Kool on väsitav. Matemaatikas on diferentsiaalvõrrandid ning need nõuavad tähelepanu ja päheõppimist. Vähemalt hetkel, mil me õpime järjest lahendusvõtteid.
Alates neljapäevast on mul ka päris oma sulepea. Mis ei takista edasist laenamist, sest kalligraafiaots on ikka põnevam.
Reedel oli mul soov saada väikevend telefonis kätte, et õnne soovida. Kui raske see tänapäeval ikka olla saab? Liigagi. 4 korral tema telefonile, alati väljas. Emme ega issi ka vastu ei võtnud. Lõpuks siiski läks vennalt vennale telefonikõne läbi.
Toreda uudisena sain teada, et pakiteade jõudis Eestis kohale. Ma jõudsin juba häiritud olla, et mu pakk kaotati ära, sest samal ajal üsna sarnane pakk samasse linna jõudis kohale 4 tööpäeva võrra varem. Õnneks siiski tundub, et jõudis kohale, mitte küll päris õigel ajal, aga vähemalt ei pea minema postkontoritest uurima, kuhu pakk on jäänud. Postiga asjade saatmine ei ole kindlasti tavaline, aga muid variante väga pole. Vahel lihtsalt on vaja, et mõned asjad liiguksid.
Pühapäeval avasime rattahooaja. Valisime rattatee, mis suundus peagi kanali äärde ja mis oleks piisavalt pika sõidu korral viinud välja Loch Lomondini. Nii kaugele me ei sõitnud. Sõitsime väga pika ja kõrge sillani, sealt keerasime tagasi. Kokku oli teekond umbes 32km, aga viimased 5km olid kõige pikemad üldse. Umbes pool aastat ei olnud ma rattaga üle paari kilomeetri järjest sõitnud, nüüd tuli jalgadele see ebameeldiva üllatusena, et kõige lõpus tuleb veel tõusudest üles saada. Väga väsitav sõit, aga ilm oli üliilus (+9 ja päike) ning luiged ja pardid ujusid kanalil, linnulaulu kostis kõikjalt, inimesed rajal olid ülisõbralikud ehk ratturid tervitasid ja koertega jalutajad kutsusid oma koerad kõrvale või vähemalt ütlesid, et nad on sõbralikud.
 |
 |
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar