Seiklused Poolamaal

Kolmapäev, 6.oktoober See, et ma olen Leedus olnud, ei tähenda, et ma oleks midagi näinud.

Kella kuue paiku on minu jaoks start, korjatakse Tartu pealt 8 inimest kokku ning esimene sihtpunkt on Valga. Alaealine autojuht vahetatakse Valgas välja ning teekond jätkub. Lätit ma veel mäletan jupiti, aga esimene Leedus viibimine on täielik mäluauk, sest ma magasin selle maha. See oligi kogu minu magamisaeg tol ööl. Ma olin sageli ees, sest kuigi ma ei sõitnud, siis ma magada ka rohkem ei tahtnud ning pigem lõbustasin ennast ja teisi.

Neljapäev, 7. oktoober Ma olen jumal, tõesta, et ma ei ole

Neljapäeval jõudsime me Poolani. Rekkad ja sagedad asulad on esimesed märksõnad Poola kohta. Varssavis olime me ummiku ajal, umbes 6.30-7.45 ning nägime päiksetõusu ära. See oli väga-väga ilus. Suur punane kera, kerkib silmapiiri tagant välja, vahel kaob, kui sõidame viaduktidest üle. Väljas on karge ning kõik on punakas. Varssavi ise muljet ei jätnud. Kuigi ühe mulje siiski saime - McDonaldsis ei ole juustuburgerit. Tee Krakowisse jätkus ning lõuna paiku olime kohal. Kogu aja oli olnud juttu, norimist, muusikat ning kohtade sättimist autos.

Hostel asus kohe raekoja platsi juures, aga autole koha leidmine ei olnud üldse nii kerge ülesanne. Tasuta alale, paar km kesklinnast eemal, sai pargitud ka meie sõiduk. Hostel asus 4. korrusel, treppe oli palju. 12-kohalises toas saime 8 kohta. Kuigi väsimus oli sees, ei saanud ju magama minna. Lõunasöök söödud läksid vapramad 6 linna avastama ning jalutama. Soe just ei olnud, aga päike paistis ning mõnus oli. Põnevaid kohti nägime, mingis jazzi-pubis tegime ka pikema peatuse. Ma läksin leti äärde tellima kõige viimasena, sest ma kahtlesin endas. Kui ma otsustasin ära, mida ma teen, siis algul pakuti mulle 2 pakki suitsu, siis 0,5 l õlut ning lõpuks sain selle, mida ma palusin. Hakkama ma ei saanud, aga ma proovisin. 2 sõrme jagu oli minu parim, rohkem ei olnud ette nähtud. Õnneks on inimestel olemas sõbrad. Seega said kõik hakkama ning kondasime edasi. Uurisime tatoosid, vaatasime pubisid, jalutasime tagasi hostelisse.

Õhtu hakkas kätte jõudma, käisime söömas ning siis algas meelelahutusosa. Jõudsime käi kohas, kus anti kuni kella 9ni Warkat 4zl eest (kurss on 4). Klaasid said neil vahepeal otsa, toodi muudes klaasides juurde, laud oli lookas. Kell 9 paiku ilmus sinna mingi DJ, kes ei olnud sobilik ning seega algas kohavahetus. Jalutasime tagasi keskplatsi poole, kui üks meist langes. Jala väljaväänamine oli diagnoos, kohe paistes ning restoranist küsiti jääd, et autoteel istudes seda jala ümber hoida. Politsei järgi joostud tehti protokoll ning kutsuti kiirabi. Kaasa läks Jumal hoopis ning ülejäänud läksid taksoga. Traumapunkti sadas seega sisse 8 eestlast, kes naersid kogu aja, tagasihoidlikud just ei olnud ning laagri panid püsti söögiautomaatide ette. Haiglad ei ole tavaliselt tuntud oma kiiruse poolest, seega poole tunni möödudes selgus, et läheb veel aega, seega pole mõtet kõigil oodata. Ma jäin haiglasse, kärutasin ratastooli, käisin röntgeni ukse taga, pildistasin ust, suhtlesin vene keeles, sattusin eksides haigla kabelisse ning ootasin ära Noormehe, kes tõi vahetuspüksid. Jooksuga lausa ning jõudis ülitäpselt kohale. Kips peal, pidime liikuma edasi, takso tellimine võttis uued pöörded, kui esimese kõne peale küsiti, kas me oleme Ameerikas ning teise kõne tegi kiirabiarst, aga me saime takso, mille juht ei rääkinud ei inglise ega vene keelt, aga meil oli navi kaasas õnneks. Punaste pükste kohas natuke istutud liikusime edasi Torni. Kukil kandmine oli tänuväärne töö, mida Noormees tegi.

