Ma ei saa aru enam kirjanduse tunni teemadest ega aruteludest, kuigi ma räägin neis kaasa.
"Kuritöö ja karistus" on algplaan, millest teemad hetkel põhiliselt arenevad. Seega, kuidas ma tundsin ennast seda raamatut lugedes -ma ei tea, ma loen väheseid raamatuid rõõmu või kurbusega, aga need on kindlalt mul olemas! Üks raamat, mis paneb mind alati rõõmustama ja kurvastama on "Hirevekütt", sest mind köidab loo siirus. Midagi sellist vajaksin ma ka oma ühiskonnas. (Oma ühiskond ei ole mitte minu oma vaid minuga ja minu ümber)
Mul ei tekkinud emotsioone lugedes Raskolnikovi lugu. Ma lugesin ja hiljem ka mõtlesin tegevuste ja sisu peale, aga mul olnud lugedes kordagi tunnet, et see koht eraldi on eriline. Võimatu ülesnne on leida lõigud, millega seoses on tugevad emotsioonid.
Ma ei suuda isegi aru saada endast, mida ma tegelikult mõtlen Raskolnikovist. Ma annaks talle andeks inimlikul tasandil, ühiskonna tasandil mitte, sest asi oli planeeritud. Julguse proovimiseks on ka muid vahendeid kui mõrv, aga ilmselt nii mõjuvaid on vähe. Enda elu ohustamine võib juba minna hulljulguse alla. Sümpaatne ta ei olnud mulle.
Vabandus ei ole, et ma olen reaal, kuigi nagu õpetaja selle sõnastaks: "Reaalklassi kohta saite te kiiresti aru."
Paraolümpia?
Küllap hetkel on minu elus teised olulised teemad, mis vajavad pikka mõtlemist ning kindlat tegutsemist.
Aga mulle meeldib see, mis mul on!
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar