ma pole mitte armas, ah

Ülivõrded

Ma alustan negatiivse poolega, sest siis ma saan lõpetades ennast positiivse meeleoluga täita.
Kool sakib. Õigemini kunst sakib. Ma sain kõige raskema teema kontrolltöösse ning ma ei osanud seda väga palju. 1. feil. Füüsikaolümpiaad läks vääga metsa, aga tundub, et kui mina olen loll ja tunnen ennast lollilt ja teen lolle vigu, siis mis valemiga on olemas minust veel hullemaid. Ehk ma sain füüsikas vist siis ikkagi 5. koha kümnendike seas. Mis ei ole sugugi paha, algselt pandi isegi 4. Aga sellega kaasnenud hea meeleolu kustutas kunst ning et sellest veel vähe ei olnud suutis Kaur ka veel tõelise "komplimendi" pilduda: "Ma langesin ka nüüd sinu tasemele" (ehk ta kukkus füüsikas neljandaks. Aitäh, et keegi raatsib langeda.
Eile oli hull päev. Hommikul kell 9 äratus, et õppima hakata. Ajalugu, kunstiajalugu ja vene keelt põhiliselt. Hetkel ka vene keele lehed lahti ning areng on isegi toimunud. Mitte küll tänu arvutile, aga vähemalt ma juba saan ise oma tekstist aru. Eile oleks ainult õppimisega masendav olnud. Seepärast ma satungu msn'i et saaks natuke suheldagi. Mitte et ma seal ka oma meeleolu väga muudaks, aga mõnikord aitab. Naljakad asjad aitavad ka. Ning laulud mõnikord.
Aga kõige paremini aitavad head meenutused ja mälestused.
Hetkel ma meenutan laupäeva ning see tekitab hea tunde. Isegi tohutult hea tunde. Sest siis oli tore õhtu. Kuigi talent ei olnud suurepärase tasemega, siis Kalle sai lõpuks edasi, erinevalt Sandrist ja Kaurist aga eks finaal tuleb parem;)..Hmm..Mis tuletab mulle meelde minu ülesannet. Ja pärast talenti. Ma siiani ei suuda seda uskuda. Aga mind võeti kukile. Päriselt. Korralikult. Mind!? Liiga uskumatu, aga kuna ma ise olin päris kõrgel siis tulemusena, siis ma vist usun:D Lihtsalt haige, kui tugevad poisid ikka olla saavad. Ja kui erinevad. Aga küllap nii peabki olema. Ja laupäeva õhtul tegime veel kooki, mängisime aliast ja ajasime juttu ehk mõnus ja rahulik oli. Kuid ikkagi naljakas:D
Inimesed teevad minu elu täiuslikuks neil hetkedel, kui ma ise sellega hakka ma ei saa.

Jag bryr mig om dig*

Täna kooli ei läinud. Ma väga loodan, et see oli lubatud. Hommikul viisin väikevenna lasteaeda ja nüüd olen vahelduva eduga õppinud ajalugu, kunstiajalugu ja füüsikat. Ma ei oska neid, aga ma jõudsin eile järeldusele, et kuna ma ei tea, mida ma oma eluga pärast kooli tahan kindlalt peale hakata, siis ma õpin kõike nii hästi kui vähegi suudan ja jätan endale väga palju teid lahti. Kuna uus õppekava tuleb siis mul on isegi hea meel, et mind see väga mõjutada ei jõua, sest kui mul tehtaks vabaks tundide võtmine suuremas jaos ku 5h nädalas nagu praegu, siis ma tahaks nii palju aineid, et ma peaks 40 asemel 80 tundi koolinädalasse mahutama. Millega ma vist hakkama ei saa. Nagu ka paralleeluniversumite tõestamisega:P

Mulle nii meeldib see leht.
5. The last thing I want to do is hurt you. But it’s still on the list.
42. I didn’t say it was your fault, I said I was blaming you.
57. It’s not the fall that kills you; it’s the sudden stop at the end.
78. Just remember…if the world didn’t suck, we’d all fall off.
110. Some mistakes are too much fun to only make once.
159. I don’t have an attitude; I have a personality you can’t handle
175. Don’t piss me off! I’m running out of places to hide the bodies.
178. I read recipes the same way I read science fiction. I get to the end and I think, “Well, that’s not going to happen.”
211. A positive attitude may not solve all your problems, but it will annoy enough people to make it worth the effort.
265. Seen it all, done it all, can’t remember most of it.
283. Some of us learn from the mistakes of others; the rest of us have to be the others.
296. If you don’t care where you are, then you ain’t lost.
302. I am not a vegetarian because I love animals. I am a vegetarian because I hate plants.
355. If it’s true that we are here to help others, then what exactly are the others here for?

