Nädal 1 ehk Koolielu

Nädalavahetus möödus kuidagi märkamatult ning algaski esimene korralik koolinädal.
Füüsikas oli 1. tunni teema termodünaamika. Ei midagi uut, aga lektor tundis end vähemalt hästi.
Some people say it's cold in Scotland, others say it's okay. I think it's wet. But that's not important. We are studying thermodynamics not fluid mechanics.
No one except Americans uses Fahrenheit scale. Well... It's always nice to be different.
Ise naeratab väga laialt kõike rääkides.
Järgmine tund oli keemia ning loengusaal on kõige suurem, milles mul tunde on. Seal on MyCampuse andmetel 265 inimest (mulle jäi meelde, et veel rohkem oli kohal, ma pean loengusaali suuruse üle vaatama). Füüsikas on 132, matemaatika kohta ma ei saa vaadata, sest minu kursust miskipärast nimekirjas ei ole, aga 150 inimest on umbes (täpsustus: 151 inimest, 150 kohta). Füüsika ja keemia puhul on päevas 2 samasugust loengut, minu taseme matemaatikat on 4 erinevate lektorite poolt antavat kursust. Inimesi igatahes jagub.
Keemias algas asi tutvustusega ning räägiti, et kool on ehitatud vana söekaevanduse kohale ning käigud on mitmes kohas veel alles. Ning maja ees pidavat olema mingi tiigisarnane asi, kuhu soovitati mitte sisse kukkuda, sest see pidavat väga sügavale ulatuma.
Matemaatikas jagati kätte kõik selle semestri ülesanded ning selgitati, et kõik peavad läbi ma Maths Skills Testi. Kalkulaatorit kasutada ei tohi, paberit vist ikka lubatakse. Ma vaatasin mingit proovi, tegin natuke ilma paberita, lihtsustused ei tule õigesti välja nii...
Esmaspäeval oli mul ka kokku lepitud kohtumine oma permanent adviseriga. Midagi erilist teada ei saanud, 1. semestril soovitati kooliga harjuda ja õppida, muid asju mitte liialt endale koguda. Laboritöid hästi teha, sest see pidavat olema hea näitaja, kui mõnda töörühma-laborisse hiljem kandideerida.
Ülejäänud nädala koolielu:
Füüsikas oli teisipäevast neljapäevani teemaks dünaamika, reedel tundi ei toimunud. Lektor, kes kirjutab iga oma sõna üles ning läheb teemadega ka väga ruttu edasi. See polnud minu jaoks väga kohutav, et kiiresti edasi mindi ning ma väga tervitasin seda, et ta kirjutab palju tahvlile, sest nii on igatahes lihtsam endale märkmeid teha. Kokkuvõttes 3 päevaga umbkaudu 11lk füüsikakonspekti ning liikumisvõrrandite diferentseerimine tundub palju loogilisem kui gümnaasiumis. Võib-olla sellepärast, et me ei olnud siis veel tuletist õppinud, kui sirgjooneline liikumine füüsikas teemaks oli.
Siin väideti, et noolekestega vektorite märkimine on väljasurnud meetod. Ma jään ilmselt ikka selle juurde, mitte ei hakka tähtedele jooni alla tõmbama. Selgem ja siiski ka aktsepteeritud lahendus.
