Esmamuljed Šotimaalt

Istuda elutoas, süüa kooki ja küpsist ning rääkida kõigist maailma asjust. Käia vanavanemate ja onu pere juures pikalt juttu ajamas, Ilmatsalus pilvi ja tähti vaatamas. Sõita Konnaga ringi. Oma perega koos olla.

Neid asju ma nüüd nii pea ei tee, aga küllap ma teen palju muud. Reede pärastlõunal hakkasime Riiga sõitma. Pakkimine oli läinud üle kivide ja kändude: kord ei teinud spordikoti lukk koostööd, kord ei mahtunud asjad enam lihtsalt ära või kippus kott märgatavalt üle lubatud piiride minema. Lõppude lõpuks õnnestus mul siis pigem edukalt kõik oma asjad ära pakkida, lähtudes loogikast, et mis ei mahu kotti, leiab endale koha pusa taskus. Selliseid asju kogunes lõpuks 2 kilo ning minu taskust võis leida tõesti kõike: adapterist ja mobiililaadijast mängukaartide ning villaste sokkide-kinnasteni. Lennujaamades sai usinalt sabas seista, turvakontrolli järel koti taaspakkimine oli isegi leebem kogemus, kui esmane pakkimine lubas loota. Kaks sülearvutit mahtusid pärast kerget pusimist taas kotti ning mul ei palutud oma seljakotti kordagi kaaluda ega ühtegi kasti susata. See nägi pisike välja, see ongi pisike, aga kerge see ei olnud. 10,5 kg seljas ringi silgata ikkagi, kuigi Ühendkuningriigi piirijärjekorras ma ei pidanud oma kotti ise edasi vedama. Läbi lennujaama ning piki koridore, treppe ja radu bussipeatusesse vedasin ma ennast ja oma 18,3 ja 10,5 kilo ning muidugi varandust täis taskuid ise. Mitte minu lemmiktegevus, aga ma sain hakkama. Ma ei suutnud meenutada, kas issi võttis mu kotil pika rihma küljest ära või see eraldus transpordi käigus kuhugi, sest kuigi algul oli mu äraantaval pagasil isepandud kile ümber, siis tagasi anti mulle kilevaba pagas, kogu sisu oli õnneks alles. Kesköine buss liikus umbes kolmveerand tunniga Glasgow kesklinna (ilmselt kesklinna, ma ei ole muidugi päris kindel, aga suured bussijaamad kipuvad linnas olema), sealt sai taksoliku taksoga (nagu inglise filmides) ülikooli lähedusse. Me jõudsime segadusse sattuda, sest värav oli, aga väravad olid kõik kinni. Hea möödakäija pakkus oma abi ning ütles, et me peame 10m edasi liikuma, et peaväravani jõuda, mille juures asus ka majake, kust sai öösiti kätte eluaseme võtmeid. Mina kõõlusin pagasiga (suur kast jalgrattaga, minu spordikott ning 2 seljakotti) õues, vaatasin lõbusas meeleolus seltskondi. Ülikooli sai ka kergelt piilutud. Esmamulje lubab uskuda jutte, mille järgi Glasgow Ülikooli võrreldakse Sigatüükaga. Paari päeva jooksul saab ilmselt rohkem teada, aga väärikad vanad hooned on ülikoolil igatahes.

Meie elukoht on koolile väga lähedal (õnneks, sest muidu oleks retk raskete esemetega veninud väga pikaks). Korter, mis meile anti, on ühe magamistoa, köögi, vannitoa ja 2 sisseehitatud kapp-konkuga. Siin on pesumasin-kuivati olemas, isegi triikimislaud ja triikraud. Kummutid, kapid, lauad ja riiulid ka muidugi. Kuuma ja külma vee kraanid on igal pool eraldi. Ja dušši ei oska ma välja lülitada! See on väga eluline mure, sest ideeliselt on dušikabiinis nupp, millest saab lülitada seda sisse ja välja, kuid välja seda sealt lülitada ei õnnestunud. Seega hetkel tuleb ronida kabiinist ning vannitoast välja, seal saab seinal asuvast lülitist vee seisma panna. Mitte kõige mugavam võimalus, võib-olla õnnestub siiski see funktsioon dušile lähemale saada.

Täna magasime kaua ning käisime Tesco mingis poes, et midagi süüa hankida. Toit on kallis. Suhkru peitsid nad nii hästi ära, et pärast kogu poe läbikammimist pidime küsima ühe töötaja käest. Suhkur asus kõige alumisel riiulil, ühes nurgas, eesmised pakid olid ära ostetud ning välisel vaatlusel seda näha ei olnudki. See selgitas natuke.

Köök on ka kasutusele võetud. Külmkapp, elektripliit, veekeedukann ning röster igatahes töötavad. Siin peab iga lüliti enne sisse lülitama, kui sealt voolu saab. See tekitab natuke segadust, sest pliidi kasutusel tuleb ka vajutada üht punast lülitit või vähemalt pärast nende vajutamist hakkas pliit tööle, ma ei tuvastanud veel, kas ahju ja pliidi lülitid on eraldi või miks on seal seinal 2 lülitit.

Internet on ka toas olemas, kuid sellega on natuke keeruline. Meil on kahe peale üks komplekt võtmeid ja ka üks netikaabel. Hetkel saab siis korda mööda Internetile ligi, aga vähemalt saab.

Homme saab veel rahulikult otsida oma kohta elus, siis saab hakata mööda maju ringi jooksma, et leida üles inimesed, kes oskavad erinevaid probleeme lahendada. Kirjutada võib neile muidugi ka, aga kui  vastust ei ole paari nädalaga tulnud, siis lihtsam on ilmselt ise kohale tatsata.

Kohustuslik märkus ka ilma kohta: lennuki maandudes teatati, et ilm on ilus, see tähendas 12 kraadi ja uduvihma. Rohkem ei ole seni sadanud, päikest ja kuud on näha olnud, enamasti on vahelduv pilvisus ja tuul.