Koduootuslootuses

Homme on tähtis päev. Algab retk koju. Plaan kõlab väsitavalt, aga see on seda väärt.
Korraliku planeerijana püüdsin ma paika panna, kuidas ma jõuan Glasgow kodust Tartu koju.
22.45 kodu-metroojaam. Loodetavasti tuleb rong ka ning viib linna.
23.15 raudteejaamas, et leida rong Prestwicki.
23.30-00.13 Glasgow-Prestwick rong
00.15-6.40 on mu koduks Prestwicki lennujaam, sest rongidele ei meeldi öösiti sõita.
6.40-11.20 Prestwick-Riia lend (ei ole ülipikk lend, lihtsalt 2h ajavahe)
11.35/45/55 bussiga Riia kesklinna.
12.10/20/30 raudteejaama, osta pilet, loodetavasti joosta Rimist läbi ja midagi süüa leida.
13.10-16.32 Riia-Valga rong
16.42-18.00 Valga-Tartu rong
18.15 KODU!
Ja nii pikk saabki laupäev olema, söömist ei ole eriti ette nähtud, sest kaasaveetavad asjad on väga piiratud ning aega on seal, kus mõistlikke asju ilmselt ei leia. Õnneks on leiutatud raamatud (ja e-lugerid) ning arvuti. Loodetavasti leian ma ka tuttavaid inimesi, et natuke aega parajaks teha.
Seniks viimane päev veel endale siin tegevust või tegevusetust välja mõelda ning natuke pakkida.
Näeme varsti!

Talvine hetk

Kõige talvisem päev oli esmaspäev. Pilt on esmaspäevahommikusel kooliteel tehtud (kuigi tunde siis enam ei olnud).

Nädal 12 ehk Eksamineeritud

Tehtud!
Hommikune matemaatikaeksam üllatusi ei pakkunud, kõige suurem ehmatus oli see, kui ma arvasin, et mul on 15 minutit jäänud ja 2 ülesannet lõpetamata. Tegelikult oli 45 minutit eksami lõpuni. Kahjuks ei tohtinud viimase 30 minuti vältel ruumist väljuda ehk mind hoiti 25 minutit kinni...
Keemias ma otsustasin sellist asja vältida, mis tähendab, et ma ei kontrollinud liiga põhjalikult oma vastuseid. Samas ma tean, et ühe asja ma mõtlesin välja ning infrapuna spektroskoopia pakkusin täiesti huupi, kuna ei olnud eeldanud, et nii täpselt peab asju pähe õppima.
Keemiaeksam toimus väga ilusas saalis, kus on orel, samasugused pingid nagu kirikus (meil olid siiski lauad ja toolid eraldi), orel ning kaunid vitraažaknad. Puitnikerdused ka muidugi. Oht oli keemia asemel imetlema jääda.
Nüüd on minul vaheaeg. Saan käia veel linnas kondamas, lugeda ja õppimise pärast muretsemata olla nõus öösiti filme vaatama. Tegelikult on ka koolitööd vaja teha, ent nädal on pikk, täna ma igatahes seda tegema ei hakka.
Eile valmistusin korralikult kahe eksamiga päevaks ning küpsetasin õhtul valmis pannkoogid (tavalised ja seene-sibula täidisega), et oleks hea pausi ajal kodus süüa. Pannkooke on tore teha, võtavad küll aega, aga kui samal ajal midagi muud teha, siis ei ole liiga üksluine. Pannkooke ei saa mina enam ilma saabasteta teha, sest mul külmusid eile varbad täiesti ära, samamoodi nagu talvel kibeda külmaga, kus jäätunud varbad on tundetud ega sula ka kuuma duši all üles. Seejuures oli mul jalas kaks paari sokke, pealmised olid villased (tegelikult vist sünteetilised siiski). Ei päästunud igatahes.
Tänaseks on siin võimalik leida kvartali peale heal juhul ruutmeeter lund, aga esmaspäeva hommikul oli natuke enamat võimalik vaadata. Kahjuks ma pilti ei saa lisada otse ja ma ei tea, kuidas oleks mõistlik seda muul moel teha.
Midagi liiga põnevat vahepeal juhtunud ei olegi. Viimane nädal siin ning täna sain teada, et tüdruk, kellega ma koos teen keemia praksi, lendab sama lennuga Riiga. Vähemalt ei ole päris üksi oodata.

Natuke lisa (reede öö):
Metroojaama ees laulsid täna 8 noort inimest jõululaule. Noodist ja puha.
Matemaatikas ei tasu arvata poole ülesande peal, et aitab küll lahendamisest ning olla veendunud, et seda oligi tarvis nii teha. Ei olnud.
Spagettidel pole viga midagi, aga ma olen sel nädalal söönud iga päev spagette. Ja hetkel on neid veel pool potti alles.
Hinnatõus on nii märgatav, kui pidevalt poes käia ja põhiliselt samu asju osta: jogurti hind on tõusnud 6 penni ning õunamahla hind 7 penni.  Kõige hullem lugu on hoopis rosinatega, 15 penni. Ja seda kõike viimase kahe nädala jooksul. Jõulude ajal suurendavad kauplused nii oma käivet?
Mälu ei ole enam see, mis ta oli, ehk ma unustasin füüsikas viimase kodutöö tegemata. Sellest pole midagi hullu, sest see ei ole hindeline, nõutud on teatud protsent esitatud töid, et hinnet saada, selle ma saan ikka kätte, aga ma lihtsalt unustasin selle ära!

Nädal 11 ehk Tuli tali

Detsember hiilis märkamatult kohale ning hommikuti nina õue pistes särab päike ja on külm. Võib-olla hakkab isegi lund sadama lähiajal. Kohalikke uskudes ei ole see väga teretulnud, sest lumi võrdub kaosega ning see on viimane asi, mida eksamite ja lennureiside ajaks soovida. Kuigi natuke lund võiks siiski siin ka tulla. Lootus vähemalt on, et vähem kui kahe nädala pärast on lumi olemas, kui mitte siin, siis kodus ikka.
Loengusaalid on külmad, üks lisapõhjus rõõmustamaks, et loengud on läbi. Keemiahoone küttesüsteem on geniaalne: kui temperatuur langeb alla nulli, lülitab see ennast välja, uuesti tööle saamiseks on vaja käia nuppu vajutamas. Viimasel ajal on igal öösel temperatuur alla nulli langenud. Ja kui keemiahoone tundus külm, siis neljapäevane matemaatika asus Boyd Orris, mis oli jäine ning selja tagant puhuti veel külma õhku peale.
Homme ei ole küll ühtegi loengut, ent mina pean minema oma keemia professorit otsima. Meile teatati meie esimese semestri praktikumi punktid ning... minu 131 punktist oli tabelisse jõudes saanud 97. Ma ei ole selliste asjade käiguga absoluutselt rahul ning seetõttu on hommikune tegevusplaan minna õigust ja õiglust otsima (tõde on mul juba käes: sinisekaaneline lab book ei saa ju valetada).
Eksamid tulevad ka kuidagi kiirelt, kuigi ma olen valmistunud ka, keemias teinud paar vana eksamit läbi ning matemaatikas ka, kuid mulle meeldib vahele jätta asjad, milles ma ei tunne ennast väga kindlalt, see vist ei ole õige lähenemine. Homme püüan tubliks hakata ja süstemaatilisema kordamise ette võtta.
E-lugeri hankimise ohtlikuks tagajärjeks on lugemine. Ma pole väga amma nii palju lugenud (nt "Härra Pauli kroonikad", "Never let me go", "A walk to remember" ja veel natuke) kui selle nädalavahetusega. Mõnes mõttes on tore, ent väga raske on veenda end raamatu juurest konspekti ja ülesannete juurde. Õnneks saavad raamatud läbi ning siis on lihtsam end kokku võtta.
Esimest korda elus ei käi mul päkapikud. Selle kurtmise peale pisteti mulle kohe küpsis pihku, et "jõuluvana saatis".
Eesti ajakirjandust on mitmel põhjusel tore jälgida: esiteks on kindlasti väga palju (absurdi)huumorit ning teiseks on vahel midagi toredat lugeda. Selle nädala tore leid oli Õpetajate Lehes Sinijärve lugu algajatest inimestest. Me kõik oleme natuke algajad inimesed, alati oleme.
Ja aknast õue piiludes tundub, et siin sajab lund (või lörtsi, pimedas on natuke raske vahet teha)!

Nädal 10 ehk Füüsikuid peab armastama

Tehniliselt võttes on juba nädal 11 ja esmaspäevast juttu tuleb ka sisse, aga mis siis ikka.
Eelmisel nädalal koolis midagi väga erilist ei juhtunud, kaks viimast pisemat tööd enne eksameid veel ning uut materjali veel küllaga. Hetkel on eksamiteni natuke üle nädala ja me alles alustame mõne teemaga, mis on kindlasti ka eksamil. Kordamisküsimusi tehes on muidugi kergelt paanikatunne, kui tuleb sisse teema, mida pole üheski tunnis käsitletud. Tundub, et aega on veel küllaga.
Mõni aeg tagasi hankisin ma endale ka lõpuks e-lugeri. Kõige lihtsama Kindle'i, aga tundub, et raamatute lugemiseks sobib päris hästi. Mõned miinused on ka: slaavi tähestikku raamatute nimekirjas ei tunne ning sõnaraamatuid lisaks inglise-inglise omadele on keeruline leida.
Nüüd tuleb tuhlata raamatute seas (failidena küll, mitte suurte kuhjadega) ning leida kõik head raamatud, mida on vaja pidevalt kaasas kanda. Hetkel on peal umbes 270, seega kohe need ilmselt läbi ei saa, aga mõned peagi isegi saavad. Lugeda on tore.
Laupäeval käisime RSNO (Royal Scottish National Orchestra) kontserdil. Ei midagi ülisäravat, aga kena kontsert ning meeldiv vaheldus kindlasti. Huvitav oli see, et riidehoid maksis 50 penni inimese kohta ning väga vähesed inimesed andsid oma riided ära. Meie olime ühed neist. Kummaline oli vaadata üsna pidulikult riietatud inimesi, kellel on mantel süles või toolileenil. Oli ka neid, kes umbes 2 tunni vältel üleriideid ära ei võtnudki.
Ilm on sügisesem ja kõrvadel hakkas külm, seega nüüd on mul palmikutega tutimüts, et kõrvu soojas hoida. 
Täna oli viimane füüsika praks sel semestril. Füüsikud on lihtsalt nii toredad: meile anti plastmänguasjad (vanusele 6+), et me ehitaks ameerika mäed. 6liikmelised võistkonnad ning meil oli kõige parem idee, teostus tiim ja kõike muud, aga demonstreerimisel asi enam ei töötanud. Kuul langes kõige pealt üsna kõrgelt mööda rada, tegi sõlme, lendas õhtku, maandus lehtrisse, juhiti rajale, langes veel korra, tegi kaks tiiru madalamele, lükkas raskema kuuli alla kääride peale, mis pani tööle veekeetja. Projekti nimeks sai "Tea anyone?".
Pärast seda oli hoolitsetud, et keegi ei jääks kurvastama: common roomis oli tasuta õlu ja vein, seega sai praksi ajas tund veedetud koolis veini juues ja juttu ajades. Selliseid prakse on kahjuks väga harva.
Nüüd on vaja veel 2 nädalat vastu pidada ning siis saab rohkem puhata ja mängida.
Lisatud hiljem: oluline infokild jäi mainimata, et ma suudan teha üliõhukesi ülepannipannkooke, mis on mõnusalt pehmed ja ei nõua vähemalt meie panni puhul isegi üldse rasvainet!
Lisatud veel hiljem: tänases keemias jagas õppejõud kõigile 3D prillid ja me vaatasime erinevaid struktuure ruumiliselt. 

Nädal 9 ehk Meelakkumisest

"Emme, kuidas saadakse sõpru?"
"See on väga lihtne, lähed kellegi juurde ja ütled: "Saame sõpradeks!""
"Kuidas ma lähen niisama?"
"Aga ära mine niisama, ma annana sulle kooki kaasa. Kook aitab alati."

("Leiutajateküla Lotte" Albert ja tema ema)

Võib-olla peaks koogitaktikat proovima? Kas on üldse lootust, et see töötaks? Ma oskan inimestega suhelda, aga ma ei oska nendega sõbraks saada. Ma ei julge jaburaid ideid pakkuda, pakkuda, et teeks midagi, uurida, mida keegi loeb, arvab, usub, unistab, kunagi teinud on. Vaikselt natuke, võib-olla, midagi.
Ühetegi "see on täpselt minu inimene" momenti ei ole olnud. Ülikool tegelikult ei toeta ülimalt suhtlust õppeajal: loengutes ei saa rääkida (või minimaalselt), tundide vahel on kuni 10 minutit, praktikumides ollakse ka enamasti pidevalt samade inimestega. Ma tean, et kõigiga võib rääkida, aga ma ei tahagi kõigiga; ma tean, et ilma rääkimata ei leia ka kõige toredamaid inimesi üles, ent see ei muuda asja lihtsamaks.
Küllap hetkel on nii, et mul on, kellega rääkida koolitööst, ilmast, üldistest tegevustest ja riikidevahelistest erinevustest.

Sõpradeta on raske, muidugi on nad olemas, aga vahemaad loevad. Vahemaad on suured, maad ja mered on vahel. Ja mitte muinasjutulised 7 maad ja merd. Muinasjutud on kusagil kaugel. Kusagil mujal, seal, kus on kindlasti parem.

Ma arvasin, et koduigatsus läheb ajaga leebemaks. Tegelikult ei lähe. Vastupidi, alguses oli kõik uus ja huvitav ja teistsugune, ei olnud aega liiga nukraks muutuda. Iga koduse sünnipäeva või muu tähtpäevaga läheb asi natuke hullemaks. Jälle üks asi, millest ilma jääda. Perega suhtlemise ajal ei ole kurb, siis on nad ju peaaegu olemas, aga väsinult õhtul mõttesse vajumine võib lõppeda väga lihtsalt pisaratega. Ma arvasin, et ma nutan väga harva, põhjusega: ma nutsingi väga harva. Enam ma sellist väidet ei julge esitada, sest see ei ole tõsi. Enamasti on võimalik leida toredad mõtted, mis aitavad kurbuse vastu, kuid niipea, kui liiga täpselt kedagi meenutama hakata või mõelda, millega ta tegeleb, tuleb suurem igatsus jälle peale ning selle kontrollimine on väga raske ja väsitav.

Pilte, mis kapi ja seina peal, suudan vaadata naeratusega, rõõmsatele mäletustele igatsus liiga tegema ei pääse. Mingil moel on need mälestused turvalisemad.

Ma nüüd luban endal esimest korda hakata mõtlema, mida ma tahan Kodus (eristamine, siin on ka kodu ikkagi) teha. Varem ma keelasin kõik sellised mõtted, sest nii oli lihtsam. Enam ei keela, nüüd tundub vaheaeg reaalse ja kättesaadavana, kuu on küll pikk aeg, ent kuna nädalad lähevad ruttu, küllap läheb kuu ka.

Pealegi, mina saan alati hakkama.

P.S. Vanemad-vanavanemad, pole mingit põhjust muretsemiseks!
P.P.S. Siinne ostetud mesi maitseb veidralt ning meega tee maitseb lausa halvasti. Nii et meelakkumine ei olegi tore tegevus.

Nädal 8 ehk Kõik, mida väikesed tüdrukud vajavad

"Comfort the little girl. Give her lollipops, give her dolls, give her physics, give her all you can think of." (C. S. Lewis)

Elu kulgeb tavapäraselt, mõned uudiselaadsed tooted:
Ma oskan siinsest leivalaadsest tootest teha üsnagi leivasupimaitselise magustoidu.
Ma sain teada detsembrikuise eksamiplaani: 2 eksamit, keemia ja matemaatika, muidugi on need samal päeval! Mul on ainult 2 eksamit ja mul õnnestus saada selline ajaline paigutus, et nende vahel on 1,5h.
Vahel on asjaolud ebasoodsad.
Samas ma loodan, et ma saan siis oma vaba nädalaga Šotimaal vaheajaks ettenähtud ülesanded ära teha.

 "The problem was, what makes the planets go around? In those days, on of the theories proposed was that the planets went around because behind them were invisible angels, beating their wings and driving the planets forward. You will see that this theory is now modified! It turns out that in order to keep the plantes going around, the invisible angels must fly in a different diretion and they have no wings. Otherwise, it is a somewhat similar theory!" (R. P. Feynman)

Nädal 7 ehk Pealinn

Koolinädala tore üllatus oli ülilühike keemiapraks, kõigest 1h ja 20/20, mis varem polnud saavutatavaks osutunud. Füüsika praktikumis lasti magnetite ja pöörlevate ketastega mängida. Füüsikas hakkasime laineoptikat käsitlema, uue valdkonnaga on ka uus lektor ning ta on minu lektoritest esimene, kellel on korralik mõnus šoti aktsent.
Õppejõud on oma tööle väga pühendunud. Kui ma 3. korda kirjutasin, et praktikumimaterjale kätte saada, siis kui eelmisel korral sain ma need 00.30, siis seekord 05.30. Ja kell 9 oli meil temaga loeng. Ta ei tundunud väga puhanud: näitepildumised muutusid ohtlikuks ning meetreid tähistati s'iga.
Halloween jäi meie poolt tähistamata, aga selle aja ümbruses võis näha väga veidralt riietatud inimesi ning õhtul kuulda kahtlast kisa.
Reedel oli tähtis päev. Pärast kooli otsida natuke jõudu ning siis minna taas suurde poodi. Peaaegu kaks tundi läks kokku. Poest tagasi tulles tuli mulle vastu mu algebra lektor, naeratas ja ütles tere. Tundub, et päris tundmatu nägu loengus ma ei ole.
Siis algas tähtis osa: koogi tegemine. Ja mitte tavalise, vaid mitmekihilise. Poes oli väga raske leida mõistlikke koostisaineid, aga kuna ma valisin ka retsepti väga... omapärase, siis pole imestada, kui tulemus oli ka eripärane.
Eesmärgiks oli teha kihiline moosikihi ja mitme kreemikihiga kook. Midagi sellist tuligi, aga mõned teadmised edaspidiseks:
- majoneesipõhjaga koogil on eripärane majoneesi maitse juures
- cottage cheese on kodujuust, kohupiima pole õnnestunud tuvastada
- vahukoort saab vispliga ka edukalt teha
Majoneesipõhi pidi asendama biskviiti, sest mina ei julgenud võtta ette munade vispeldamist kõvaks vahuks, aga tundub, et tuleb otsida hea taktika või parem biskviidiaseaine. Kook oli küll söödav ja paksu kreemikihi ja moosi ning kattega täitsa maitsev.
Kooki oli vaja kindla põhjusega. Põhjus oli laupäevane retk pealinna ning võimalus tähistada peagi saabuvat sünnipäeva.
Laupäeva hommik oli unine, hommikusöök voodis ning siis metrooga bussijaama ning tunni ja veerandi pärast olimegi pealinnas. Edinburghi eeslinnad ei tundunud Glasgow omadest väga erinevad, siis kesklinna osa oli imeilus ning ühtlaselt ilus, lisaks veel loss ja künkad. Ilmaga oli meil ka vedanud. Jalutasime natuke ringi, vaatasime Edinburghi ülikooli hooneid (meil on ilusamad ilusamad ja koledamad koledamad), siis läksime Šotimaa Rahvusmuuseumi vaatama. Uudistasime ka raamatukogu ees, mis tundub sellise keskmise kõrgusega hoonena, aga lähemale minnes selgub, et see läheb vähemalt neli korrust veel alla, enne kui järgmise tasandi maapind tuleb. Mitmetasandiline linn.
Edinburghi ülikooli ühiselamud on väga mõnusad, üldse mitte tornelamud või eestilikud kortermajad, šotilikud kortermajad hoopis. Palju kooki, juttu, istumist ja pirukategu, kuni selgus, et aeg on õppinud lendama ja künka vallutamiseks valges tuleb minema hakata. Ühe pikendava lõikamisega jõudsimegi Arthur's Seati jalami juurde. Edasi oli üles mööda trepisarnast kivirada. Üsna järsult ronis, aga üles me saime. Üsna täpselt päikeseloojangu ajaks. Saime näha merd, kaugemaid künkaid, suurt linna, lähemaid künkaid, tiiki ning seda kõike päikeseloojanguvalgusega.
Alla roninud, käisime luiki vaatamas ning kiire pimenemise tõttu juba täiesti pimedas saime jalutada ümber künka tagasi sooja tee ja piruka juurde. Pealinna kokakunst väärib väga kiitmist, sest nii singi-juustu pirukas kui ka hilisem õunakeeks maitsesid imehästi.
Sealsel ülikoolil on hooned mitmes kohas ning uuem piirkond asub linnaservale lähemal ning ka seal tegime me tiiru. Sealne füüsikute hoone on näiteks nimetatud James Clerk Maxwelli järgi, meie oma on Lord Kelvini järgi.
Ja õhtul saadeti meid kenasti bussi peale ning öine kiirtee, kus vastassuunavööndis oli toimunud mingi õnnetus, sest seal oli väga palju vilkuritega autosid, ning üsna pea tuttav bussijaam.
Täna sai kaua magada, hommikuputru mustsõstramoosiga süüa, ülesandeid lahendada ning pimedas natuke jalutamas käia. Ja nii saabki nädal ruttu mööda. Nagu calculuse lektor küsib igal kolmapäeval (tema nädala esimene loeng meiega), kuidas nädalavahetus möödus. Kolmapäeva viimaseks loenguks on 2/3 nädala koolitunde enamasti möödas...

Edinburghi kindlus

Tuletõrjeautod

Täna, peaaegu kohe pärast jalutuskäigult kojujõudmist, hakkas taas üürgama tuletõrjealarm. Seekord ei olnud tegemist õppusega. Naabrid viisid oma korterist välja ka kaks koera. Kolm tuletõrjeautot saabus kohale, aga meie trepikojas ühtegi ohtlikku kohta ei leitud.

Nädal 6 ehk Söök-söök-söök

Ma saan ilmselt oma praktikumi juhendajale kõige rohkem pinda käiva õpilase tiitli varsti, sest juba teist nädalat järjest olen ma saatnud mureliku kirja, et kas praktikumi küsimusi ei saaks. Eelmisel nädalal ma tegin seda reedel. Mõtlesin, et olen sel nädalal ettenägelikum ja saatsin kolmapäeva õhtul kirja, et äkki saaks neljapäeval üles panna. Reede varahommikul 00:22 sain ma siis vastuse, et aitäh meeldetuletuse eest ja päris minu seatud tähtajaks üles ei saadud, aga nüüd on. Vähemalt ma sain oma ülesanded.
Koolis on kõik üsna rutiinne, tööd on vahepeal olnud, matemaatikas pole mul töödes ühtegi viga olnud, aga kodutöösse märgiti, et kust selline lahend. Minu jaoks oli loogiline, et kui ma olin eelnevalt seadnud juba kõik piirangud, siis ma sain ühese lahendi ning ei pidanud teist võimalust vaagima enam. Tundub, et see ei ole piisav selgitus. Keemias 24/25 ehk geomeetrilised kujundid tuleb selgeks õppida, et ei peaks selgitama oma sõnadega asju.
Laupäev on tore, seda väga mitmel põhjusel. Esiteks, võib hommikul magada. Mis sest, et ma hommikul kell üheksa täiesti ärkvel olen, aga teadmine, et ma ei pea kuhugi minema, annab palju juurde ning võimaluse veel ennast teki all mõnusalt tunda. Paar päeva tagasi avastasin ma enda tohutuks pettumuseks, et kaneel ei ole elementaarne asi, mida kodulähedasest poest saada. 3 kodule kõige lähemat poodi kaneeli pulbrina ei müü (Tescos olid pulgad, aga neid ei tahtnud mina). Selle probleemi lahendamiseks otsustasin ma võtta ette retke suurde Tescosse. See asus paar kilomeetrit eemal, aga oli igatahes seda väärt.
Esiteks ma leidsin köögitarbed. Kõndisin pannileti ees edasi-tagasi ja mõtlesin, et kas osta pann või mitte. Tundsin ennast natuke nagu pannisööja, kes näeb kõiki häid panne, aga endale ei saa. Katsusin panne ning leidsin lõpuks enda meelest sobiliku. Korraliku paksu põhjaga panni, mis tundus õigest materjalist ka olevat. See pann liikus korvi. Suur pood on ahvatlusi täis ning hakkliha, sibulad, rosinad, kookoshelbed ja kaneel leidsid mind või mina neid.
Koju jõudes oli siis suure vaimustusega võimalik hakata sibulat hakkima, liha praadima, kartuleid viilutama ja kokkuvõttes kartuli-hakklihavormi tegema. Selline tuli välja. Minu otsus spargelkapsast lisada mõisteti teravalt hukka.

