Olivia ja Kauri saatsime Valga mnt'd mööda Reelikat peale korjama ning mina, Kalle ja Kristjan läksime Viljandi mnt'le hääletama, et Kristjani saabumine oleks Reelikale üllatus. Esimene kuumas jalutuskäik tehtud, läks hääletamiseks. Kui traditsiooniline pöidla viibutamine ei aidanud, siis algas kunstipärane pöialde liigutamine (Päike). Ka see ei andnud soovitud tulemusi. Äärmuslikumad vahendid tuli käiku lasta - noormehed kandsid neoonvärvides ujumistrikood ning värvilist ujumisrõngast, pärast pikka üritamist õnnestus meil saada peale ühele Ladale, mille omanik viis meid Puhjani, edasi tegime söögipeatuse ning hääletasime edasi. Väga kaua ei võtnud keegi peale. Poisid leidsid ajale parema rakenduse ja ronisid tee kõrval olevale ehitisele, muidugi õnnestus mul samal ajal, kui nad ronisid peatada Nissani, mis viis meid Rannu risti. 17km silt nähtud algas vantsimine. See ei kestnud kaua, sest me saabusime liinibussiga samaaegselt peatusesse. Tühja tee nägemine viis meid bussi ning otse muuseumi ette 15-kroonise summa eest inimese kohta. Me jõudsime kohale pool tundi hiljem kui teine kolmik ning esimese asjana suundusime üllatama Reelikat ja ujuma. Vees hulpis palju surnuid kalu, kaldal oli palju surnud kalu. Hüppasime, ujusime, läksime kohviku juurde, vaatasime muuseumi üle, laulsime, läksime veel ujuma, lasime enda peale karjuda ja siis suundusime edasi Limnoloogiakeskusesse (küla). Telgid püsti panna ning paadiga sõitma. Aega on, filmime, ujume, Kauri ja Olivia võtsid kanuu ning läksid kaugemale. Käia ujumas paadist, mitte saada sügavas vees paati, kukkuda paadist vette ujumamineku ajal. "Käigukast oli munadel valepidi!" (umbkaudne meenutus kalade sabast järgi vedamisest ning loodusklassi hiilgavast kalapaljunemisteooriast). Paadiga olime üsna kaua veel, siis me leidsime tolle küla parima inimese taas üles, kes andis meile vett ning soojendas meie kartulipudru ja pihvid, mida me ühes telgis sõime - selle telgi kõige pikemaaegsem inimasustus reisi jooksul. Pärast sööki mängisime natuke võrkpalli seitsmekesi ning siis tegime lõkke, laulsime, poisid hüppasid üle lõkke ning võrdlesid pärast krussis karvu. Minu tehtud kook läks ka väga edukalt. Mingil hetkel kadus Kalle ära, ma läksin otsima, leidsin ta järve äärest parve otsast vaatamas äikest, vaatasime natuke koos ning kutsusime teised ka. Oli peaaegu täiskuu, välgunooled sähvisid ning igaks juhuks panime telgile katte peale, aga õnneks sadama ei hakanud. Tagasi lõkke äärde ning osa seltskonnast läks magama. Neljakesi - mina,Olivia, Kalle, Kauri - kolisime oma kraamiga kohta, kus oli paat, mida lubati meil kasutada. Pool kaks läbi läksime taas veele ning laine hakkas vahepeal tõusma, sest äikesetorm oli lähenemas, kuigi ta ei jõudnud kohale, siis järvel andis tunda. Mina sain sõuda ning lainega risti või diagonaalis on raske sõita, kui kõik õpetavad pidevalt või norivad. Õnneks on rahulikkus ja kannatlikkus minu sõbrad. Me ei olnud öiseks sõiduks võtnud kaasa ujumisasju, seega kokkulepped, silmad kinni, selg keerata, ning 3/4 seltskonnast käis ujumas, idee algataja ujuma ei tulnud. Kaldal laulsime ning kell 3 otsustasime, et jääme pilliroole magamiskottide vahele ning ei koli kuhugi mujale - nt telki. Kolmekesi ühe magamiskoti peal teist peal hoides ei saa mugavalt olla, aga