Ett lik, många roliga fester.
En fest, många vackra döttrar.
/Üks surnukeha - palju lõbusaid pidusid.
Üks pidu, palju ilusaid tütreid/
reede, 19. november 2010
teisipäev, 16. november 2010
Tuuline Maa
5.11.2010
Õhtul hilist magamaminekud saab kompenseerida varajase ülestõusuga, seega kell 4 oli start pealinna. Lennujaam oli samasugune nagu ikka, inimesed ärkasid alles ning lennuk sätiti ka valmis.
Selgus, et kuigi meie sithpunkt oli Oslo, maandus lennuk ka Stockolmis ning lasi enamiku reisijatest sinna, seega 45min oli määratud kohal ning siis kolisin ma koos Oma Sõbraga varuväljapääsu juurde laia jalaruumi ning mõnusa vestlusega. Lend läks üllatavalt ruttu. Oslo lennujaama jõudes oli meil aega kuhjaga, esimene tiir peale tehtud, poed külastatud, natuke uudistatud lehti, keerasin mina magama ning sain päris korralikult magada.
Teine osa lennust Keflavikini oli pikem - 2,5h aga kõigil olid oma ekraanid, millest oli vähe tolku, sest kõrvaklappe nad ei andnud ja filmi ilma hääleta on tuim vaadata.
Islandil ootas meid voldikuhunnik, rahavahetus ninga autorent, kuid peagi asusime Blue Lagooni poole teele. Islandi üks kuulsamaid kohti, mis on väga mõnus ning tõesliselt ideaalne pimedal sügisõhtul nagu praegu need on.
Pikem retk kõrvale kosmeetikapoodi ning suund pealinna. Leidsime oma ööbimise üles, saime ühe toa üsna väikese ruumiga, aga köök oli suurem ja wifi oli ka olemas. Kodustatud islandlane käis ka külas.
6.11.2010
Hommikul startisime põhja päikesetõusu ajal. Sihtpunktiks oli Snaefellsnesi poolsaar. Läksime ühe liustiku sildi äärest mäkke ning üsna pea jätsime auto seisma ning tatsasime edasi, vastu tulid kaks relvastatud inimest. Liustikku me ei näinud - kõik oli lumine ju. Aga ilus oli - vaade ookeanile, mäed, nõlva peal ronimine. Selle poolsaare peal asub ka rahvuspark, millest me sõitsime põhiliselt läbi, aga lõunapeatuse tegime parimas võimalikus kohas. Ranniku ääres, kus on kaljupank - selline, nagu on Moheri kalju Iirimaal, aga Islandi moodi.
Edasi ookeani äärt mööda minnes jõudsime kohta, kus käed-jalad pidi vette kastma. Seega kalpsasime õhukestes riietes õue, sest kaua ookeani vaatamine ikka saab aega võtta - tunduvalt kauem, kui plaanitud igatahes. Ranna juures olid roostetanud autoosad - neid oli palju ja osad olid kivide sees kinni. Ookean oli koutavalt ilus - lained, värv, kivid, vesi - kõik oli nii nagu peab. Aega kulus tunduvalt kauem, kui T-särgiga tuules oleks tahtnud viibida muus kohas, aga sellise vaate nimel kasvõi topeltaeg.
Ja siis see algas -Islandi teed. Pimenemine pimeduseni, libedus, külgtuul, mäed, katteta teed, lumetorm, vihm, lörts, kehvad pidurid, järsud pöörded, kitsad sillad.Väga palju oli pimedani ilusaid vaateid, aga veel rohkem võis neid olla siis, kui tee oli kõige hullem, aga väljas kõige pimedam. Öömajja jõudsime kella 10 paiku õhtul.
Tee ning soe dušš ja hea uni.
7.11.2010
Uuel hommikul suured plaanid - hommikune sünnipäevalaul ja kingitseremoonia tehtud, käisime surnuaias jalutamas tiiru, vanimad dateeringud pärinesid 19.saj esimesest kümnendist. Pannkoogid söödud pakkisime asjad kokku, viisime perenaisele šokolaadi ja saime teada, et külas elab eestlasi, Käisime korraks ukse taga ning sellest kujunes välja väga suur sündmus - pilti oli vaja teha, rääkida ning näidati ära ka kohalik vaatamisväärsus viikingilaeva näol, mis on eestlase poolt ehitatud.