Tower asus ise keldris, aga oli üsna mõnus, kõrval käis algul küll karaoke, kus kõik laulsid poola keelt erineva kõrguse ja viisiga, aga muidu oli kena. Juttu hakkas voolama ning tekkis Jumala arutelu. See on kummaline, et nii kerge on midagi väita ning sellest mitte loobuda. Põnevus püsis ning näitlikkus seisnes pakkide ja klaaside ühtsuses. Mulle meeldis Jumala taktika, isegi kui ma ise nii ei arva (esimese väite puhul siis põhiliselt), pani ta asjad sellesse perspektiivi, et sa pead teadma liiga palju, et vastupidist tõestada. Kui üldse saab tõestada midagi, kui võtta esimeseks tõeseks väiteks tõestamata väide ning kogu kaitse põhineb ühel lausel. Aga Jumal tegi seda, mida talle meeldis ning eks seegi tõestab midagi, kuigi mina jõudsin üsna ruttu järelduseni, et tegelikult on mul kama, kas mind mõjutatakse, kui õlleklaasiteooria ei aidanud.

Aeg liikus, arutelu maailma ära ei määratlenud, joogid kadusid, järjest mindi ära. Kohal oli vell 5 inimest, kui Noormees teatas, et nii, kohe on minek. Teistel läks aega, sinised shotid jäid lauda, ukse juurde jõudes ei olnud Noormeest enam kusagil. Ootasime, küsisime, otsisime. Ei midagi. Kell oli veerand viis ning hostelisse oli vaja ka jõuda. Õnneks ei olnud see kaugel, aga siiski. Jumal kandis kotte, aga mina kandsin haavatuid, mis võib-olla ei olnud kõige optimaalsem, aga see oli kiirem. Trepist üles mina kanda ei jõudnud, siis tuli Jumal mängu ja aitas. Noormees oli aga ikka puudu. Üks tualett oli lukus. Ma muuksin (loe: avasin võtme tagumise küljega) ukse lahti ning seal ta oligi. Kööki saime ta istuma, edasi ilmnesid tahte puudus ja väsimus. Kandsin koos Jumalaga Noormehe magama. Siis sain ka ise magama. Kell ei olnud veel 5.

Reede, 8. oktoober Mida ei mäleta, seda pole olnud

Hommik algas kell 10, mis tundus kohutavalt vara meile kõigile. Mälestused õhtust olid erinevad, mõnel väga selgepiirilised, teised leidsid, et teleport oli ainus lahendus, õnneks kedagi puudu ei olnud. Söömas käidud tehti plaan jalutuskäiguks ja uneks. Mina valisin esimese. Neljakesi käisime vaatamas kindlust, jõge, juudi linnaosa. Ma sõin ennast šokolaadiks - suur koogitükk ning päris kuum šokolaad, ma ei tahtnud juba poole peal seda enam näha. Jalutada oli mõnus, näha sai ka asju. Tagasi jõudses toimus plaanivahetus, need kes magasid läksid enamuses ujuma, teised lihtsalt kuhugi. Kondasime (loe: hüppasime ja lonkisime) kesklinna ümbruses ning päris mitme ajaühiku pärast jõudsime tagasi, kus sain mina lõunauinakut teha korraks.

