Reaalsuste muutumine

Reaalsusetu kogutus
  

Eelmise aasta lõpus tegid rootslased ära selle, mille suunas maailm on alates Interneti loomisest paratamatult liikunud – kiriku, mis tegutseb internetipõhiselt ning  mille dogmaatika sätestab, et Internet on püha - kopimistliku kiriku. Kopimismi eripäraks enamiku religioonidega võrreldes ongi see, et ilma Internetita on seda raske ette kujutada. Ctrl + C ja Ctrl + V ei oma klaviatuurita sama tähendust, sõltumata sellest, kas jäljendamine ning kopeerimine on elus või virtuaalmaailmas. Kopimism püüab tõestada, et virtuaalne kogudus on võimalik, kuid kas neil on lootust mitte eksida?
 

Inimlikkuse tasandit seotakse enamasti otsese suhtluse, toetamise ning empaatiaga, pilkudega toetatakse ning puudutustega julgustatakse. Otsest suhtlust jääb aina vähemaks. Internet ei toeta otsest suhtlust, see annab võimaluse suhelda reaalajas, ent aegruumis kaob ära ruum. Inimesed on koos ja eraldi, sõnad muutuvad tähekombinatsioonideks ekraanil ning emotsioonide väljendus piirdub kurva ja rõõmsa näolapikese pildiga. Interneti-eremiitlus kogub aina võimsust, sest eraldades end muust maailmast saab kogeda sõltumatust ja vabadust. Kogudus on osaliselt eremiitluse vastand, inimesed koonduvad ning toetavad üksteist saavutamaks midagi enamat kui igapäevane elu. Suhtluseta toetus ei sobi kõigile, need, kes otsivad mõistmist ja toetust, soovivad, et neid kuulataks, neid mõistetaks ning keegi kinnitaks, et edasi on võimalik minna. Suhtluseta saavad hakkama vaid tugevad hinged, keda kogudusest ei leia. Inimeste koondumine usuühingutesse loob võimaluse suhtluseks, millest enamasti piisab, et tunda end väärtuslikuna ning leida saatusekaaslasi või saatusemõistjaid. Võttes inimestelt ära kellegi õlal nutmise tasandi, mure jagamise ning julgustavate pilkude saamise võimaluse, jäetakse senini kogudusest kindlust ja varjupaika leidnu üksi kõigi suurte ja väikeste muredega. Koguduse funktsioon inimest toetada on kadunud.
 

Kuigi üksikisiku tasandil annab kogudus võimaluse leida tuge, ei ole see kindlasti laiemas plaanis kõige olulisem. Üldiselt on eesmärgiks siiski teenida kõrgemat jõudu või eesmärki ning koguduse abil ühendatakse pingutused teiste samalaadsete püüdlustega. Kellegi teenimine nõuab pühendumust, ajas ja ruumis kohal viibides pööratakse tähelepanu suurema tõenäosusega ühele asjal kui virtuaalmaailma avarustes konnates. Alati ei ole muidugi vajalik täielik pühendumus ühele toimingule, kuid koguduslikus tegevuses on organiseerituse tase anarhiatu. Kaos ei käi kokku kogudustega. Süsteemne organisatsioon võimendab indiviidi püüdlusi teenida kõrgemaid jõude. Viies koguduse virtuaalmaailma, võib juhtuda, et rohkemad on sellest teadlikud, informatsiooni levitada on kindlasti lihtsam, ent pühendumine kaob, sest koguduse töö muutub arvutimängusarnaseks: meeldib, jätkan, läheb halvasti, panen kinni, käitusin valesti, kustutan kõik asitõendid ning loon uue identiteedi. Kogudus muutuks mänguks, mida uskujad ise ei saa tõsiselt võtta ning skeptiliselt suhtujad saaksid ainult kõva häälega naerda.
 

Võib-olla hetkel oleks virtuaalne kogudus tõsiselt võetamatu, ent uued ideed naerdaksegi algul välja absurdsete ja idiootlikena. Virtuaalne reaalsus on saanud tegelikkuseks, enam ei eristata virtuaalelu nn päriselust, peagi võib seda teed minna ka kõik muu. Inimene on ise pidevalt muutunud, muutvad ka traditsioonid, suhtumine ning kombed. Elutempo kasv näib pidurdamatu ning ühe toiminguga tegelemine näib põhjendamatu ajaraisk, mitme tegevusega korraga tegelemine annab võidu emotsionaalselt ja füüsiliselt, sest võimaldab kitsasse 24tunnisesse ajavahemikku mahutada näiteks 48 tunni jagu tegevusi. Traditsioonilises vormis toimivas koguduses on kujuteldamatu olukord, et keegi loeb, kirjutab ja vestleb mitmel erineval teemal samaaegselt pühade toimingute läbiviimisega, heal juhul peetakse seda lihtsalt ebaviisakaks, halvemal juhul on tegemist teotusega. Virtuaalkogudus annab inimesele märgatavalt juurde vabadust ja kontrolli. Koht ei ole enam määrav, sest füüsiliselt pole enam inimest vaja. Aeg on suhteline, sest isegi kui on määratud kindel kellaaeg, siis see ei takista saja muu toimingu samaaegset läbiviimist. Kontrolli inimesele andmine võtab ära vahendaja, koguduse inimese ja jumalikkuse vahel. Võimalik, et selline asjade käik on loomulik ning muud variandid ei olegi võimalikud, sest kiirustamine ei luba anda kontrolli aja, kõige väärtuslikuma ressursi üle käest ära.
 

Koguduse elujõulisus võib kannatada ajanappuse tõttu, ent virtuaalkogudus võib võita panustatavat aega juurde, kui inimesed saavad pühendada aega just neile sobival ajal ja neile sobivas kohas. Kogudused, mis senini olid vahemaadega piiratud, saavad üheks, võimalused avarduvad. Oht on siiski see, et virtuaalkogudus ei mõjuta inimest sama moodi, nagu seda teeb traditsioonilisem vorm. Liiga lihtne on jääda lõksu, mille puhul panustamine ning kaasamõtlemine väljendub hiireklõpsu näol nupule, mis väljendab, et kasutajale meeldib see. Panustamise tasandiks võib jääda passiivne roll, mille puhul kogudus on harjumuslik tegevus, mis ei nõua palju tähelepanu, ent pakub võimaluse saada heakskiit juhul, kui seda kunagi vaja peaks minema. Kopimistliku kiriku puhul ei ole kasutusel tavapäraseid kokkusaamisi, olulised on suhtluskeskkonnad ning veebilehed. Inimesed, keda see köidab, oleksid valmis tegutsema virtuaalkeskkonnast väljaspoolgi, ent palju on passiivseid liikmeid, kellele meeldib idee, aga panustamine tegudega oleks liigne pingutus, nad on koguduse hingekirjas olevad liikmed, kes peaaegu kunagi kohale ei ilmu.
 

Religiooni puhul ei tohiks raha olla kunagi peamine määratlusvahend, ent majanduslikult on kogudusele virtuaalelu kindlasti soodne variant. Ajal, mil Internetist on saamas või saanud põhiõigus, ligipääs on noortel ja vanadel, ei ole mingit põhjust kahelda selles, et tee koguduseni leitaks üles ka Internetis. Ei mingit kulu ruumidele, küttele, teele ega küpsistele – kõlab säästlikult ning mugavalt. Mugav inimesele endalegi: ei mingit autosõitu teise linna otsa, ei mingeid ummikuid ega libisemisi liivatamata kõnniteel. Kõik vastutavad ainult iseenda eest ning kogu muu vastutus on kaotatud või hajutatud veebilehe haldaja ja Interneti-pakkuja vahel. Kogudus ei ole enam „üks kindel linn ja varjupaik“, kus kõik omad võetakse vastu, soojendatakse üles ning antakse supileent. Kogudus on sõltumatu, väljaspool aega ja ruumi, midagi kõrgemat inimesest.
 

Kedagi ei ole olemas. Nullide ja ühtede rida määratleb laused ja tegevused. Keegi teine loeb seda rida ning arvab, et ta saab aru, mis sellega mõeldud oli ja kes seda mõtles. Tegelikkust kontrollida on raske. Tekstide üheselt tõlgendamise probleem on ilmselt sama vana kui kiri ise, ent kunagi varem ei ole nii suur osa informatsioonist liikunud ainult kirjalikult. Ja mitte kunagi ei ole teavet olnud nii palju. Kõik see mõjutab eksistentsiaalsust. Eksistentsi ei seostata alati füüsilise kehaga, ent inimese puhul ei kaheldud siiski selle olemasolus. Nüüd on võimalik kahelda kehas, sest virtuaalreaalsus ei vaja keha, see hülgab keha, võttes kaasa muu osa inimesest, selle, mida tuntakse vahel hingena. Internet on hingedest tulvil, varjude maailm, mitte hauatagune, pigem lauatagune. Keha hülgamine on olnud pingutusi nõudev ning liha suretamine hinge valitsuse näitamiseks oluline, ent mitte enam. Diogenes otsis inimesi, leidis ainult rahva, hetkel otsime rahvast, ei leia sedagi. Inimesed, kes seni jõudsid usu kaudu kõrgemale oma füüsilisest eksisteerimisest, puutuvad kehatu tundega kokku igapäevaselt. Liigutused, mis mõjutavad kõike, ent reaalsuses sarnanevad liblika tiivalöökidele. Üks klahvivajutus ja kellegi elu on muutunud, see võttis väikese sõrme liigutamise energia, ent tagajärjed on hoomamatud.
 

Virtuaalne kogudus on kogudus, mida ei ole olemas. Inimesi ei ole, kogudus koosneb inimestest, kui inimesi ei ole, ei saa olla ka kogudust. Ent kogudus on. Tugevam kui kunagi varem, võimsam, väljaspool piiratust, väljaspool inimlikkust, väljaspool reaalsust. Kuid kui mitte inimestele, siis ei ole sellist kogudust kellelegi vaja, alles jääks vaid kogutu kogudus.

Essee on kirjutatud usundiõpetuse olümpiaadi jaoks.