Lõpukirjand maailmavaatest

See on minu 30.aprillil kirjutatud kirjand ning kindlasti ei ole see midagi säravat või maailma muutvat, ent loodetavasti piisav, et näidata keskhariduse omandamist. Parandatud on üks kirjaviga, filosoofidele lisatud eesnimede esitähed ning loetavuse huvides lõikude vahele tühjad read. Muid korrektuure võrreldes puhtandiga tehtud ei ole, kuigi võib-olla oleks vaja.

„Pole olemas fakte, on vaid tõlgendused.“ (F. Nietzsche)

Me kõik sünnime maailma eeldustega kasvada, areneda, mõista ja suhelda, kuid võimaluste realiseerumine sõltub suuresti ümbritevast keskkonnast ja inimestest. Igaüks näeb ja tunnetab maailma erinevalt. Kuidas saavad kogetust hinnangud ning kas neid on võimalik teistega jagada?

Esimesed muljed ei ole sõnalised, vaid tunnetuslikud. Kogemused on meeldivad või ebameeldivad ning rohkemaid hinnanguid pole vaja. Kasvades laieneb määratluste võimalus, kuid põhineb enamasti usaldusel, mitte varasematel arvamustel. Laps ei kahtle vanemate väidetes, isegi kui talle öeldakse koera olevat kassi, sest puudub süsteem, milles tekiksid vastuolud. Maailmavaade ongi süsteem, milles talletatakse kogemused ja hinnangud ning mille abil tullakse toime uute olukordade tõlgendamisega. Selle pearaamistik, kord juba välja kujunenud, püsib sageli noorukieast surmani, kuid ümbritsev osa muutub iga uue olukorra ning ideega. Pidevalt sobitatakse juurde teavet ning luuakse seoseid – maailmavaade on dünaamiliselt arenev.

Igat olukorda saab mitmeti tõlgendada, ühe võit on sageli teise kaotus. Ühest tõde ei leidu, ent see ei takista neid, kes usuvad end tõemonopoli omanikeks olevat. Maailmavaadet kujundatakse minevikusündmuste abil – olevikku alles hinnatakse ning tulevik saabumata –, seega tuleb aateliste konfliktide põhjuseid otsida ajaloo tõlgendustest. Sama sündmust mõistavad erinevalt vallutaja ja vallutatav, võitja ning kaotaja. Uhkusega meenutatakse edukaid lahinguid, kuid ühepoolseid sõdu ei esine, keegi kannab alati ränki kaotusi. Kogu tõlgendamise juures jäävad alati eriarvamused, kuid see ei tohiks takistada püüdlusi mõista.

Mõistmise eelduseks on suhtlus, sest inimese mõtted ei pääse kõneta peast välja. Kõike ei suudeta saavutada isegi ideid jagades, sest nagu kirjutas saami luuletaja Nils-Aslak Valkeapää: „Saab siis rääkida / tarkusi / kui juba ühte sõnagi / mõistetakse / suvaliselt.“ Keel väljendusvahendina piirab suhtlust ning takistab arusaamist, sest sõnade kokkulepitud tähendus ei pruugi kattuda ideedega, mida need peaksid väljendama. Oma maailmavaate ning –tunnetuse jagamine ei ole kerge ülesanne, sest hinnangud sõltuvad eelnevatest kogemustest ja seostest, mis on kõigil unikaalsed.

Igast erinevast arvamusest või tõlgendusest ei pea tekkima konflikt. Mitmekesisus ning arutelud võivad aidata kaasa mõistva suhtumise kujunemisele, ent ei tohi unustada, et tõde ei otsustata rahvahääletusel. Kõigil on olemas mõttevabadus, mida ei piirata, kuid igaüks võiks teada, et sõnavabadus ei tähenda täpselt sedasama. Arvamuste kujundamisel tuleb ideede rohkus kasuks, ent sõnadel on suur mõjuvõim: liiga sageli põhjustavad need tülisid või teevad haiget.

Maailmavaade on kui maal, mille lõuendile tõmmatakse aina uusi jooni, kuid mis ei saa iialgi lõplikult valmis. Seda pilti võib proovida teistelegi näidata, aga ei tohi pettuda, kui sealt leitakse hoopis teistsuguseid sümboleid. Kõike ei ole võimalik jagada ning võib-olla tuleks noil hetkedel meenutada L. Wittgensteini, kes ütles: „Millest ei saa rääkida, sellest tuleb vaikida.“

Maailmailu

Kirjandit ei sobi vist alustada lausega: "Millest ei saa rääkida, sellest tuleb vaikida." Lõpetada ju tohib? 
Maailmavaade. Ühe otsingu kirjeldus või kirjeldamatus?
Enne kirjandit tuleb kindlasti käia enam kui 50kilomeetrisel rattatiirul, et pool kaks öösel koju jõuda.
Pärast tuleb aga vaadata ära kõik "Sõrmuste isanda" filmid. Pikemad versioonid loomulikult. 12h paigal istuda ei ole lihtne, ent mõnus oli ikkagi (ja pärast kange, aga see ei ole oluline).
Hommikul magama minna ongi tore.
Ja maailm on ilus! Inimesed ka.

Now that we have done this where else do we go?
Are you scared of the waves love or is it the snow?
"Oh, what was it all worth" the hours affirm
You take down the curtains and still see no sun

And I thought "If anyone, it would be you."
And my guess was right

Ewert and the Two Dragons  - Road to the Hill

Lõplikkuse lähenemine

 Laupäevane lingvistikaolümpiaad oli nagu olümpiaad ikka, ent pärast õhtusööki vaatasime raketti, õnnitlesime võitjat ning proovisime BigBenis edutult Dixitit mängida. Seal on lauamängud keelatud. Kuuekesi liikusime siis mujale mängima ning kuigi alguses ei saanud mina vähemalt vedama, siis lõpus viimane ma kindlasti ei olnud. Öösel tuleb täiesti selge ilma korral aga muidugi minna, tuleb minna jalutama Toomele, Supilinna poristele tänavatele, jõe äärde ning rannani välja. Õhukestes riietes, sest päeval oli olnud suhteliselt soe. Kolmveerand kaks enam nii soe ei olnud, aga mina jõudsin natuke enam kui poole tunniga koju. Kõik nii kiirelt ei jõudnud. Ja need, kes teise serva pidid jalutama, ei säranud ka just hommikul kõige siiramalt alati.

Pühapäeval säras päike taevas ning ametlikult oli väljas T-särgiilm. Vähemalt mina kasutasin seda nii ja vedasin oma auhinnatassi ja diplomi koju. Peagi startisime kolmekesi Riia suunas. Väike kasemahla joomise peatus teel ning edasi naabritele külla. Šokolaadijäätise suutsin mina endale peale määrida, vähemalt osaliselt. Kõige ilusam ilm Eestis läks üle väga vihmaseks Lätiks, kus teed ujusid ning kanuu oleks tundnud palju praktilisem kui madalapõhjaline auto. Kõik teed said siiski läbitud(mõned tasuliselt), õhtusöök söödud ning kesklinnas seigeldud nii, et üle keskplatsi, mis on jalakäijate ja ratturite ala, sõitsime me ka autoga. Kui tundus, et raskem osa on läbi, siis asusin mina rooli ning öömaja otsima. GPS on küll väga kasulik, ent päris lõpuni teda mõista on keeruline. Võib-olla ta teadis, aga meie ei mõistnud. Me otsisime maja nr 16, auto jätsime maja nr 12 lähedusse, natuke kõndimist ei ole ju paha. Samal tänavapoolel me leidsime majad 2, 13, 6B, 14, 10, 12. Umbes sellises järjekorras. Väga arusaamatus järjekorras. Küsisime teed lausa, ega ei teatud päris täpselt, aga lõpuks leidsime õige maja ka üles. Meie võõrustaja oli matemaatikadoktorant, kes elas üksi üsna eripärase plaaniga korteris. Me saime oma toa ning madratsi ja voodi. Ajasime juttu ning leidsime, et Eesti ja Läti on ikka väga sarnased murede ja probleemide poolest.

Esmaspäev algas jahedalt, aga temperatuur tõusis tohutu kiirusega ning mingil hetkel oli taevas täiesti sinine ja päike säras. Ilmaennustus oli lubanud pilvisust. Liiga palju riideid kaasa veetud ning päris mitu asja kokkuvõttes juurde hangitud, suundusime parki istuma ja lugema. Meie kõrvalpingile tulid 2 meest ja naine lapsevankriga, kõik väga šokolaadikarva. Naersid, poseerisid, tegid pilte. Siis näitas üks meestest, et pilti teha. Arusaamatuks jäi, kas meist pilti või meie neist pilti. Nad tahtsid ühe kaupa tulla meie vahele istuma ja siis pilti saada. Vaatamisväärsused Läti moodi. Jalutasime mööda jõe äärt tagasi ning võtsime auto, et minna avastama suuremat poodi. Sealt sai piduliku pluusi ning kõik muu sinna juurde kuuluva, mida seni ei olnud. Väsitav päev, hea oli tagasi jõuda ning asjad kokku lükata.

Teisipäevahommikune ebaõnnestunud poeotsing, mille käigus me leidsime 1,5h kohta siis tervelt... Rimi. Parem kui mitte midagi. Söögipaus enne pikka sõitu ning suund Eestile oligi võetud. Tee oli pikk, aga ükskord sai see siiski läbi, lennujaamas kiire peatus ning siis veel kord peatus, et telefon järele viia, aga tunnike poeorienteerumist, kust lõppkokkuvõttes midagi vaja ei läinudki, TTÜ ja päikesepaistelise pingi peal tehtud telefonikõne, füüsikute saabumine, mis tähendas siis valmidust liikuda NO99 juurde.
Stephen Kingi "Misery" adaptsioon kõige tagumisest reast ning mõlemast nurgast. Aga mõjus etendus oli, raamatu põhjal, mida ma kunagi olen ka lugenud, hästi mängitud ning eks me kõik ole vahel tuppa lukustatud. Tankimine ja poolöine istumine Solarise Hesburgeris, sest sealt sai kakaod ning süüa. Algas teekond koju. Piisavalt pikk tee, täielik siili tunne vahel udustes kohtades, kus nähtavus ei küündinud 30 meetrini, aga Tartu tuli ning see sõit lõppes. Järgmine, väga palju lühem, algas, mille lõpp tuli liiga vara, aga peagi hakkas hommik ka valgeks minema.

Kolmapäeval oli koolis titepäev. Kaasa võtta suur Ferrari puldiauto ning 5 pisemat mänguautot, mängida natuke keksu, ajada juttu ning käia raekoja platsis ilma nautimas ning püüda selgeks teha, et ujumine ega veesõda ei ole plaanis. Üks tund koolis ka ikka, kus mängida ei lastud, aga vihikusse sai 5 trükitähtedes märksõna kirjutatud, mida kunagi võiks oskama hakata.
Õhtul oli öölaulupidu. Kiirustades tangitud ning kellaajaliselt rihitud õigesti, ent siis tuli rong ja kõik läks natuke nihkesse. Otsida orienteerumisvõimetuid ning leida väga kaldus pind, kus istuda, siis valida koht, mis peagi ümber piirati ehk kuhu ei lubatud jääda ning lõpuks leida natuke sobilikum kallak, kus istuda. Neljakesi kahe laulikuga peaks saama väga hästi hakkama, aga meil oli ainult üks lamp. Kuidagi sai siiski ka sellega hakkama ning laulud said lauldud. Kui kallak hakkas gravitatsiooniga liialt koostööd tegema, siis sai võetud seisukoht. Väga soe õhtu oli ning koduni saadeti mind ka.

Neljapäeval olin jõudnud pea ära pesta, kui selgus, et pukseerimist oleks vaja korraldada. Ma ei olnud seda mitte kunagi varem teinud. Nüüd korra olen, kuigi palju sujuvamalt peaks sõitma, kaared veel suuremalt tegema ning kiirust ühtlasena hoidma. Loodetavasti ei tule liiga varsti uuest proovida. Kiirelt natuke süüa ning siis mina koju, auto läks edasi tutiaktusele. Kell oli piisavalt, et kooli minna, ilm õnneks nii soe, et midagi peale vaja panna ei olnud, lühikeste varrukatega pluus oli täiesti piisav. Natuke juttu ajada, paar pilti teha, kuulata õpetaja sõnu ning meenutada Genialistide laulu "Õpetaja".
Kus oled sa?
Kus oled minu õpetaja hea?
Miks sa ei õpetan'd mind elama?
Miks läbi ei löö naeratusega?
Miks ma ei saa vaid naeratusega?
Aktusele lubati sisse esimesena, aga viimasena lubati välja. Kõned, veel kõnesid. Muusikaline etteaste. Kõik oli kuidagi sama idee peale. Hetked, mis lähevad, on igavesti kadunud. Ühtegi ei saa tagasi, tulevikku ei saa laenata. Goethelik "Oh kaunis hetk sa viibi veel!" ning siis lõppeb kõik. Lõpualbumid ja lõpumärgid. Nii lõplik. Lennupilt on muidugi omaette vaatamisväärsus, kus poisid on nii kõrgel, et on oht, et lambid varjavad inimesi. Seista kokkupressitult pingil, kus iga liikumine tekitab tunde, et tasakaal kaob. Aga tehtud see pilt sai. Loodetavasti on kõik näha. Klassiga veel pilt ning siis juba edasi sööma. Peaaegu kella seitsmeni läks välja.
Õhtune tegevusplaan nõudis kauni sooja ilma tõttu ka rattasõitu ning pool üksteist algas raekoja platsist ring, mis viis Kõrveküla kaudu Lähtele ja Kärkna kaudu tagasi Tartusse. 40+ kilomeetrit. 

Täna oli viimane korralik hinnete korjamine ning mänguasjamuuseumi ja botaanikaaia külastus. Kevad on kõikjal: lilled õitsevad, pusa ei ole vaja kaasa vedada, puud on rohekad, jõgi on silla all kõrgele roninud. 

Me ei pea

(romantika)
Siim Kera

me ei pea
vaatama koos
tähti või kuud
ja neid hiljem
alla tooma

ma tooks sulle
nad kõik
aga sina ei taha
ja mina ei jõua

me ei pea
jooma veini
päikeseloojangu ajal
ega kõndima koos
vastu lumesajule
suud lund täis

me ei pea
vaatama armunud
näoga mereranda
me ei pea minema
öösel ujuma
kurat
isegi mitte päeval

me ei pea
küünlavalgel õhtustama
ja muretsema kõik see aeg
ega laud tuld võta

me ei pea
minema koos magama
ärkama samal ajal
unisena üksteise kaisus
kuigi nii oleks hea

me võiks
olla koos

Jalgratturlus

Tartu->Jõgeva mnt->Kärkna klooster->Kärevere->peaaegu Ilmatsalu->Tartu
Jalgrattaga 45+ kilomeetrit sõidetud. Päriselt.
Esimest korda sel aastal paljaste jalgadega läbi jõe kahlatud.
Puu otsast päikeseloojangut ja vee peal kõndijat vaadatud.
Heinapallide kuhila pealt tähti vaadeldud.
Ja peaaegu inimese tunne on ka jälle. Vist.

Statistika huvides: pühapäev, 15. aprill ja kilometraaž 35+ km (ilmselt ligi 40).

It's not a culture, it's a reality

Laupäev,  31. märts
Kuidas veeta paremini oma nädalavahetust kui mitte Chemicumis Kontakti mängides? Paar tundi mängu, autasustamine, kus vahel hakkas auhinnasaajatest lausa kahju, sest auhinnad ei olnud auhinnad (saada 2 nimelist kutset üritusele, millel niikuinii osaletakse, ei ole väga premeeriv). Kodus süüa ning siis minna teatrisse "Kalendritüdrukuid" vaatama. Vaadatav etendus, mõned kohad olid väga toredad, aga teisiti komöödia puhul ilmselt olekski veider olnud. Loeng brokoli ajaloost kõlas väga köitvalt! Üldmulje on kindlasti positiivne, kuigi eestikeelse etenduse puhul inglise nimed jäävad veidralt kõlama.

Pühapäev, 1. aprill
Kultuursust ei ole kunagi liiga palju ehk "Werther"
Minu elu teine ooper, nii tuntud laule ei olnud, kui "Rigoletos", aga huvitav ning prantsusekeelne tekst oli üllatavalt suures osas mõistetav isegi.

Esmaspäev, 2. aprill
"Kaplinski süsteem" Athenas, umbkaudu 10 inimest vaatamas, rõdul kõrvalistmel vanahärra, kes seletab, et tema tunneb ka Kaplinskit ning räägib erinevatest vaadetest, konfliktidest ning elust. Väärt lugu. Väärt film. 

Neljapäev, 5. aprill
Koolipäev nagu koolipäev ikka, ent pärast seda mitte kõige tavapärasem päev. Veel niiskete juustega minna kirikusse: Kolgata koguduse noorteõhtule, et näha, mis seal toimub. Uudishimu pole ju patt. Täiesti noorteõhtu oli, teemaga ja puha. Armastus vs(ja?) armumine. Definitsioone, seletusi ning isikliku kogemuse põhjal räägitud üsnagi köitev lugu. 1,5h veetsime aega seal, siis sai ametlik osa läbi, sööma ei jäänud. Ülistuslaulude ajal reaalselt inimesed laulavadki ennastunustavalt kaasa ning vehivad kätega. "Sa oled Alfa ja Omega..."

Kiiret ju ei ole või kui algul oli, siis läks üle ehk "Lähme ratastega sõitma!"
Ja me läksimegi. Kolmekesi, õhtul kell 10 saime raekoja platsil kokku. Minu ratas ei olnud veel talveunest ärganud, seega väikevennalt sai laenata, kiiver rändas, milleks siis isadel kiivrid veel on. Ma hoiatasin ette, et ma olen väga aeglane. Ilmselt seda ei võetud eelnevalt nii tõsiselt, aga ma tõesti olen/olin. 16km/h oli tore tempo, natuke kiirem või aeglasem läks ka läbi, aga laskumiseta liialdada ei tasu. Kesklinnast jõe äärt mööda Ihaste suunas ning läbi Ihaste Luunjasse välja, mingi karjääri ääres imetlesime vaadet ka. Pimedal teel võtsime raja endale, siis terve tee. Kolme peale omasime 2 esituld (ja ühte ideeliselt töötavat, mis ei valgustanud midagi). Luunja külakiik sai kiigutatud, seistes ja ka pikali olles. Pärast ratta juurde sirgelt kõndimine oleks tundunud täiesti arvestatav saavutus, aga sellega hakkama saamine ei osutunud väga edukaks. Rattaga sirget sihti hoida oli tunduvalt kergem. Räpina maanteele välja ning siis soojuselektrijaama juures ninaverejooksupeatamisepeatus, mis kokkuvõttes osutus edukaks, läbi Annelinna, kanali äärest bussijaama juurde, jõe äärest Tähtverre, lõpuks tagasi koju. Kõige raskem osa oli viimane lõik koduni. Jakobi mägi ja Veski tänav tundusid väga pikkadena. Kokkuvõttes üle 30km sõidetud, mis on minu kohta väga suur saavutus. Ja see oli tore, mis teeb asja veelgi paremaks, ning kuigi ma olen aeglane, siis mind võetakse edaspidi ka kaasa (loodetavasti). Aitäh.

Teisipäev, 10. aprill 
Kanelbullar ehk Karlsson katuselt
Kaneelisaiakesed on plaadi peal küpsetatult paremad kui muffinivormides, kaneeli on alati häbematult vähe, kui ma sellega kõike ei uputa ning alati jääb viimane plaaditäis selleks ajaks, kui külalised juba kohal on. Tallinlased, tartlased, segregatsioon. Lõimumine ehk pantomiim-Alias. Kõik sõnad suudeti ära seletada, mida vaja. Päris õhtul tuli selge ilma puhul meelde, et tähetornis näidatakse planeete. Näidatigi Veenust, Marssi, Saturni (rõngastega!), aga lisaks planeetidele ka Põhjanaela. 

Ajaliselt määramata märksõnu: "Näljamängud", "POwr, Broccoli and Kopimi" ja spargelkapsas, TÜMKi mälumängu korraldamine (töötan andmesisestaja ja ruuporina), tüllimälumäng  ja koolimälumäng, kevad-lumi(loe:talv)-kevad, Aura, "Seadusliku abielu eelistamine vabaabielule ei ole põhjendatud", jalutuskäigud Konnaga ja Konnata, veidrad Tartu inimesed, humoorikas loeng riietuse kohta, proovieksam ehk  Always do what you are afraid to do (Ralph Waldo Emerson).

Tänasest lõppesid traditsioonilised koolipäevad, arvestused ja konsultatsioonid on veel jäänud, aga 8tunniseid koolipäevi ilmselt enam ei ole.Vabadus?

Ilus päev

Kevad on põue pugenud.
Maapealsed tähed on ilmselt need kõige paremad siiski, kuigi ega öist taevast ei tasu ka alahinnata.
Kvargid, Higgsi bosonid ja gravitonid on edu võtmeks usundiõpetuse olümpiaadil, ajaloo-olümpiaadile neid väga sisse ei ole võimalik kahjuks toppida ning see avaldub ilmselt tulemustes. Tänasest algas vaheaeg.

Ma olen õnnelik!

Tõemonopolid

„Me ei oma tõemonopoli.“ (Stieg Larsson)

Saab siis rääkida

tarkusi

kui juba ühte sõnagi

mõistetakse

suvaliselt

Nils-Aslak Valkeapää

Informatsiooni hulk, mida inimesed töötlevad igapäevaselt, on pidevalt kasvanud. Kunagi sai hakkama sellega, mida oma kaks silma nägid ja kaks kõrva kuulsid. Tänapäeval ründab teave ööpäevaringselt ning selle eest põgenemine on peaaegu võimatu. Mitme riigi erinevad ajalehed, telekanalid, sõbrad – kõigilt ning kõigelt saab aina uut informatsiooni, mida ahmida. Vanasõna ütleb, et suur tükk ajab suu lõhki. Infot on tohutult, ent kas inimesed leiavad tõe selles, mida nad näevad-kuulevad-loevad?

Uksest ja aknast tuleb sisse terve maailm, maailmakodanikuks olemisega kaasneb ka vastutus, vastutamine eeldab olukorra tundmist. Olukorra määramine ei ole alati lihtne. Mõnda sündmust on kergem mõista, eriti siis, kui seda ei nähta esimest korda. Enamasti ei nõua kergesti mõistetavad juhtumised konkreetseid hinnanguid ega poole valimist. Tsunami puhul on kerge tunda kaasa kannatada saanud piirkonna elanikele, kedagi ei ole vaja süüdistada katastroofi algpõhjuses, sest Looduse vastu inimene ei saa. Keerulisemaks läheb arvamuse kujundamine siis, kui asjasse on segatud inimtegur: hoiatust ei antud õigel ajal välja, tõkked olid liiga nõrgad või hooned halvasti ehitatud. Alates sellest hetkest, kui ilmnevad vastuolud, hakatakse otsima tõde. 

Inimene armastab selgust ja korda, sest nii on asju lihtne mõista. Lihtsad põhjus-tagajärg seosed näivad tajutavad ning neis kahtlejaid on vähe: kui kivi kukub varba peale, siis valuaistingu põhjustas just see kukkuv kivi. Elus nii lihtsaid seoseid leidub vähe, sest tegurite koosmõju erinevaid võimalusi on peaaegu lõpmatult. Inimmõistuse seisukohalt lõpmatult ja natuke enamgi. Kivi kukkus varba peale, ent enne seda veeres ta nõlvalt alla, veel enne seda hakkas ta mingil põhjusel liikuma. Kivi süüdistamine enamikku ilmselt ei rahulda, kuigi lõpptegijaks osutus just tema. Autoavariis ei näidata näpuga autole kui põhjustajale, kuigi kahju tekitas ilmselt metallkere, mitte juhiistmel istunud inimene.  Hakatakse otsima autot mõjutanud tegureid: juht, libe sõidutee, tugev külgtuul. Nende tegurite koosmõju vaadeldakse tõena ning määratakse avarii tekkepõhjus. Kontrollida seda ei saa, sest iga olukord on ainulaadne, aga arvamuse kujundamiseks peaks sellest piisama. Püütakse määratleda tõde sündmuse kohta, mis muutis midagi oluliselt, määras situatsiooni ning mõjutas paljusid. 

Enesemääratluspädevust oodatakse kõigilt ilmakodanikelt, kes suudavad pead õlgadel hoida ning kel kõrvatagused enam liiga märjad pole. Enese otsimine on pikim ja raskeim rännak, mida keegi kunagi ette on võtnud. Ja ometigi alustab seda rännakut igas minutis paarsada verivärsket inimolendit. Keegi ei vali seda retke endale ise, ent kõik läbivad selle teatud vormis. Lõppsihti retkel ei ole, aga selle olemus määratleb inimese, mitte teekonna pikkus. Väiksena määratletakse end vanemate, õdede-vendade, kodukoha järgi. Pisikese maailmas on kergem leida koht ning mõista selle tähtsust. Maailma avardudes liiguvad silmapiirid peaaegu horisondi taha, maailm muutub püüdmatumaks ja tabamatumaks. Ennast suures maailmas leida on palju keerulisem kui pisikeses toasuuruses maailmas. Noor inimene seisab silmitsi valikutega, mis määravad, kuhu ta kuulub ning kes ta on. Eelduslikult vähemalt peavad määrama. Surve teha õigeid valikuid, astuda õiged sammud, valida õiged seisukohad on tuntav, ent otsustamine ei ole kunagi kerge. Kogu informatsioon, mis ajuni on jõudnud, püütakse rakendada õige asjani jõudmiseks, enese määratlemiseks ning arendamiseks, kuid maailm ei ole piisavalt mustvalge, et teada instinktiivselt, mis on õige. 

Kui inimene ei erista meelte abil tõde (kuigi vahel räägitakse vale haistmisest), siis kas üldse on vaja kindlaks määrata ühtset tõde, mille järgi toimida? Meeled tõeotsinguil ei aita, ent mõistus ulatab toetava käe ning paneb mängu neuriidid, aksonid ja sünapsid, et leida seosed ning tajutav tõde. Mõtlemisvõimeliseks ei sünnita, selleks kasvatakse. Esimesed sõnad, mis öeldakse, juhised, mis antakse, on alati kuldmunade väärilised, sest neis ei kahelda. Ükski laps ei kahtle selle, et kui talle öeldakse, et sabaga karvane loom on koer, siis tegemist ongi koeraga. Ka siis, kui talle näidatakse kassi ning öeldakse, et see on koer, on usaldus täielik ning mingit kahtlemist ei ole. Kahtlemiseks on vaja omada teadmistepagasit, mis võimaldab analüüsida ja võrrelda. Uusi olukordi vanadega võrreldes antakse neile hinnang, vanad juhtumised on kallutatud, sest vaatenurgad on alati piiratud ning väga väheseid maailma sündmusi saab näha oma silmadega panoraamvõttes.

Tõde on kõigi jaoks erinev, sest igaüks istub oma faktikuhja otsas, ent sarnaselt olukorda nägevad inimesed saavad üksteist toetada, edendada nende meelest õiget suunda ning elada rahulikult koos. Inimene ei hiilga oma rahumeelsusega, sõdade ajalugu on enamasti palju täpsemalt teada kui igapäevaeluolu. Ja neid sõdu, mida teatakse ei ole vähe, rahuaegu meenutati haruldustena ka Vana-Roomas, viimased aastatuhanded ei ole kuidagi võitluslikkust suigutanud. Sõjad on liikunud mitmele rindele, varem oli vastaste mustamine loomulik tegevus, et tõsta võitlusvaimu, ent tänapäeval on tekkinud eraldi kategooriana infosõda. Väära või puuduliku „tõe“ levitamine võib olla palju olulisem kui relvadega tekitatav kahju. Tänapäeva suhteline rahu, mida arenenud riigid armastavad näha, sest nende territooriumil relvakonflikte ei ole, tugineb ainult ühel asjal: mainel. Maine näitab infohulka, mida võetakse tõena. Igal inimesel ja riigil on õigus end määratleda, kujundada oma mainet. Teatud riikide maine ei ole kõrge, sest isegi kui neil ei ole tuumarelva, siis maine juurde kuulub tärnike, et võib-olla siiski on. Mainel põhineb usaldus, usaldus on enamasti ainus garantii, mida tänapäevases maailmas kellelegi lubatakse. Tõde pole oluline, oluline on kuvand. Sõjas on lubatud vahendid, mis muul ajal ei ole, kas seal on lubatud ka tõekujundus? Sellega tegeletakse igal võimalikul juhul: sõda kui päästeoperatsioon ning kui abisaadetis. Inimesed hukkuvad sõjas ka siis, kui sõda nimetada teisiti, kuid eemaltvaatajatele näib kaunis termin nimetuses olemuslikkusena. 

Igal inimesel on õigus oma arvamusele ja tõlgendusele, see õigus peaks tagama ka igale ühele õiguse nende enda tõele. Päris nii palju õigusi ei anta, tehakse ettekirjutusi, mida peab hukka mõistma või mida väärtustama. Mineviku tõlgendused tekitavad alati vastakaid arvamusi, vallutaja ja vallutatava nägemus samast sündmusest ei ole kunagi samasugune. Uhke ja väärikas laienemine tähendab kellelegi teisele hukatust ja kaotust. Sellises olukorras peavadki tõlgendused erinema. Liiga sageli ei lähtu tõde isegi faktidest, vaid harjumustest, mõistmatusest ning mugavusest. Politsei kõige tuntum fraas „Kõike, mida te ütlete, võidakse kasutada teie vastu.“ annab ausa pildi olukorrast: iga sõna lausumisega on oht aina suurem, et seda mõistetakse valesti; iga keeleviperus kaevab auku; mõttepaus võib viidata valetamisele. See ei kehti ainult kuritegude puhul, vaid kõikjal. Maailmas levib aina enam ühene mõistmine – hukkamõistmine. Seda püütakse teha nii ruttu kui võimalik, kõik teistsugune on ohtlik. Traditsioonilisus omab väärikamalt tõe kaalu, sest tõde püütakse otsustada rahvahääletusel. Minevik on relv, mida kasutada, millega mõjutada, tõestada, sundida. Keeldumine tähendaks reetmist. Minevik on kahjuks ka ainus, mille abil end määratleda, leida oma koht ning siht. Minevikuga manipuleerimine mõjutab mõistmist, analüüsi – kõike seda, millega inimene määrab tõe olemuse. 

Hiirt taga ajav kass ei ole jõhker elukas, kuigi hiirel on täielik õigus olla selles veendunud. Enda jaoks tõe leidnud inimene peab hoidma silmi ka edaspidi lahti, sest isegi muutumatuna näiv muutub. Tõde ei ole imevahend, millega tagada parem tulevik, selleks ei ole ka vale. Tõde on võimalus, võimalus mõista, analüüsida, selgitada, toetada, jagada.  Inimene jääb alati piiratuks, kunagi ei hakka ta omama tõemonopoli, iialgi ei leia inimkond täiuslikku üksteisemõistmist. Mõistmine on ainus tee edasi, ent selleks on vaja vaadata kuvandist kaugemale, püüda näha tegelikkust ning anda sellele tähendus: kindlustada enda isiklik tõemonopol.

Essee on kirjutatud filosoofiaolümpiaadile, ent jutustab rohkem lugusid, kui räägib filosoofiast.

Tabatav ime

Tean ju küll
et peaks rääkima
tõsiseid asju
tarku asju

Aga kes siis näeks
väikeste õite imet

Nils-Aslak Valkeapää (Áillohaš)

Läbipaistvad hammasrattad

Läbipaistvate hammasrataste liikumisvõrrand

Me kõik armastame saada, mida me tahame. Ühe osa hankimisega peame ise hakkama saama, igapäevase tööga teenitud tasu eest osta unistuste auto või maja. Kindlad materiaalsed kindlustused, mida raha eest saab. Kuidas on lood teenuste ja võimalustega, mis esmapilgul on kõigile, aga vahel tundub, et vaid mõjukatele mõjutajatele?

Ravijärjekorrad on pikad, haigelt kannatada ning oodata, kas veab seekord spetsialisti ja ajaga, on oma tervisega riskimine. Riik tagab ravikindlustuse olemasolul ligipääsu tervishoiule, ent kannatajaks jäävad pikkades sabades kuid oodates mitmed. Alternatiiviks on meditsiini puhul tasulised eriarstid, kelle juurde on ooteaeg palju lühem. Need samad eriarstid võivad igapäevaselt toimetada nii nendega, kes tulevad riikliku järjekorra alusel kui ka nendega, kes maksavad visiidi ja protseduuride eest ise. Need, kellel on võimalus, kasutavad sageli tasulist meditsiini, sest tervis on suurim väärtus ning kui riik ei suuda seda piisavalt kaitsta, tuleb võimalusel ise sekkuda. Rahaga saab osta tervise.

Meditsiinis tasulised arstid ei tegele kindlasti korruptsiooniga, elame lihtsalt ühiskonnas, kus kõik on müügiks ning suurema summa pakkuja saab parema positsiooni. Tervist saab piltlikult öeldes endale osta. Riikides on veel võimalusi, millele on igal kodanikul õigus ligi pääseda. Demokraatia puhul on rahvas kõrgeima võimu kandja. Olles kõrgeima võimu kandja, tundub, et võim peaks aknast ja uksest sisse pressima. Tegelikkuses muidugi nii ei ole, kaudselt oma võimu edastades valitakse juhid, kes valivad omakorda alljuhid ja nii kuni päris tavalise töötajani välja. Meditsiinis on alternatiivtee kiirema ja võib-olla parema tulemuseni võimalik endale osta, miks sellist mõtteviisi ei tohiks kanda üle valitsemisesse?

Seadusandlik, täidesaatev ja kohtuvõim kontrollivad otsesemalt või üldisemalt iga ausalt tehtud liigutust. Iga ebaausa liigutuse eest, mis nad tuvastada suudavad, ootab karistus. Igapäevastes tegemistes ei puuduta kõiki otseselt, mida keegi otsustab keelatuks kuulutada, ent seaduse kujule seatuna muutub see kohustuslikuks. Miljonär saab endale osta paadi, auto, maja ja käia igapäevaselt restoranis, kuid ka temale kehtivad seadused. Või enamasti kehtivad, sest riiki juhivad inimesed, inimesed on mõjutatavad. Miks raha eest ei tohi saada osta riigivõimu?

Firmajuhid omavad teatud mõttes kontrolli kõigi alluvate üle, vallandada, palgata, ametikõrgendust anda. Täielikku vabadust neil siiski ei ole, muidu võiks sellest kujuneda väga jõhker orjapidamine. Riik on tasakaalustav jõud võimu ja inimeste võimaluste vahel. Tasakaalustava rolli tõttu ei tohigi poliitiline võim hakata sõltuma kellegi suurest rahakotist ja mesimagusast häälest. Igal kodanikul on täpselt üks hääl, et end kuuldavaks teha valimiste ajal. See üks hääl kätkeb endas võimalust kontrollida oma riiki. Riik ei ole midagi kauget ja hoomamatut, see on igapäevane rütm, seadustest näol normid. Riik on kõigi kodanike poolt ja kõigi kodanike jaoks. Kõik on tähtsad ja väärtuslikud. Kõik on võrdsed, aga mõned on ikkagi võrdsemad?

Igasugune mõjukus annab võimaluse midagi muuta. Muuta midagi endale sobilikus suunas, meelepärasemaks. Mõjukusega saab mõjutada teistsugust mõjukust. See ei ole kauplemine. See on doominokivide kukkumine. Liblika tiivalöök ei pruugi tekitada globaalkatastroofi, ent suurtarnija kena palve ning kommikarp võivad kujundada seadusi, ka siis, kui otsest mõjutust ei olnud. Selline mõju ei ole isegi korruptsioon, inimest ei saa karistada selle eest, et tal läheb hästi ning et tal on mõjuvõimu. Kui see isik hakkab aga oma mõjuvõimu liigselt ära kasutama, siis see ei ole enam demokraatia juurde sobilik. Riigivõim ei tohi lähtuda inimese väärtusindeksist otsustaja jaoks, valikute tegemise aluseks peab jääma suurim kasu suurimale osale. Iga mõjutus, mis otsib omakasu, peab jääma tõrjutuks ning ühiskond peab selle mõistma hukka, sest kõigile on antud võimalused, aga ka piirid.

Me ostame rahaga endale parema tervise, ilusama villa, uhkema auto. Äärmustesse minnes ilmselt saaks osta endale ka riigi, kuid inimkaubanduse tõttu ei tohi osta selle kodanikke. Korruptsioon riigiaparaadis mõjutab kõiki otseselt ja muidugi ka kaudselt. Kui me soovime, et meie riigi valitsemine ei toimiks oksjoni stiilis enampakkumisel, tuleb hoida süsteemid ausad, võrdsed ja läbipaistvad. Masin on ainult siis läbipaistev, kui läbipaistavad on kõik tema osad. Riigimasina läbipaistvus algab igaühe läbipaistvast südametunnistusest.

Essee on kirjutatud MTÜ Korruptsioonivaba Eesti esseekonkursile. Töö märgiti ära.
Tekst on kirjutatud umbes 30 minutiga, seega sõnastus ei ole alati kõige ladusam, palun vabandust!