Jänku, öökull ning siil on kadunud. Viimati nähtud 28. veebruari pärastlõunal postkontoris, edasine saatus teadmata.
Mul on kurb. Mulle endale nii meeldisid need loomad, nüüd ei ole neist ei kippu ega kõppu. Ja nii juba pea kolm nädalat. Ja seda on liiga palju.
Kevad on täies hoos. Kõikjal on nartsissid ning muud õitsejad. Matemaatika õppejõud tegi loengus pausi, et küsida, mis lärm see on. Linnud laulsid õues.
Nädal aega veel, ent entusiasmist, ajast ja energiast jääb natuke puudu. Ideaalis oleks mul homseks lahendatud suur hunnik ülesandeid, reaalsuses on ühest teemast valik, mis polegi kõige hullem variant, ent teisest osast ei ole ühtegi. Õnneks pole midagi hullu, kui ei ole ideaalolukord, kuid ikkagi. Viimased 3 kodutööd (millest viimase tähtaeg on koolivaheajal), ettekanne, paar loengut ja neljapäeva õhtu peakski käes olema. Neljapäeva öö tuleb Lutoni lennujaamas ning parimal juhul juba reede lõuna paiku jõuan Riiga.
Ma päriselt loen juba päevi, et korraks tohiks kodutööde hunnikud ja hinded ära unustada.
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar