Otsustamatus

https://xkcd.com/1052/

Kodune jutuajamine.
Kolmeaastane kodanik(KK) vaatab aknast välja.
KK: "Ma näen midagi!"
Mina: "Mida sa näed?"
KK: "Valgust."

Ja kõik on hästi, aga varsti saab veelgi paremaks lihtsalt. Mitte otsuste osas võib-olla, ent läheb paremaks.

Suveöised kevadööd

Kui soovid on selged ja sihid on siirad
vaadake ometi
suurepärane värv
on mõtted nii selged ei jooksegi liiva
sellisel hommikul veel on niidu pääl märg
ja veel on niidu pääl märg
ja see järv või tiik me ees
veel uduloori sees
meil ei olegi külm
meil on tulisust küll
kui hommik kuldab taeva
ootame teisi kes virguvad peagi

Kaks ööd ning Ilmatsalu rada ja torn ning Emajõe-Suursoo laudtee, kiik, eratee, langenud torni katus, tähed, lõke, pimeduse puudumine, suvetunne, varahommik.

mu soovid on selged ja sihid on siirad
vaadake ometi milline värv
on mõtted nii helged ei paati vea kiiva
sellisel hommikul nii tüüne on järv
kuula kuula
kuula hoolega kallis kuis kohiseb laas
muudame muutmised
suudame suuta kui hommikul kaste on maas 

Dagö - Kuula kuula

Mina? Rattaga?

Kui neljakümnene tiir tundub mõistlik, aga ka kümnene paadisillal ajaveetmine, siis miks ma satun pikkadele sõitudele? Teisipäeval oli inglise keele eksam ning eelneval õhtul ma küll läksin rattaga välja, kuid protestide tõttu jõudsin juba veerand kaheks koju. Õhtupoolikul olin nõus sõitma: Luunja-Aovere ring, umbkaudu 50km. Korra suutsin auto kaugtuledest pimestatuna koperdada rattaga ning vastu pedaale lennata säärtega, õnneks sinikad ei jää väga hästi näha.
Järgmisel õhtul ma olin väsinud, uimane ning lootsin kerge ja aeglase ringi peale. Mitte päris.
Vooremäe ring. Minule! Tahtmatu piinamine, kuigi oleks ju võinud teada, ma ei varja, et mäed ja rattad ja mina ei moodusta head kooslust.
Kui tõuse ja laskumisi sõites oli tunne, et sinna ma jäängi ja enam sealt ei liigu, siis võlusõna "kodu" aitab alati ning tagasitee oli kiirem(!) kui tulek. Ja uskumatu, aga vähemalt pärast Luunjat isegi kergem.
Ratast piidlen siiski natuke kahtlustavalt veel.
Sel aastal kokku läbitud umbkaudu 400 km.

Muud juttu: inimesed on empaatiavõimetud, kui kaht tütarlast ei võeta külma ja tuulise ilmaga peale. Ja nii pool tundi või kauem. Tartu-Tallinn ja ka vastupidine tee tuleb läbida 2 jupis, aga vähemalt saab läbitud.
Ma tean, milleks on vaatetornid. Ja ma olen kannatlik ning ronin ringi, kui teisiti ei saa. Pealegi, ainult kaasa mängides on asjad lõbusad!

Lõpukirjand maailmavaatest

See on minu 30.aprillil kirjutatud kirjand ning kindlasti ei ole see midagi säravat või maailma muutvat, ent loodetavasti piisav, et näidata keskhariduse omandamist. Parandatud on üks kirjaviga, filosoofidele lisatud eesnimede esitähed ning loetavuse huvides lõikude vahele tühjad read. Muid korrektuure võrreldes puhtandiga tehtud ei ole, kuigi võib-olla oleks vaja.

„Pole olemas fakte, on vaid tõlgendused.“ (F. Nietzsche)

Me kõik sünnime maailma eeldustega kasvada, areneda, mõista ja suhelda, kuid võimaluste realiseerumine sõltub suuresti ümbritevast keskkonnast ja inimestest. Igaüks näeb ja tunnetab maailma erinevalt. Kuidas saavad kogetust hinnangud ning kas neid on võimalik teistega jagada?

Esimesed muljed ei ole sõnalised, vaid tunnetuslikud. Kogemused on meeldivad või ebameeldivad ning rohkemaid hinnanguid pole vaja. Kasvades laieneb määratluste võimalus, kuid põhineb enamasti usaldusel, mitte varasematel arvamustel. Laps ei kahtle vanemate väidetes, isegi kui talle öeldakse koera olevat kassi, sest puudub süsteem, milles tekiksid vastuolud. Maailmavaade ongi süsteem, milles talletatakse kogemused ja hinnangud ning mille abil tullakse toime uute olukordade tõlgendamisega. Selle pearaamistik, kord juba välja kujunenud, püsib sageli noorukieast surmani, kuid ümbritsev osa muutub iga uue olukorra ning ideega. Pidevalt sobitatakse juurde teavet ning luuakse seoseid – maailmavaade on dünaamiliselt arenev.

Igat olukorda saab mitmeti tõlgendada, ühe võit on sageli teise kaotus. Ühest tõde ei leidu, ent see ei takista neid, kes usuvad end tõemonopoli omanikeks olevat. Maailmavaadet kujundatakse minevikusündmuste abil – olevikku alles hinnatakse ning tulevik saabumata –, seega tuleb aateliste konfliktide põhjuseid otsida ajaloo tõlgendustest. Sama sündmust mõistavad erinevalt vallutaja ja vallutatav, võitja ning kaotaja. Uhkusega meenutatakse edukaid lahinguid, kuid ühepoolseid sõdu ei esine, keegi kannab alati ränki kaotusi. Kogu tõlgendamise juures jäävad alati eriarvamused, kuid see ei tohiks takistada püüdlusi mõista.

Mõistmise eelduseks on suhtlus, sest inimese mõtted ei pääse kõneta peast välja. Kõike ei suudeta saavutada isegi ideid jagades, sest nagu kirjutas saami luuletaja Nils-Aslak Valkeapää: „Saab siis rääkida / tarkusi / kui juba ühte sõnagi / mõistetakse / suvaliselt.“ Keel väljendusvahendina piirab suhtlust ning takistab arusaamist, sest sõnade kokkulepitud tähendus ei pruugi kattuda ideedega, mida need peaksid väljendama. Oma maailmavaate ning –tunnetuse jagamine ei ole kerge ülesanne, sest hinnangud sõltuvad eelnevatest kogemustest ja seostest, mis on kõigil unikaalsed.

Igast erinevast arvamusest või tõlgendusest ei pea tekkima konflikt. Mitmekesisus ning arutelud võivad aidata kaasa mõistva suhtumise kujunemisele, ent ei tohi unustada, et tõde ei otsustata rahvahääletusel. Kõigil on olemas mõttevabadus, mida ei piirata, kuid igaüks võiks teada, et sõnavabadus ei tähenda täpselt sedasama. Arvamuste kujundamisel tuleb ideede rohkus kasuks, ent sõnadel on suur mõjuvõim: liiga sageli põhjustavad need tülisid või teevad haiget.

Maailmavaade on kui maal, mille lõuendile tõmmatakse aina uusi jooni, kuid mis ei saa iialgi lõplikult valmis. Seda pilti võib proovida teistelegi näidata, aga ei tohi pettuda, kui sealt leitakse hoopis teistsuguseid sümboleid. Kõike ei ole võimalik jagada ning võib-olla tuleks noil hetkedel meenutada L. Wittgensteini, kes ütles: „Millest ei saa rääkida, sellest tuleb vaikida.“

Maailmailu

Kirjandit ei sobi vist alustada lausega: "Millest ei saa rääkida, sellest tuleb vaikida." Lõpetada ju tohib? 
Maailmavaade. Ühe otsingu kirjeldus või kirjeldamatus?
Enne kirjandit tuleb kindlasti käia enam kui 50kilomeetrisel rattatiirul, et pool kaks öösel koju jõuda.
Pärast tuleb aga vaadata ära kõik "Sõrmuste isanda" filmid. Pikemad versioonid loomulikult. 12h paigal istuda ei ole lihtne, ent mõnus oli ikkagi (ja pärast kange, aga see ei ole oluline).
Hommikul magama minna ongi tore.
Ja maailm on ilus! Inimesed ka.

Now that we have done this where else do we go?
Are you scared of the waves love or is it the snow?
"Oh, what was it all worth" the hours affirm
You take down the curtains and still see no sun

And I thought "If anyone, it would be you."
And my guess was right

Ewert and the Two Dragons  - Road to the Hill