Keemias tegeleme perioodilisustabeli ning aatomite omadustega. Natuke üldist osa, natuke konkreetset osa. Schrödingeri võrrand anti ette, et meelde ei pea jätma, aga aru peab saama, keemias selgitati ka Heisenbergi määramatuse printsiibi tähtsust. Huvitav on ning kui ma algul kartsin, et teemad on väga samad, mis Treffneris tunnis või olümpiaadikursusel, siis esimese nädalaga võib öelda, et ongi, aga sealt minnakse edasi.
Füüsikas ja keemias on igatahes tuttavad teemad, aga natuke teistsugune käsitlus ning muidugi teine keel.
Matemaatika on jagatud kaheks: algebra ja calculus. Esimeses tegeleme siis arvude ning nende omadustega, teises funktsioonidega hetkel. Funktsioonide osa oli väga igav, sest seal ei olnud küll midagi üllatavat, ent algebra osas ma sain Eukleidese algoritmist isegi aru ning mind hakkas väga huvitama, miks meile ei õpetatud kunagi sellisel viisil suurima ühisteguri leidmist ning teatud tüüpi ülesannete lahendamist (täpsustus: või kui õpetati, siis mul puudub igasugune mälestus sellest). Esmaspäevaks tuleb ära teha selle peale kodune töö, peagi ma saan siis kinnitust, kas ma sain päriselt aru või tunnis tundus, et lektor teeb õiget asja.
Täna on mingi püha, mille puhul füüsika ja keemia jäid ära, ent matemaatika ei jäänud. Keegi kommenteeris, et see on väga matemaatikutelik, et kõik teised jätavad tunnis ära, ent nemad mitte.
Eile oli matemaatika anatoomiaauditooriumis ning ma suutsin oma hariliku nii osavalt maha kukutada (õhku see ju rippuma ei jäänud?), et ma ei leidnudki seda enam üles. Peaks millalgi sealt uuesti läbi käima, äkki keegi teine suutis leida. Keemias anti puuvillased (sest keegi oli end põlema suutnud panna) laborikitlid kätte.
Eilsel päeval sadas õhtuni pidevalt vihma, siis oli lihtsalt kohati pilvine. Samuti kohtasin ühest loengust teise minnes peahoone ees 3 tuletõrjeautot. Ma ei teagi, mis toimus.
Logistilisest poolest: iga loeng kestab siin 50 minutit. Loengutevahelised 10 minutit on ette nähtud ühest kohast teise liikumiseks (igal valdkonnal on oma hoone). See on piisav, kui auditooriumis ei ole ummikuid. Elukoht on õppehoonetele väga lähedal, mina eelistan jõuda kohale enne viimast minutit, aga 5-7 minutiga jõuab ka kaugematesse kohtadesse. Siis võib ka minut kuluda näiteks rohelise tule ootamisele, mitte kõndimisele. Trepid on olulised, sest me elame künka otsas ning igale poole minnes tuleb alguses minna alla. Saab ka ilma treppideta, ent treppidest tundub otsem tee olevat. Tagasi saab alati üles ronida.
Ma ei ole näinud ühtegi riidehoidu, kõik riided võetakse loengusaali kaasa. See on natuke harjumatu, sest kuhugi tuleb need eest ilusasti ära ka panna.

Kerget lugemist. Kui raamatut enam käes ei jaksa hoida, tuleb magama minna.

Ma ostsin endale füüsika- ja keemiaõpiku ning nüüd on öökapilugemist väga korralikult. Ma olen ka sellega tegelenud. Mitte päris nii suures mahus, mida meilt eeldama hakatakse, sest kõik on algusjärgus, ent parem kinnistada õpitud osa algusest peale, mitte loota viimasele nädalale ja siis õpikut lugema hakata. Matemaatikas öeldi konkreetselt, et nemad arvestavad sellega, et iga loengu (50min) kohta tehakse kodus 1-1,5h tööd. Meil on nädalas 4 loengut matemaatikat ning lisaks rühmatund ülesannete lahendamiseks. See on ilmselt üsna tavaline eeldus, sest mul on koolis nädalas keskmiselt 21 tundi, aga nädalast õppekoormust hinnatakse 40-45 tunni peale.
Ma olen küpsetanud siin kahel korral kooki (banaanikook ning kaerahelbe-kakaokook) ja pesnud pesu ning suutnud need isegi ära kuivatada. Lõpuks on meil olemas kahed võtmed ning dušš töötab ka tegelikult väga hästi, see tahab lihtsalt 5 sekundit mõtlemisaega, enne kui vesi seisma jääb.
Ümbruskonnas jalutades ära ei eksi, mitmed kohad on meelde jäetud, kuhu peab sisse astuma. Kirjatarbeid otsides käisin mitmeid poode läbi, lõpuks selgus, et kõige paremad asjad leiab QMU poest (Queen Margaret Union), mis on ülikooli hoones endas. Sealt oli võimalik leida isegi ruudulist paberit. Inimesed alaväärtustavad ruudulist paberit siin! Vaatluse järgi vähemalt 70% kirjutavad füüsikas/matemaatikas/keemias joonelisele paberile. Ma ei tea, mispidine seos siin paberi puudumisega on.
Teisipäeval käisime ülikooli Amnesty ühingu esimesel üritusel ka, ilmselt saab ka järgmistele mindud. Physoci ja Astrosoci liige olen ma ka, järgmisel nädalal on nende esimene üritus, mille uhke pealkiri on tõlkes "Õlu ja sõõrikud".

Ülikooli peahoone siit ja sealt

Peahoone hoovist

Kooli poole jalutades

Kelvini jõgi Kelvingrove'i pargis

Rohelusse uppunud koolimaja

Torn roheluses

Kelvingrove'i muuseum ja Kelvinhalli spordiareen

Esimese semestri tunniplaan

Nüüd, kus mul on ained, on mul ka tunniplaan. See on üldistatud, laborid algavad alles 3. nädalast ning matemaatika oma on üle nädala. Reedene keemia on ka umbkaudu üle nädala. Kui taha ei ole märgitud teisiti, on tegemist loenguga. Kaldkriips näitab vaheldumist. Selline tunniplaan on siis detsembrini.

Esmaspäev
0900-1000 Physics 1
1000-1100 Chemistry 1
1100-1200 Maths R
1400-1700 Physics 1 Laboratory

Teisipäev
0900-1000 Physics 1
1000-1100 Chemistry 1
1100-1200 Maths R
1400-1700 Chemistry 1 Laboratory

Kolmapäev
0900-1000 Physics 1
1000-1100 Chemistry 1
1100-1200 Maths R

Neljapäev
0900-1000 Physics 1
1000-1100 Chemistry 1
1100-1200 Maths R Tutorial

Reede
0900-1000 Physics 1 Lecture/Workshop
1000-1100 Chemistry 1
1100-1200 Maths R
1500-1600 Maths R Laboratory

Nädal 0 ehk Eelkool

Sissejuhatav üritus kõigile, kes õpivad füüsikat ja/või astronoomiat, on läbitud. Mõned kasulikud asjad ka meelde jäetud: 3 ainet semestris on täiesti piisav, kolmapäeva pärastlõunal toimuvad erinevate ühingute üritused, sinna ei tasu endale palju asju panna. Tüdrukuid on ka, päris ainult poiste kursus ei ole, inimesed väga suhtlema võõrastega kohe ei torma, aga kellegi läheduses istudes võid ta nime teada saada. Interaktiivne sissejuhatus oli: küsiti, pisikeste pultidega sai vastuseid saata. Näiteid, kui küsimus oli, et kuidas lahendada finantsprobleeme: “rob a bank” või “ask a wizard”.
Ma püüdsin oma tunniplaani kokku saada. Plaanis on siis 3 ainet: keemia, füüsika, matemaatika. Selgus, et ma ei saa end matemaatikasse ka siis registreerida, kui ma võtan lihtsama kursuse (ja ma võtan selle, sest see pidi olema füüsikutele sobilikum miskit moodi ning kahe kursuse erinevus pidi olema siis eksami raskuses. Lihtsam vastupanu see ei ole, aga ma võib-olla tahaks mujal ka tegev olla.) Käisin siis oma muredest keemia ja matemaatikaga rääkimas, lubati kolmapäeva jooksul vastata. Loodetavasti siis saab kõik korda.
Teisipäeval nägin esimest korda täiesti sinist taevast, kus siras päike, tihedamat sadu kui uduvihm ning vikerkaart.
Hunteriani muuseum on ülihuvitav, aga üliväsitav. Rooma-aja esemed jaksasin ära vaadata (Antoniuse ja Hadrianuse valli kive päris mitu tükki, Antoniuse vall läbib ka Glasgowd), vääriskivide ja mineraalid osa, selgroogsete arengu ning Šotimaalt leitud kivistised ning dinosaurused isegi, ent see on väga väike osa näitusest. Sinna tuleb tagasi minna, aga õnneks on see peahoones ja täiesti tasuta, ainult aega tuleb võtta seal käimiseks.
Siinsed inimesed ei armasta üldse ruudulist paberit! Ma käisin mitu poodi läbi ja leppisin ikkagi kausta ning lisalehtedega, sest ühtegi ruudulist parajas suuruses kaustikut ei olnud. Queen Margaret Unioni pood on tõesti väga kasulik ning seal saab maksta ka Eesti pangakaardiga, kuigi tüdruk leti taga natuke uuris seda kaarti, et kas see on ikka sobilik.
Mul oli ära esimene keemia loeng. Lektor tundub väga tore. 
Juhhuu! Kontrollisin äsja ning ma sain kõigile oma kolmele ainele registreeruda. Hommikul veel ei saanud. Keemias nõutakse, et kõik ostaksid endale õpiku. Ja sellest vist ei õnnestu kõrvale ka hiilida. 50 naela õpik ja 25 naela laborimaks, ent ma väga loodan, et see on seda väärt.
Homme hommikul kell 9 on esimene füüsikaloeng. See on päeva ainus kohustuslik asi, ma püüan õigeks ajaks jõuda, täna ma jõudsin keemiasse põhimõtteliselt õigel ajal, sest 3 minutit oli möödas täistunnist, aga loengud algavad 5 minutit pärast täistundi, aga istekoha valikut väga ei olnud. Ilmselt järgmises loengus siiski on ja ma otsin endale kellegi kõrvale koha, sest ma ei taha aasta otsa üksi istuda. Füüsikas ma püüaks seda ennetada ja läheks varem kohale. Lootust on.
Me oleme korralikud tudengid: ostsime kolmekilose paki makarone. Kalapulgad on lihasarnane toode ning lihapallid tomatikastmes ka. Ma käisin täna uurimas Icelandis on võimalik osta ka kanafileed või kanakoibi mõistliku hinnaga, kui osta neid 1,5-2kg. Selle üle peab mõtlema. Sügavkülmas ju asjad seisavad ning korralik toit on kena. Ahjukartulid ning kalapulgad on täiesti toidulik toit! Õunad on siin ülikallid, mis tundub nii veider. Aga paar porgandit igaks juhuks kiireks närimiseks-toidukorraks on olemas, ajab ka hetkel asja ära. 
Eile õhtul jalutamas käies nägime rebast! Päris rebast(vulpes vulpes), mitte ülikoolirebast, ülikoolirebaseid on siin 4000 kanti, nende nägemine ei ole väga eriline sündmus.
Ilm on väga oluline teema. Siin on jahe! Toas on külm(pärast sooja hommikust  dušši on jäine), õues on 9-13 kraadi ning ilm muutub(sajab-ei saja) väga kiiresti. Ma pean salli välja otsima, sest kurk on natuke kriibitud, aga ma joon sooja teed ja hoian varbad soojas, küllap läheb üle. 
Meil on wifi (ülikooli  raamatukogu oma vist) ning ikka veel üks komplekt võtmeid.

Esmamuljed Šotimaalt

Istuda elutoas, süüa kooki ja küpsist ning rääkida kõigist maailma asjust. Käia vanavanemate ja onu pere juures pikalt juttu ajamas, Ilmatsalus pilvi ja tähti vaatamas. Sõita Konnaga ringi. Oma perega koos olla.

Neid asju ma nüüd nii pea ei tee, aga küllap ma teen palju muud. Reede pärastlõunal hakkasime Riiga sõitma. Pakkimine oli läinud üle kivide ja kändude: kord ei teinud spordikoti lukk koostööd, kord ei mahtunud asjad enam lihtsalt ära või kippus kott märgatavalt üle lubatud piiride minema. Lõppude lõpuks õnnestus mul siis pigem edukalt kõik oma asjad ära pakkida, lähtudes loogikast, et mis ei mahu kotti, leiab endale koha pusa taskus. Selliseid asju kogunes lõpuks 2 kilo ning minu taskust võis leida tõesti kõike: adapterist ja mobiililaadijast mängukaartide ning villaste sokkide-kinnasteni. Lennujaamades sai usinalt sabas seista, turvakontrolli järel koti taaspakkimine oli isegi leebem kogemus, kui esmane pakkimine lubas loota. Kaks sülearvutit mahtusid pärast kerget pusimist taas kotti ning mul ei palutud oma seljakotti kordagi kaaluda ega ühtegi kasti susata. See nägi pisike välja, see ongi pisike, aga kerge see ei olnud. 10,5 kg seljas ringi silgata ikkagi, kuigi Ühendkuningriigi piirijärjekorras ma ei pidanud oma kotti ise edasi vedama. Läbi lennujaama ning piki koridore, treppe ja radu bussipeatusesse vedasin ma ennast ja oma 18,3 ja 10,5 kilo ning muidugi varandust täis taskuid ise. Mitte minu lemmiktegevus, aga ma sain hakkama. Ma ei suutnud meenutada, kas issi võttis mu kotil pika rihma küljest ära või see eraldus transpordi käigus kuhugi, sest kuigi algul oli mu äraantaval pagasil isepandud kile ümber, siis tagasi anti mulle kilevaba pagas, kogu sisu oli õnneks alles. Kesköine buss liikus umbes kolmveerand tunniga Glasgow kesklinna (ilmselt kesklinna, ma ei ole muidugi päris kindel, aga suured bussijaamad kipuvad linnas olema), sealt sai taksoliku taksoga (nagu inglise filmides) ülikooli lähedusse. Me jõudsime segadusse sattuda, sest värav oli, aga väravad olid kõik kinni. Hea möödakäija pakkus oma abi ning ütles, et me peame 10m edasi liikuma, et peaväravani jõuda, mille juures asus ka majake, kust sai öösiti kätte eluaseme võtmeid. Mina kõõlusin pagasiga (suur kast jalgrattaga, minu spordikott ning 2 seljakotti) õues, vaatasin lõbusas meeleolus seltskondi. Ülikooli sai ka kergelt piilutud. Esmamulje lubab uskuda jutte, mille järgi Glasgow Ülikooli võrreldakse Sigatüükaga. Paari päeva jooksul saab ilmselt rohkem teada, aga väärikad vanad hooned on ülikoolil igatahes.

Meie elukoht on koolile väga lähedal (õnneks, sest muidu oleks retk raskete esemetega veninud väga pikaks). Korter, mis meile anti, on ühe magamistoa, köögi, vannitoa ja 2 sisseehitatud kapp-konkuga. Siin on pesumasin-kuivati olemas, isegi triikimislaud ja triikraud. Kummutid, kapid, lauad ja riiulid ka muidugi. Kuuma ja külma vee kraanid on igal pool eraldi. Ja dušši ei oska ma välja lülitada! See on väga eluline mure, sest ideeliselt on dušikabiinis nupp, millest saab lülitada seda sisse ja välja, kuid välja seda sealt lülitada ei õnnestunud. Seega hetkel tuleb ronida kabiinist ning vannitoast välja, seal saab seinal asuvast lülitist vee seisma panna. Mitte kõige mugavam võimalus, võib-olla õnnestub siiski see funktsioon dušile lähemale saada.

Täna magasime kaua ning käisime Tesco mingis poes, et midagi süüa hankida. Toit on kallis. Suhkru peitsid nad nii hästi ära, et pärast kogu poe läbikammimist pidime küsima ühe töötaja käest. Suhkur asus kõige alumisel riiulil, ühes nurgas, eesmised pakid olid ära ostetud ning välisel vaatlusel seda näha ei olnudki. See selgitas natuke.

Köök on ka kasutusele võetud. Külmkapp, elektripliit, veekeedukann ning röster igatahes töötavad. Siin peab iga lüliti enne sisse lülitama, kui sealt voolu saab. See tekitab natuke segadust, sest pliidi kasutusel tuleb ka vajutada üht punast lülitit või vähemalt pärast nende vajutamist hakkas pliit tööle, ma ei tuvastanud veel, kas ahju ja pliidi lülitid on eraldi või miks on seal seinal 2 lülitit.

Internet on ka toas olemas, kuid sellega on natuke keeruline. Meil on kahe peale üks komplekt võtmeid ja ka üks netikaabel. Hetkel saab siis korda mööda Internetile ligi, aga vähemalt saab.

Homme saab veel rahulikult otsida oma kohta elus, siis saab hakata mööda maju ringi jooksma, et leida üles inimesed, kes oskavad erinevaid probleeme lahendada. Kirjutada võib neile muidugi ka, aga kui  vastust ei ole paari nädalaga tulnud, siis lihtsam on ilmselt ise kohale tatsata.

Kohustuslik märkus ka ilma kohta: lennuki maandudes teatati, et ilm on ilus, see tähendas 12 kraadi ja uduvihma. Rohkem ei ole seni sadanud, päikest ja kuud on näha olnud, enamasti on vahelduv pilvisus ja tuul.

