Hop Suisse!

Täna algasid loengud, tööd ma veel teha ei saa, kuid loodetavasti on ka see peagi olemas.

Äsja hakkas õues paduvihma sadama.

Mu jalad on surnud, aga ma ju pidin minema Šveitsi mängu Genfis asuvasse fännitsooni vaatama, kus suurel platsil vaadatakse koos mängu. Seistes. Algul oli palav ja päike paistis silma. Esimest minestajat nägin ma 20. mänguminutil. Genfis siis, mitte Brasiilias. Normaalaja lõpuks olid jalad juba üsna väsinud, enne mängu sai ju ka kõnnitud ja seistud, kuid see ei olnud veel lõpp. Lisaaeg tundus väga pikk, kuigi viimased minutid läksid kiiresti. Šveits kaotas, seega nende mänge ma rohkem vaatama ei saa minna. Prantslaste omi Prantsusmaa poolel ilmselt küll.

Söömisega on siin kehvad lood. Küll ei ole aega süüa teha, küll ei ole nõusid, et süüa teha. Kui homme ka tööd ei ole, siis ma püüan pärast loenguid endale kusagilt kausi osta. Võib-olla midagi veel.

Nüüd peaks minema viimast kaheksandikfinaali vaatama, esimese poolaja ma juba lobisesin maha.

Hop Suisse! oli kirjas pea kõikjal, ent eriti prügikottidel.

J'habite ici

Öine jalgpall osutus liiga pikaks, hommik liiga lühikeseks ning korra jõudsin ka kurbusesse ära eksida, kuid kell kuus läks lend Helsingisse ning mõne aja pärast järgmine Genfi. Helsingis pidi lennuks vähemalt veerand tundi ootama, et toit peale toodaks. Kalkunivõileva me saime.

Genfi lennujaamast saab 80min tasuta ühistranspordipassi võtta ning ajutiste siltide järgi bussipeatust otsida. Õnneks leidus ka prantsuse keelt valdavaid inimesi, kes küsisid üle, ja õiges kohas me olimegi.

CERN. Juba 60 aastat on see tegelane siin. Nii teatavad vähemalt kõik sildid. Kohvrijooksus olen ma palju osavam, sest ühest kohast saadeti teise, sealt kolmandasse, aga siis tuli lõunapaus. Ma kardan inimesi. Söökla oli nii rahvast täis, et ma siiralt kaalusin nälgimist, et ma ei peaks seal hakkama saama. Kuidagi siiski sain. Kaks nuga pillasin maha. Edaspidi püüan mujal süüa. Seal ju saab, aga ma ei leidnud endale meeldivat toitu ning sööklas tundub 7-15 eurot mingigi söögi eest palju. Tere tulemast Šveitsi.

Paberimajanduse, mida keegi näha ei tahtnud, ajasin korda. Nüüd on mul paber, kuhu ma olen kirjutanud oma tervisest ning kellele helistada, kui minuga midagi juhtub, aga siin küll keegi seda näha ei taha. Hostelisse sai bussikesega number 2. CERNi liin, maksma ei pea. 5 minutiga viib ära. Edaspidi ilmselt töötavad jalad ka. Tund aega oli hostelis veel paus, enne kui meile toad anti. Mul vist võrreldes teistega vedas: mu toas ei olnud 4 koristajat. Oli ainult tohutu keemiahais, umbes nagu keegi oleks kõik kodukeemia kokku valanud ning uksed-aknad tugevalt kinni pannud. Juba pärast 5 tundi tuulutamist hakkab tunduma, et vahel on natuke õhku. Ma kardan, et nad teevad seda iga nädal.

St Genis poes käies suutsin ma endast väga kirjaoskamatu mulje jätta. Puuviljade kaalumise peale tulek käis mul üle jõu, ent kui ma kassas ütlesin, et ärme siis neid osta, jooksis müüja mu asju kaaluma. Minu kaitseks olin ma juba 15 min seisnud sabas ning ei tahtnud minna neid kaaluma ning tõesti oleks poest ilma nendeta ka lahkunud. 13 euroga hankisin ma piima, mahla, puuvilju, köögivilju, juustu, makarone, šampooni ning moosi. Sellest on möödas poolteist tundi + jalgpall + tund, aga ma ei ole ikka veel midagi söönud. Vett jõin. Mul õnneks on oma tass kaasas, ma siin ei näinud ühtegi. Lisaks ma ei näinud veekeetjat, aga kapp ja külmkapp käivad õnneks tabalukuga kinni. Toaust saab kaks korda lukku keerata. Täna juba keegi soovis sisse tungida ja uurida, kuidas mul läheb. Hosteli poolt ilmselt.

Homme algavad kell 9 loengud ning ma peaks püüdma oma juhendaja üles leida millalgi.

Ma hetkel elan siin.

1270 tundi.

Ülikoolist suvi, algkoolis veel kool

Mulle meeldis tänast eksamit teha. See ei olnud lihtne, aga mulle meeldis kirjutada viimasele küsimusele vastust!
Täna oli programmeerimiseksam. Tundub, et mulle midagi siiski jäi külge. Kui mitte teadmised, siis vähemalt rõõm.

Nüüd on kõik eksamid tehtud ning nende pärast ei ole vaja muretseda enne poolt juunit, kuna siis hakkavad eksamitulemused saabuma.

Tegemiste kirjeldused on eksamite varju jäänud. Aga kunagi...

... sai käidud Edinburgh's armsal sõbral külas. Peaaegu saare külastus  - külastus oli, saar tol hetkel oli mõõna tõttu natuke vähem saar -, linnalammaste vaatlus ning pärast kakaod ja šokolaadi.

... sai käidud Edinburgh loomaaias kõiksuguste toredate loomadega tutvust tegemas. Huumorimeelt loomaaia töötajatel jagub, loomadel vist ka. Üks hiidpanda põõnas ja teine sõi kenasti istudes bambust. Pingviinid olid väga vinged. Neil on pingviinikaamera isegi olemas! Pandasid ning ujuvaid pingviine näidatakse ka. Suveniiri ma sealt kahjuks endale valida ei osanud. Tuleb ilmselt kunagi tagasi minna!

... sai mindud sõbra juurde õppima ning 7.5h pärast lõbusalt ära tuldud. Me siiski paar tundi õppisime ka. Ja siis tuli jutustamisaeg.

... sai natuke Glasgows konnatud ning surnuaial natuke ära eksitud. Aga see oli ka väga suur!

... sai üle pika aja taas kuduma ning uskumatult palju tõsielulugusid kuulda.

Homme on mul viimane koolipäev. Lähen räägin oma koolis natuke Eestist ja koolist ning võib-olla millestki veel. Kunagi plaanin natuke pikemalt kirjutada, mis ma siis tegelikult seal tegin.

Eksamihooaeg

Üks tehtud, neli veel.

See on praegu kõige tähtsam lause, kõik muud peavad ootama.
Esimene eksam läks oodatust palju halvemini. Natuke on muidugi minu süü, ent ma ei olnud üldsegi ainus, kellele tulid ebameeldiva üllatusena uus formaat, küsimuste koguse suurenemine ning eelnevatega võrreldes raskemad ülesanded. Kokkuvõttes ma saan läbi (ma ise usun sellesse vähemalt), midagi edasi ei oska prognoosida. Eksamist edasi on päevad põhiliselt möödunud õppides. Isegi korralikult mitu tundi ja siis mõne aja pärast jälle. Järgmise eksami kohta mul on ootused ja lootused, mida juhuse hooleks ei tasu jätta.

Kodus õppimise eelis raamatukogu ees on mägiveised. Mu köögi aknast on näha nõlva, kus üsna sageli söövad mägiveised. See pole väga lähedal, ent nende vaatamine teeb mu tuju alati paremaks.

Ma olen pärast programmeerimise kursuse õppeosa lõppu kirjutanud paar pisikest asja ning neid isegi edukalt jooksutanud. Kahjuks vales keeles.

2,5 nädala pärast algab taas elu, hetkel ootel.

Ja leitigi üles

Vähemalt üks lugu sai siiski õnneliku lõpu: kootud mänguasjad istusid pea kogu aja Tartus kinni, üksi postitöötaja seda ei telefonis ega kirja teel lihtsalt ei tunnistanud... Kordusteade saabus samal päeval kui mina, mänguasjad olidki rännus kõigest 4 nädalat.

