Minu elu elujaatavus

Minu esimene elu

„Ühel ilusal päeval oled niikuinii surnud, ja kas siis pole üks kama kõik, kes sa olid?“ kirjutas Erich Maria Remarque oma teoses „Läänerindel muutuseta“. Inimene võib olla kuitahes ainulaadne, surmaga kohtub ta alati isiklikult. Kas on üldse mõtet elada, kui seda saab teha vaid korra ja teadmata aja jooksul? 

Aeg on inimese poolt välja mõeldud määratlustest kõige geniaalsem: seda ei näe ega tunne, aga kõik püüavad mõista ja noogutavad kaasa tundide ning aastate möödumisele. Öeldakse, et aeg muudab inimesi, kuid tegelikult muudavad nad ennast ja teisi oma tegude ning mõtetega. Staatilisust siin maailmas ei  leidu, pidevas arengus muutuvad inimeste tegude põhjused ja ajendid, isegi kui teod jäävad samaks. Olukorda ei määra mitte ainult hetkesündmus, vaid ka sellele eelnev, järgnev ja samaaegselt toimuv. Iga hetk on kordumatu, parim ja halvim olevik korraga. Näha silmapilke, hetki, minuteid, aastaid – kordumatuse võlu ajendab elama. 

Inimsuhted saavad alguse sünnihetkest, enamasti jäävad esmased suhted väga tähtsaks. Sugulasi ei saa valida, nemad on kingitud sõbrad, keda tuleb hoida, aga mitte otsida. Erinevates kultuurides väärtustatakse perekonda erinevalt, kuid enamasti peetakse seda pühaks. Perekondlikke sidemeid kirjeldab hästi Mario Puzo „Ristiisa“. Lapsendatud pojale laienevad samad õigused ja kohustused, sest kõik kuuluvad samasse perre. Elu vältel luuakse palju suhteid, kõik ei kesta kaua, mõni on tugevam, teine põgus kontakt, kuid need annavad alati võimaluse jagada ja saada. Siiras naeratus võib osta südame ning hinge, tahtmatult anname ennast kellegi valdusesse. Oleme kaisuloomad, parimad sõbrad, lohutajad, sest oluliseks olemise tunne on asendamatu. 

Elamine on väga isekas, isetud ei jää looduslikus ega tehislikus valikus ellu. Kõigil on võim otsustada oma elu, aga mitte alati surma üle. Hukkumine on üksikisiku jaoks kõige lõplikum otsus, kui see valik tehakse teadlikult, ja ilmselt ka tähtsaim. Hetk, mis muudab eelneva tühiseks ning järgneva olematuks, vähemalt ühe inimese jaoks. Julgus surra võib olla argus elada. Elamise puhul peab olema kõigeks valmis, iial ei saa teada kindlalt, mis saab edasi. Kellegi eest suremise puhul tuleb oluliselt mängu ühiskond. Elusid väärtuse järgi järjestada on peaaegu võimatu, aga seda siiski tehakse, enamasti armastusest. Joonatan Lõvisüda armastas oma väikevenda nii tugevalt, et ei hoolinud sellest, et Korbi päästmine nõudis temalt elu. Vahel on vajalik anda endast kõik, ent enamasti on elavatest rohkem kasu, sest surnud on siiski surnud. 

Inimesed ei tee elus vigu, sest ei ole olemas õigeid teid. Iga otsus on kordumatu ning muutmatu. Vältimatud on elus vaid sünd ja surm,  vahepealne osa sõltub tahtest ja juhustest. Surm lõpetab küll elu, aga ei kaota selle jälgi. Esemed, mälestused ja tegude tagajärjed jäävad. Elu ja selle mõju on igaühe enda teha. Mina elan enda esimest elu, oma parimat.