Nädal 9 ehk Meelakkumisest

"Emme, kuidas saadakse sõpru?"
"See on väga lihtne, lähed kellegi juurde ja ütled: "Saame sõpradeks!""
"Kuidas ma lähen niisama?"
"Aga ära mine niisama, ma annana sulle kooki kaasa. Kook aitab alati."

("Leiutajateküla Lotte" Albert ja tema ema)

Võib-olla peaks koogitaktikat proovima? Kas on üldse lootust, et see töötaks? Ma oskan inimestega suhelda, aga ma ei oska nendega sõbraks saada. Ma ei julge jaburaid ideid pakkuda, pakkuda, et teeks midagi, uurida, mida keegi loeb, arvab, usub, unistab, kunagi teinud on. Vaikselt natuke, võib-olla, midagi.
Ühetegi "see on täpselt minu inimene" momenti ei ole olnud. Ülikool tegelikult ei toeta ülimalt suhtlust õppeajal: loengutes ei saa rääkida (või minimaalselt), tundide vahel on kuni 10 minutit, praktikumides ollakse ka enamasti pidevalt samade inimestega. Ma tean, et kõigiga võib rääkida, aga ma ei tahagi kõigiga; ma tean, et ilma rääkimata ei leia ka kõige toredamaid inimesi üles, ent see ei muuda asja lihtsamaks.
Küllap hetkel on nii, et mul on, kellega rääkida koolitööst, ilmast, üldistest tegevustest ja riikidevahelistest erinevustest.

Sõpradeta on raske, muidugi on nad olemas, aga vahemaad loevad. Vahemaad on suured, maad ja mered on vahel. Ja mitte muinasjutulised 7 maad ja merd. Muinasjutud on kusagil kaugel. Kusagil mujal, seal, kus on kindlasti parem.

Ma arvasin, et koduigatsus läheb ajaga leebemaks. Tegelikult ei lähe. Vastupidi, alguses oli kõik uus ja huvitav ja teistsugune, ei olnud aega liiga nukraks muutuda. Iga koduse sünnipäeva või muu tähtpäevaga läheb asi natuke hullemaks. Jälle üks asi, millest ilma jääda. Perega suhtlemise ajal ei ole kurb, siis on nad ju peaaegu olemas, aga väsinult õhtul mõttesse vajumine võib lõppeda väga lihtsalt pisaratega. Ma arvasin, et ma nutan väga harva, põhjusega: ma nutsingi väga harva. Enam ma sellist väidet ei julge esitada, sest see ei ole tõsi. Enamasti on võimalik leida toredad mõtted, mis aitavad kurbuse vastu, kuid niipea, kui liiga täpselt kedagi meenutama hakata või mõelda, millega ta tegeleb, tuleb suurem igatsus jälle peale ning selle kontrollimine on väga raske ja väsitav.

Pilte, mis kapi ja seina peal, suudan vaadata naeratusega, rõõmsatele mäletustele igatsus liiga tegema ei pääse. Mingil moel on need mälestused turvalisemad.

Ma nüüd luban endal esimest korda hakata mõtlema, mida ma tahan Kodus (eristamine, siin on ka kodu ikkagi) teha. Varem ma keelasin kõik sellised mõtted, sest nii oli lihtsam. Enam ei keela, nüüd tundub vaheaeg reaalse ja kättesaadavana, kuu on küll pikk aeg, ent kuna nädalad lähevad ruttu, küllap läheb kuu ka.

Pealegi, mina saan alati hakkama.

P.S. Vanemad-vanavanemad, pole mingit põhjust muretsemiseks!
P.P.S. Siinne ostetud mesi maitseb veidralt ning meega tee maitseb lausa halvasti. Nii et meelakkumine ei olegi tore tegevus.