Kus on, sinna tuleb juurde

Kui algul tundus, et aega on mõnusalt, mõnel hommikul võib isegi kaua magada, siis tegelikkus on hetkel sellest erinev. Teist nädalat ei jõudnud ma kuduma, sest ma olen lihtsalt nii väsinud õhtul, et ma jõuan koju, kui ma peaks juba ära hakkama minema. Kui harjumuspäraselt oli trenniaeg üks tund nädalas, siis viimased nädalad on see pigem 4-5 või vajadusel enama tunni peale nihkunud. Ma ärkasin hommikul pool kuus üles ja ei suutnud enam magama jääda, sest laul ja liigutused olid nii peas kinni. Õnneks on nädal veel sellist elu ja siis on äkki taas natuke aega hinge tõmmata.
Kui oma koolist ei piisa, tuleb teiste koolidesse ka minna. Nüüdsest olen algkoolis vabatahtlikult õpetaja abi. Teisipäeval selgub täpsemalt, kuidas konkreetne õpetaja mind rakendada soovib, aga kahel hommikul on nüüd 9 kooli minek.

Ma olen uhke väikeste asjade üle, mille ma olen ära suutnud teha. Olgu see siis faili liigutamine käsurealt või peaalaspidi harjutus, mis tundus võimatuna.

Ja ilm on nagu alati, +5 ja sajab, vahel ei saja ja vahel ei ole +5, aga peaaegu.
Ja WHSmithi klienditeenindus on vähemalt kena ning saadab reedel postitatud vigase lugeri asemel esmaspäeval uue välja. Loodetavast jõuab see kenasti Eestini välja, seekord töötavana.
Ja tegelikult ma tahan kirjutada, aga välja kukub nagu alati.
Ja mul õnnestus kogemata programmerimise loengus jätta mulje, et mult võib abi tulla küsima. Et asja hullemaks teha, oli mul ka nimeline pusa sel hetkel seljas.
Ja pannkookide küpsetamine on küll tapvalt igav ja aeganõudev, aga tegelikult need on isegi söödavad.

Nüüd tuleb veel ülejäänud sada asja ära teha, mida edasi lükata kuhugi pole.

Ma olen õnnelik. Väsinud ka, aga ikkagi.