Öös on asju

Vabadus on eraldatus. Maal saab olla vaba, linnas saab ka, kui tahta, aga see on palju raskem. Maal pole vahet, mis kell on, sest ma olen üksi; pole oluline, millal ma tahan jalutama minna öösel, sest liiklust peaaegu ei olegi; pole tähtis, mis mul seljas on, kuni mul endal hea on, sest esinduslikkus siin ei loe. See on teine maailm. Lihtsam ja raskem. Minule lihtsam, sest ma olen selle maailma külaline. Ma saan tulla ja minna, nagu soovin. Või nagu keegi teine soovib, kui vahel kooskõlastustega viltu veab.
Mul on maailm, kus pilvede vahelt vilksatavad tähed, linnakuma on õrnalt siiski leitav, udu tõuseb, mõne talu akendest paistab valgus, vee pealt peegeldub kuuskedetagune maja, siristamise taustal ei ole midagi peale liivasel pinnal krabisevate või märjal murul sahisevate sammude kuulda, jaaniussid siravad rohekalt, järv on üllatavalt hele, ent mets selle taustal sünkjas, algul näib kõik nii pime, et kivihunnik jalge ees võib märkamatuks jääda.
See on minu oma. Mitte minu oma omandi mõttes, aga oma - turvaline, kodune, tuttav. Pimedus ei ole häiriv, vaid on pehme ning turvaline; udu ei varja, see paitab. Mets ei ole päris minu oma. Päevavalges on, kuid pimeduses, eriti tähtedeta ööl, ei usalda ma oma suunataju, et lihtsalt lonkima minna. Üksi mitte.
Nii ma oma majakese sees
öösel päris ihuüksi passin.
Ainult küünal põleb minu ees,
kedagi mul pole peale kassi.
Kassi ja küünalt ka ei ole. Kuigi küünal võib kasulikuks osutuda, kui vilkuv lamp otsustab valesse olukorda püsivalt jääda. Aga kassi ei olnud Lotal ka.
Öö maal on teistmoodi kui linnas, kuigi märkimisväärselt vahet ei peaks olema, aga on. See on eraldatuse vabadus. Ma võin kurvastada ja naerda samal ajal, ma saan  hoida kinni minevikust, sest aega ei ole. Kõik on nii võrratu, ent kõike mul ju pole, mitte et ma tahaks kõike, lihtsalt mõned asjad ei sõltu minust, ei hakka kunagi sõltuma.
Tunnistamise etapp on läbi, leppimise osa käib. Tegelikult üks oluline leppimine toimus ära. Natuke rohkem kui nädal tagasi. Vahemaa ning ajavahega leppimine käib. 6500 kilomeetrit on tohutult maad, 7 tundi eemal on teine päev. See teeb asja kuidagi selgeks. Selle, et kõik lähevad edasi. Maailm on siiski suur.
Inimestest eraldatus on see, mida ma endale ei valinud. Ma ei näe neid, ent nad on minu jaoks lähedal. Päris üksi oleks natuke teisiti, aga öö tuleb päris üksi või nahkhiiri vaadates. Üksiolemise üksindus ei ole hirmutav. Kuniks voodi all või riidekapis koletisi ei leidu, pole midagi karta. See on teistmoodi. Teistsugusus ei ole tõesti halb, see on harjumatu. Ma saan end kerra vedada ning vaadata veel aknast pilvi või tähti ja ma olen õnnelik, sest ma tean, et minu maailm pöörleb õiget pidi.
Ma tean, et ma võin saada märjaks ning mul ei lasta külmetada, vaid antakse kuivemad riided; ma ei pea külmetama, sest keegi soojendab või annab midagi sooja ümber. Ja see annab julgust. Julgust hüpata lompidesse. Tundmatus kohas vettehüppamine siiski!

Ei saa me läbi Lätita

Pere autosse ning  suund Lätti. Auto sõidabki ju kakao ja jäätise pealt, kuluvad ära ka kurgid, porgandid ja nuikapsad. Läti teid remonditakse nii usinalt, et üks rida on kinni ja iga paarisaja meetri või paari kilomeetri tagant saab seista tükk aega foori taga ja oodata. Kiirus ei kerki ka just kõrgele nii. Lidos oli tohutult rahvast, ent süüa anti korralikult. Läti on ikka suur maa ning sõit on pikk, lõpuks saabub ka Kuldiga, kus me end sisse seame. Koht on imekena asukohaga Euroopa kõige laiema kose juures. Kose all saab ujumas käia, kose peal jalutada, kivide vastu jalgu ära lüüa. Linnas tiir jalutatud, maitsvat marjajäätist süües nägin, kuidas tagarattal mööda sõitev noormees paariteist meetri pärast pikali kukkus. Õnneks ajas ta end kohe uuest püsti, seega midagi hullu ei olnud. Kasse on Kuldigas palju. Õhtul sai poes käidud, kus müüja ühe šokolaadi kohta ütles, et ärge seda võtke, see on väga halb. Me siis ei võtnud, kuigi ainus selle väärtus olekski seisnenud pakendis, sest see oli 50-dollarilise rahatähe kujundusega. Õhtu oli piisavalt pikk, et lugeda otsast lõpuni läbi ka Daodejing (kuigi raamatu peal on midagi muud kirjas). Teine raamat eriti ei edenenud ning Dostojevski ei osutunud köitvaks ka 8-aastasele noormehele, kelle enda raamatud olid koju jäänud.
Hommikul sättisime end rahulikult Ventspilsi ning veetsime toredalt aega mere ääres, kus oli väga kõva tuul, ent muidu oli ilm soe ning vesi samuti. Liivaga sai usinalt mängitud, sest rannalina kaasas ei olnud, et rahulikult vedeleda, siis tuli ehitada, mänguväljakul kiikumas ja karussellitamas käia, tammi ehitada või ehitamist juhendada ning vette minna. Vaatasime natuke ringi ning piinasime neljakesi korraga üht lehma, korjasime kodinad kokku ning läksime tagasi Kuldigasse. Seitsme paiku õhtul tuli start, et minna 50km eemal asuvasse linna kontserdile. Sõit ei olnud problemaatiline, ent ümbersõidud linnas tundusid algul segadusttekitavad, kuid õnneks olid kontserdi viidad väljas. Umbes pool tundi enne algust olime pääsmed lunastanud ning leidnud endale koha suhteliselt ühe lavaosa ees. 20.30 ilmus lavale Renars Kaupers, kes juhatas sisse soojendusbändi, kellel bassiga kindlasti probleeme ei olnud, muidu ei olnud ka väga hullu, viimane lugu oli täiesti kuulatav juba, aga nime ma sellel kollektiivil ei tea. Pool tundi soojendust, siis pool tundi lavatehnikavahetust. Ja siis läks asi lahti. See oli tore, lahe, võimas, mõnus, naerune, musikaalne, naljakas, liigutav ja palju muud. Uus plaat meeldib mulle palju rohkem kui eelmine. Pärast umbes kaht tundi sai asi läbi ning pärast mõningast ootamist sai autoga liikuma hakata. Ümbersõidud taas, ent seekord ma sattusin kuhugi pimedasse linnaserva. Valesse serva. Püüdsin siis läbi linna tagasi saada, ent vahel oli küll tunne, et ma olen lõksus ja enam ei pääsegi, sest tänavad on kas kinni või ühesuunalised vales suunas. 20 minutit ja maantee oli taas minu.
Viimane hommik Lätimaal möödus minul uniselt ning päeva iseloomustavaks sõnaks on kindlasti "sõit", sest seda oli palju ning pause vähe, pikim sisaldas pärast pikka ootamist veel kolmveerandtunnist ootamist. Toit oli küll maitsev, ent need kanad panid ilmselt kõvasti vastu köögis. Eestimaal ka veel peatus, laps juurde rentida ning õhtuks oma koju jõuda. Läti on üllatavalt kaugel, kuigi samas nii lähedal.

Prāta Vētra on ikka uskumatult hea. Alati.

Kinnitused

Valik on tehtud. Kindlasti ei hakka kõik ilus ja lihtne olema, ent see tundub õige. Nüüd tuleb veel pöialt hoida, et majutusega veaks. Ja nii palju asju tuleb teha ja läbi mõelda, aga põhiline raskus on läinud. Ma tean, mis saab edasi, ja ootan seda. Hirmus, kuid õnneks ma ei pea kartma (või siis ainult natukene). Äraminemine on kindlasti raske, seda pelgan küll.
Mul on suvi, vihm, päike, vesi, tähed, tegevusplaan 60 aasta pärastiseks ajaks [vihje: "Börn natturunnar"], vabadus ja põhjus suunurki kõrvuni vedada.
Ma olen õnnelik!

Världen är en sorgeö?

Nej, bara... Vahel on kurb päev. Kõik tundub valesti minevat, isegi kui ei ole midagi eriti kurba, on nukker ja raske. Hetk, mil oleks vaja enda eest põgeneda, sest kohale jäämine näib lõksuna, aga enda eest ei ole kerge põgeneda.
Ja ma võin teha 5 minutiga näo, et kõik on korras, aga minuti pärast tuleb taas Kurbus kallale ning kulub palju kurvastamist ja natuke lohutamist, et üle saada. Aitäh.
Ja "Stardust" on sobilik film, et muinasjutud ilusad jälle oleks.

Livskänslan ehk elusolemisetunne

Ükskord oli ka päev, mil sai presidendil külas käidud. Enne seda olin ma tõbine, tükk aega kahtlesin, kas veab välja, aga enesetunne läks paremaks ning saigi Tomil külas käidud. Veider on muidugi see, et kõik saavad käppa anda, aga sulle on ette öeldud, mis sa rääkima pead. Ütled oma nime ja kooli. Kõik, astud edasi. Mis see annab, kui keegi mu nime on nüüd sadade teiste seas kuulnud? Ilmselt mitte midagi. Oleks võinud anda sõnade limiidi, aga loa kõike öelda. Tsensuur missugune. Aga maasikad šokolaadis olid väga head.
Jalgpalli sai kunagi vaadatud-mängitud, lihtsalt ka vaadatud. Öösel linnas natuke rännatud ning ära lubatud. Ennast väga häiritud ning veel üht inimest, aga kui rohkem ei juhtu, siis pole hullu. Popkooripeol sai käidud, polnud väga võrratu, aga ilmselt oleks ka saanud hullem olla. Pärast sai politseiga natuke juttu aetud ning nemad soovitavad vaateid imetleda igatahes Toomemäel. Mitte sillakaarel. Ja siis sai veel juttu aetud ning muusikalist etteastet kuulatud. Laul, kuigi mitte minu kuuldud esituses.
Laager. Lingvistikalaager. See on tõeline suvelaager, kus toitu on alati küllalt, järv on kohe kõrval ning paadid ja saun on vabas kasutuses. Asjalikkust jagub vahele ka muidugi, aga paadiralli, paadirööv, saun soojalt ja külmalt, mafia, sõnum, et olete saabunud Venemaale, kreeka keele lugemine, Suur Munamägi, metsmaasikad, võro kiil, päike ja vihm. Palju väga toredaid inimesi oli kohal ning isegi kui ei ole kohal, siis hommikul kell 9 ongi kaunis päikseline ilm, et juttu ajada.
Lova mig en sak. Bli aldrig gammal!
Tegutsemist, pettumust poodides (ei, ma ei soovi särki kirjaga "kiss me quickly" või "I'm the smart one"), juttu vihmas.
"Pan's Labyrinth" oli täiesti film, nukker ja masendav vahepeal, aga minu jaoks vähemalt ei olnud lõpp ilus, nii et sellega saadi hakkama, et ei tehtud liiga muinasjutulõpulist filmi. Kõik muinasjutud ei lõppe ka kenasti, aga enamasti ikka lõppevad.
Mulle tegelikult ju meeldivad õnnelikud lõpud. Juhul, kui mulle lõpud meeldivad üldse. Lõpud enamasti ei meeldi, aga muinasjutulisus meeldib. Ja sellest puudust ei ole.
Uus loom. Suur. Rohekas. Korvistmetega. Piduriteta.
"Prometheus" ehk kinoskäik. Mulle meeldis see film kokkuvõttes, kuigi ma olen avastanud, et suremised-tapmised mulle ikka väga ei istu. Mingil määral ei häiri, aga paljuks kisub. Kes me oleme? Kas sel on tähtsust? Kas me võime pettuda selles, mida me teada saame?
Öine ujumine, jalutamine või tähevaatlus. Päevane palavus. Väga suvine ilm, täna oli soe paduvihm. Müristas ka, aga äikest ei tulnud.