Uus suund mööda rannikut viis meid paljudesse fjordidesse, väikeste kosekeste juurde, lambaid jälitama, kivide otsa ronima, vihmas ja tuules autos mõnusat lõunat pidama ning linna autoga ekskursiooni tegema. Autost välja minnes pidi olema ettevaatlik, et tuul sind kaasa ei viiks ning et hingata saaks. Ühe fjordi serval kõndisin mina selgees, et tuul näkku ei puhuks. Teeolud muutusid kiiresti ning lumetorm tuli ka, üks auto oli meie ees kraavi sõitnud - me jõudsime sinna, kui autojuht välja hakkas ronima. Inglise ega rootsi keelt ta ei rääkinud ning meie abi ilmselt ei vajanud, sest välja me teda kraavist ei oleks saanud. Loodetavasti sai ta ilusti peagi välja, sest edasi läks tee paremaks. Kella 5 paiku jõudsime Holmaviki, kus otsisime pikalt öömaja kuhugi mujale, aga lõpuks jäime ikka samasse kohta. GPS juhatas teed külalistemajani ning välja minnes tundus olevat selline hele ilus korralik maja. Astume sisse, tundub nagu oleks mingi haigla sarnane, jalutame veel edasi, ühele uksele koputades saime teada, et tegu on vanadekoduga. Arutledes, kas vanadekodu peab ka külalistemaja helistasime ning leidsime kõrvalmajast inimese, kes ei rääkinud inglise keelt, aga kes leidis telefoni teel võimaluse kontakteeruda. Välja nägi see nii - A - öömaja omanik, B-omaniku tütar, G-eestlasest maailmarändur.AG-AB-BG-AB-BG-AB-BG-AB. Ja kõik sai aetud, öömaja olemas, köök on hubane, küünlavalgel blogi kirjutada. Wifi on olemas ning ülakorrusel elab inglane, kes rääkis päris pikalt meiega ning on elanud siin augustist alates.
8.11.2010
Inglane lubas õhtul lahkelt, et muuseum nõia- ja võlukunstist on Holmavikis lahti. Hommikul olime seal ukse taga ning ma läksin koos Sõbraga muuseumisse. Väga põnev ja põhjalik oli, ilus kampsun osteti ka ära. Pärast seda sõitsime, vaatasime fjorde, käisime tanklas uudistamas. Hvammstangi tankalst hankisin mina võtmehoidjad, noormehelt leti taga saime teejuhatusi ja sügavkülmutatud saia. Hvammstangi jäime ka ööseks. Külalistemaja asus väikese tänava ääres õue peal. Väga hubane ning kena koht oli, isegi internet oli olemas. Ujumas käisime ka - tähtede all basseinis ning kuumaveevannis.
9.11.2010
Ring poolsaare peal ei anna otsitud hülgeid, aga näeme mitmeid muid ilusaid vaateid. Vaatasime kaljut vees, mis säras päiksetõusus, hobuseid, kes kondasid sõiduteel. Ringiga peale saanud käisime taas tuttavast tanklast läbi. Suund lõunasse, sihtpunkt Laugarvatn. Suunda on hea lihtne valida, sisestad gps'i ja läheb. Teel soovisime vaadata veel vaatamisväärsusi, seega tegime natuke ringe. Kõige pikem kosk, mida mina näinud olen üldse - Barnafoss (tegelikult oli seal 2 kõrvuti koske, aga teise nime ma ei mäleta). Igaljuhul Barnafoss on väga pikk järsk langus veele. Barnafossi otsides sattusime korra valele teele ka - tee lõppes veega. Taas õigel teel uskusime jälle gepsu ning seekord viis tee läbi korraliku jõe. Meie valisime ringiga mineku läbi Thingvelliri rahvuspargi. Ilus tähine öö, tühjad teed. Viimased 17km otseteed olid suletud hoiatussildiga. See ei olnud piisav, et meid tagasipöörduma sundida, seega jätkasime oma teed ning läbimatuid kohti ei olnud. Hostel oli mittemidagiütlev, üsna tühi. Wifi't me ei saanud, kuigi parooli küsisin kahe sealt elava noormehe käest küll. Kuumaveebassein oli vett täis lastud ning seal ligunesime ning ajasime tähtede all juttu.
