Me ei plaaninud algul üldse sind koju tuua, aga sina tulid meie juurde, algul vaid uudistama, aga siis päriseks. Sa olid pisike, õppisid tundma mind ja mina sind.
Me mängisime, oi, kuidas me mängisime. Aias vaarikate vahel peitust, algul jooksin mina ära, peitsin end mõne põõsa taha, siis tulid sina kapates, vaatasid mulle otsa, ma olin leitud, oli sinu kord jooksu pista ning mind oodata. Sa armastasid hõbepaberist kuulikesi. Sa tõid need hambus tagasi ning ootasid, et keegi uuesti viskaks või veeretaks. Sa ronisid kapi otsa, tormasid liiga madala kummuti alla, kust sa pärast end välja pidid vingerdama.
Sa tahtsid tänavale jalutama kaasa tulla, peesitasid päikse käes, närisid muru, ei osanud hiirtega midagi peale hakata, ei pidanud toorest kala söögiks, kuid ahjulõhe taldriku lakkusid alati puhtaks. Noolisid madalalt laualt ripakile jäänud jogurtit, ootasid hapukooret taldrikut enne, kui ma jõudsin söömagi hakata. Laiutasid mu voodis, nii et mina ära ei mahtunud, tulid mu õppimise peale, et pai saada. Sa armastasid suurt kuvarit, kuna see oli soe ning seal sai peal magada, saba pühkis vaikselt ekraani. Sa käisid unejuttu kuulamas, lohutasid mure korral, nurrusid parimatel pööretel.
Sa olid kõige kassim kass. Ma igatsen sind.
Kurr, mu Triibu.
