Tõemonopolid

„Me ei oma tõemonopoli.“ (Stieg Larsson)

Saab siis rääkida

tarkusi

kui juba ühte sõnagi

mõistetakse

suvaliselt

Nils-Aslak Valkeapää

Informatsiooni hulk, mida inimesed töötlevad igapäevaselt, on pidevalt kasvanud. Kunagi sai hakkama sellega, mida oma kaks silma nägid ja kaks kõrva kuulsid. Tänapäeval ründab teave ööpäevaringselt ning selle eest põgenemine on peaaegu võimatu. Mitme riigi erinevad ajalehed, telekanalid, sõbrad – kõigilt ning kõigelt saab aina uut informatsiooni, mida ahmida. Vanasõna ütleb, et suur tükk ajab suu lõhki. Infot on tohutult, ent kas inimesed leiavad tõe selles, mida nad näevad-kuulevad-loevad?

Uksest ja aknast tuleb sisse terve maailm, maailmakodanikuks olemisega kaasneb ka vastutus, vastutamine eeldab olukorra tundmist. Olukorra määramine ei ole alati lihtne. Mõnda sündmust on kergem mõista, eriti siis, kui seda ei nähta esimest korda. Enamasti ei nõua kergesti mõistetavad juhtumised konkreetseid hinnanguid ega poole valimist. Tsunami puhul on kerge tunda kaasa kannatada saanud piirkonna elanikele, kedagi ei ole vaja süüdistada katastroofi algpõhjuses, sest Looduse vastu inimene ei saa. Keerulisemaks läheb arvamuse kujundamine siis, kui asjasse on segatud inimtegur: hoiatust ei antud õigel ajal välja, tõkked olid liiga nõrgad või hooned halvasti ehitatud. Alates sellest hetkest, kui ilmnevad vastuolud, hakatakse otsima tõde. 

Inimene armastab selgust ja korda, sest nii on asju lihtne mõista. Lihtsad põhjus-tagajärg seosed näivad tajutavad ning neis kahtlejaid on vähe: kui kivi kukub varba peale, siis valuaistingu põhjustas just see kukkuv kivi. Elus nii lihtsaid seoseid leidub vähe, sest tegurite koosmõju erinevaid võimalusi on peaaegu lõpmatult. Inimmõistuse seisukohalt lõpmatult ja natuke enamgi. Kivi kukkus varba peale, ent enne seda veeres ta nõlvalt alla, veel enne seda hakkas ta mingil põhjusel liikuma. Kivi süüdistamine enamikku ilmselt ei rahulda, kuigi lõpptegijaks osutus just tema. Autoavariis ei näidata näpuga autole kui põhjustajale, kuigi kahju tekitas ilmselt metallkere, mitte juhiistmel istunud inimene.  Hakatakse otsima autot mõjutanud tegureid: juht, libe sõidutee, tugev külgtuul. Nende tegurite koosmõju vaadeldakse tõena ning määratakse avarii tekkepõhjus. Kontrollida seda ei saa, sest iga olukord on ainulaadne, aga arvamuse kujundamiseks peaks sellest piisama. Püütakse määratleda tõde sündmuse kohta, mis muutis midagi oluliselt, määras situatsiooni ning mõjutas paljusid. 

Enesemääratluspädevust oodatakse kõigilt ilmakodanikelt, kes suudavad pead õlgadel hoida ning kel kõrvatagused enam liiga märjad pole. Enese otsimine on pikim ja raskeim rännak, mida keegi kunagi ette on võtnud. Ja ometigi alustab seda rännakut igas minutis paarsada verivärsket inimolendit. Keegi ei vali seda retke endale ise, ent kõik läbivad selle teatud vormis. Lõppsihti retkel ei ole, aga selle olemus määratleb inimese, mitte teekonna pikkus. Väiksena määratletakse end vanemate, õdede-vendade, kodukoha järgi. Pisikese maailmas on kergem leida koht ning mõista selle tähtsust. Maailma avardudes liiguvad silmapiirid peaaegu horisondi taha, maailm muutub püüdmatumaks ja tabamatumaks. Ennast suures maailmas leida on palju keerulisem kui pisikeses toasuuruses maailmas. Noor inimene seisab silmitsi valikutega, mis määravad, kuhu ta kuulub ning kes ta on. Eelduslikult vähemalt peavad määrama. Surve teha õigeid valikuid, astuda õiged sammud, valida õiged seisukohad on tuntav, ent otsustamine ei ole kunagi kerge. Kogu informatsioon, mis ajuni on jõudnud, püütakse rakendada õige asjani jõudmiseks, enese määratlemiseks ning arendamiseks, kuid maailm ei ole piisavalt mustvalge, et teada instinktiivselt, mis on õige. 

Kui inimene ei erista meelte abil tõde (kuigi vahel räägitakse vale haistmisest), siis kas üldse on vaja kindlaks määrata ühtset tõde, mille järgi toimida? Meeled tõeotsinguil ei aita, ent mõistus ulatab toetava käe ning paneb mängu neuriidid, aksonid ja sünapsid, et leida seosed ning tajutav tõde. Mõtlemisvõimeliseks ei sünnita, selleks kasvatakse. Esimesed sõnad, mis öeldakse, juhised, mis antakse, on alati kuldmunade väärilised, sest neis ei kahelda. Ükski laps ei kahtle selle, et kui talle öeldakse, et sabaga karvane loom on koer, siis tegemist ongi koeraga. Ka siis, kui talle näidatakse kassi ning öeldakse, et see on koer, on usaldus täielik ning mingit kahtlemist ei ole. Kahtlemiseks on vaja omada teadmistepagasit, mis võimaldab analüüsida ja võrrelda. Uusi olukordi vanadega võrreldes antakse neile hinnang, vanad juhtumised on kallutatud, sest vaatenurgad on alati piiratud ning väga väheseid maailma sündmusi saab näha oma silmadega panoraamvõttes.

Tõde on kõigi jaoks erinev, sest igaüks istub oma faktikuhja otsas, ent sarnaselt olukorda nägevad inimesed saavad üksteist toetada, edendada nende meelest õiget suunda ning elada rahulikult koos. Inimene ei hiilga oma rahumeelsusega, sõdade ajalugu on enamasti palju täpsemalt teada kui igapäevaeluolu. Ja neid sõdu, mida teatakse ei ole vähe, rahuaegu meenutati haruldustena ka Vana-Roomas, viimased aastatuhanded ei ole kuidagi võitluslikkust suigutanud. Sõjad on liikunud mitmele rindele, varem oli vastaste mustamine loomulik tegevus, et tõsta võitlusvaimu, ent tänapäeval on tekkinud eraldi kategooriana infosõda. Väära või puuduliku „tõe“ levitamine võib olla palju olulisem kui relvadega tekitatav kahju. Tänapäeva suhteline rahu, mida arenenud riigid armastavad näha, sest nende territooriumil relvakonflikte ei ole, tugineb ainult ühel asjal: mainel. Maine näitab infohulka, mida võetakse tõena. Igal inimesel ja riigil on õigus end määratleda, kujundada oma mainet. Teatud riikide maine ei ole kõrge, sest isegi kui neil ei ole tuumarelva, siis maine juurde kuulub tärnike, et võib-olla siiski on. Mainel põhineb usaldus, usaldus on enamasti ainus garantii, mida tänapäevases maailmas kellelegi lubatakse. Tõde pole oluline, oluline on kuvand. Sõjas on lubatud vahendid, mis muul ajal ei ole, kas seal on lubatud ka tõekujundus? Sellega tegeletakse igal võimalikul juhul: sõda kui päästeoperatsioon ning kui abisaadetis. Inimesed hukkuvad sõjas ka siis, kui sõda nimetada teisiti, kuid eemaltvaatajatele näib kaunis termin nimetuses olemuslikkusena. 

Igal inimesel on õigus oma arvamusele ja tõlgendusele, see õigus peaks tagama ka igale ühele õiguse nende enda tõele. Päris nii palju õigusi ei anta, tehakse ettekirjutusi, mida peab hukka mõistma või mida väärtustama. Mineviku tõlgendused tekitavad alati vastakaid arvamusi, vallutaja ja vallutatava nägemus samast sündmusest ei ole kunagi samasugune. Uhke ja väärikas laienemine tähendab kellelegi teisele hukatust ja kaotust. Sellises olukorras peavadki tõlgendused erinema. Liiga sageli ei lähtu tõde isegi faktidest, vaid harjumustest, mõistmatusest ning mugavusest. Politsei kõige tuntum fraas „Kõike, mida te ütlete, võidakse kasutada teie vastu.“ annab ausa pildi olukorrast: iga sõna lausumisega on oht aina suurem, et seda mõistetakse valesti; iga keeleviperus kaevab auku; mõttepaus võib viidata valetamisele. See ei kehti ainult kuritegude puhul, vaid kõikjal. Maailmas levib aina enam ühene mõistmine – hukkamõistmine. Seda püütakse teha nii ruttu kui võimalik, kõik teistsugune on ohtlik. Traditsioonilisus omab väärikamalt tõe kaalu, sest tõde püütakse otsustada rahvahääletusel. Minevik on relv, mida kasutada, millega mõjutada, tõestada, sundida. Keeldumine tähendaks reetmist. Minevik on kahjuks ka ainus, mille abil end määratleda, leida oma koht ning siht. Minevikuga manipuleerimine mõjutab mõistmist, analüüsi – kõike seda, millega inimene määrab tõe olemuse. 

Hiirt taga ajav kass ei ole jõhker elukas, kuigi hiirel on täielik õigus olla selles veendunud. Enda jaoks tõe leidnud inimene peab hoidma silmi ka edaspidi lahti, sest isegi muutumatuna näiv muutub. Tõde ei ole imevahend, millega tagada parem tulevik, selleks ei ole ka vale. Tõde on võimalus, võimalus mõista, analüüsida, selgitada, toetada, jagada.  Inimene jääb alati piiratuks, kunagi ei hakka ta omama tõemonopoli, iialgi ei leia inimkond täiuslikku üksteisemõistmist. Mõistmine on ainus tee edasi, ent selleks on vaja vaadata kuvandist kaugemale, püüda näha tegelikkust ning anda sellele tähendus: kindlustada enda isiklik tõemonopol.

Essee on kirjutatud filosoofiaolümpiaadile, ent jutustab rohkem lugusid, kui räägib filosoofiast.