Eestisse minek ei oleks tohtinud väga keeruline ju olla. Bussiga pool tundi linna, siis raamatupoodides pettumine, tunnike linnaliinibussiga lennujaama. Glasgow lennujaam on üsna sõbralik, lugesin raamatut ning närisin kaasa ostetud pähkleid. Aga lennujaamas sain ma viibida pikalt, sest lendu lükati umbes kaks tundi edasi. Väravasse jalutades tulid mulle kaks töötajat vastu ning küsisid, kas ma olen eksinud. Arvasid, et ma soovin välja minna, sest nii hilja ju lende ei lähe. Tõsi, viimane plaanipärane väljumine oli olnud pea tund aega varem. Lend siiski tuli ja pea 30 inimest oli lennukis. Lutonisse jõudes muidugi selgus, et Glasgows oli palju toredam aega veeta. Selline luksus nagu toolid ei kuulu Lutoni lennujaamas kohustuslike vahendite hulka. Ja nii ma siis istusin suletud Burger Kingi laua taga ning proovisin ärkvel püsida. Enne hommikul nelja ei olnud lootust turvakontrollist läbi saada ning sinnani oli umbes neli tundi. Pärast turvakontrolli olid isegi istmed. Kuid see, kui sulle antakse info, et mine väravasse, ei tähenda, et oleks lootustki lendama hakata. Esiteks lastakse sul oodata pea tunnike trepil seistes, siis tuleb info, et lennukit veel ei ole, ei tea, millal tuleb. Pärast seda lasti piletikontrollist läbi ruumi, mille uks oli pärani ning kus oli umbes 6 tooli. Järgmine tunnike möödus seal. Tuli info, et lennuk on, aga bussi, mis sinna viiks, ei ole. Keegi jälle midagi ei tea. Lõpuks tuli buss. See oleks võinud ju olla hea märk, lennukisse sai ning lõpuks oli lootus, et saabki minema. Ent ei miskit. Kulus veel pool tundi infoni, miks siis tegelikult asjad ei liigu. Udu. Selline udu, et lennukid ei saa väga maanduda ega õhku tõusta. Asi hakkas siiski paranema ning õhkutõusmise järjekorras olime 16. kohal. Ja siis, kui ma oleks pidanud maanduma Riias, tõusis lennuk lõpuks Lutoni lennujaamast õhku. Aega läks, aga lõpuks olin ma Riias, õgisin ära hunniku pirukaid ning õhtul kaheksaks olin kodus.

Eestis oli tore, pikemat lugu sellest ei tule.

Esmaspäevane tagasitulek kulges üllatavalt valutult, mõlemad lennud olid õigeaegsed, ühtegi probleemi ei tekkinud.

Eile oli nii ilus ja päikseline kevadilm, mida oskaks soovida. Isegi soe! Aga kui mina õue jalutama läksin, hakkas üsnagi kõige kaugemas punktis sadama ning koju jõudes paistis taas päike. Kiusamine.

Kadusidki ära

Jänku, öökull ning siil on kadunud. Viimati nähtud 28. veebruari pärastlõunal postkontoris, edasine saatus teadmata.
Mul on kurb. Mulle endale nii meeldisid need loomad, nüüd ei ole neist ei kippu ega kõppu. Ja nii juba pea kolm nädalat. Ja seda on liiga palju.

Kevad on täies hoos. Kõikjal on nartsissid ning muud õitsejad. Matemaatika õppejõud tegi loengus pausi, et küsida, mis lärm see on. Linnud laulsid õues.

Nädal aega veel, ent entusiasmist, ajast ja energiast jääb natuke puudu. Ideaalis oleks mul homseks lahendatud suur hunnik ülesandeid, reaalsuses on ühest teemast valik, mis polegi kõige hullem variant, ent teisest osast ei ole ühtegi. Õnneks pole midagi hullu, kui ei ole ideaalolukord, kuid ikkagi. Viimased 3 kodutööd (millest viimase tähtaeg on koolivaheajal), ettekanne, paar loengut ja neljapäeva õhtu peakski käes olema. Neljapäeva öö tuleb Lutoni lennujaamas ning parimal juhul juba reede lõuna paiku jõuan Riiga.

