Kui neljakümnene tiir tundub mõistlik, aga ka kümnene paadisillal ajaveetmine, siis miks ma satun pikkadele sõitudele? Teisipäeval oli inglise keele eksam ning eelneval õhtul ma küll läksin rattaga välja, kuid protestide tõttu jõudsin juba veerand kaheks koju. Õhtupoolikul olin nõus sõitma: Luunja-Aovere ring, umbkaudu 50km. Korra suutsin auto kaugtuledest pimestatuna koperdada rattaga ning vastu pedaale lennata säärtega, õnneks sinikad ei jää väga hästi näha.
Järgmisel õhtul ma olin väsinud, uimane ning lootsin kerge ja aeglase ringi peale. Mitte päris.
Vooremäe ring. Minule! Tahtmatu piinamine, kuigi oleks ju võinud teada, ma ei varja, et mäed ja rattad ja mina ei moodusta head kooslust.
Kui tõuse ja laskumisi sõites oli tunne, et sinna ma jäängi ja enam sealt ei liigu, siis võlusõna "kodu" aitab alati ning tagasitee oli kiirem(!) kui tulek. Ja uskumatu, aga vähemalt pärast Luunjat isegi kergem.
Ratast piidlen siiski natuke kahtlustavalt veel.
Sel aastal kokku läbitud umbkaudu 400 km.
Muud juttu: inimesed on empaatiavõimetud, kui kaht tütarlast ei võeta külma ja tuulise ilmaga peale. Ja nii pool tundi või kauem. Tartu-Tallinn ja ka vastupidine tee tuleb läbida 2 jupis, aga vähemalt saab läbitud.
Ma tean, milleks on vaatetornid. Ja ma olen kannatlik ning ronin ringi, kui teisiti ei saa. Pealegi, ainult kaasa mängides on asjad lõbusad!
1 kommentaar:
Mäed, jalgratas ja mina ei sobi ka kokku, aga tead vahva võib ikka olla :)
Ja mulle tundub, et sa juba tead!
Postita kommentaar