külm ei hakanud, sest meid oli piisavalt palju ja öö oli soe. Äratuse panime 5.30. Und ei saanud meist keegi, laulmine käis pidevalt üle. 4.30 otsustasime minna paadiga sõitma ning lained olid märgatavad, kuigi ümber me paadiga ega kanuuga ei käinud. Hommikune ujumine, kui vesi on soojem kui õhk ning kuivi rätikuid enam kusagil ei ole. Mõnus oli, siis läksime hommikusööki tegema. Kell oli seitse saamas. Uus lõke, väiksem kui õhtul, et grillida vorste ning pärast sööki veel paati. Sõitsime tiiru, mina ja Kalle läksime peaaegu tülli, sest üks aer oli minu käes, teine tema, ning kokkuleppele kuhu me sõidame me kiiresti just ei jõudnud. Tegelikult ei olnud mingit tüli. Kui me hakkasime kaldale lähenema, avastasime, et veeteede ametist on keegi mootorpaadi juures - meil ei olnud kellelgi päästeveste, seega paat kiirkorras kaldale, inimesed välja, 2 inimest laagriplatsile, Kauri ja Kallega passisime natuke aega roo vahel, aga siis läksime keerasime paadi ümber ning aerud käes jalutasime mööda, aga mingit probleemi ei olnud ning me panime kõik ilusasti tagasi oma kohale. Telgid kokku, sest usinamad olid poole seitsmest saati nõudnud kojuminekut, kell 9.15 olime asjad kokku saanud, tagasi andnud, veed täitnud, tänanud, saanud tagasikutse ning hakanud astuma mööda teed.
Algul olime kuuekesi koos, tegime kahesed paarid, mina olin Kauriga koos. Reelika ja Kristjan said 2 km pärast jalutuskäigu alustamist peale ning nemad said autodega Tartusse ilusti. Meie, kes me olime teel, kõndisime neljakesi üsna koos, sest igav oli. Tegime ka joogi- ja puhkepeatuse ning sõime maasikaid ja mustikaid küpsistega. Veevarud olid inimese kohta 0,5l ning teekond tõotas tulla pikk. Tampisime üsna pikalt. 8km pärast jõudsime suuremale teele, kust me peale veel ei saanud. Veevarud hakkasid lõppema, läksime Kallega Rannu servas ühest majast vett küsima, 2 poissi andsid meile 2,5l puhast vett ning me olime valmis seisma silmitsi uute raskustega. Rannu poe juures tegime peatuse ning kokku hävitasime 10 jäätist. Istudes lained justkui kõigutasid meid veel ning teekonna lõppu ei olnud näha, lootsime, et Elvasse ei pea jala minema enam. Päris ei pidanud, mina ja Kauri saime u 2km pärast Rannut peale ehk pärast 3h 21min kõndimist/hääletamist. Kahjuks ei olnud autos kohti ning me olime nüüd hargnenud ning Kalle ja Olivia ei saanud veel peale ning jalutasid veel paar kilomeetrit - nemad said peale 20min hiljem. Me saime Valga maanteele, kus keegi meid peale ei tahtnud võtta, kõned teisele tiimile andis roppu sõimu ning süüdistusi. Kalle ja Olivia said peale ühele naisele, kes läks otse Tartusse ning nad korjasid meid Valga mnt'lt peale - seega saime lõpuks neljakesi koos sõita. Tartu tundus nii kodune ning me Kallega suundusime nr 1 otsima, teised nr 4. Bussini oli aega ning Lõunakeskusest ostetud 1,5l Kellukest läks väga asja ette ning me jõudsime ülitäpselt bussile. Väsinud, aga õnnelikud ning minu viimane kilomeeter jala ning jook oli täiesti otsas.
Keeruline koht, kuhu minna, aga kokkuvõttes oli ülilahe! Eriti tänu inimestele ja paatidele.
Aitäh, et kutsuti ja aitäh, et tulite, kui mina edasi kutsusin.
 |
| Kui me metsas peatuse tegime ja Olivia pilti tegi. |
 |
| Treffneristid leidsid Treffneri postkasti |
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar