Lõplikkuse lähenemine

 Laupäevane lingvistikaolümpiaad oli nagu olümpiaad ikka, ent pärast õhtusööki vaatasime raketti, õnnitlesime võitjat ning proovisime BigBenis edutult Dixitit mängida. Seal on lauamängud keelatud. Kuuekesi liikusime siis mujale mängima ning kuigi alguses ei saanud mina vähemalt vedama, siis lõpus viimane ma kindlasti ei olnud. Öösel tuleb täiesti selge ilma korral aga muidugi minna, tuleb minna jalutama Toomele, Supilinna poristele tänavatele, jõe äärde ning rannani välja. Õhukestes riietes, sest päeval oli olnud suhteliselt soe. Kolmveerand kaks enam nii soe ei olnud, aga mina jõudsin natuke enam kui poole tunniga koju. Kõik nii kiirelt ei jõudnud. Ja need, kes teise serva pidid jalutama, ei säranud ka just hommikul kõige siiramalt alati.

Pühapäeval säras päike taevas ning ametlikult oli väljas T-särgiilm. Vähemalt mina kasutasin seda nii ja vedasin oma auhinnatassi ja diplomi koju. Peagi startisime kolmekesi Riia suunas. Väike kasemahla joomise peatus teel ning edasi naabritele külla. Šokolaadijäätise suutsin mina endale peale määrida, vähemalt osaliselt. Kõige ilusam ilm Eestis läks üle väga vihmaseks Lätiks, kus teed ujusid ning kanuu oleks tundnud palju praktilisem kui madalapõhjaline auto. Kõik teed said siiski läbitud(mõned tasuliselt), õhtusöök söödud ning kesklinnas seigeldud nii, et üle keskplatsi, mis on jalakäijate ja ratturite ala, sõitsime me ka autoga. Kui tundus, et raskem osa on läbi, siis asusin mina rooli ning öömaja otsima. GPS on küll väga kasulik, ent päris lõpuni teda mõista on keeruline. Võib-olla ta teadis, aga meie ei mõistnud. Me otsisime maja nr 16, auto jätsime maja nr 12 lähedusse, natuke kõndimist ei ole ju paha. Samal tänavapoolel me leidsime majad 2, 13, 6B, 14, 10, 12. Umbes sellises järjekorras. Väga arusaamatus järjekorras. Küsisime teed lausa, ega ei teatud päris täpselt, aga lõpuks leidsime õige maja ka üles. Meie võõrustaja oli matemaatikadoktorant, kes elas üksi üsna eripärase plaaniga korteris. Me saime oma toa ning madratsi ja voodi. Ajasime juttu ning leidsime, et Eesti ja Läti on ikka väga sarnased murede ja probleemide poolest.

Esmaspäev algas jahedalt, aga temperatuur tõusis tohutu kiirusega ning mingil hetkel oli taevas täiesti sinine ja päike säras. Ilmaennustus oli lubanud pilvisust. Liiga palju riideid kaasa veetud ning päris mitu asja kokkuvõttes juurde hangitud, suundusime parki istuma ja lugema. Meie kõrvalpingile tulid 2 meest ja naine lapsevankriga, kõik väga šokolaadikarva. Naersid, poseerisid, tegid pilte. Siis näitas üks meestest, et pilti teha. Arusaamatuks jäi, kas meist pilti või meie neist pilti. Nad tahtsid ühe kaupa tulla meie vahele istuma ja siis pilti saada. Vaatamisväärsused Läti moodi. Jalutasime mööda jõe äärt tagasi ning võtsime auto, et minna avastama suuremat poodi. Sealt sai piduliku pluusi ning kõik muu sinna juurde kuuluva, mida seni ei olnud. Väsitav päev, hea oli tagasi jõuda ning asjad kokku lükata.

Teisipäevahommikune ebaõnnestunud poeotsing, mille käigus me leidsime 1,5h kohta siis tervelt... Rimi. Parem kui mitte midagi. Söögipaus enne pikka sõitu ning suund Eestile oligi võetud. Tee oli pikk, aga ükskord sai see siiski läbi, lennujaamas kiire peatus ning siis veel kord peatus, et telefon järele viia, aga tunnike poeorienteerumist, kust lõppkokkuvõttes midagi vaja ei läinudki, TTÜ ja päikesepaistelise pingi peal tehtud telefonikõne, füüsikute saabumine, mis tähendas siis valmidust liikuda NO99 juurde.
Stephen Kingi "Misery" adaptsioon kõige tagumisest reast ning mõlemast nurgast. Aga mõjus etendus oli, raamatu põhjal, mida ma kunagi olen ka lugenud, hästi mängitud ning eks me kõik ole vahel tuppa lukustatud. Tankimine ja poolöine istumine Solarise Hesburgeris, sest sealt sai kakaod ning süüa. Algas teekond koju. Piisavalt pikk tee, täielik siili tunne vahel udustes kohtades, kus nähtavus ei küündinud 30 meetrini, aga Tartu tuli ning see sõit lõppes. Järgmine, väga palju lühem, algas, mille lõpp tuli liiga vara, aga peagi hakkas hommik ka valgeks minema.

Kolmapäeval oli koolis titepäev. Kaasa võtta suur Ferrari puldiauto ning 5 pisemat mänguautot, mängida natuke keksu, ajada juttu ning käia raekoja platsis ilma nautimas ning püüda selgeks teha, et ujumine ega veesõda ei ole plaanis. Üks tund koolis ka ikka, kus mängida ei lastud, aga vihikusse sai 5 trükitähtedes märksõna kirjutatud, mida kunagi võiks oskama hakata.
Õhtul oli öölaulupidu. Kiirustades tangitud ning kellaajaliselt rihitud õigesti, ent siis tuli rong ja kõik läks natuke nihkesse. Otsida orienteerumisvõimetuid ning leida väga kaldus pind, kus istuda, siis valida koht, mis peagi ümber piirati ehk kuhu ei lubatud jääda ning lõpuks leida natuke sobilikum kallak, kus istuda. Neljakesi kahe laulikuga peaks saama väga hästi hakkama, aga meil oli ainult üks lamp. Kuidagi sai siiski ka sellega hakkama ning laulud said lauldud. Kui kallak hakkas gravitatsiooniga liialt koostööd tegema, siis sai võetud seisukoht. Väga soe õhtu oli ning koduni saadeti mind ka.

Neljapäeval olin jõudnud pea ära pesta, kui selgus, et pukseerimist oleks vaja korraldada. Ma ei olnud seda mitte kunagi varem teinud. Nüüd korra olen, kuigi palju sujuvamalt peaks sõitma, kaared veel suuremalt tegema ning kiirust ühtlasena hoidma. Loodetavasti ei tule liiga varsti uuest proovida. Kiirelt natuke süüa ning siis mina koju, auto läks edasi tutiaktusele. Kell oli piisavalt, et kooli minna, ilm õnneks nii soe, et midagi peale vaja panna ei olnud, lühikeste varrukatega pluus oli täiesti piisav. Natuke juttu ajada, paar pilti teha, kuulata õpetaja sõnu ning meenutada Genialistide laulu "Õpetaja".
Kus oled sa?
Kus oled minu õpetaja hea?
Miks sa ei õpetan'd mind elama?
Miks läbi ei löö naeratusega?
Miks ma ei saa vaid naeratusega?
Aktusele lubati sisse esimesena, aga viimasena lubati välja. Kõned, veel kõnesid. Muusikaline etteaste. Kõik oli kuidagi sama idee peale. Hetked, mis lähevad, on igavesti kadunud. Ühtegi ei saa tagasi, tulevikku ei saa laenata. Goethelik "Oh kaunis hetk sa viibi veel!" ning siis lõppeb kõik. Lõpualbumid ja lõpumärgid. Nii lõplik. Lennupilt on muidugi omaette vaatamisväärsus, kus poisid on nii kõrgel, et on oht, et lambid varjavad inimesi. Seista kokkupressitult pingil, kus iga liikumine tekitab tunde, et tasakaal kaob. Aga tehtud see pilt sai. Loodetavasti on kõik näha. Klassiga veel pilt ning siis juba edasi sööma. Peaaegu kella seitsmeni läks välja.
Õhtune tegevusplaan nõudis kauni sooja ilma tõttu ka rattasõitu ning pool üksteist algas raekoja platsist ring, mis viis Kõrveküla kaudu Lähtele ja Kärkna kaudu tagasi Tartusse. 40+ kilomeetrit. 

Täna oli viimane korralik hinnete korjamine ning mänguasjamuuseumi ja botaanikaaia külastus. Kevad on kõikjal: lilled õitsevad, pusa ei ole vaja kaasa vedada, puud on rohekad, jõgi on silla all kõrgele roninud.