*Ma hoolin sinust

Kas see ongi elu?

Kooli algusega tuli tagasi tuttav rutiin. Ma otsin tuttavaid asju elus. Nende peale saab loota ja neist kinni võtta. Neid saab meenutada ja neile mõeldes naeratada. Pole oluline, miks, aga saab. See on hea. Erinevused rutiinist on ka head, aga need ei ole turvatundelised. Ma olen teinud oma valikud ning kõik tagajärjed on samuti minu õlul, kuid ma olen praeguse seisuga teinud parimad valikud, mis võiamlikud olid. Kuigi kahelda saab alati.
Mind on hakanud aina enam paeluma inimesed. Ilmselt ma olen ikka piisavalt sotsiaalne, sest suhtlemisvaegus on tulnud koos hääle kadumisega. Tüüpiline.
Kuigi mis on tüüpiline? Mina vist ei ole või mõne inimese arvates ei ole. Mõnikord ma suudan kedagi üllatada. Sellega, mis mulle meeldib või mida ma teinud olen. Aga see ongi hea. Vähemalt ei ole kõik etteaimatavalt alanud ega lõppe ka loodetavasti.
Kool võtab tohutu aja, kuid see ei tundu üldse nii pikk, kui mõelda, kui palju veel päevas ruumi on ja mina olen see õnnelik, kelle päevaplaanis on ka vabad ajad.

Haigus taas jaheneval ajal ei ole mõnus. Kool on külm, kuigi mitte enam nii jäine.

Muide, ma sain kiituse. Hea õppimise eest. Ma olen üks 3st oma klassis, kes said ainult 4-5 hinneteks. Kui see on hea, siis elu alles läheb hulluks.

Talvevõlumaa

See oli võimas. Ma ei uskunud, et ma suudan endale nii laheda vaheaja saada. Aga see oli võimas. Nii palju inimesi, nalja, soojust, rõõmu, vaikust, muusikat, lund ja kõike muud.

Eelmisest aastast alustades siis. Kooli lõpp tuli ootamatult. 23. koguda hindeid..Ma olen ikka friik. Ma sain kaks 4+ ja ülejäänud 5. Kuigi mul läks nii palju asju metsa. Pärast kooli läksin ma Indreku ja Kaur'iga kelgutama. Mul on sinikas siiani alles. Ma arvasin, et kui kõik 7aastased suudavad kelgutada kaarega kelgutada kõrgemalt kui lihtsalt Kassitoome nõlvalt alla, siis ei ole ju võimalik, et mina sellega hakkama ei saa. Siiski see oli võimalik, sest ma kaldusin rajalt ära ja kukkusin järsust nõlvast alla vastu äärekivi. Ai. Tol õhtul tegin ma kindlaks, et püsti ma kelgutada ei suuda, aga polnud vajagi. Ilma oli piisavalt ekstreemne.

Siis tulid jõulud. Kingitused olid toredad ning Kadrigi käis külas. Kingid leidsid kasutustki kohe. 25. käisime maal. Mõnus:) 26. Memme pool. Kaa mõnus, kuigi..Kuna oli tuisk siis ei olnud teed väga ideaalsed ning ma sõitsin Võrru ja Võrus mul lihtsalt käed värisesid pingest veel. Ma tean, et see, et ma rooli pigistan ei muuda autot kergemini kontrollitavaks või stabiilsemaks, kuid see on justkui ainus võimalus millestki haarata. Tegelikult ei olnud nii hull. Tee oli sõidetav ning kuna ma sõitsin põhiliselt rongis ei pidanud ma ka möödasõite tegema peale ühe..Seisvast lumesahast möödumine..

Aasta viimased päevad olid sellised rahulikud, lumised, öised ja külmad. Käia õues ning tunda mõnu sellest olukorrast. Ma armastan talve.
Aastavahetus oli pääris võimas. Meid oli kokku..8..ning piparkoogid, ilutulestik, mängud, Raekoja platsi tants ning kelgutamine. Ja me lasime kapsa rakette lastes õhku. Päris kapsa. Lihtsalt mida leida tühjast parklast muud kui kapsast

Aasta algus oli ka rahulik. Meeldejäävaim oli ilmselt jalutuskäik Emajõe ääres/jõel. Ja käisime katuseid mööda. See on see, miks ma armastan talve. Merikese pool oli ka hea. Rääkida juttu Alari ja Merikesega poole kuueni hommikul ja kell 2 öösel lollitada pitsataksoga.

