Jalad ja kõik nende ümber

 Ma sain täna teada, et mu jalad on 96 ja 97 cm pikad. Mõõdeti ametlikult. Nii pikad ei saa mu jalad olla ju? Või siiski. Pannes põlvikud, retuusid ja miniseeliku..Siis jalgu jagub.
Tegelikult ei olnud see selle sissekande põhiteema.
Eelmine nädal oli veniv ja samas kiiresti liikuv. Kui magada pidevalt 6h ja viia homikul lillebror lasteada ja siis leida ise viis, kuidas kooli saad (ratas/jalgsi/buss) ning elada üle kõik tunnid ja kontrolltööd, siis reede lõuna, mil kool sai läbi. Siis Härmasse korraks ning Kaisaga koos Lillest Hiie võtta ning minu juurde kooki küpsetama. Otsustusvõimetud nagu me oleme, tegime me 2 kooki - õunakoogi ja mannakoogi:) Kaisa leidis uue lemmikmänguasja ning esimest korda tuli kook paksu põhjaga, sest mina ei olnud soodat pannud, aga see tuli ainult kasuks:D Natuke rõdu ja väikevenda ning siis kook pakkida ja Descartes'i pool kihutada.
Õigeks ajaks jõudsime, saime 3. ritta kohad ning jõudsime isegi Kristjaniga 3 sõna juttu ajada
(mälu järgi, idee on oluline)
K: Mida te siin teete?
H: T esineb siin.
K: Mis ta teeb?
H. Duetti laulab. Kalle klassivennaga.
K: Kellega?
T: Emm.. Silveriga.
K: Mis Silveri perekonnanimi on?
T: Ei tea.
Paar minutit hiljem saalis teen siis kava lahti ja mida ma näen: õhtujuht Silver **** ja õige klassinumber taga.
Siit moraal. Et osavamalt bluffida, tutvu enne kavaga:)
Kontsert oli tore. Mõned laulud olid sellise, et pool laulu sai kõõksuda naeru käes. Radio (hilisem publiku lemmik) näiteks oli selline. Kalle sai huilgamist ja plaksutamist ning muidugi sai ta ka auhinna - 7.-9. klasside võitja:) Kui kontsert läbi, jäime neljakesi Descartesi juurde jõlkuma. Kooki sööma, autogrammi küsima (huvitav, kas ma olen esimene, kes on Kallelt autogrammi küsinud?) ronima, kallistama, lampi kustutama, laulma, mängima, rääkima. Alati saabub aeg minema hakata ning liikudes kesklinna suunas kuulsin ma liiga oma kõrva lähedal, milleks Kaisa häälepaelad võimelised on. Kiikusime veel Turusilla juures ning siis 2 üle silla, 2 tagasi. Jalutasin ja kuulasin. See oli üks parimaid kuulamistekste ja ma usun, et see oli õige.
Write - wrote- written....just in case.
See kuulamine pani mind otsima elu mõtet. Miks me elame? Kellele me elame? Kas elu mõte on oluline?
Ja tõesti, kas kõigil 6 813 976 167 inimesel siin Maal on elu mõte ja eesmärk? Mitte ilmselt pikas perspektiivis arvestatavaid.
Täna lugesin hommikul lennukatastroofist. Üks halvemaid asju, mis riigiga juhtuda saab. Mitte kõige hullem, aga väga hull siiski. Vaene Poola.(W)
Ma avastasin enda jaoks U2. Õigemini ma jäin ühe laulu külge kinni. Lihtsalt mõnel laulul on mingi jõud, mis paneb kordusele vajutama. 
Päikest sai nauditud ainult säärtele, sest tuul oli veel päevitamiseks jahe, aga hakkab edenema:)