„Pole olemas fakte,
on vaid tõlgendused.“ (F. Nietzsche)
Me kõik sünnime maailma
eeldustega kasvada, areneda, mõista ja suhelda, kuid võimaluste realiseerumine
sõltub suuresti ümbritevast keskkonnast ja inimestest. Igaüks näeb ja tunnetab
maailma erinevalt. Kuidas saavad kogetust hinnangud ning kas neid on võimalik
teistega jagada?
Esimesed muljed ei ole sõnalised,
vaid tunnetuslikud. Kogemused on meeldivad või ebameeldivad ning rohkemaid
hinnanguid pole vaja. Kasvades laieneb määratluste võimalus, kuid põhineb
enamasti usaldusel, mitte varasematel arvamustel. Laps ei kahtle vanemate
väidetes, isegi kui talle öeldakse koera olevat kassi, sest puudub süsteem,
milles tekiksid vastuolud. Maailmavaade ongi süsteem, milles talletatakse
kogemused ja hinnangud ning mille abil tullakse toime uute olukordade
tõlgendamisega. Selle pearaamistik, kord juba välja kujunenud, püsib sageli
noorukieast surmani, kuid ümbritsev osa muutub iga uue olukorra ning ideega.
Pidevalt sobitatakse juurde teavet ning luuakse seoseid – maailmavaade on
dünaamiliselt arenev.
Igat olukorda saab mitmeti
tõlgendada, ühe võit on sageli teise kaotus. Ühest tõde ei leidu, ent see ei
takista neid, kes usuvad end tõemonopoli omanikeks olevat. Maailmavaadet
kujundatakse minevikusündmuste abil – olevikku alles hinnatakse ning tulevik
saabumata –, seega tuleb aateliste konfliktide põhjuseid otsida ajaloo
tõlgendustest. Sama sündmust mõistavad erinevalt vallutaja ja vallutatav,
võitja ning kaotaja. Uhkusega meenutatakse edukaid lahinguid, kuid ühepoolseid
sõdu ei esine, keegi kannab alati ränki kaotusi. Kogu tõlgendamise juures
jäävad alati eriarvamused, kuid see ei tohiks takistada püüdlusi mõista.
Mõistmise eelduseks on suhtlus,
sest inimese mõtted ei pääse kõneta peast välja. Kõike ei suudeta saavutada
isegi ideid jagades, sest nagu kirjutas saami luuletaja Nils-Aslak Valkeapää:
„Saab siis rääkida / tarkusi / kui juba ühte sõnagi / mõistetakse /
suvaliselt.“ Keel väljendusvahendina piirab suhtlust ning takistab arusaamist,
sest sõnade kokkulepitud tähendus ei pruugi kattuda ideedega, mida need peaksid
väljendama. Oma maailmavaate ning –tunnetuse jagamine ei ole kerge ülesanne,
sest hinnangud sõltuvad eelnevatest kogemustest ja seostest, mis on kõigil
unikaalsed.
Igast erinevast arvamusest või
tõlgendusest ei pea tekkima konflikt. Mitmekesisus ning arutelud võivad aidata
kaasa mõistva suhtumise kujunemisele, ent ei tohi unustada, et tõde ei
otsustata rahvahääletusel. Kõigil on olemas mõttevabadus, mida ei piirata, kuid
igaüks võiks teada, et sõnavabadus ei tähenda täpselt sedasama. Arvamuste
kujundamisel tuleb ideede rohkus kasuks, ent sõnadel on suur mõjuvõim: liiga
sageli põhjustavad need tülisid või teevad haiget.
Maailmavaade on kui maal, mille
lõuendile tõmmatakse aina uusi jooni, kuid mis ei saa iialgi lõplikult valmis.
Seda pilti võib proovida teistelegi näidata, aga ei tohi pettuda, kui sealt
leitakse hoopis teistsuguseid sümboleid. Kõike ei ole võimalik jagada ning
võib-olla tuleks noil hetkedel meenutada L. Wittgensteini, kes ütles: „Millest
ei saa rääkida, sellest tuleb vaikida.“
3 kommentaari:
Mmm.. hea kirjand! Usun, et väga hästi läheb.
On küll väga hea. ... ja kass on sees! :)
Aaa, ja seda ka, et ma loodan, et sinu oma enne mind ei loeta:)
Postita kommentaar