Mina saan alati hakkama?

Oeh kui palju on aega mööda läinud ja kui palju on juhtunud.
Eelmine nädal tundub nii kaugel, kuid ma püüan siiski enda jaoks natuke seda meenutada.
Esmaspäeval käisime Tartuffil, vaatasime filmi "Paha pere", läksime viiekesi vaatama, istusime kõige ees ninad vastu võret ning vaatasime. Mina olin keskel (jagunesime 2+3, kuna ei mahtunud) ning olin toetuspunkt, kellel sai lebada ning mõnusalt filmi vaadata. Mina jagasin lahkelt teiste riideid vajajatele. Kui film sai läbi käisime kohvijärjekorras, ajasime juttu, kui ei tahtnud kohvi ning siis võtsime rattad või jalad ning läksime Vabadussilla lähedale ujumiskoha juurde, kus käidi ka ujumas. Kõrval parklas oli 4 politseipatrulli, kui veest väljas jalutati bikiinides ringi. Probleeme õnneks ei tekkinud.
Teisipäeval käisin ma hommikul pannkooke söömas ning hiljem plakateid üles panemas.
"Sa ei tohi seda jalgevahel hoida! See on liiga erootiline!"
Kolmapäeval ma ei jõudnud väga kuhugi, alles neljapäeval tuli meeleolu tagasi. Orienteerumine suure eksimisega läbitud, kodus puhtaks saadud esimesele filmile minna ei viitsinud. Ma ei olnud õnneks ainus, seega ma sain endale külalise, sest "sa võid mind siis külla kutsuda" on piisav kinnitus, et tullakse. Tuldi ja oldi, lihtsalt mõnus olemine ning siis "Emanuelle". See ei olnud väga vapustav film, ilmselt omal ajal oli ta parem, sest tal oli tähendust, hetke maailmas on see "pehme". Pärast käisime langevaid tähti vaatamas ning sõitsime alleel, mis oli väga pime. Valgustused võeti välja, ringteel oleks peaaegu vastassuunavööndis politseile otsa sõitnud, aga lõpuks sai koduni välja sõidetud.
Reedel käisin ma raamatukogus ilma rattalukuta, aga õnneks on häid inimesi ning mulle laenati rattalukku. Õhtul sõideti rattaga Tabiverest Tartusse ning ratastel kaarutasime linnas ringi ning ajasime palju juttu. Öösel iga roju oma koju, kuigi mina  ei tahtnud seda lubada, aga ma ei saanud midagi teha ju. Ilmselt oleks, kui ma oleks väga püüdnud, aga 1,5h pärast sain teada, et kõik on ilusti korras.

Laupäev tähendas nanoTAKi suvepäevade algust. Setomaale jõudsime ilusasti, korjasime asju kokku ning alustasime rahulikult. Sportmänge sai tehtud ning pritsitud šampust nii, et mina leidsin, et lihtsam on riietega ujuma minna, kui neid eraldi pesema hakata. Mõeldud-tehtud. Kui ma olin veel vees tuli pakkumine autoga Vastseliinas käia. Muidugi ma läksin, riided ruttu vahetatud ning jäätist hankima. Paljajalu poes, tagasi sain ma ees sõita ning jälitasime kiirabi, et kindlaks teha, et meie seltskonnas on kõik korras. Oli küll. Edasi oli mingi seminar, kus mina ei käinud. Pikutamine ja jutuajamine olid head ajaviited. Võrkpall tuli ka üsna pea. Hea oli mängida, isegi parem, kui ma lootsin. Selline tõmblemine nagu rannavõrgus mulle sobib. Pärast sööki õpetati mind õigesti servima, sellega ma muidugi hakkama ei saanud, aga ma proovisin vähemalt. Pikalt sai mängitud ning viimase mängu tegime võidu peale, kaotajad ujuvad üle jõe ja tagasi. Muidugi võistkond, kus mina ka olin, kaotas. Ujusime korralikult karistuse ära ja siis suitsusauna. Saunad on lahedad, seal on palju juttu, palju rahvast, mõnus on tiiki hüpata ning end maha jahutada. Saunas käidud algas grillivoor. Süüa sai palju ning jookegi jagus. Taas veendusin, et ma olen "one of the guys" ehk see, kellele räägitakse, millised tüdrukud on ilusad ja küsitakse minu arvamust sellistes valdkondades. See on üsna turvaline roll vähemalt, kuigi vahel tekib identiteedikriis. Pühapäeval asju pakkida ning kaasa tunda inimestele, kes ei olnud säravate silmadega taastunud õhtust. Lõunaks sain maale, kuhu ma jäin kuni kolmapäevani.
Esmaspäeval algas iseseisev elu, niitsin muru, ajasin traktori kraavi, tõstsin seda 1,5h välja, aga lõpuks kutsusin ikka naabrid appi. Käisin metsas seenel, riisusin ning sain külalised. Hiie ja Olivia tulid külla. Tohutult tore oli, ujumas käia, poes, tähti vaadata, kooki teha, laulda palju, naerda veel rohkem "Ma vihkan sind püstoliga!", metsas käia ning sipelgapesa uurida. Teisipäeva lõunal läksid nad ära, mina jäin maale. Üksi on vahelduseks tore olla. Riisusin veel ning nautisin olemist. Kolmapäeval käisin taas poes ning seenel (kolmveerand suurt ämbrit kukeseeni). Õhtul tuldi mulle järele ning isegi vesi, mis oli esmaspäeva õhtul kadunud, tuli tagasi. Kodus oli saun ning pärast seda olin ma autojuht ning ööseks jäin ulale. Hommikul sain vara koju ning tänase päeva saak on suhteliselt korralik. Vähemalt on mul jalanõusid, isegi kui kooliriideid ei ole.

Suvepäevadelt meelde jäänud laul.