Hämmastavast riigist

7.juuli
Kott pakitud, viimasel hetkel riietus õhema vastu vahetatud ning bussi ronitud, et saaks korjata peale rahva ning sõita Riiga. Riias Lidost läbi ning lennujaama. Lennujaamas midagi põnevat ei olnud ning lend oli ka piisavalt pikk, et magada, sudokut lahendada ja juttu ajada. 3h ja 10min lendu ning siis öine Tbilisi lennujaam, kuhu vastu oli tulnud Eduard (meie kodumajutuse pakkuja). Asjad tuppa ning üsna pea magama.

8.juuli
Hommik algas mõistlikul ajal ning väga maitsva hommikusöögiga. Lihaga pannkoogid, kook, väga hea moos(ma sõin üksinda kõik ära) ning palju muudki. Söödud, sättisime end linna minema. Reisiseltskonnas olid mina, minu isa, tädi ning Georg, kes on mu nõbu. Väljas oli tohutult palav ning jalutuskäik ei olnud väga kiiretempoline. Jalatsiparandus ning väike turg läbitud seadsime suuremaid eesmärke. Eesmärgiks oli ronida ühe mäe nõlvale, et vaadata linna. Eesmärgi me saavutasime, kuigi teed sinna olid kummalised, ehituskvaliteet olematu ning rada koosnes lahtistest kividest (hiljem reisi jooksul sain ma teada, et see on väga hea rada!). Vaade oli ilus ning risti juures oli kirsse väga hea süüa. Mina ja Georg päästsime ära oma hinged, sest andsime kiriku kõrval olevale abipalujale mõne mündi.
Mäest alla käisime poest läbi ning läksime sauna. Saun oli iseenesest tore, aga leiliruumi põrand oli keev ning mädamunahais algul tappev. Kuuma vanni ma ei jõudnudki, sest see oli liiga soe, aga puhtaks küüriti meid kõiki. Vene keele mõistmisega tekkis vahepeal probleeme ning pesu lõpuks oli olnud vähemalt 3 korda, mil ma olin püüdnud liiga vara jalga lasta, viimasel korral lasingi, sest mulle määriti seep silma.
Pärast sauna käisime suveniiripoodides ning söömas. Meile määriti pähe ülivastikut rohelist värvi vedelikku, mis pidi olema limonaad.
Tagasi elamiskohta jõudes oli aeg pikutada ning öise rongiga.Kobuletisse suund võtta, ennem söönud ja puslet kokku pannud.
Rongist ja rongis.
Öine rong magamiskohtadega. Vaatasime ära Home Alone esimese osa, kasutasin võimalust käia wc's (uks jalaga lahti, ettevaatlikult otsid kuivema koha, uks jalaga kinni, hiljem uks jalaga lahti ja taas kinni). Uni tuli vaevaliselt, sest rong rappus korralikult, aga mina püsisin korralikult voodil ning ei näinud ka unes oma kukkumist, mille peale kõvasti karjuma hakata, erinevalt mõnest meist.

9.juuli
Hommikul andis igaüks oma parima äranägemise järgi infot, mis peatuses me väljuma peaks, aga lõpuks me väljusime ikka õiges peatuses. Meile oldi tuldud vastu taksoga ning majaperenaine oli vastas tervitamas. 3 inimest tagumisse ritta ning issi pagasnikusse pandud läks lahti u 1km pikkune sõit elamisse. Uhke maja oli, rõdusid , treppe ning palme ja banaanitaimi oli piisavalt. Kobuleti elu oli stiilis söö-uju-maga-uju-söö-maga jne. Must meri oli väga soe, u200m kaugusel ning kivine rand ei seganud rannamõnude nautimist. Süüa anti liiga tihti ja tohutult palju. Sealne majaperenaine oli üsna ettevõtlik tegutseja, aga ta lasi oma sugulastel enda peal elada. Seega oli majas üsna palju rahvast, kellega tutvuda. Öine ujumine tehtud läksime taas majja. Kesköö paiku, kui teised magama läksid, leidsime me Georgiga, et aeg on minna netti. Mina läksin öösärgi väel, sest ma eeldasin, et käime arvutis natuke ja siis magama. Tegelikkus kujunes teisiti. Meiega tulid 3 noort juttu ajama - õigemini 2, sest 3.ei rääkinud üldse inglise keelt. Sees juttu ajada, kui lärm tõusis kolida õue - meile tehti tee ja pakuti karuõlut. Juttu jagus ning inglise ja vene segakeelne arutelu sotsialismi ja marksismi teemal jõudis kaugemale, kui soovitatav oleks olnud. Kõik olid õnneks sõbralikud ning me ei hakanud oma arvamusi liiga põhjalikult seletama. Seltskond kasvas ning meile püüti selgitada, et vene keel on rahvusvaheline keel, mida me nüüd kohe rääkima hakkame (inglise keele oskus ei ole levinud). Asi kestis piisavalt kaua - mingi kell 3 saime magama.

10. juuli
Hommikusöök ning siis tänavanurgale, et minna Batumisse, mis asus paarikümne kilomeetri kaugusel ning mis on suurem kuurort. Maršrutka ehk liinitakso peatatud läks sõit lahti. Kohtade arv ei ole kunagi piiranud pealevõetavate inimeste arvu. Sõit ei olnud väga pikk, suund läks randa, jalutasime läbi linna ning vaatasime ringi. Rand oli rahvarohke, pärast ujumist viskasime parki pikali ning Georg tõi arbuusi, mida süüa. Pärast sööki pesta käed purskkaevus ning mul soovitati purskkaevu minna. Proovisin ära. Esiteks, seal oli mulle ikka üle poole reie vett ja teiseks, tuli politseinik, aga mul olid õnneks kiired reaktsioonid ning 2 sekundi pärast olime juba eemal. Tagasi Kobuletisse, tõeline pansionaat. Lehmad läksid mööda, tegime pilti, pärast küsiti, kas Eestis on lehmad ainult loomaaias. Õhtul läksime jalgpalli pronksikohtumist vaatama - kinno! Ostsime pileti ning vaatasime suurelt ekraanilt venekeelset jalgpalli. Mina ja issi vaatasime lõpuni, teised lahkusid varem. Pärast jalgpalli algas taas meeleolukas õhtu. Sõbrapilt tehtud, vene keelt kõvasti pursitud, "Tuljakut" ja Metsatölli lastud, karuõlut  (õlle alkosisaldus 12%) proovitud ning jäätist söödud. Õhtu moto oli "You are good people". Meiega jäeti vähemalt 3 korda hüvasti, enne oli facebooki sõbraks lisatud. Taas üsna hilja magama.

11.juuli
Sõidupäev. 1,5h Zugdidisse, sealt 5.5h Mestiasse mööda mägiteid, mis olid osaliselt lahkunud. Ühel peatusel tutvusime sigadega ka üsna lähedaselt. Mestias puhkasime ja jalutasime "linnas", tegelikult üsna küla, aga suuruse järgi siis linn. Lehmad, kanad, hobused, sead - kõik liiguvad vastavalt oma tahtmisele. Õhtul läksime Nino juurde (me ööbisime teises majas kohtade puudumise tõttu) jalgpalli finaali vaatama. Seal olid 2 hollandlast ning kari rootslasi ja natuke veel rahvast. Türgikeelne ülekanne ning mitte parim elamus, kuna mäng ei olnud ilus ja kuigi hispaanlased väärisid võitu, siis rõõmustavat seal midagi ei olnud.

12. juuli
Reisi tipp-päev. Seda ei saa kirja panna, mida ma tundsin, aga ma püüan ülevaate sündmustest anda.
Hommikul tuli 4veoline auto meile järgi, viis mäkke. Tunduvalt kaugemale, kui ette nähtud, tunduvalt aeglasemalt ning ohtlikumalt, kui tore. Käisime vaatasime ühelt künkalt üle risti, mille juurest hiljem rada alla pidi viima. Siis viidi meid veel natuke edasi. Mina, issi ja Georg jätkasime teekonda omal jalal. Algus oli raske. Iga 10m tagant hinge tõmmata, aga asi läks paremaks. Vaated paranesid ning vahepeal olid tasasemad alad. Mina ei roninud päris üles. Ma kahtlesin enda võimetes ning jäin umbes 3000m peale ootama. Lumi oli kõrval, päike kõrvetas ning väikesed tiigid pidid 200m sügavad olema. Istudes punusin karikakrapärja ning laulsin juppe erinevatest lauludest.
Tagasi allatulek oli pikk. Kui me umbes kell 12 hakkasime alla tulema, siis me ei arvanud, et see võtab aega ligi 6h. Algus oli ilus - tee, päike, laul ja naer.
Ühel hetkel selgus, et me olime läinud kaugemale, kui plaanis oli (me otsisime seda risti, mille juurest rada alla läks).Keerasime siis teelt ära ja siis algas seiklus.
Algul ei olnud midagi erilist. Jalutad murul, ronid natuke ja nõlvad ei ole järsud. Läksime üle oja ning kui me olime teisest nõlvast üles roninud, siis selgus, et mingit risti ei paista ning suund on ilmselt vastaskalda nõlvast üles. Nõlvad olid väga järsud ning ilma kinnihoidmisvõimalusteta. Mulle tundus hea idee ronida mööda kärestikulist oja alla poole ning siis õigel ajal laugemast nõlvast vastaskaldal üles. See kõlas paremini, kui see toimis. Algul läks kõik korda. Laskumised olid kas rahulikud või meetri kanti, aeglaselt ning ettevaatlikult sai turvaliselt alla, püksid küll märjad ja mustad, aga seda panin ma alles hiljem tähele, sest nii paljuga oli tegeleda. Kogu selle retke päike küttis täiega. Oja oli väga kasulik, kuni ühel hetkel..."Edasi on 3m laskumist sirgjoones". Me ei läinud sealt alla, sest meil ei olnud ühtegi laskumisvarustust. Nõlvast üles ei saanud ronida, alla ka mitte. Liiga kõrge kivine kukkumine. Tagasi üles ronida mööda oja ning kaugemale, kui enne, et äkki läheb asi paremaks. Ei läinud, sest ka üleval oli sein, millest üles ei saanud. Issi ronis mööda nõlva üles, me Georgiga laskusime taas, et minna laugemast kohast. Tagasi üles jõudime oli väsitav ning raske, aga ma sain hakkama. Hetk puhkust ning taas teed otsima. See manööver oli meil võtnud 2-3h. Ringiga saime me läbi, üle oja ning nõlvast üles. Jõudsime rajale ning pärast mõnda aega nägime ka seda ******* risti ees. Fotoseeria ning väike väljaelamine ning algas laskumine mööda rada. See oli u 1,5h tundi ning kui me oleks sealt üles läinud, siis me ei oleks ealeski sinna jõudnud. Tee oli üsna selgelt tähistatud, kuni lõpuni, kus tee viis taas ojja. Seekord oli see ainus võimalus. See ei häirinud meid üldse ning pärast pikka vintsutust jõudsime linna. Üle 8h ringi tampinud ning poes anti meile ülikiirelt joogid ning pakuti istet, sest meie näod väljendasid kogu emotsiooni.
Randid on tohutud ning reied olid kõrbenud kergelt, aga ei midagi korralikku. Väsimus oli algul tappev, aga hiljem ei tulnud väga kaua und.

13.juuli
Hommikul kell 4 äratus, kell 5 maršrutkasse ning Zugdidisse, sealt Maršrutka peale ning Tbilisisse. Kell 4 olime siis sihtpunktis. Magama ning natuke ringi kolama.

14.juuli
Tbilisi turud ning poekesed vaadatud, raha kogudes ringi tormatud. Rahast - neil on mündid ja paberraha. Suur raha on lari, väike tetri. 1- ja 2-larised on nii mündid kui paberid, aga paberid võetakse ringlusest maha. Me kogusime raha kuni 2-laristeni kõik eksemplarid.
Ostsin paar põnevat asja ning muidugi võtmehoidjaid.
Jalutasime seal, kus me varem polnud käinud ning seal, kus juba olime.
Pikutamist, juttu, telekat ning arvutit.
Öine lennuk viis meid Tbilisist minema kell 3.25.

15, juuli
5.45 Riias, kell 7 startisime Tartusse, 8 paiku koju