Läbipaistvad hammasrattad

Läbipaistvate hammasrataste liikumisvõrrand

Me kõik armastame saada, mida me tahame. Ühe osa hankimisega peame ise hakkama saama, igapäevase tööga teenitud tasu eest osta unistuste auto või maja. Kindlad materiaalsed kindlustused, mida raha eest saab. Kuidas on lood teenuste ja võimalustega, mis esmapilgul on kõigile, aga vahel tundub, et vaid mõjukatele mõjutajatele?

Ravijärjekorrad on pikad, haigelt kannatada ning oodata, kas veab seekord spetsialisti ja ajaga, on oma tervisega riskimine. Riik tagab ravikindlustuse olemasolul ligipääsu tervishoiule, ent kannatajaks jäävad pikkades sabades kuid oodates mitmed. Alternatiiviks on meditsiini puhul tasulised eriarstid, kelle juurde on ooteaeg palju lühem. Need samad eriarstid võivad igapäevaselt toimetada nii nendega, kes tulevad riikliku järjekorra alusel kui ka nendega, kes maksavad visiidi ja protseduuride eest ise. Need, kellel on võimalus, kasutavad sageli tasulist meditsiini, sest tervis on suurim väärtus ning kui riik ei suuda seda piisavalt kaitsta, tuleb võimalusel ise sekkuda. Rahaga saab osta tervise.

Meditsiinis tasulised arstid ei tegele kindlasti korruptsiooniga, elame lihtsalt ühiskonnas, kus kõik on müügiks ning suurema summa pakkuja saab parema positsiooni. Tervist saab piltlikult öeldes endale osta. Riikides on veel võimalusi, millele on igal kodanikul õigus ligi pääseda. Demokraatia puhul on rahvas kõrgeima võimu kandja. Olles kõrgeima võimu kandja, tundub, et võim peaks aknast ja uksest sisse pressima. Tegelikkuses muidugi nii ei ole, kaudselt oma võimu edastades valitakse juhid, kes valivad omakorda alljuhid ja nii kuni päris tavalise töötajani välja. Meditsiinis on alternatiivtee kiirema ja võib-olla parema tulemuseni võimalik endale osta, miks sellist mõtteviisi ei tohiks kanda üle valitsemisesse?

Seadusandlik, täidesaatev ja kohtuvõim kontrollivad otsesemalt või üldisemalt iga ausalt tehtud liigutust. Iga ebaausa liigutuse eest, mis nad tuvastada suudavad, ootab karistus. Igapäevastes tegemistes ei puuduta kõiki otseselt, mida keegi otsustab keelatuks kuulutada, ent seaduse kujule seatuna muutub see kohustuslikuks. Miljonär saab endale osta paadi, auto, maja ja käia igapäevaselt restoranis, kuid ka temale kehtivad seadused. Või enamasti kehtivad, sest riiki juhivad inimesed, inimesed on mõjutatavad. Miks raha eest ei tohi saada osta riigivõimu?

Firmajuhid omavad teatud mõttes kontrolli kõigi alluvate üle, vallandada, palgata, ametikõrgendust anda. Täielikku vabadust neil siiski ei ole, muidu võiks sellest kujuneda väga jõhker orjapidamine. Riik on tasakaalustav jõud võimu ja inimeste võimaluste vahel. Tasakaalustava rolli tõttu ei tohigi poliitiline võim hakata sõltuma kellegi suurest rahakotist ja mesimagusast häälest. Igal kodanikul on täpselt üks hääl, et end kuuldavaks teha valimiste ajal. See üks hääl kätkeb endas võimalust kontrollida oma riiki. Riik ei ole midagi kauget ja hoomamatut, see on igapäevane rütm, seadustest näol normid. Riik on kõigi kodanike poolt ja kõigi kodanike jaoks. Kõik on tähtsad ja väärtuslikud. Kõik on võrdsed, aga mõned on ikkagi võrdsemad?

Igasugune mõjukus annab võimaluse midagi muuta. Muuta midagi endale sobilikus suunas, meelepärasemaks. Mõjukusega saab mõjutada teistsugust mõjukust. See ei ole kauplemine. See on doominokivide kukkumine. Liblika tiivalöök ei pruugi tekitada globaalkatastroofi, ent suurtarnija kena palve ning kommikarp võivad kujundada seadusi, ka siis, kui otsest mõjutust ei olnud. Selline mõju ei ole isegi korruptsioon, inimest ei saa karistada selle eest, et tal läheb hästi ning et tal on mõjuvõimu. Kui see isik hakkab aga oma mõjuvõimu liigselt ära kasutama, siis see ei ole enam demokraatia juurde sobilik. Riigivõim ei tohi lähtuda inimese väärtusindeksist otsustaja jaoks, valikute tegemise aluseks peab jääma suurim kasu suurimale osale. Iga mõjutus, mis otsib omakasu, peab jääma tõrjutuks ning ühiskond peab selle mõistma hukka, sest kõigile on antud võimalused, aga ka piirid.

Me ostame rahaga endale parema tervise, ilusama villa, uhkema auto. Äärmustesse minnes ilmselt saaks osta endale ka riigi, kuid inimkaubanduse tõttu ei tohi osta selle kodanikke. Korruptsioon riigiaparaadis mõjutab kõiki otseselt ja muidugi ka kaudselt. Kui me soovime, et meie riigi valitsemine ei toimiks oksjoni stiilis enampakkumisel, tuleb hoida süsteemid ausad, võrdsed ja läbipaistvad. Masin on ainult siis läbipaistev, kui läbipaistavad on kõik tema osad. Riigimasina läbipaistvus algab igaühe läbipaistvast südametunnistusest.

Essee on kirjutatud MTÜ Korruptsioonivaba Eesti esseekonkursile. Töö märgiti ära.
Tekst on kirjutatud umbes 30 minutiga, seega sõnastus ei ole alati kõige ladusam, palun vabandust!