Ma päriselt loen juba päevi, et korraks tohiks kodutööde hunnikud ja hinded ära unustada.

Lauluaeg

Mulle meeldib koolis käia. Algkoolis.


Ja mitmel natuke maaväliselt:

Laval ja muidu kondamas

Ma elasin eelmise nädala üle. Ma suutsin ennast kuidagi väga ruttu ära väsitada, esmaspäevase pika päeva 3-tunnise praksiga elasin üle, ent teisipäeva pärastlõunases loengus jäin magama. Õnneks ma olen nii osav, et keegi, mina ise kaasaarvatud, ei pannud seda tähele. Pärast materjale üle vaadates avastasin kuidagi palju uut informatsiooni lihtsalt.

Teisipäeva hommikul olin 2.5 tundi algkoolis veetnud, erinevaid nurki õppinud ning aidanud liita ja lahutada ning kinnitanud, et ühekraadine mõõteviga malliga ei tee vastust valeks.

Kolmapäev oli esimene tähtis päev. Hommikul vara kooli, loengud, praks, natuke tassimist esinemiskohas ning siis sööma, riideid vahetama, meiki tegema (st leia inimene, kes sulle asjad näkku määrib), soeng, sädelus jne. Ainus mure oli selles, et kogu tsirkuse ettevalmistus sai valmis natuke pärast seitset, lavale minekuni oli veel umbes 3 tundi. Seega pildid, proovid, baarikülastajate lõbustamine ebatavalise välimusega, ootamine ja igavlemine. Kolmapäeval läks kõik hästi. Kunagi jagatakse ilmselt ka videot, kahjuks ma hetkel ei tea, kas kolmapäevast või neljapäevast. Neljapäeval nii hästi enam ei läinud.

Ma ei suutnud keelduda, kui mind neljapäeval kooli tagasi kutsuti, seega kell 9 olin jälle platsis, õpetasin eraldi klassist väljas inglise keelt (uh, kes nende häälduspärase täheõpetuse välja mõtles, miks ma seda kunagi varem näinud ei ole!), aitasin täita töölehti judaismi kohta ning grupeerida erinevaid objekte viiesteks rühmadeks. Siinsed tugisüsteemid on üsna tugevad, ent ma imestan siiralt, kuidas õpetajad tavaliselt hakkama saavad! Sest klassis on vähemalt paar sellist õpilast, kes tegelikult vajaks 100% tähelepanu, et midagi tehtud saaks ja aru ka. Ning seda paratamatult ei jagu. Ma igatahes tunnen, et mind hinnatakse ja see muudab midagi, et ma seal olen.

Mind hoiti nii kõvasti kinni, et ma magasin oma bussi maha ning pidin lippama umbes kilomeetri eemale peatusesse. Kooli jõudsin siiski õigeks ajaks. Ühe loengu elasin üle, pausi ajal otsustasin, et ma ei taha taas magama jääda loengusse, kasulikum on kodus magada. Mõeldud-tehtud. Taas varakult esinemispaika, kuid seekord oli natuke parem, kuna 1.5h sai vaadatud teiste esinemisi. Halvema poole pealt suutsin ma oma põlvele liiga teha, seega mitmed asjad ei olnud enam üldse nii toredad. Teist korda sama kava teha ei ole üldse nii lahe, kahjuks läksid mõned asjad rohkem sassi ning mõnda ma ei julgenud põlve tõttu õige entusiasmiga teha.

Oma ülisätendava ja kleebitud kividega näo eest sain ma neljapäeval koju minnes ka päeva komplimendi: "Miss, do you have any change, oh, I like those gems!"

Reede üleelamise tegi lootustandvamaks tõsiasi, et pärastlõuna oli vaba.
Laupäeva hommikul vara-vara, umbes viie paiku siis, pidi taas kargu alla ajama ning bussijaama ronima, et seal Manchesteri loksuda. Nelja ja natuke enama tunni pärast jõudsime väga tuuliselt külma linna. Kaubanduskeskus on neil suur, seda ma eelistaks Glasgow'le, sest neil harvadel juhtudel, kui mul on midagi vaja, siis ma eelistan ühest poest teise jõuda kuivalt ning mitte päris tuulest viidult, mis ostutänavate juures on paratamatu vaatepilt. Peale sünnipäevakaartide ostukeskusest ma küll midagi ei hankinud.

