Tartu - õnnelike prügikastide linn

Mõni omab uhket kasukat lausa.

Eilne õhtu pakkus palju uut ja huvitavat.
Starest - ka mina tean nüüd, mis vigur see on ja mida seal teha saab.. natuke.
Tähed - Hobunurme bussipeatuses on peaaegu näha juba, kui pilvi ei oleks ja kui see Kuu vaid natuke tuhmim oleks.
Bussisõit - armastan kõrvalistujat, kes minu jutu peale 65kilomeetrisest tunnikiirusest naeratab ja suthub mõistavalt või annab mõista, et aeglane on.
Bussijaht - jahtimine on tore, isegi siis, kui buss ja võtmed asuvad teineteisest umbes 8km kaugusel ning mina olen keskel nagu kits kahe heinakuhja vahel.
Õhtune kommentaar:
Eesti riik peaks mind tänama, sest ma suutsin toime tulla bussiga, kus oli päris mitu osa Eesti tipptasemest.

Täna õppisime pokkerit ja pesuloputamist. Pokkeri teadmisi tasus ka rakendada, kuigi mina suutsin ennast väga ruttu pankrotti mängida, sest ma tahtsin mängida. Taktika, et kui ei mängi, ei saa ka palju kaotada toimis ka päris kaua.
Matemaatika on tegelikult tore, kuigi ma ise asjad halvasti teen. Ja teengi, aga ma tean, et ma suudan neid ka õigesti lahendada ning see tunne ongi minu jaoks hetkel oluline.
Pealegi on nii palju neid, kelle üle saab rõõmustada.

Kurb võib ollla, aga rõõmus peab olema.

Pealkirja autoriks on Min Svenska Bänkkamrat. Tack!