Rattasaaga

Minuga tõesti juhtub alati midagi.
Lõpuks õnnestus mul endale hankida ka jalgratas ning seiklustest mul puudu kindlasti ei tule.
Pühapäeva õhtupoolikul ei olnud mul kõige säravam meeleolu, aga ma olin saanud sõnumi, et ma võin ratast vaatama minna, kui soovin. Ratta asukoht: 5 miili eemal. Trasnpordivõimalused: jalgsi või jalgsi ja ühistranspordiga. Teine variant jäi peale ning viimasel minutil tehtud otsus lubas jalad kõhu alt välja võtta ning lipata bussipeatuse poole.
Bussipeatus asub ülikoolist ja Kelvingrove'i pargist teisel pool. Ma usaldasin Google'i kaarti ning tahtsin läbi ülikooli hoovi minna, sest minu kaardilugemisoskuste läbi läks sealt tee õigesse kohta, see oli ka soovitatud rada. See rada läkski teeni, aga värav enne teed oli lukus. Mul oli oma arvestuse järgi minut bussini, seega ringi tegemine plaani ei mahtunud. Praktilise meelega ronisin ma siis üle ülikooli 1.30m kõrge varbaia. Õnneks ei olnud väga palju inimesi ümber, keegi oleks võinud ennast sellest muidu häirida lasta.
Tegelikult oli bussini 6 minutit aega veel. Bussis saab osta pileti (1.85) sularahaga, tagasi ei anta. Mul oli 1.80 või 2 naela. Ehk ma maksin sõidu eest rohkem, ilmselt selle taktikaga saavad need automaadid kasumit ka teenida. Google oli mulle väitnud, et ma pean 16 peatust sõitma. Õnneks oli eesmärk suur kaubanduskeskus, nii et ma läksin õiges kohas maha, kuigi ma olin suutnud lugeda vaid 13 peatust kokku (lugesin ka neid, kus ei peatutud).
Minu pime usaldus Google'i kaartide kohalt ei pruugi olla vale, ent minu oskuste ja tänavanimede puudumisega ei ole võimalik orienteeruda. Ma küsisin kohe algul endale suuna ning hakkasin kõndima. Ühtegi tänavanime ei ole. Keerasin teisele teele, taas ühtegi nime ei ole. Inimesi ka väga ei ole, ümber on kaubandusrajoon. Ilmselt Glasgow suurim. Inimesi nähes hakkasin usinalt küsima, et kuhu ma minema pean. Keegi ei teadnud (mis mind väga enam üllatama ei peaks). Lõpuks tundus mõistlik minna esimesse poodi ja sealt uurida. Selleks osutus IKEA, mille ees ma küsisin kärusid lükkavatelt töötajatelt, kuhu ma minema peaks. Nad ka kahjuks ei teadnud. Soovitasid taksojuhilt suunda küsida, ma leidsin, et see on kahtlane, kui ma sõita ei taha, aga küsin. Takso sõitis kohe ära ka muidugi. Samal kõnniteel seisid kaks inimest, kes hüüdsid mind ja küsisid, mida ma otsin. Ma seletasin oma loo, nad pakkusid, et otsivad autost kaardi ja aitavad vaadata. Peagi leidsid, et nad võivad mu autoga ära ka viia. Algul sõitsime vales suunas, aga üsna pea leidsime õige koha üles.
Ratas oli paari minutiga õues ning ma proovisin, palusin sadulat natuke kõrgemale sättida, päris õigele kõrgusele vist ei saanud ikkagi, aga sellega saab mujal ilmselt tegeleda veel. Head inimesed olid mind oodanud autos, sest juhul kui ratas ei oleks sõidukõlbulik, siis nad ei oleks mind jätnud kuhugi äärelinna. Rattal ei olnud küll häda midagi, ent väljas hakkas pimenema. Ma olin kulutanud väga kaua aega otsimisele ning unustanud, et on sügis. Ja siis pakuti välja, et ratas ja mina mahume veel üheks sõiduks autosse. Mahtusimegi, mina proovisin väga usinalt rooli istuda, seni kuni ma avastasin, et seal on rool.
Selleks ajaks, kui ma koju jõudsin, oli juba päris pime. Kalevi šokolaad, mis ainsana mulle pagasisse mahtus, leidis endale uue koha ning see oli kindlasti seda väärt.
Inimesed on nii ilusad ja head!