Ning siis algas improlaager. Ma ei ole kunagi arvanud, et ma oleks hea näitleja või et ma oskaks näidelda. Aga kuna ma käisin hiljuti vaatamas improteatri etendust siis tundus see päris põnev. Ja see oli kohutavalt hea otsus, et ma sinna läksin. Mul on kalduvus totaalsele enesekontrollile. Ma ei näita välja asju, ma ei tee midagi, mida ma ei ole põhjalikult kaalutlenud ning mitte midagi pöörast. Improlaager aitas mul sellesse vahelduseks jälle leebemalt suhtuda. Mitte mõelda arvamustele, vaid teha seda, mida ma tunnen peaks tegema. Olgu see tantsimine, esinemine või laulmine. See oli mulle väga vajalik. Minu puhkus kõigest sellest, mida ma ka armastan, aga millega liiale minnes olen ma lihtsalt rikkis. Sest kui mind kummitasid kiraalsused, konfiguratsioonid ja kondensaatorid, siis see oli märk, et ma vajan vaheldust. Ja ma sain selle parimal võimalikul moel. Inimesed, kes olid hämmastavad ning muidugi tegevused.
Selle pärast jääb mulle ka reede meelde. Kuigi mul oli neljapäeval tore, et mul olid külalised, oli see väsitav. Sest noorus pulbitseb ning andke sellele saunas sooja ja see läheb keema. Tervitused Indrekule lauluga, mille pühendas talle Georg - Jeesus.....(vahemäng)...Kristus....

Reedest. Me käisime Viljandis. Mul pole ammu nii toredat väljasõitu olnud. See oli lahedate inimestega. Põnevate teemade ning arendava tegevusega. Kuigi harjutused olid minu jaoks kummalised, sain ma neist vähemalt aru. Lumesõda oli ka tore.. kuni ma sain lund nii palju näkku, et ma ei näinud midagi. Aga see ei lugenud.
Tagasisõidul oli Reelika, Kalle ja Kristjaniga vahepeal liigagi lõbus. Kui me Tartusse jõudsime läksime me korraks Lille ning siis edasi. Otsisime mitmest kohast ruumi, kuni leidsime koha. Siis sõime ning lahkuma hakates saatsime mina, Marta, Kalle, Merike ja Kristjan Reelikat bussile. Ja siis me jäimegi bussijaama. Naerma ja lugusid rääkima. Kuni murelikud vanemad hakkasid ootama mitmeid koju. Minul ja Kallel oli osaliselt ühine suund ning nii lõppes reede.

Laupäev algas minulikult. Reemanni poole ning füüsika ja kassipaitamine käsikäes. Reemannil on ilus maja. Selline talumaja ahikütte, hoovi ja kassidega. Maja oli jahe, aga kuna teed ning sööki oli, siis energiapuudust ei tekkinud. Pärastlõunal läksin ma linna, saime Kauriga kokku ning passisime ukse taga, et sisse saada. Millalgi saimegi. Varsti hakkas talendiasja organiseerimine. Mitte et ma seda teinud ei oleks juba nädalaid aga siiski. Nimekiri, saal jne. Aga kõik sai valmis, Ning see oli lahe. Mulle meeldis rohkem etteasteid kui edasi said aga elu ongi ebaõiglane, isegi kui oled kohtunik. Kokku 8 etteastet, neist 4 edasi. Ainus, kes jäi mulle pikemaks ajaks kripeldama oli Kalle. Oma "karaokega". Päh. Mulle meeldis. Rohkem kui originaal.. Kontrollisin öösel järele.
Pärast andsin ma intervjuu NoorteTVle ning siis läksime kõik..Peaaegu kõik Hele poole. 3 autotäit inimesi. Laulmine, tantsimine, impro, lumi. Üllatamine oli tore. Joosta lumme, varjuda, hüpata välja ja karjuda. Süüa kooki. Laulda palju ja palju. See oli mõnus. Tagasi minnes unustasin ma oma koti sinna.. Me hakkasime jalutama linna poole, sest kõik ei saanud korraga minna. Jao kaupa. See oli tore. Lumeingel tuli ka täiuslik (mitte minu poolt tehtud küll). Istuda autos tagaistmel , üksikul istmel, kahekesi ning saada koju.
See on hämmastav, kui olulised on inimesed.

Aitäh teile: Hiie, Reelika, Kauri, Indrek, Kalle, Kristjan, Sander, Marta, Helen, Helena, Merike jne..