Õhtusöögiks välja, üsna hea söök oli. Tagasi hostelisse "Sabatööri" mängima (ma ei saanud just päris õigesti pihta, tegutsesin enda vastu), õnnitlesime mingit sakslast, kellel oli sünnipäev, samas hostelis oli ka üks pulmaseltskond. Edasi uude kohta, et mitte tulla tuttav ette. Koht asus veel sügavamal keldris, seal oli lauajalka, tantsupõrnad, lett ja laud. Me olime ühes nurgas, ajasime juttu, olime lihtsalt ning palju muud. Juba kella 3 paiku hakkasime tagasi minema. Julged kandjad ning 6 allesjäänud rändajast tekkisid 3 gruppi, millest 2 said kokku neiuga, kes küsis, mis on õhtul plaanis. Õnneks ei olnud plaan minna Hard Candy'sse (loe: väljapääsutasuga kohta). Kõik jõudsid kohale ning uni oli magus.

Laupäev, 9. oktoober Viini hommikusöök Frankfurdi vorstikestega hõlmab tervet kaussi sinepit

Kell 10 oli julmalt vara minna duši järjekorda, mis oli üsna pikk, õnneks sain kohta, kus oli šampoon olemas, sest mina enda oma kaasa ei olnud võtnud. Asjad pakitud lahkusime 10.57, sest 11 oli hiliseim väljakirjutusaeg. Hommikusöök oli samas kohas, kus õhtusöök, aga palju kehvem. Kommipoes käisime ära, seal tehti käsitsi komme. Ma töötasin valuutavahetusena kolmele inimesele, aga tänu sellel jäi mul ainult 20 zl üle. Pargis ootasime bussi, mu kinnast prooviti suudelda, aga õnneks mul on head reaktsioonid. Kesklinnas seigeldud keelualadega jõudsime suurde kaubamajja, kust mina sain endale saapad. See oli liiga suur ning väga paljude kalliste poodidega. Kõigi lahedate asjade hinnad algasid 300zl suurusjärgust. Söömisest ma suurt ei pidanud, maasikajook oli isegi eneseületus. Autosse tagasi ning linnast välja. Paarikümne km pärast vahetasime kohti ning suure poe juures tegime põhjaliku peatuse. Eestlase tüüppakett (väga suur enamus): paar kasti õlut ning paar šokolaadi.

Pühapäev, 10. oktoober Kuna ma muidu silmi lahti ei suuda hoida, ma olen roolis

Sõites ma istusin põhiliselt ees, natuke juttu, aga ei midagi erilist. Kui igav oli arvutasin Poola, Eesti ja Läti numbrimärkide võimalusi, kuigi ma ei ole Läti ja Poola süsteemis päris kindel, siis suurusjärgud sain kätte. Ühe tunni sain ma magada ka istmete vahel, siis tagasi ette. Lätis olid mul mäluaugud, kuigi ma ei maganud. Keelumärgi alt sõitsime läbi ning Poola lõpust Eestini oli paks udu.
Valgas oli konkurents juhi kohale, aga ma läksin ise. Väikese ringiga koju ning kiirus ülikorralikult hoitud - ma ei taha ületada kiirust. Raadioteater, mille vastu mina protestisin, aga mida kõik tahtsid kuulata, lambireklaamiga sama moodi. Demonstratiivne small-talk kukkus ka läbi. Aga koju me jõudsime. Roolis oli palju kergem ärkvel püsida, kõik sain koju viidud, ennast kaasaarvatud. Kerge koristus ning siis veidi muljeid jagada ja magama. Kui ma 11.20 magama läksin kavatsesin ma magada umbes kella kaheni, et siis õppida. Kui ma kell 5 silmad avasin, siis olid plaanid muutunud. Uni on veel tohutu, aga enam ei saa magada, tegutseda on ka vaja.