Lühike kommentaar

Postitus sai algul kirjutatud Sandra kommentaariks, aga kuna see sai järsku mahukamaks, kui kommentaar võiks olla, tuleb see eraldi postitusena.


Kui ma läksin gümnaasiumisse, siis ma ootasin, et midagi muutub. Midagi muutus, aga ma ei ütleks, et paremaks alati.

Võrdluse ideest on saanud võrdsustamine koolis. Vanuseline selekteerimine on kõige lihtsam ning sellega minnaksegi. Koolikatsete vastu oli ju isegi argument, et targemaid ja võimekamaid lapsi on vaja klassi, et teisi motiveerida ning panna püüdlema. Minu meelest viib see alla tugevamate(ma ei oska õiget mõistet leida) motivatsiooni ning ega teisedki pinguta, kui näevad, et mida iganes nad teevad, parimad nad ei ole.

Tunniplaani ühtlus on teine õudne asi. Miks ma vajan süvendatud kunstiajalugu, mis võtab ära suure osa minu vabast ajast, paneb mind tohutu pinge alla ning tekitab käekrambid, kui 20min jooksul üle 3 lk teksti on vaja kirjutada. Mulle meeldib kunstiajalugu teada, aga mitte kogu ajalugu pähe õppida. Üldine maailmapilt läheb liiga sügavaks ning kuna ka teised õpetajad tahavad hoida laialdast pilti, siis ei olegi rohkem valikuid kui teada kõike või olla lootusetu juhtum.

Ja asjad mis on huvitavad, tekitavad küsimusi, panevad mõtlema, on põnevad - ükskõik, mis ala siis - muutuvad igavaks, kui variante on ainult üks: õpik on õige, õpetaja teab tõde, küsimusi ei esitata. Matemaatika õpetaja ei osanud selgitada, imaginaararvude seost eluga või nende olemust muud moodi kui õpiku sõna-sõnalise ettekandena.

Spikerdamise ja üksi töö tegemisega on natuke keerulisem, sest praeguse süsteemi juurde nad kuuluvad, üks olles keelatud, teine kohustuslik. Tuleviku suund see kindlasti ei ole, aga seni, kuni inimest hinnatakse tema mälu järgi, nii jääb.

Haridussüsteemi ideaalsusest võib vaid unistada. Tegelikult ma ei teagi, mis oleks õige süsteem, aga pärast 11 aastat võin kindlasti öelda, et praegune süsteem seda ei ole. Liiga palju kohustuslikke ained, õpetaja kultust, karmi tuupimist(jah, see on osa koolist) ning tegelikult ka ajaraiskamist. Me ei või valida, milliseid aineid me tahame rohkem õppida ehk ei või pöörata tunni ajal tähelepanu muule materjalile, kuigi sellega ei segata kedagi - õpetaja enesehinnang langeb. Proovides seletada Surmatunniplaan(väga rasked või väga mahukad ained samal ajal), saime vastuseks, et tunnis ei tohi õppida. Seda tervitati meeletult, kuid selgus, et nii see ei olnud mõeldud.

Terve elu peame tegema valikuid, suuremaid ja väiksemaid, aga pidevalt. Kõigega ei jõua tegeleda, aga kool ei luba valida, ei luba arendada ennast suunas, mida soovid. Jääbki valik, et puududa, kaotada üldse motivatsioon, rõhuda sellele, et ma saan niikuinii rikkaks ja õnnelikuks, sest haridust ei ole kellelgi vaja. Sellisel kujul varsti ei olegi, aga riigieksamite reformimine ei muutu mitte loomingulisemaks, vaid just õige vastuse leidmiseks.

Õpime elu jaoks, aga elu olla ei tohi.
Õpi hinnetele, sest seda sult oodatakse.

Jah, ma õpin ka hinnetele ja see takistab mul enda jaoks õppimist. Ja sõpradega suhtlemist, ja perega olemist, ja suve nautimist. Aga ma olen süsteemis, ma ei saa seda murda, sest keegi ei kuula ja põhjusega - kuni ma ei tea, mis on õige, ei ole mõtet lahmida uuendustest. Ja et teada, mida tulevikus vaja on, tuleb oodata. Oodata ja loota.

See on osake minu arvamusest haridussüsteemi kohta, mis ei hõlma üldse kõiki aspekte, vastupidi, väga väheseid, aga need on piisavalt halvasti korraldatud juba, et edasi hetkel ei jõua.

Ole lahke;)