Tingimusteta tänuavaldus

Ma armastan oma sõpru.
Igasuguste lisatingimusteta. Nad on nii võrratud, uskumatu, et ma võin öelda, et nad on minu omad. Natuke vähemalt on. Ja ma ei kavatsegi neid ära anda. Jagama olen alati valmis, aga enda osa käest ja südamest ära ei anna.
Võrratu reede.
Öösel lugeda voodis raamatut. Keskööl hakkab kostuma akna tagant laul! Ja neid on nii palju. Palju õnnesoove, puitpõrandal istumist, juttu, naeru. Unetunnid ei tundu olulised, sest koeraga veel õues tiir ning poole viie ajal magus uni. Sünnipäevauni peabki selline olema ilmselt.
Hommikul ei taha ärgata, ent ma saan seda teha mitu korda, sest õnnitlused ei oota. Ja magamine polegi nii tähtis.
Küpsetada, valmistada, sättida, korrastada.
Ja kingitus ja kaart. Nauru kaart. Parimate rootsikeelsete soovidega, mida tahta.
Maakaardi riputamine, külaliste saabumine, aina enam kinke (nüüdsest ma Tallinnas trammiga ära ei tohi eksida). Ning aina enam sõpru minuga. Vene mälumäng. Igrali. Isegi peaaegu võitsime ehk saime kõige rohkem õigeid vastuseid, ent ei mänginud mängu lõpuni. Joonista ja arva on väga geniaalne mäng, kuigi nimi kõlab hirmutavalt. Joonistusalias."Suur laev läheb merele, väike lootsik jääb kalda ligi."
Kontakt, tort, kontakt, Imago. "Sa oled nagu Pina Colada - maitsetu ja pika peale ajad oksele."
Väsimus saab võidu hommikul kell 8.
Pärastlõunal minna kinno "Lõvikuningat" vaatama.
Mul oli väga tore sünnipäev.
Aitäh!