Minuga tõesti juhtub alati midagi

Kui detsembris talve ei tulnud, leidsin ma, et soojad õueriided tuleb jätta Eestisse ning siia pole neid tarvis. Siin siiski on talv, seetõttu on mul nüüd uus tumesinine mantel, mille ostmisel ma algul väga kahtlesin, siis leidsin, et mul siiski läheb sellist tarvis. Teisel kandmisel õnnestus üks nööp eest ära saada, õnneks saab neid tagasi õmmelda.
Laenasin sõbrannalt miksri ning viimase nädalaga on õnnestunud selle võlusid vägagi mitu korda kasutada. Kolmapäeval tulnud külalised said nii sidrunikooki kui rullbiskviiti, kumbagi ei oska ma ilma miksrita teha. Neljapäeval käisin hommikul paar tundi koolis, siis valmistasin söögi, et pärast seda võiks minna Glasgow'd avastama. Esimest korda sattusin ma katedraali, nekropoli, St Mungo muuseumi ja vanima maja juurde. Sees oli väga huvitav ringi vaadata, õues oli tuuline ning jahe.
Šotimaa ajalooga sain rohkem tuttavaks, näiteks sellise laulu abil:

Ma ei olnud ainuke, kes arvas, et meie elamine on liiga jahe. Toreda irooniana õnnestus meil täna küte sisse lülitada.
Reedehommikust loengut kuulasime kolmekesi, pärast vaatasime ülikooli kabelit ning kui mina jooksin matemaatikasse, jäid teised Hunteriani muuseumisse. Hommikust saadik oli mul vahel silmas väga terav valu olnud, millele ma seletust leida ei suutnud. Koju jõudes selgus, et üks lääts oli keskelt katki osanud minna. Nii pisike asi oskab tekitada väga suurt valu. Lõunasöögi järel läksime Kelvingrove'i muusemisse ja kunstigaleriisse. Huvitav leid oli loomatopiste kohal kajakate vahel olev sõjalennuk. Kunsti jõudsime ka vaadata, tuntud nimesid oli, vähemtuntuid ka, ilusaid maale igatahes leidus. Õhtul oli plaan minna kontsedile, ent kõik ei lähe alati soovitult.
Välja minnes oli külm ning jooksmine tundus alguses võimalus sooja saada, aga mina ju ei jookse. Niivõrd-kuivõrd ma osalesin jooksmises, juhtus mäest alla minnes õnnetus, gravitatsioon suurenes järsult ning mina maandusin asfaldil. Ka peaga. Ehmatus oli algul suur, väga eriliselt valus pea ei olnudki, mina oleks olnud valmis püsti tõusma ja edasi minema, ent seda ei lubatud, sest verd voolas peahaavast. Üks möödakäija kutsus kiirabi, keegi kutsus kõrval asuvast spordiklubist paar töötajat, kes aitasid mind sisse ning otsisid esmaabikomplekti välja, et ajutiselt midagi peale panna. Kiirabi tuli ka üsna ruttu ning kaks rohelistes tunkedes lõbusat meest juhatasid mind kiirabiautosse ning hakkasid uurima. Selgus, et on vaja õmmelda või liimida, seega nad peavad mu haiglasse viima. Kahele Sõbrale jäid võtmed ning kontserdipiletid, et neil oleks võimalik midagi toredat teha. Kontserdile ei jõudnud nemadki.
Kiirabiautos pandi side peale ning üks meestest läks rooli, teisega ajasime juttu igasugustel teemadel. Pärast natukest sõitu selgus, et küljeuks ei olnud korralikult kinni saanud, auto aeglustas natuke ning siis tõmmati uuesti kinni. Paari minuti pärast vajus keset sõitu üks tagaustest täiesti lahti. Esimene sõit kiirabiga oli meeleolukas. Haiglas sõidutati mind ühe koridori võrra ratastooliga, siis lasti hetk oodata ning uuriti, kas ma tahan ise kõndida. Muidugi tahtsin. Kiirabitöötajad läksid ära, mind juhatati suurde ruumi, kus iga koht oli kardinatega eraldatav. Minu kõrval olid kardinad ees, muidu oli ruum tühi. Natuke vaatasin, kuidas üks noor naine sai teada, kus ta seljahädade põhjus on (seda seletatakse skeleti peal), kuulasin, kuidas minu kõrval asuv umbes 90-aastane vanaproua arstide ja oma poegadega suhtleb (uuris, millal ta uuesti pubisse võib minna), igavlesin. Pool tundi lasti mul oodata, siis tuli arst ning palus igasuguseid asju teha (jälgi sõrme, aja keel suust välja, pigista sõrmi, tõmba varbaid enda poole, jne). Siis uuris haava ning tõi vajalikud tarbed, ajas natuke juukseid maha, tegi tuimestuse ning kaks õmblust, kuna ma olin kõigest 99% kindel, et mul on teetanuse vaktsiin tehtud, tehti see ka uus. Loeti sõnad peale ning lubati koju minna.
Algul unistasin, et saan kraani all juuksed puhtaks, sellest ideest loobusin kiiresti. Dušiga sain peaaegu puhtaks siiski. Enesetundega probleeme ei olnud, seega hakkasin rullbiskviiti küpsetama. Meie ahjuplaat on nii pisike ja minu taigen liiga paks, et rulli ei õnnestunud seda päris õigesti saada. Maitset see väga ei muutnud, aga kohupiima puudumisel ei ole minu ideaali võimalik niikuinii saavutada.
Laupäevahommikul ei olnud üldse tuju ärgata, pikk jalutuskäik ei tundunud ka ahvatlev, bussijaama läksime metrooga hoopis. Ma magasin peaaegu terve tee maha, ärkasin lumises linnas. Edinburgh's oli lumi maas ja päike säras taevas. Kuna tuult ei olnud, oli mõnus ja soe ilm. Läksime vaatama viimast kuninglikku laeva Britanniat. Huvitav oli, ei olnud ülepuistatud kulla ega karraga, kuninganna oli soovinud, et laev oleks nagu suvila, kus pere saab rahus aega veeta, kodusus ei pidanud olema ülepingutatud. Kõik oli elegantne, samas suhteliselt lihtne. Pärast ringkäiku laeval läksime ühikasse, et kõik kokku saada ning lõunat süüa, plaane teha. Väga hästi toidetuna liikusime kuningliku observatooriumi juurde, künkast alla tuhises väga palju kelgutajaid. Mõned kohad olid libedad, ent tippu me saime. Väga kauaks sinna ei jäänud, üleval oli tuuline ning hämar juba. Soe tee ning tükk kooki, pärast jalutuskäik lumes, tükk aega kondasime, kuni leidsime sobiliku pubi. Paari minuti pärast tunti juba huvi, kas me lisaks oma jookidele sooviks proovida ka tasuta õlut. Kui tasuta antakse, küllap ikka võtame, keegi joob ära ka. Mõne aja pärast tuldi T-särke jagama. Samasugused olid seljas ka töötajatel, nüüd on mul must särk, kus on ees logo (Caledonia Best) ja taga tekst "Not so traditionale", kus 'ale' on teistsuguse värviga kirjutatud. Õhtune buss ning ma ärkasin alles bussijaama juures. Unisena oli mul väga hea meel, et on metroo ning ma ei pea pool tundi jalutama.
Matemaatika eelmise semestri hinded pandi ka välja. Ma suutsin saada endale sobiliku hinde ehk A1.