Maailmavaade

Millest sõltub ikkagi see, millesse ma usun, mida ma tunnetan ning missugused on minu väärtushinnangud? Ma tunnetan asju nagu kõik teised. Need samad meeled, võib-olla natuke vähem tähelepanelikult, võib-olla just tähelepanelikumalt. Aga millesse ma usun. Ma ei usu otseselt millessegi, mida peaks usu nime alla panema. Ma ei usu jumalasse, aga ma ei usu ju otseselt ka selle puudumisele, järelikult ma loen ennest ateistiks selle mööndusega, et kui ma oma maailmas avastan midagi uut ja olulist, mida ma seni ei ole arvestanud, ei teki mul suuri vastuolusid otsustamisega. Minu väärtushinnangud on kujunenud nende tegurite mõjul, mis mind on 16 aastat siin maailmas mõjutanud, sest eelmistesse ja järgnevatesse eludesse ma ju ka ei usu. Seega on kõik kinni minu enda peas. Ma kuulsin täna üht huvitavat loengut, mis rääkis pikalt ka sellest, missugune on õige maailmavaade. Ja et selleni jõuda tuleb lugeda, aga mitte seda, mida stampharidus ette annab vaid muid asju. Ma olen skeptiline selle suhtes, et me ei peaks lugema seda, mis on hetkel haridusprogrammis. Sest maailma avardamise mõttes on oluline lugeda erinevaid teoseid. Ning ma ei saa võtta kellegi poolt õigeks määratud maailmavaadet ikkagi tõena enne, kui ma olen ise sinna jõudnud. Järelikult ei ole kasu sellest, kui mulle ka räägitakse, mis õige maailmavaade on. Ja kuna minul puuduvad hetkel veel paljud väga olulised pilditükid ei ole mu maailmavaade veel sajaprotsendiliselt kinnitunud. Ja ateist on noorena minu meelest kõige õigem või õigemini eksimisvabam tee, sest kuna mul puuduvad tõestusmaterjalid, ei kaldu ma kuhugi ning siis on lihtsam elada selle loogika järgi, et jumalat ei ole. Inimese saatus on ka keeruline küsimus, mida on uuritud põhjalikult ning leitud nii ja teisiti. Mina arvan, et ei saa olla olemas saatust, mis ütleb täpselt, mis toimuma hakkab. Ikkagi on kõik järeldused ja tagajärjed. Kui ma otsin oma maailmavaadet, siis on mul vähemalt kerge määratleda, mida ma teada soovin. Ja see, kas unistuste kirja panemine aitab neid toimima on tõesti kinni meie alateadvuses. Aga see ei tähenda, et kirjutamine oleks ainus viis midagi toimuma panna. Mõtteenergia on midagi minu jaoks hetkel füüsiliselt seletamatut, kuid seda on võimalik uskuda ja tunnetada isegi mingil määral. Lihtsalt maailm on nii mitmekihiline ja -nurgeline, et ühtset vaadet igalt poolt on raske kujundada. Ja süsteemid, mis toimivad inimestepõhiselt, on ju vajalikud. Nagu diktaatorlik riigikord vajab, et inimesed täidaks käsku, vajab ka sõjavägi kuulekust. Kaitsesüsteem toimib inimese enda hüvanguks, aga seal ei saa valitseda demokraatia sarnaselt praeguse vaba ühiskonnaga. Ja tegelikult ongi kriisiolukorras vaja ka käske. Mitte et ma tahaks alahinnata inimeste mõtlemisoskust, kuid käsutäitmisoskus on minu meelest siiski vaja omandada ning seda kasutada oma mõistusega küll koos, kuid on kohti ja olukordi, kus liigne mõtlemine viib hävinguni.

Jag är bäst jag i världen eller hur?