10.11.2010
Nn kohustusliku programmiga päev. Thingvelliri rahvuspargi ala, kus on laamade eraldumise jäljed näha, kuulsad geisrid (Geyser ja Strokkur), Gulfoss. Gulfoss oli väga ilus - vikerkaar, jäätunud osad, pahisev vesi, ebatasane kivipind. Gulfossi juurest läks edasi tee, mille juures oli silt, et 27km pärast on tee suletud. Hakkasime mööda teed minema, et leida mõnda head kohta lõunatamiseks. Sõitsime üle 30km ja tee oli üsna olemas. Me jõudsime tee lõppu. Edasine tee oli lumeväljal, mille järel u kilomeetri pärast algas liustik. Lõunatatud, matkatud lumeväljale, tuulepööramistorn ehitatud, maastureid jälgitud, hakkasime tagaiteele sättima end, kui nägime üht väljasõitnud autot, mida tõmmati august välja. Välja tõmmati. See oli teine kraavi sõitnud auto, mida ma Islandil nägin. Öömajale läksime külalistemajja, mis ideeliselt on selline talumajutus, aga meil oli väga korralik maja igatahes ja loomi ei olnud. Õhtul ujumine ning tähtede imetlemine taas.
Loodetavasti täieneb peagi ka juhtumistega 11-14.11;)
16.12
Ilmselgelt täielikku ülevaadet siia ei jõuagi, aga üks hetk Vikist küll.
Kella 8 paiku tulevad meelde asjad, mida on poest vaja. Mina ja Sõber läksime õue, et jalutada ja poes käia. Pood oli kinni, tankla pood ka. Tankla juures asus üks käsitööpood, aga ka see oli kinni. Vaatasime kaarti siis ja rääkisime üle, kus me olime käinud päeva jooksul. Mingi uks käib. Tankla ette on saabunud auto, ühtegi inimest ei ole näha - tankla uks on ikka lukus. Kuid keegi on tanklas sees! Kui ukse poole vaadatakse, on lehvitus ning me saame sisse ning ostame vajalikud asjad ära. Mina pillan hunniku münte maha ning hakkan neid otsima, selle peale pannakse ka tuli põlema.
Selliseid asju juhtub ainult saarel.
Õhtul hilist magamaminekud saab kompenseerida varajase ülestõusuga, seega kell 4 oli start pealinna. Lennujaam oli samasugune nagu ikka, inimesed ärkasid alles ning lennuk sätiti ka valmis.
Selgus, et kuigi meie sithpunkt oli Oslo, maandus lennuk ka Stockolmis ning lasi enamiku reisijatest sinna, seega 45min oli määratud kohal ning siis kolisin ma koos Oma Sõbraga varuväljapääsu juurde laia jalaruumi ning mõnusa vestlusega. Lend läks üllatavalt ruttu. Oslo lennujaama jõudes oli meil aega kuhjaga, esimene tiir peale tehtud, poed külastatud, natuke uudistatud lehti, keerasin mina magama ning sain päris korralikult magada.
Teine osa lennust Keflavikini oli pikem - 2,5h aga kõigil olid oma ekraanid, millest oli vähe tolku, sest kõrvaklappe nad ei andnud ja filmi ilma hääleta on tuim vaadata.
Islandil ootas meid voldikuhunnik, rahavahetus ninga autorent, kuid peagi asusime Blue Lagooni poole teele. Islandi üks kuulsamaid kohti, mis on väga mõnus ning tõesliselt ideaalne pimedal sügisõhtul nagu praegu need on.
Pikem retk kõrvale kosmeetikapoodi ning suund pealinna. Leidsime oma ööbimise üles, saime ühe toa üsna väikese ruumiga, aga köök oli suurem ja wifi oli ka olemas. Kodustatud islandlane käis ka külas.
6.11.2010
Hommikul startisime põhja päikesetõusu ajal. Sihtpunktiks oli Snaefellsnesi poolsaar. Läksime ühe liustiku sildi äärest mäkke ning üsna pea jätsime auto seisma ning tatsasime edasi, vastu tulid kaks relvastatud inimest. Liustikku me ei näinud - kõik oli lumine ju. Aga ilus oli - vaade ookeanile, mäed, nõlva peal ronimine. Selle poolsaare peal asub ka rahvuspark, millest me sõitsime põhiliselt läbi, aga lõunapeatuse tegime parimas võimalikus kohas. Ranniku ääres, kus on kaljupank - selline, nagu on Moheri kalju Iirimaal, aga Islandi moodi.
Edasi ookeani äärt mööda minnes jõudsime kohta, kus käed-jalad pidi vette kastma. Seega kalpsasime õhukestes riietes õue, sest kaua ookeani vaatamine ikka saab aega võtta - tunduvalt kauem, kui plaanitud igatahes. Ranna juures olid roostetanud autoosad - neid oli palju ja osad olid kivide sees kinni. Ookean oli koutavalt ilus - lained, värv, kivid, vesi - kõik oli nii nagu peab. Aega kulus tunduvalt kauem, kui T-särgiga tuules oleks tahtnud viibida muus kohas, aga sellise vaate nimel kasvõi topeltaeg.
Ja siis see algas -Islandi teed. Pimenemine pimeduseni, libedus, külgtuul, mäed, katteta teed, lumetorm, vihm, lörts, kehvad pidurid, järsud pöörded, kitsad sillad.Väga palju oli pimedani ilusaid vaateid, aga veel rohkem võis neid olla siis, kui tee oli kõige hullem, aga väljas kõige pimedam. Öömajja jõudsime kella 10 paiku õhtul.
Tee ning soe dušš ja hea uni.
7.11.2010
Uuel hommikul suured plaanid - hommikune sünnipäevalaul ja kingitseremoonia tehtud, käisime surnuaias jalutamas tiiru, vanimad dateeringud pärinesid 19.saj esimesest kümnendist. Pannkoogid söödud pakkisime asjad kokku, viisime perenaisele šokolaadi ja saime teada, et külas elab eestlasi, Käisime korraks ukse taga ning sellest kujunes välja väga suur sündmus - pilti oli vaja teha, rääkida ning näidati ära ka kohalik vaatamisväärsus viikingilaeva näol, mis on eestlase poolt ehitatud.
Uus suund mööda rannikut viis meid paljudesse fjordidesse, väikeste kosekeste juurde, lambaid jälitama, kivide otsa ronima, vihmas ja tuules autos mõnusat lõunat pidama ning linna autoga ekskursiooni tegema. Autost välja minnes pidi olema ettevaatlik, et tuul sind kaasa ei viiks ning et hingata saaks. Ühe fjordi serval kõndisin mina selgees, et tuul näkku ei puhuks. Teeolud muutusid kiiresti ning lumetorm tuli ka, üks auto oli meie ees kraavi sõitnud - me jõudsime sinna, kui autojuht välja hakkas ronima. Inglise ega rootsi keelt ta ei rääkinud ning meie abi ilmselt ei vajanud, sest välja me teda kraavist ei oleks saanud. Loodetavasti sai ta ilusti peagi välja, sest edasi läks tee paremaks. Kella 5 paiku jõudsime Holmaviki, kus otsisime pikalt öömaja kuhugi mujale, aga lõpuks jäime ikka samasse kohta. GPS juhatas teed külalistemajani ning välja minnes tundus olevat selline hele ilus korralik maja. Astume sisse, tundub nagu oleks mingi haigla sarnane, jalutame veel edasi, ühele uksele koputades saime teada, et tegu on vanadekoduga. Arutledes, kas vanadekodu peab ka külalistemaja helistasime ning leidsime kõrvalmajast inimese, kes ei rääkinud inglise keelt, aga kes leidis telefoni teel võimaluse kontakteeruda. Välja nägi see nii - A - öömaja omanik, B-omaniku tütar, G-eestlasest maailmarändur.AG-AB-BG-AB-BG-AB-BG-AB. Ja kõik sai aetud, öömaja olemas, köök on hubane, küünlavalgel blogi kirjutada. Wifi on olemas ning ülakorrusel elab inglane, kes rääkis päris pikalt meiega ning on elanud siin augustist alates.
8.11.2010
Inglane lubas õhtul lahkelt, et muuseum nõia- ja võlukunstist on Holmavikis lahti. Hommikul olime seal ukse taga ning ma läksin koos Sõbraga muuseumisse. Väga põnev ja põhjalik oli, ilus kampsun osteti ka ära. Pärast seda sõitsime, vaatasime fjorde, käisime tanklas uudistamas. Hvammstangi tankalst hankisin mina võtmehoidjad, noormehelt leti taga saime teejuhatusi ja sügavkülmutatud saia. Hvammstangi jäime ka ööseks. Külalistemaja asus väikese tänava ääres õue peal. Väga hubane ning kena koht oli, isegi internet oli olemas. Ujumas käisime ka - tähtede all basseinis ning kuumaveevannis.
9.11.2010
Ring poolsaare peal ei anna otsitud hülgeid, aga näeme mitmeid muid ilusaid vaateid. Vaatasime kaljut vees, mis säras päiksetõusus, hobuseid, kes kondasid sõiduteel. Ringiga peale saanud käisime taas tuttavast tanklast läbi. Suund lõunasse, sihtpunkt Laugarvatn. Suunda on hea lihtne valida, sisestad gps'i ja läheb. Teel soovisime vaadata veel vaatamisväärsusi, seega tegime natuke ringe. Kõige pikem kosk, mida mina näinud olen üldse - Barnafoss (tegelikult oli seal 2 kõrvuti koske, aga teise nime ma ei mäleta). Igaljuhul Barnafoss on väga pikk järsk langus veele. Barnafossi otsides sattusime korra valele teele ka - tee lõppes veega. Taas õigel teel uskusime jälle gepsu ning seekord viis tee läbi korraliku jõe. Meie valisime ringiga mineku läbi Thingvelliri rahvuspargi. Ilus tähine öö, tühjad teed. Viimased 17km otseteed olid suletud hoiatussildiga. See ei olnud piisav, et meid tagasipöörduma sundida, seega jätkasime oma teed ning läbimatuid kohti ei olnud. Hostel oli mittemidagiütlev, üsna tühi. Wifi't me ei saanud, kuigi parooli küsisin kahe sealt elava noormehe käest küll. Kuumaveebassein oli vett täis lastud ning seal ligunesime ning ajasime tähtede all juttu.
10.11.2010
Nn kohustusliku programmiga päev. Thingvelliri rahvuspargi ala, kus on laamade eraldumise jäljed näha, kuulsad geisrid (Geyser ja Strokkur), Gulfoss. Gulfoss oli väga ilus - vikerkaar, jäätunud osad, pahisev vesi, ebatasane kivipind. Gulfossi juurest läks edasi tee, mille juures oli silt, et 27km pärast on tee suletud. Hakkasime mööda teed minema, et leida mõnda head kohta lõunatamiseks. Sõitsime üle 30km ja tee oli üsna olemas. Me jõudsime tee lõppu. Edasine tee oli lumeväljal, mille järel u kilomeetri pärast algas liustik. Lõunatatud, matkatud lumeväljale, tuulepööramistorn ehitatud, maastureid jälgitud, hakkasime tagaiteele sättima end, kui nägime üht väljasõitnud autot, mida tõmmati august välja. Välja tõmmati. See oli teine kraavi sõitnud auto, mida ma Islandil nägin. Öömajale läksime külalistemajja, mis ideeliselt on selline talumajutus, aga meil oli väga korralik maja igatahes ja loomi ei olnud. Õhtul ujumine ning tähtede imetlemine taas.
Loodetavasti täieneb peagi ka juhtumistega 11-14.11;)
16.12
Ilmselgelt täielikku ülevaadet siia ei jõuagi, aga üks hetk Vikist küll.
Kella 8 paiku tulevad meelde asjad, mida on poest vaja. Mina ja Sõber läksime õue, et jalutada ja poes käia. Pood oli kinni, tankla pood ka. Tankla juures asus üks käsitööpood, aga ka see oli kinni. Vaatasime kaarti siis ja rääkisime üle, kus me olime käinud päeva jooksul. Mingi uks käib. Tankla ette on saabunud auto, ühtegi inimest ei ole näha - tankla uks on ikka lukus. Kuid keegi on tanklas sees! Kui ukse poole vaadatakse, on lehvitus ning me saame sisse ning ostame vajalikud asjad ära. Mina pillan hunniku münte maha ning hakkan neid otsima, selle peale pannakse ka tuli põlema.
Selliseid asju juhtub ainult saarel.
Tellimine:
Postitused (Atom)