Laupäeval käisin natuke maailma avastamas. Hommikul pool üheksa korjati mind peale ning sõit läks mööda Genfi järve kallast põhja poole. Vaated on igas suunas uskumatult ilusad. Järvele või mägedele viinamarjaistanduste või lehmadega.
Chilloni kindlusest ma olin enne vaadanud pilte ja ahhetanud-ohhetanud, kui ilus üksik hoone järve ääres. Pildil nägigi välja. Tegelikult oli lossist raudteeni 20m ja autoteeni 30m. Samas mõned asjad olid väga tõetruud. Pea igal postkaardil oli kalamees ning oli ka päriselt kalamees. Kindlusesse minnes nägin vallikraavis täitsa suurt kala ujumas. Kalamees tõmbas minu nähes igatahes kümneid kordi väiksema välja!
Lossis käisime enamasti kõik koos (ehk mina, kaks tšehhi ja üks sloveen) ringi. Nii veinikeldril, poomisruumil kui ka vanglal olid väga kõrged laed. Kindlus oli igatahes kogu aega ja raha väärt, nii esemeid, ajalugu kui arhitektuuri jagus. Minu lemmikkoht, kuhu ma oleks jäänudki, oli aknaorv pingiga, kust avanes vaade järvele. Torni lubati ja ronida. Keegi oli sinna oma märgi maha jätnud lausega "Particle physics is wrong".
Pärast Chillloni ringkäiku sõitsime Lausanne'i. Leidsime isegi tasuta parkimise järve ääres (nädalavahetustel tasuta) ning jalutasime linna. Ma mõtlesin, et 2km linna, mis see siis ära ei ole. Keegi ei öelnud, et sellest üle poole tuleb üsna järsust nõlvast üles ronida. Aga lõpuks ikka ronisime katedraalini välja. Katedraali vaatasime seest ning siis leidsime, et ikka tornis on ka vaja käia. Oli vaja. See asub kõrge koha peal ning torn on ka täitsa võimas, nii et vaade järvele, linnale, mägedele ja üldse kogu ilmaelule oli väga uhke. Vaatasime kogu raha eest.
Laupäeval on söögi leidmine keeruline. Eriti kella kahe ja kuue vahel. Siis vist kõik magavad või teevad midagi muud, aga mitte süüa, isegi kui muidu on nädalavahetusel vähemalt natuke lahti. Toidupood ning kiriku trepil einestamine. Vaatepilt oli omapärane. Keset tänavat oli klaaskast. Kasti sees oli pesuväel meeskodanik umbes 7-aastase pesuväel oleva tüdrukuga. Kogu selle aja, kus me seal läheduses istusime, mida oli vähemalt 20 minutit, olid nad seal. See oli mingi programmi raames, mis ütleb, et isade ja laste vaheline kontakt on täiesti loomulik ning vajalik, mitte seda ei tule halvustada ja karta. Idee on õige, aga mul oli sellest tüdrukust kahju. Midagi teha ei saanud, talle loeti küll raamatut, aga ta ikka vehkis jalgadega, nihverdas ja vaatas ringi. Loomulik ka, kui su ümber on mitukümmend inimest, kes pildistavad või vaatavad niisama. Ja päikese käes klaaskastis. Loodetavasti oli neil konditsioneer või midagi.
Pärast söömist jalutsime tagasi allamäge läbi pargi ja botaanikaaia järve äärde. Istusime tükk aega vee ääres ning nautisime elu. Kõrval parklas vaadati suurelt ekraanilt jalgpalli.
Tore päev, toredad inimesed ja kohad!
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar