Kevad vabatahtlikuna Šotimaal algkoolis

Ma kunagi kevadel lubasin endale, et ma panen oma vabatahtlikukogemuse kirja. Nüüd on juba sügis, kohe algab ka kool, viimane aeg eelmise aasta lood ära rääkida!

Kuidas kõik alguse sai

Ülikoolil on vabatahtlike keskus, kus on kindlad projektid, millega tegeletakse pidevalt ning ka muutuvad, mille kohta jagatakse infot ning toetatakse. Ma sattusin juba esimesel aastal lugema, mis variandid seal on ning mul tekkis soov abiõpetajaks minna (classroom support). Ma kutsun seda eesti keeles abiõpetajaks, sest õpetamisel on tähtis osa, aga veel tähtsam on õpetajale abiks olemine. 

Selleks, et programmi saada, tuleb teha avaldus, anda kahe soovitaja kontaktid, kellega nad ise ühendust võtavad, täita mitu lehekülge avaldust, et saada luba lastega töötamiseks ning oodata. Ootamine oli see põhiline osa. Ma hakkasin avaldustega tegelema novembris 2012, paberid sain esitatud jaanuaris, vastuse veebruari lõpus, et ma tohin lastega töötada, kuid siis ei olnud enam võimalik kooli otsida, et vähemalt 10 nädalat nendega koos olla. Lükkus sügisesse. Sügisel selgus, et uuesti tuleb saada luba lastega töötada ning siis saab kooli otsima hakata. Talveks leitigi mulle kohalik algkool ning pärast talvevaheaega saigi minu osa ka selgeks.

Igapäevaelu koolis

Mina käisin abiks kahes klassis, mõlemas ühe hommiku nädalas (u 2.5h hommikuti). Hommikuti kutsub õpetaja lapsed õuest sisse (oodatakse platsil rivis), erandjuhtudel võib ka varem sisse tulla. Kontrollitakse puudujad, puudujate nimekiri viiakse kantseleisse. Keegi ei istu kahestes pinkides ridade kaupa. Rühmade kaupa või suuremate kaartena istumine on igas klassis, tahvli ees on vaibaga ala, kus teatud tegevused ning lugemised ja arutelud läbi viia. Esimene vahetund on umbes 80 minutit pärast koolipäeva algust, aga see ei tähenda, et seni oleks vaid üks teema käsitlemisel olnud. Tundide piire täpselt ei ole, tegeletakse ühe ainega, siis tõmmatakse otsad kokku ning minnakse järgmise asja juurde. Need üleminekud on üllatavalt sujuvad ning kõik jõuavad kenasti mingi etapi lõppu, ilmselt lihtsamini kui kellaga. Kuigi vahetunni teatab kell, siis enne õpetaja luba keegi klassist väljuda ei tohi. Vahetund on 15 minutit, enamik õpilasi sööb selle ajal. Peaaegu alati on toiduks krõpsud, kommid, karastusjook. Vahetunni ajal ei tohi olla koolimajas sees, erandiks väga halva ilmaga päevad. See oli põhiline osa koolipäevast, mida mina neil nägin.

Assembly ja majad

Vähemalt korra nädalas on umbes pooltel õpilastel korraga assembly. Kogunetakse saali, istutakse mattidel või pinkidel, enamasti läbiviijateks on kaks õpetajat, vahel ka üks. Kogunemine kestab umbes kolmveerand tundi, selle käigus tunnustatakse, räägitakse laiemalt mõnest murest või probleemist, enamasti millestki sellisest, mis on pikemalt (nädal/kuu) vaatluse all, lauldakse palju. Koolis, kus mina käisin (töötasin ei ole ju päris see, ma õppisin sama palju kui lapsed), on majade süsteem. Peaaegu nagu Sigatüükas. Tublide tulemuste, tegude ja abistamisega teenivad nad oma majale punkte (kuldseid münte). Mina ei tea, et neid kaotada saaks, ainult teenida või mitte teenida. Igakuiselt antakse parimale majale auhind ning aasta lõpus graveeritakse parima maja nimi kilbile. Majades on igas vanuses õpilased, õed-vennad pannakse alati kokku. Sõõlamiskübarat ma ei silmanud.

Õpilased ja keel

Klassides on sõltuvalt vanuseastmest maksimaalselt 25-33 last. See ei ole ei väga vähe, ega väga palju, kuid keeleline, kultuuriline ning arenguline mitmekesisus tekitab vahel tunde, et klassis on palju rohkem lapsi. Ma töötasin lastega, kes ei rääkinud peaaegu sõnakestki inglise keelt. Ja see ei olnud üksikjuhtum, selliseid oli ja aasta jooksul tuli juurde. Kõige äärmuslikum variant on tõesti see, et üldse ei räägita inglise keelt, kuid väga palju on vahepealseid variante, kus räägitakse, aga mitte piisavalt, et selles keeles õppida, kui seda keelt väga korralikult juurde ei õpi. Mina tegelesin lastega vanuses 8-10, korra ka päris noortega, kes olid umbes 5, ning kuigi nad pidid kirjutama kolme sõnaga, mis neile meeldib ja mis ei meeldi, siis suur osa ajast kulus ka sõnade õppimisele, mis tekitab suures klassis ühe õpetaja puhul meeletu ajanappuse. Keele tase klassis - ja minu mulje järgi pea igas klassis - on nii erinev, et õpetaja peab iga päev valikuid tegema, et võimalikult paljud midagi õpiks ja teeks. Muidugi neil on eraldi töötajad, kes õpetavad keelt, kuid individuaalseid või väikese rühma keeletunde on väga vähe, ka mina andsin neid, kuna igale õpilasele ei suuda kool tagada keeleõpetajat, kuid vanusejärgses klassis pole ilma arusaamiseta midagi teha. 

Minu algkool oli täiesti tavaline kool, koolivormiga, mis ei olnud eriti range ning millest kinnipidamist ka mõõdulindiga keegi taga ei ajanud, ning lastega, kes olid igasugustest piirkonna peredest ning ka lastega, kellel olid vaimsed või füüsilised tugevad erivajadused. Sealsed õpilased näevad väga varakult erineva kultuuri, keele, nahavärvi, vajadustega inimesi. Ma ei näinud kordagi sellel põhinevat kiusamist. Pigem alati väga hoolitsevat käitumist, kui keegi vajas abi kas selle tõttu, et ta ei saanud midagi aru või selle tõttu, et ta liikus ratastoolis. Õhkkond oli väga sõbralik ja arvestav, kuid paratamatult ei jõua nii mitmekesiste vajadustega üks õpetaja ülipõhjalikult tegeleda. See oli ka üks põhjus, miks minu üle oldi õnnelikud. Mul ei olnud mingit erilist õpet või kogemust, kuid ma oskan lastega töötada ning neil lihtsalt oli vaja inimtunde, isegi mitte kõrgelt kvalifitseeritud inimtunde, lihtsalt inimest, kes toetaks ja aitaks üht õpilast või väikest rühma.

Minu roll

Ma tegin kõike, mida vaja. Ma õpetasin inglise keelt, panin raamatutele kaasi ümber, seletasin matemaatikaülesandeid, arvutasin legoklotside abil, aitasin eksperimente läbi viia ning otsisin j-tähega meeldivaid asju. Ühe klassiga kujunes mul välja üsna selge rutiin, kus ma aitasin 5-6 poissi matemaatikaga. Mis mulle väga meeldis koolimaja juures, olid õpinurgad koridoris ning mujal. Pea iga klassi ukse lähedal oli ümmargune laud mõne tooliga, kus sai rahus teha individuaalset tööd või rühmatööd, kahes kohas trepi kõrval olid suured lauad, kus sai eraldi kedagi segamata tööd teha. Need olid poisid, kes ei suutnud tunnis kuidagi paigal püsida ning ajasid sellega kõigi teiste tegemised ka õigelt rajalt kõrvale või lihtsalt need, kes vajasid lisatähelepanu/kiitust või olid pikalt puudunud. Väikeses rühmas töötasid nad paremini kui klassis, kuigi oleks vale öelda, et nad olid usinad inglid. Ei, vahel oli vaja eelmise õhtu filmi arutada, mitte ülesandeid teha, kuid järjepidevuse, kiituse ning huumoriga õnnestus mul neid töös ja õppimas hoida.

Teises, natuke nooremate õpilastega klassis, olid mu ülesanded vahelduvamad, kuigi need enamasti hõlmasid samu õpilasi, kes vajasid rohkem tähelepanu erinevatel põhjustel. Neil oli väga hea meel selle üle, kuna nad ju kõik püüdsid, lihtsalt kohe ei tulnud välja. Ma aitasin ka paljudel vigade parandusi teha, sest kui vead läbi rääkida, suutsid pea kõik õiged vastused ise välja mõelda, isegi kui alguses oli olnud suur segadus, miks asjad nii on.

Õppesüsteem

Šoti kooliharidus on palju vähem õpikukeskne. Mõnes aines, näiteks matemaatikas, on küll õpikud, kuid väga palju kasutakse internetis olemas olevaid materjale, programme ja mänge. Inglise keel võimaldab neid väga lihtsalt kasutada. Olulisel kohal on katsed. Juba 8-aastased püstitavad küsimuse, hüpoteesi, kirjeldavad etappe ning teevad järeldusi. Uuritakse nii pupillide suurenemist, värvide segamist kui ka lahustumist ja märgumist. 

Mulle väga meeldis nende aruteluring. Vaadatakse paariminutilist videot mõnest sündmusest, tegevusest või probleemist ning siis kogutakse ideid ning arutatakse muutuste, suhtumiste ning võimaluste üle. Väga tore oli ka klassis raamatute hoidmine ning nende aktiivne kasutamine: kui õpetajal läks hommikul natuke aega, lugesid kõik oma raamatut ning kui keegi sai töö varem valmis, siis ta luges vaikselt oma kohal edasi.

Samas nende matemaatika tase oli minu jaoks ehmatavalt madal. 11-aastased, kes olid hädas lahutustehtega, kus arvust võetakse maha 3, ei olnud just minu ettekujutus algkooli lõpetajatest. Suurem, väiksem ja võrdne oli samuti keeruline. Mulle tundus, et toredaid elulisi asju (näiteks diagrammide tüübid õpilaste enda arvamuste ja tegevuste põhjal) oskavad nad teha, kuid järjepidevat põhilist matemaatikat on neil vähe. 

Kokkuvõte

Mulle väga meeldis, kuid ma ei taha kunagi algkooli õpetajaks minna. See on nii kohutavalt raske, sest kõik vajavad tähelepanu, kuid kõigile ei saa seda kunagi piisavalt palju. Inglise keelt peaks olema neil võimalik õppida võõrkeelena intensiivselt, sest kooli tuleb lapsi juurde. Näiteks väike tüdruk, kes isegi ladina tähestikku ei tunne, kuid saadeti vanusejärgsesse klassi, kus ta midagi teha ei oska. Kui kõik räägivad õpetajaga sama keelt, siis saab rääkida alles intensiivsest põhiõppest või muudest tegevustest. Mina õppisin õpetamise ning seletamise kohta igatahes palju juurde, sest kui rääkimine väga ei aita, tuleb igal muul viisil rohkem pingutada.

Märkus:
Kõik koolisüsteemi kohta käiv on minu arvamus ja tähelepanek! See ei ole ülim ülevaade või hinnang šoti koolisüsteemile, see on vaid ühe kooli ja ühe minu koostegemiste ülevaade minu arvamustega.