Tegelik põhjus, miks üldse Manchesteri minek oli, peitus ühes kunstikohvikus, kuhu koguneti vaba tarkvara arutama. Maailmaasju arutasin ma mingi aja ka, siis leidsin, et aeg on maailma avastada ning läksin üksi linna vaatama. Siht oli muuseumisse minna, sinna ma ka jõudsin. Nutitelefon on tore asi, kuna see näitab sulle kaarti, kui sa oled suutnud valida kõrvaltänavad, mitte viitadega peatänavad. Muuseum (MOSI) mulle väga muljet ei avaldanud miskipärast, muuseumi poes oli küll toreidaid asju, aga mõned mitte nii toreda hinnasildiga. Tagasi suutsin orienteeruda ilma kaardita, aga tuul ja vihm olid otsustanud, et mugav ei saa see teekond olema. Mu käekott (kus lisaks kõigele muule eluks vajalikule oli ka nt  pool liitrit vett) tahtis minema lennata. Kogemata sattusin ma ka hiinalinna juurde. Reklaamid olid stiilis: "5 naela - söö, 7 naela - söö hästi". Natuke kohvikut ja kudumist, siis pisut veel ringi vaatamist ning bussi ootamist. Tagasi mitu-mitu tundi, ent buss jõudis graafikust mitukümmend minutit varem, mis oli väga tore. Kokkuvõttes on Manchester täitsa linn, jalgpall on elu, mõned kohad on ilusad, mõned toredad, mõned veidrad ja mõned koledad. Linn nagu linn ikka.

Kuigi mul on veel pool tundi esmaspäeva, tundub, et nädal võiks hakata lõpu poole jõudma. Pikalt kooli ja programmeerimist (mul on töötav Cs kirjutatud naturaalarvude kalkulaator!), postkontoris käimist ning toidupoodi (kus muidugi 2 asja, mille pärast tundus, et kindlasti ikka peaks läbi käima, ununesid ära).

Eestist kolmapäeval saadetud kiri oli mul laupäeval käes. Mina panin täna väikese paki Eesti poole teele. Panused?

Kus on, sinna tuleb juurde

Kui algul tundus, et aega on mõnusalt, mõnel hommikul võib isegi kaua magada, siis tegelikkus on hetkel sellest erinev. Teist nädalat ei jõudnud ma kuduma, sest ma olen lihtsalt nii väsinud õhtul, et ma jõuan koju, kui ma peaks juba ära hakkama minema. Kui harjumuspäraselt oli trenniaeg üks tund nädalas, siis viimased nädalad on see pigem 4-5 või vajadusel enama tunni peale nihkunud. Ma ärkasin hommikul pool kuus üles ja ei suutnud enam magama jääda, sest laul ja liigutused olid nii peas kinni. Õnneks on nädal veel sellist elu ja siis on äkki taas natuke aega hinge tõmmata.
Kui oma koolist ei piisa, tuleb teiste koolidesse ka minna. Nüüdsest olen algkoolis vabatahtlikult õpetaja abi. Teisipäeval selgub täpsemalt, kuidas konkreetne õpetaja mind rakendada soovib, aga kahel hommikul on nüüd 9 kooli minek.

Ma olen uhke väikeste asjade üle, mille ma olen ära suutnud teha. Olgu see siis faili liigutamine käsurealt või peaalaspidi harjutus, mis tundus võimatuna.

Ja ilm on nagu alati, +5 ja sajab, vahel ei saja ja vahel ei ole +5, aga peaaegu.
Ja WHSmithi klienditeenindus on vähemalt kena ning saadab reedel postitatud vigase lugeri asemel esmaspäeval uue välja. Loodetavast jõuab see kenasti Eestini välja, seekord töötavana.
Ja tegelikult ma tahan kirjutada, aga välja kukub nagu alati.
Ja mul õnnestus kogemata programmerimise loengus jätta mulje, et mult võib abi tulla küsima. Et asja hullemaks teha, oli mul ka nimeline pusa sel hetkel seljas.
Ja pannkookide küpsetamine on küll tapvalt igav ja aeganõudev, aga tegelikult need on isegi söödavad.

Nüüd tuleb veel ülejäänud sada asja ära teha, mida edasi lükata kuhugi pole.

Ma olen õnnelik. Väsinud ka, aga ikkagi.

Knitting pattern: Make your own FSFE scarf

Who wouldn't love a warm scarf for cold winter days to keep yourself warm and show your support to free software at the same time? But where can you find that kind of scarf? It's simple: you can knit one yourself!

You need:
5 double pointed knitting needles size 5mm
250 grams black yarn (or other contrasting colour to green), 50g=75m or similar (sample used a bit less than 250 grams of Drops Big Merino in colour 04 black)
100 grams green yarn, 50g=75m or 50g=150-175m held double or similar (sample used less than 100g of Drops Baby Merino held double in colour 31 vibrant green)
yarn needle
crochet hook (size 5mm or bigger)

Sample measures 12cm x 170cm (12cm x 188cm with a fringe)

Instructions:
Cast on 46 stitches using black yarn (do not use anything too stretchy, long tail cast on works well).
You can cast on more stitches for a wider scarf and knit them using black yarn all the way through the scarf. For longer scarf, knit more than amount mentioned in the instructions but try to keep them same to get the symmetric scarf.

Place stitches on 4 needles and join in the round. Be sure not to twist the stitches!

Knit about 9cm, then start working Chart 1. Work Chart 1 twice during on round (chart has 23 stitches described, start from bottom right corner, work each row twice from right to left). Work black stitches (box is one stitch) using black yarn and green in green yarn. Use stranded colourwork and choose whether taking yarn all way around works for you or bringing it back and forth while knitting 5x5 green boxes.

Sample scarf used the method where you keep both colours all the way and sometimes twist them to keep the gauge even.

After completing Chart 1, work 4cm in black yarn, then work Chart 2 (every row of the chart is worked twice again).

 

After completing Chart 2, work 4cm in black yarn, knit Chart 1 once more.

Work 14cm in black yarn. 

Work Chart 1 but turn chart so the square with the black line in the middle is turned to right (turn the chart 90 degrees anticlockwise).

Work 14cm in black yarn.

Work Chart 1 but turn the chart 90 degrees clockwise.

Work 14cm in black yarn.

Work Chart 1 but turn it 90 degrees anticlocwise (same as 3rd repeat of Chart 

Work 14cm in black yarn

Work Chart 1 but turn it 180 degrees so you work the box with the black line in the middle as the topmost box.

Work 4cm in black yarn.

Work Chart 2 upside down, so turn it 180 degrees and you start from the top of the 'F'.

Work 4cm in black yarn.

Work Chart 1 but turn it 180 degrees so you work the box with the black line in the middle as the topmost box.

Knit 9 cm.

Bind off using your preferable method (again, nothing too stretchy, basic knitted bind off works well).

Now you are done knitting!

Finishing

For the best result, you should have a damp cotton cloth over your scarf and press hot iron against it for a few(1-2, not more!) seconds so your scarf will look nice and even. Important! Pay attention to press only when the stitches are on the right side, otherwise pattern is not in the middle and not so visible.

For finishing, sew both ends close, if you want to add a fringe, the edge is not so important, if you do not add the fringe, pay attention to sew sides together so sewing is invisible! Pay attention to sew every stitch together with its partner on the other "side" of the scarf! Hide all endings you have visible on the right side.

Fringe

For a fringe use a piece of cardboard which is about 20cm wide. Wrap the yarn around the cardboard, then cut the wound yarn at the edge of the cardboard so it forms several individual pieces of yarn.

To make one tassel, take 7-9 pieces of yarn (remember to take twice as many if you are using one yarn held double!) and fold them in half together. Push the crochet hook through both sides of scarf in the first row of knitting at one end, loop the folded ends of the yarn around the hook, and pull the yarn loops halfway through the scarf. Remove the hook, pass the cut yarn ends through the loop, and tighten the tassel. You can alternate the tassels or make all in the same colour. Place tassels right next to each other or leave small gaps to even them out nicely.

Now you are done and can show off your fantastic scarf and your 
support to FSFE! Happy knitting!


Pattern by Tuuli Lõhmus