Ja leitigi üles

Vähemalt üks lugu sai siiski õnneliku lõpu: kootud mänguasjad istusid pea kogu aja Tartus kinni, üksi postitöötaja seda ei telefonis ega kirja teel lihtsalt ei tunnistanud... Kordusteade saabus samal päeval kui mina, mänguasjad olidki rännus kõigest 4 nädalat.

Eestisse minek ei oleks tohtinud väga keeruline ju olla. Bussiga pool tundi linna, siis raamatupoodides pettumine, tunnike linnaliinibussiga lennujaama. Glasgow lennujaam on üsna sõbralik, lugesin raamatut ning närisin kaasa ostetud pähkleid. Aga lennujaamas sain ma viibida pikalt, sest lendu lükati umbes kaks tundi edasi. Väravasse jalutades tulid mulle kaks töötajat vastu ning küsisid, kas ma olen eksinud. Arvasid, et ma soovin välja minna, sest nii hilja ju lende ei lähe. Tõsi, viimane plaanipärane väljumine oli olnud pea tund aega varem. Lend siiski tuli ja pea 30 inimest oli lennukis. Lutonisse jõudes muidugi selgus, et Glasgows oli palju toredam aega veeta. Selline luksus nagu toolid ei kuulu Lutoni lennujaamas kohustuslike vahendite hulka. Ja nii ma siis istusin suletud Burger Kingi laua taga ning proovisin ärkvel püsida. Enne hommikul nelja ei olnud lootust turvakontrollist läbi saada ning sinnani oli umbes neli tundi. Pärast turvakontrolli olid isegi istmed. Kuid see, kui sulle antakse info, et mine väravasse, ei tähenda, et oleks lootustki lendama hakata. Esiteks lastakse sul oodata pea tunnike trepil seistes, siis tuleb info, et lennukit veel ei ole, ei tea, millal tuleb. Pärast seda lasti piletikontrollist läbi ruumi, mille uks oli pärani ning kus oli umbes 6 tooli. Järgmine tunnike möödus seal. Tuli info, et lennuk on, aga bussi, mis sinna viiks, ei ole. Keegi jälle midagi ei tea. Lõpuks tuli buss. See oleks võinud ju olla hea märk, lennukisse sai ning lõpuks oli lootus, et saabki minema. Ent ei miskit. Kulus veel pool tundi infoni, miks siis tegelikult asjad ei liigu. Udu. Selline udu, et lennukid ei saa väga maanduda ega õhku tõusta. Asi hakkas siiski paranema ning õhkutõusmise järjekorras olime 16. kohal. Ja siis, kui ma oleks pidanud maanduma Riias, tõusis lennuk lõpuks Lutoni lennujaamast õhku. Aega läks, aga lõpuks olin ma Riias, õgisin ära hunniku pirukaid ning õhtul kaheksaks olin kodus.

Eestis oli tore, pikemat lugu sellest ei tule.

Esmaspäevane tagasitulek kulges üllatavalt valutult, mõlemad lennud olid õigeaegsed, ühtegi probleemi ei tekkinud.

Eile oli nii ilus ja päikseline kevadilm, mida oskaks soovida. Isegi soe! Aga kui mina õue jalutama läksin, hakkas üsnagi kõige kaugemas punktis sadama ning koju jõudes paistis taas päike. Kiusamine.