Lõpukirjand maailmavaatest

See on minu 30.aprillil kirjutatud kirjand ning kindlasti ei ole see midagi säravat või maailma muutvat, ent loodetavasti piisav, et näidata keskhariduse omandamist. Parandatud on üks kirjaviga, filosoofidele lisatud eesnimede esitähed ning loetavuse huvides lõikude vahele tühjad read. Muid korrektuure võrreldes puhtandiga tehtud ei ole, kuigi võib-olla oleks vaja.

„Pole olemas fakte, on vaid tõlgendused.“ (F. Nietzsche)

Me kõik sünnime maailma eeldustega kasvada, areneda, mõista ja suhelda, kuid võimaluste realiseerumine sõltub suuresti ümbritevast keskkonnast ja inimestest. Igaüks näeb ja tunnetab maailma erinevalt. Kuidas saavad kogetust hinnangud ning kas neid on võimalik teistega jagada?

Esimesed muljed ei ole sõnalised, vaid tunnetuslikud. Kogemused on meeldivad või ebameeldivad ning rohkemaid hinnanguid pole vaja. Kasvades laieneb määratluste võimalus, kuid põhineb enamasti usaldusel, mitte varasematel arvamustel. Laps ei kahtle vanemate väidetes, isegi kui talle öeldakse koera olevat kassi, sest puudub süsteem, milles tekiksid vastuolud. Maailmavaade ongi süsteem, milles talletatakse kogemused ja hinnangud ning mille abil tullakse toime uute olukordade tõlgendamisega. Selle pearaamistik, kord juba välja kujunenud, püsib sageli noorukieast surmani, kuid ümbritsev osa muutub iga uue olukorra ning ideega. Pidevalt sobitatakse juurde teavet ning luuakse seoseid – maailmavaade on dünaamiliselt arenev.

Igat olukorda saab mitmeti tõlgendada, ühe võit on sageli teise kaotus. Ühest tõde ei leidu, ent see ei takista neid, kes usuvad end tõemonopoli omanikeks olevat. Maailmavaadet kujundatakse minevikusündmuste abil – olevikku alles hinnatakse ning tulevik saabumata –, seega tuleb aateliste konfliktide põhjuseid otsida ajaloo tõlgendustest. Sama sündmust mõistavad erinevalt vallutaja ja vallutatav, võitja ning kaotaja. Uhkusega meenutatakse edukaid lahinguid, kuid ühepoolseid sõdu ei esine, keegi kannab alati ränki kaotusi. Kogu tõlgendamise juures jäävad alati eriarvamused, kuid see ei tohiks takistada püüdlusi mõista.

Mõistmise eelduseks on suhtlus, sest inimese mõtted ei pääse kõneta peast välja. Kõike ei suudeta saavutada isegi ideid jagades, sest nagu kirjutas saami luuletaja Nils-Aslak Valkeapää: „Saab siis rääkida / tarkusi / kui juba ühte sõnagi / mõistetakse / suvaliselt.“ Keel väljendusvahendina piirab suhtlust ning takistab arusaamist, sest sõnade kokkulepitud tähendus ei pruugi kattuda ideedega, mida need peaksid väljendama. Oma maailmavaate ning –tunnetuse jagamine ei ole kerge ülesanne, sest hinnangud sõltuvad eelnevatest kogemustest ja seostest, mis on kõigil unikaalsed.

Igast erinevast arvamusest või tõlgendusest ei pea tekkima konflikt. Mitmekesisus ning arutelud võivad aidata kaasa mõistva suhtumise kujunemisele, ent ei tohi unustada, et tõde ei otsustata rahvahääletusel. Kõigil on olemas mõttevabadus, mida ei piirata, kuid igaüks võiks teada, et sõnavabadus ei tähenda täpselt sedasama. Arvamuste kujundamisel tuleb ideede rohkus kasuks, ent sõnadel on suur mõjuvõim: liiga sageli põhjustavad need tülisid või teevad haiget.

Maailmavaade on kui maal, mille lõuendile tõmmatakse aina uusi jooni, kuid mis ei saa iialgi lõplikult valmis. Seda pilti võib proovida teistelegi näidata, aga ei tohi pettuda, kui sealt leitakse hoopis teistsuguseid sümboleid. Kõike ei ole võimalik jagada ning võib-olla tuleks noil hetkedel meenutada L. Wittgensteini, kes ütles: „Millest ei saa rääkida, sellest tuleb vaikida.“