Hommikul ilusasti varakult hääletama. Bussijuht ei teinud õiges kohas peatust, seega ma lasin tal peatuse vastas natuke hiljem peatuda. Hääletamine läks kiiresti. Vaevalt 5 minutit ja 6. auto ning 2 tunni pärast olime lennujaama kõrval. Nii eduka hääletamisega ma ei olnud arvestanud ning minu ilus ajavaru oli mõõdetav tundides. Ülemiste keskuse rimis suutis Lotta piiksuma hakata. Turvaruum tuvastas, et rootsi-eesti sõnastiku turvakleebis reageerib ka rimis. Kategooriast „Mida teha, kui aega üle on“.
Lennujaamas turvakontroll meid uurida ei tahtnud, lennuni oli aga palju aega, seega avalikud netipunktid olid meile. Järgmine meelelahutus oli koti kontrollimine – kaaluga probleeme minnes ei olnud, aga kui nad tahavad kasti toppida, kas see on võimalik? Oli, kasti läks kergemini, kui välja tuli, aga õnneks keegi ei tahtnud, et me seda kellegi silme all kordaks.
Ryanair lendas, mina magasin terve lennu maha. Skavstasse jõudes selgus, et see on tõesti pisike koht. Rootsi keele harjutamisega kohe pihta hakata ning uurida, kui palju maksab pilet linna. Ma sain aru, aga ära veel ei ostnud. Hiljem hakkasin ostma ja selgus, et pilet maksab hoopis vähem, kuna me oleme alla 19. Sobib. Nyköping on ilus ja rahulik. Ründasime toidupoodi ning mina maandusin rahulolevalt paki külmade lihapallidega pingil. Rootsi maasikaid sõime ka. Peagi oli vaja liikuda, sest hääletamist ööpeale ei jäeta. Seisime tee ääres, mis ei olnud just päris õige tee, aga parema juurde ei olnud võimalik minna, sest me isegi ei teadnud, kas on paremat.
Korjati peale ja viidi 10km eemale õigesse kohta. Seal sai ruttu peale ja Norrköpingusse. Hilisem elu õpetas, et ära Norrköpingusse mine, aga seda me veel ei teadnud. Näidati käega suund ette ning hakkasime jalutama. Kõnnitee kadus väga ruttu ära, pidevalt oli tunne, et jalutame kiirtee ääres. Ronida ja joosta üle ringtee, ronida kaljunukkidel, et silti teha ning marssida edasi, kui silla all ei olnud võimalik ilma teele minemata teekonda jätkata.
Lühikokkuvõte järgmistes tundidest: me ei saanud peale.
Kell 8 otsustasime, et öösel ei hääletata, otsime bussi või rongi. Nii hilja bussid ei sõida ju, öömaja ka ei ole võimalik leida, sest mingi muusikaüritus toimus läheduses. Üks naine pakkus meie hosteli raha eest magamisvõimalust kusagil linnast väljas, aga mina kahtlesin ning me ei läinud.
Lootusetud katsed endale Linköpingusse öömaja saada ning otsus ikkagi sinna minna, sest see on suurem. Öine rong, kus saab maksta ainult krediitkaardiga ning Linköpingus me olimegi. Öine linn – bussijuhi tants, ootamine, matkamine, tee küsimine, lõpuks maandusime Vabamüürlaste hotellis. Toad olid liiga kallid, aga netti lubati kasutada. Me siis kasutasime neid ära.
16.06
Hommikul kell 5 hiilisime vaikselt hotellist süüdlasliku ilmega välja, sest me olime seal maganud mitu tundi ning enne seda netis surfanud. Rootslased on ikka nii viisakad. Linköpingust läks meie õnneks rong otse Västerviki ning natuke sai magada rongis. Hommikul kell 8 olime kohaliku haigla ees ootamas oma võõrustajat ning ta tuli, andis võtme ning juhendas, kuidas leida maja. Maja me kohe ei leidnud. Küsisime, jõudsime lähemale, kooli juures küsisime edasi. Üks lapsevankriga naine jalutas meiega natuke kaasa ning andis juhatussõnad edasi. Koolimaja oli tornikeste ja mänguväljakuga, kogu linn oli kui muinasjutust võetud.
Kell 2 hakkas meile lõpuks ka eluvaim sisse tulema ning otsustasime süüa ning siis linna minna. Sõime varblaste seltsis ning käsime turismiinfos. Mina ostsin sealt lõpuks jääkuubikuvormi – põtradega. Sadamasse jõudes selgus, et kõik laevad on juba lahkunud, seega ei mingit lõbusõitu merel. Muuseum oli samuti kinni, seega vedelesime kaljul ning sadamakail ning tundsime ilusast ilmast mõnu. Toidupoest sai taas ostetud lihapalle ning õhtusöök oli juba rootsikeelne, kuigi eelnev jutt Serbiast oli ingliskeelne. Õhtul üsna vara magama, sest hommikul ootas sees pikk päev.
17.06
Vihmane sombune ilm ei tundunud üldse positiivne, aga otsustasime teele asuda. Suunas olime kindlad, kuid ühes ehituspoes küsisme täpsemad juhised teele jõudmiseks. Ilus silt VIMMERBY kaasas hakkasime hääletama bussipeatuses. Saimegi peale, aga järgmises peatuses maha, sest selgus, et tee ei ole siiski ühine. Järgmine auto kohe peatus ning viis meid ilusasti ära.
Astrid Lindgreni maad ei ole mõtet kirjeldada, sinna on mõtet minna ja tunda ennast lapsena. Me jõudsime ühe päeva liiga vara sinna, päev hiljem avati Mattise loss ning kogu mets.
Pärast jalutasime ümber pargi linna poole, et täiendada toiduvarusid ning leida õige koht hääletamiseks. Me leidsime kooli. Kooli, kus toimus samal ajal lõpetamine ehk mina vahtisin, naersin, kadestasin. Kõige rohkem kadestasin ma autosid! Muidugi traktoreid ja kärusid ka, aga seda traditsiooni, et nendega sõidetakse, mängib lõbus ja teemakohane muusika („It’s the final countdown..“) ning kõigil on tore.
Hääletuskoht oli kohe pärast raudteed enne ristimiku, mis viis kiirteele. Kahjuks väga paljud autod keerasid kiirteele vales suunas, aga üks neist pidas kinni ning ütles meile seda isiklikult, et tema kahjuks Kalmarisse ei sõida. Peagi saime peale ning ajasime juttu mehega, kes sõitis Kalmarisse, kuid mitte otse, vaid pidi kodust läbi käima. Rootsi keeles oli juba päris mõnus vestlust üleval hoida. Pani meid heasse kohta maha ning kinnitas, et kui me peale ei saa, siis ta tuleb varsti ja korjab meid jälle üles, aga üllatuslikult(minu jaoks) saime me väga ruttu peale. Ingliskeelne jutt seekord, aga jutukas ja lõbus mees oli, pakkus meile peatust jalgpalliväljaku ääres, kus mäng käis, aga ma ütlesin, et ainult siis, kui me mõne mängija kaasa võime võtta, seega ei mingit peatust.
Meid viidi ilusasti resecentrumisse, kust bussid väljusid. Busse käis pigem tihedalt, seega läksime otsima poodi. Leidsime poe, ühest bussist jäime maha, seega läksime pangaautomaati otsima. Matkasime ümber raudtee(peaaegu) ning proovisime valele bussile minna, aga sealsed reisisaatjad juhatasid meid õigele teele. 15 minutit või natuke rohkem bussisõitu, kõige viimases peatuses maha ning hakkasime kohe edasi marssima. Selgus, et ka juhised on tarvis läbi lugeda, seega keerasime tagasi ning leidsime õige maja üles. 40km enne Kalmarit olin saatnud ma hoiatussõnumi, et me peagi saabume. Nad ei olnud seda saanud, aga mingit probleemi sellest ei tekkinud (meie ei saanud nende kirja ka enne lugeda). Missan ja tema pere(Christian ja Lari) olid väga armsad ning lõbusad noored, kes olid rännanud väga palju üle kogu maailma. Neil oli kaart seinal, kuhu oli kleepsudega märgitud kohad, mida oldi juba külastatud.
18.06
Ölandi päev
Hommikul Borgholmi, kus meile sõnad peale loeti, et õhtul samas kohas kokku saada, kui ei ole otsustanud kuhugi mujale minna. Jalutasime ringi, uurisime avatavaid poode ning nautisime hommikut mere ääres. Kui turistiinfo avati, ründasime seda, et teada saada, mida meil on mõtet teha ja kust jalgrattaid saab. Vajaliku info saime kätte, pikki sõite plaani ei võtnud, sest ilm oli kahtlane ning pikka otsa kuhugi, mis võib kinni olla, mina ette ei võta. Käisime vaatamas uhkeid suvemaju ning ka kuninglikku residentsi(mina kaugemalt, aga siiski), Borgiholmi lossi varemeid ning randa ja kõrvallinnakest. Rannas hakkas küll vihma sadama, aga mis sellest, mina leidsin kivise ranna, mis pakkus piisavalt uudistamist. Borgiholmis olles olime söönud midagi väga traditsioonilist – kroppkakor ehk rohke taignaga pelmeenilaadsed moodustised, mida süüakse moosi ja võiga. Traditsiooniliselt otsustasime ka jätkata, sest Öland on kuulus oma eriliste jäätiste poolest. Mina sõin musta leedripuu(fläder) ja ahjuõuna jäätist, proovisin ka šampuse jäätist, aga halli lagritsajäätist ma isegi ei proovinud. Samal ajal oli saarel ameerika autode näitus või kokkutuleks(pigem mõlemad) ning tuttavad autod sõitsid ringi. Õhtupoolikul olime me ainsad, kes neid vaatasid, sest vihma sadas ning normaalsed inimesed olid juba kodudes.
Tagasi kodus(tehniliselt mitte meie kodus) saime teada, et ees ootab tavaline õhtusöök, mis koka puhul muidugi tähendab midagi vingemat, kui restoranis. Me ei olnud enam ainsad külalised, vaid üks saksa tüdruk, kes oli purjetanud Kalmarisse Stockholmist, jäi ka ööbima. Õhtune jutt, moosi söömine, kerge paanika, et homseks ei ole öömaja.
19.06
10h Kalmaris võib osutuda natuke paljuks, aga me saime sellega hakkama. Kalmari lossi uudistada, käia väga lahedas kohvikus, kus iga ruum oli natuke erinev, aga väga hubane, kus koogid olid ülimaitsvad ning mille aknast sai vaadata suletud poode või all mööduvaid inimesi.
Pikk päev oli ning Annaga käisime ringi(saksa tüdruk), kuni ta bussi peale läks, et Malmösse sõita.
Õhtul saime tuttavaks siiliga, kes proovis lausa tuppa ronida, kuid keda sisse ei lastud. Nüüdsest on tema nimi Otto.
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar