Poisid ja 2 tüdrukut Leedus

7.10.2011
Öösel kell 1 lõpetada küpsetamine, sest väitluses läks kaua ja muidu ei saa pitsasaiad valmis, aga tasakaaluks ärgata pool kuus ja kell 6 olla juba külmas autos. Sõit läbi linna, eelneva päeva 2,1km jooksust olid mul lõualuud krampis(lõualihased seega), seega reis algas valuvaigistiga. Kõige olulisem oli muidugi võtta kaasa Šveiki audioraamatud, mida usinalt kuulata. Ma ei kuulanud ilmselt liiga põhjalikult, aga mõned lõigud jäid isegi meelde. Pitsasaiadel oli hea minek ning magada sai ka. Leedu piiril on söögikoht, kus menüü esimeseks valikuks on eesti keel. Usinamad alustasid missiooni teha endale wizardstick. Esimest korda elus vaadata Leedut valgel ajal. Ma olin ka eelmisel aastal Leedus, aga ühe suuna magasin maha ja teine oli varahommikul, kui oli veel pime. Leedu on .. tasane. Vilniusesse jõudsime üsna ruttu ning seal leidsime suurima kaubanduskeskuse Akropolis, kuhu maandusime. Liiga palju poode ehk mina ei leidnud midagi. Hostel asus meil vanalinnas väga kitsal ühesuunalisel tänaval. Auto oli vaja ajada hoovi, et parkimise eest ei peaks maksma. Pärast piinarikkaid hetki, mis hõlmasid ka peegli kriipimist, see õnnestus, aga mulle mõjus see väga laastavalt - mulle meeldib see auto! Hostelis jagati meid kahe majaosa peale ära. Avatud ruum hõivati peagi ning wizardiks soovijad jätkasid ülla eesmärgi poole püüdlemist. Vastuvõtuneiud said kõvasti suhelda eestlastega, kes tahtsid teada, kes kus ja kui hea.
Õhtu saabudes oli eesmärk minna sööma ja siis suunduda linna peale. Sööma läksime Dolce Vitasse(ei soovita!). Kohad leidsime keldris ning 15 min pärast uurisime, millal tellida saab. Sai tellida. Pärast järgmist küsimist sai isegi õlled kätte - veel 20 min. Mina tellisin kakao, mida ei toodud. Järgmise õlleringi ajal küsiti: Do you still want it?. Hämmastav teenindus. Söök tuli tellimisest ligi tund hiljem, kuigi öeldi, et ooteaeg on 15-20min. Aega läks, aga ühe õlletiiru sai stopperiga mõõtes isegi 4 minutiga tehtud. Söök oli muidu maitsev. Maksmise ajaks saime kõik eraldi info, kui palju meil kulus ja eeldasime, et saame ka eraldi arved. Aga ei. Sellist võimalust nagu eraldi arve ei ole. Masin ei lase, seega kas kõik sulas või kõik kaardiga. Lükkasime siis sularaha hunnikusse ja jagasime võlgu laiali. Lõpuks sai makstud, aga siis pidid mõned jääma veel teenindajaga seletama.
Õues olid noormehed, kes seletasid, kuhu peaks edasi minema. Päris pikalt ja põhjalikult, kuigi üks jooksis pidevalt eemale. Jalutasime hoopis muus suunas lõpuks, erinevaid kohti jäi teele küll, aga küsimise peale leiti 2 neiut, kes olid valmis juhatama teed. Pidevalt olime küsinud ühte kohta, juhised olid vasturääkivad, aga hõlmasid alati poolt kilomeetrit liikumist. 20 minutit jalutamist viis meid uhke telliskivihoone ette, mille keldris oli baarilett tantsupõranda ja kõige muu vajalikuga (nt poksikotimänguga). Õlleklaasid, kivid, pildid, leedukad. Kõik peale 2 julgema suundusid siiski tagasi öömajja. Sinna jõudsid ka kivikandjad (kivid olid äärmisel vajalikud!), aga pisut hiljem - hommikul kell 7.

8.10.2011
Hommikul 10 minutiga püsti ja õue, sest turg pannakse vara kinni. Tänu kividele sai auto hoovist kergemini välja, sest kõrge äärekivi ei olnud kivi kaasabil nii suureks takistuseks.
GPSi ja avaneva vaatepildi sobitamine ei õnnestunud kohe - sattusime autoturule. Üle tee asetses siiski ka otsitav turg. Ringi jalutada, süüa kebabi, rõõmustada pikkuse üle, sest terve käigu kaubad olid eemalt jälgitavad, kiruda oma jalanumbrit, osta mandleid ja kootud säärised (mis jäid hiljem väga pikaks ajaks jalga, kuna oli külm!). Autos istuda, leedu keelt mõista ning naerda, hiljem sõita hostelisse, kus pahandati, et varased jõudjad magama jäeti.
Väike puhkepaus ja siis linna peale jalutama ja sööma. Siis algas Porchede ja jalgrataste pildistamine. Pikem puhkepaus, mil teha plaani, mida õhtul teha. Õhtune plaan oli siis ringi jalutada ning minna pärast seda mõnda õllekasse. Jalutuskäik viis läbi öise Vilniuse, mida sõnades ei ole mõtet kirjeldada ja pildimaterjal on liialt kompromiteeriv. Taksoga läbi vihmase linna Play'sse. Lauajalgpalli mängida, kuigi ma seda üldse ei oska, suhelda leedukatega, naerda inimeste üle, peljata neid, käia vahepeal pitsat söömas ning suhteliselt vara jalutada õigesse suunda, saada kinnitust, et ma ikkagi ei armasta sushit ning arutleda maailma asjade üle narivoodil istudes.

09.10.2011
Maxima ootab meid taas, mul on nüüd Maxima võtmehoidja! Ma naersin selle üle, 5 min hiljem oli mul isiklik olemas. Peatus Lätis ning  õhtuks koju. Kunstiajaloo õpik oli turvaliselt käinud ära minuga Leedus, mina olin sellele väga vähe aega ja tähelepanu pööranud, aga vähemalt pilte sealt vaadati.