Mingi aja suutsin rahulikult olla, ent ma olin veendunud, et nüüd, kui meil on pann, siis peavad olema pühapäevahommikused pannkoogid. Kuna ma otsustasin, et need peavad olema banaani-kookosepannkoogid, siis mul oli vaja poodi lipata, et banaane hankida.
Kõik vajalikud asjad olemas, ent umbes pool kaksteist kõlas küsimus, et ega ma ei tahaks täna pannkooke teha. Ja nii oligi. Meie pühapäevahommikused pannkoogid olid väga varajasel hommikul, aga need olid ikkagi väga maitsvad! Väga kookosene kook vedela meega.

Mõned jäid ka hommikuks, nii et hilisemal hommikul tuleb ka hommik pannkookidega.
Aga me ju võime alati teeselda, et on pühapäeva hommik!

Kui eksperimendi tulemused ei sobi teooriaga

Siis tuleks muuta teooriat. Meie teooria ei viinud kuhugi.
Kui tuvastatav aine oli A, B, C või D, siis segu keemistemperatuuri järgi me hindasime B või C õigeks, sulamistemperatuuri järgi tuli välja D. Tegelikult oli muidugi tegemist A-ga. Ükski tulemus seda lihtsalt ei tahtnud kinnitada.

Laku panni...

...sest muud panniga kindlasti teha ei saa.
Kui ma ostsin kõige odvama panni, siis ma teadsin, et ilmselt ei pea see kaua vastu. Ma ei olnud päris valmis selleks, et see ei ole üldse kuumakindel ja hakkab pliidi peal sulama. Seda see just tegi. Nii palju siis pannkookidest. Õnneks on leiutatud selline asi nagu ahjupannkook ning kuigi see jäi seest natuke taignane, siis banaanidega küpsetatult ning pärast suhkruga üle puistatult maitses täitsa hästi, järgmisel korral tuleb õhemalt pannile seda panna lihtsalt, et läbi küpseks.
Nüüd ei ole mul ikkagi panni ja ma pean mõtlema, kas ma tahan korraliku panni hankida. Ahjus saab siiski päris palju asju teha.

Nädal 5 ehk Integreeri, võta eksponent ja defineeri ümber

 Pühapäevad on head päevad. Hommikul saab sooja teki all ennast veel kerra vedada ja natuke kodutöid piiluda, hommikul on üllatavalt tore õppida. Pühapäevad on head ka siis, kui päeva maha ei saa magada.
Täispikkadest päevadest hakkan ma alles nüüd aru saama. Esmaspäeval oli esimene eksperimendiga praktikum füüsikas, minul oli see erisoojuste määramise peale põhiliselt. Üldiselt ei ole praktikum väga raske, kahekesi tehakse eksperimenti, vähemalt kaks juhendajat on ka ruumis, kellelt saab küsida (umbes 30 inimest on ühes ruumis). Eksperimendi osa oli kena, tulemused realistlikkuse piirides, ent alati küsitakse juurde ka teooriat. Ning see võib osutuda raskemaks. Sel nädalal oli siis vaja asendada, integreerida, eksponent võtta, konstandid ümber defineerida. Ja samal ajal ei nõuta loengus üldse integraale ning matemaatikas ei tule need ka sel poolaastal sisse. Ilmselt tuleb tabel üle vaadata, et hätta ei jääks, õnneks neid siiski natuke õpetati koolis, ilma selle taustata oleks raske.
Keemias me ei saa ise valida endale laboripartnerit, minu omaks on kanada tüdruk, keda keemia praktikum ei huvita, kes jäi üsna palju hiljaks, aga muidu pole tal viga midagi. Lihtsalt eksperimenti tegin ma üksi. Karboksüülhappe süntees estrist ja siis tuvastada, mis happega on tegemist ning missugune ester oli selle aluseks. Ei midagi väga keerulist, aga kui asju on vaja pikalt kuumutada ja jahutada, siis läheb praks pikale. Aine määramiseks kasutatakse sulamistemperatuurivahemikku. Selleks on masin, kus saab valida, kui kiiresti temperatuur tõuseb ning ava, kust saab vaadata, kas kristallid juba sulavad. Kõlab lihtsalt, aga täpse tulemuse jaoks tuleb seda teha kaks korda, et algul leida üldisem vahemik ning siis täpsem, masin aga jahtub palju kauem, kui soojeneb. Kolme tunniga saime me eksperimendi valmis, saagise arvutus jäi koduseks tööks, ma jäin ühele leedu tüdrukule veel appi sulamistemperatuuri määrama, sest tema tegi eksperimendi täiesti üksi. Siin käib asi väga kella järgi: kolm tundi läbi, labor peab tühi olema. 10 minutit viis läbi oli viimane piir, et põgeneda.
Füüsikas sain ma esimeses töös 80%, ühe vastuse parandasin viimasel hetkel ise valeks, sest sattusin küsimuse sõnastusest kontrollides segadusse, esimene idee on enamasti siiski õige, sellest tuleb rohkem kinni hoida. Matemaatika kohustusliku testi, mille läbimine on eelduseks teise aasta matemaatika õppimisele, sain ma esimese korraga tehtud ning ei pea enam reede pärastlõunal minema ülesandeid lahendama.
The Bourne Ultimatumil sain ma hõbedased šokolaadimedalid, sest mu lahendus oli küll hea, aga mitte päris nii täpne. Kahjuks oli selle põhjuseks taas minu tõlgendamine. Kui mul paluti vastust, mis on correct to one decimal point, siis minu tõlgendus oli, et see esimene komakoht peab olema täpne, edasi pole oluline, seega 0.29999 puhul oleks õige vastus olnud 2, 0.3 puhul 3. Tegelikult sooviti vastuse ümardamist selleni, mis tegi asja palju lihtsamaks ning millest ma ka alustasin, lihtsalt ma ei uskunud, et sellest piisab, järgmisel korral olen targem.
Homme on matemaatikas taas pisike töö, ülehomme keemias. Mul ei ole ühtegi nädalat, mil ei oleks pisikest tööd, mis nii pisike tegelikult ei olegi. Nii püütakse tagada, et kõik töötavad pidevalt kaasa ja saavad aru.
Täna käisin raamatukogus ning esimest korda ka laenutasin. Ma võtsin ingliskeelsed eesti luuletused, sest kuigi ülikoolil on vähemalt 5 eestikeelset raamatut, siis ma ei tundnud, et Bornhöhe või Kross oleks see, mida ma hetkel igatsen. Võib-olla varsti. Kaks pisikest riiulivahet on eesti kirjandusele, vähemalt kolmandik neist vene keeles. Käisin ka 11. korrusel, kus on imekena vaade linnale, sest raamatukogu asub künka otsas ning on ümbritsevatest hoonetest väga palju kõrgem ka muidu. Sinna satun ma kindlasti peagi tagasi.
Rattakiiver on mul olemas, väga täpses mõõdus, natuke väiksem ei mahuks pähe. Rattalukk on suhteliselt pisike, aga loodetavasti ulatub ikka kõikjale, kuhu tarvis. Sadulaga on ikka keerulised lood, sest rauasaega sai küll eelmise poldi ära, ent uus polt on natuke liiga lühike. Ikka tuleb kusagilt uus hankida.
Päevad on vahelduvalt päikselised ja vihmased, vihmasel ajal on hommikul ja öösel soojem, muidu langeb vahel väga 0 kanti. Täna on päev otsa sadanud, vahel rohkem, vahel vähem.
Sügis on ilus, inimesed on toredad, aga kusagil on tõesti unistuste maa, mis näib kaugelt veel võluvamana. Paratamatus ilmselt, sest seal on asjad, mida endaga kaasa võtta ei saa. Hetkel on vaid Kodu südames.

Nädal 4 ehk Lahe laupäev

Reede õhtul selgus tore tõsiasi, et kaks edinburghlast saavad järgmisel päeval Glasgowsse külla tulla. Üks paremaid uudiseid viimasel ajal, sest kuu aega ja natuke peale on ikka pikk aeg, et teisi eestlasi mitte just eriti näha. Kiirel õhtul veel viimased vestlused, et logistika kokku leppida, jäi siis, et tulevad hommikul kell 9 bussiga.
Vastutustundlike inimestena leidsime, et kindlasti tuleb bussijaama vastu minna. Hommikul ajasime end kaheksa paiku üles ning sõitsime metrooga (vanuselt kolmas metroovõrk maailmas) bussijaama juurde. Selgus, et oli olnud kerge mõistmatus: buss väljus kell 9 Edinburghist, mitte ei jõudnud kell 9 kohale. See andis võimaluse taas metrooga sõita, poes käia ning kiirelt kaerahelbepätsikesi teha, mis läksid natuke ja natuke palju kõrbema, sest ahju väljalülitamine ei jahuta seda absoluutselt. Eelmisel õhtul valmistatud kakaokook oli juba ootamas.
Uuele katsele minnes tuli kõik õigesti välja ja jõudsimegi neljakesi tagasi. Hommikusöögiks tegime ahjus valmis juustu- ja singi-ananassi pitsad, mis eelnevalt Icelandist olid varutud, täiesti söödavad olid, ülima laiskuse või pitsaisu korral on nüüd teada, kuidas käituda. Eesti keeles paljukesi rääkida oli harjutamatu, aga väga hea!
Tiir ülikooli hoonete ümber, kiitused meie ülikooli ilule ning kergendus, et kõik hooned ei ole nii uhked. Samas ma tegin täna esimest korda oma põhilisele koolihoonele ringi peale. Füüsikahoone tagumine osa on vana, kaunist kivist ning vägagi vaatamisväärne. Kahjuks on peasissekäik ning külg, mille poolt mina lähenen, koledam osa hoonest. Aga hea on teada, et koolimajal on külg, mille juures saab "vaadata vaid paremat poolt". Kooliala nähtud, hankisime paar pakki küpsiseid ning suundusime botaanikaaeda uudistama. Kasvuhooned olid suured, mitmekesised, tasuta. Aia osa on ka üsna suur ning väga oravarohke. Me saime oravatega palju tuttavamaks: istusime pingil, et süüa, oravad tulid lähedale, aina lähemale, aina rohkem. Kokkuvõttes võis samal ajal korraga näha kuni nelja oravat. Ja mitte ainult näha... Üks orav otsustas, et ma olen tema lemmikpuu ning hakkas mööda minu säärt üles ronima. Ma ei osanud sellele kuidagi eriti reageerida, väga ootamatu käik tema poolt. Kinni ei soovinud ma ka teda püüda, kuigi ühe orava sabale tegin natuke pai küll. Oravad on botaanikaaias palju julgemad ja häbematumad kui pargis.
Kuigi ma olen siin juba tükk aega elanud, siis ega ma päris täpselt ei tea, mida peaks tegema, mida vaatama. Muuseumid olid laupäeva puhul ainult viieni lahti, seega valik langes kesklinna piirkonna uudistamise kasuks. Sõitsime metrooga, jalutasime jõe äärde ja ääres. Kui keegi arvab, et Tartus on sildu tihedalt, siis võrreldes siinsega, ei ole. Vähemalt sellel lõigul, kuhu me jõudsime, oli neid paarisaja meetri kohta umbes (loendamine ei ole nii lihtne!) 6.
Kesklinna laiad rahvarohked kaubatänavad, võimendusega tänavamuusikud, kenad majad. Me leidsime George'i väljaku, kuhu on püstitatud tähtsate tegelaste (nt James Watt, Walter Scott, Robert Burns, jne) kujud ning mis on täpselt Glasgow City Chambersi (raekoja) ees. Glasgowlastena tegime ringi ümber kõigi kujude ning kuna väljas hakkas pimenema ja jahenema, jõudsime üksmeelse lahenduseni, et õhtusöök soojas korteris on parim valik. Kartulipuder seenekastmega ning palju juttu ja naeru.
Kella üheksaks tagasi bussijaama ning naaberlinlased ära lubatud, et peagi ise neile külla jõuda.
Metroo päevapiletist sai küll peaaegu viimast võetud: 3.80 ja kokku 8 sõitu, igal korral vähemalt 4 peatust.
See on väga tore viis laupäeva veeta!
Aitäh.

Pelmeenid, tatar ja tsüaniid

"Let's take some cyanide. Theoretically only!"
Ilmselgelt algas orgaanilise keemia osa.
"That poor carbon looks upset."
Orgaanilise keemia põhialuseks on see, et süsinikud peavad õnnelikud olema.
Täna on olnud vihmane pärastlõuna, vaba pärastlõuna tähendas natuke homseks tööks kordamist ning jalutuskäiku lähiümbruses. Jalutuskäik oli produktiivne, sest ma leidsin poola poe, kus müüdi tatart, tee valik oli palju mitmekülgsem kui tavaliselt ning sügavkülmast oli võimalik leida pelmeene. Lisaks ostsin teisest poest seeni, et teha seenekastet, aga ma ei tea, mis seeni ma ostsin. Chestnut mushrooms ei ütle mulle liiga palju, aga ma loodan parimat. Ma ei korjanud neid vähemalt ise metsast.
Matemaatikas andis lektor valikülesanded, täna oli tähtaeg, ma pusisin ka nendega ning kui kalkulaatorit ei tohi kasutada, siis ideede ja valemite korjamine Wikipediast ja Wolframalphast on kindlasti lubatud. Ma ei olnud väga ammu nii palju kirjalikult jaganud.
Esimene matemaatika töö läks korda: 10/10.
Homme on vaja teha 2 tööd ning siis saab esimene ülikoolikuu läbi.

Äratuskell

Ebameeldiv äratuskell on magamistoas üürgama pistev tuletõrjealarm. Täna hommikul kell 8.15 hakkas alarm lõugama ning see oli nii kõva lärm, et kõrvad hakkasid valutama ning ei olnud mingit soovi püüda teeselda, et seda ei ole kuulda ning edasi magada. Uniselt midagi selga ajada ning uksed enda järel sulgeda ja maja ette koguneda. Seal oli juba palju inimesi, me olime vist kõige viimased, kes välja said, kuid minu meelest meie naabrid ei jõudnudki välja, vähemalt mina ei märganud neid õues.
Hommikune külmus kontidesse võetud, sest sukkpüksid ja seelik sattusid kiiremini kätte kui teksad, ei olnud vähemalt enam und, et uuesti magama jääda. Efektiivne äratuskell, ent vägagi ebameeldiv kõrvadele. Ma loodan, et seda ei hakata liiga sagedasti harjutama.
Täna ma sain teada ka, kuidas siin õpetatakse meeles pidama, millises veerandis on erinevad trigonomeetrilised funktsioonid positiivsed, tähistused siis a - kõik, c - cos, s - sin, t- tan.
All chips taste salty.
Some teachers can't act.
Sex and the City
All steam tugs chug.
Ja kõrvad ei ole siiani veel päris taastunud hommikust.

Roosidest ja koosinustest

Linnalooduse ilu ei ole päris see, mis oleks linnast eemal, ent kuna hetkel saab ainult esimest, siis tuleb selle üle õnnelik olla. Künklikkus lisab oma võlu ning pisikesi aiakesi ning rohelust püütakse siin mahutada ka suuremate majade juurde. Kõrgemal kohal seistes on näha kaugemaid maju ning kõige taga halle mägesid. Päikeselisel päeval särab kõik see kaunilt vastu ning päikeselisi päevi on siin suhteliselt palju. Lilledest on vaieldamatult kõige rohkem näha roose: eraldi on suuremad peenrad, kus on palju põõsaid, mis näevad üsna puusarnased vahel välja ning hetkel õitsevad väga paljud kaunilt. Näiteks keemiahoone kõrval on näha, kuidas punased roosid õitsema hakkavad.
Sügis on tulnud ka siia: lehed on punased ja kollased ning langevad puudelt, aga muru on ikka veel väga roheline. Ilus on ringi jalutada ning seni olen kohanud kolme rebast ja päris mitut oravat.
Päeval on päikeselise ilmaga soe, hommikuti iga ilmaga jahe. Öösel on hetkel 4 kraadi ümbruses sooja, päeval umbkaudu 10. Enamik inimesi ei soovi siin tunnistada, et suvi on läbi saamas. Sageli käiakse T-särgi või pusaga, eile hommikul nägin ka lühikeste pükste ja rannaplätudega ülikooli poole teel olevat noormeest. Tüdrukute seas on sukkpüksid/retuusid ning väga lühikesed püksid(või mitte) levinud kombinatsioon. Ja inimesetel, kes ei võta jakki kaasa, on külm ja nad ütlevad seda, aga midagi soojemat endale selga ikka ei pane.
"Cosine is an evil function. No, even, not evil." Matemaatika asenduslektor, kes oli ka prillidega väga halva nägemisega ning ei õpeta kunagi esmakursuslasi.
Keemialaborisse kutsutakse meid sisse lausega "Let's go to the funhouse.", võib-olla me siiski võime midagi peagi õhku lasta?
Füüsikas on meie 'klassijuhataja' (Class Head) firmamärgiks iga loengu alustamine sõnaga 'rrright'.
Suure koguse toidu tegemine korraga võib ju tunduda mõistlik, aga sellega võib kogemata liiga hoogu sattuda ja ära unustada, et alati ei pea tegema nii palju, kui mahub.
Ühel õhtul õnnestus keeta palju riisi. Õhtusöögiks oli riis kastme ja kanaga, hommikusöögiks riis moosiga (sest see oli natuke pudruks keenud, siis oli hommikupudruks sobilik), lõunaks riis kastme ja juurviljadega, järgmisel päeval taas moosiga riisi ning seda on ikka veel päris märkimisväärne kogus alles.
Ikka juhtub, ent siis ei ole vaja vahelduseks keeta järgmisel õhtul kilode kaupa kartuliputru. Vähemalt ei pea täna söögi pärast muretsema.
Kui kooliteel on igav... Ma nüüd tean, et minu kooliteele jääb majade juurde kuuluvaid treppe arvestamata 99 astet (kõik alla).

Nädal 3 ehk Miks sellised ülesanded!?

Kool on raskemaks ja väsitavamaks muutunud. Esmaspäeval oli esimene päris täispikk koolipäev. Täispikk tähendas siis lisaks 3 loengutunnile ka 3 tundi praktikumi. Ja reaalselt 3 tundi praktikumi. Füüsikapraktikum arvutitega, kahe nädala töö eest saame 35 punkti, aastaga on võimalik praktikumis saada kokku 350 punkti. Tööks oli siis Wordi ja Exceli kasutamine, erinevate funktsioonide, graafikute ja jooniste tegemine. Wordis joonistamine on katastroofiline. Ligilähedane sellele vähemalt. Mult käis minu labori juhendaja küsimas, et kas ma olen perfektsionist, et ma veedan selle joonise kallal nii kaua aega, siis ma arvasin, et natuke, aga see ei ole ju veel päris. Ei olnudki, aga 3h olid väga väsitavad.
Teisipäeval oli lisaks tundidele keemiapraks. Esimesel korral oli 3lk arvutusi vaja teha. Ioonvõrrandid, mis ei ole väga kohutavad, aga meetod oli hoopis teistsugune, kui mina harjunud olin. Ma tegin püüdlikult juhiste järgi ning pärast teist läks asi juba lihtsamaks ja arusaadavamaks, kuni tuli aluseline keskkond. Ma suutsin ennast segadusse ajada ning ei saanud aru, et selles pole midagi halba, kui lahusesse jäävad OH- ioonid. Kõigest kaks inimest pidi mulle kinnitama, et nii peabki olema. Üks nädal veel arvutusi, mis tunduvad toredamad, sest lõpu poole lubatakse omal moel arvutada, mitte ei pea kasutama skeemi, mida soovitatakse. Skeemil poleks häda midagi, kui see ei nõuaks ühe tehtega tehtava asja asemel viit.
Neljapäeval oli mu esimene hindeline töö, see annab 5% matemaatika hindest ning ma loodan parimat.
Teisipäeva õhtul oli loeng Dr Who füüsikast. Ma ei ole kunagi sarja vaadanud, ent huvitav ja tore oli ikkagi, sest seda andis minu lektor, kellel on huumorimeel väga õigel kohal. Võib-olla ma kunagi jõuan isegi sinnani, et vaatan. Seniks on minu "haridustee" täienenud viie Star Warsi filmiga, kolmas osa ootab alles oma järge.
Siinsed arstid igatahes ei streigi ning nüüd on mul siin olemas perearst, kuhu ma saan murede korral pöörduda.
Ma väga armastan, kui mulle ette loetakse, kuid viimasel ajal olen ma õhtuti nii väsinud, et ma jään "unejutu" peale magama, kõrgem tase on see, kui küsimusele, kas ma magan, suudan ma anda adekvaatse jaatava vastuse, millest ma ise teadlik ei ole.
Harimine toimub ka kooliväliselt, näiteks köögis. Ma õppisin jahukastet tegema. Esimesel korral tuli väga paks, ent järgmistel kordadel on vägagi kaste välja tulnud. Nii võin minagi riisi süüa. Ahjukartulitele vahelduseks tegime ka kartuliputru, kui kartuleid ei peaks koorima, siis võiks seda palju rohkem teha, ent mõnus on igatahes. Kaerahelbepätsikesed tulevad täisterahelvesteta küpsisemad.
Royal Mailiga mina hästi läbi ei saa. Ma tellisin Amazonist endale rattakiivri ning -luku. Neljapäeval sain teate, et kiiver on liiga suur, et seda koju tuua, palun tulge postkontorisse järgi. Postkontor asub umbes 1,5 miili kaugusel. Lugesin korralikult infolehe läbi ning leidsin, et kuna mul on ratas, käin kohe ära. See ei osutunud üldse nii lihtsaks ja meeldivaks.
1) Väljas oli vihmane ja tuuline, aga ma ei võtnud joppi, sest minut varem oli ilm olnud soe ja päikseline.
2) Sadul oli väga madal.
3) Üks piduritest tegi koledat häält.
4) Käigud ei vahetunud korralikult ehk kett tuli maha.
5) Pakk ei olnud veel postkontoris, sest postiljon, kes teatise tõi, unustas märkida, et 24h pärast saab alles selle kätte.
Igatahes kuidagi sain ma käidud ning tühjade kätega ka tagasi tuldud. Käigud tehti mu rattal korda, pidurid saavad ilmselt ka peagi paremaks, ent sadulaga tekkisid uued probleemid laupäeval. Laupäev tundus mõistlik päev uuesti minna kiivrit küsima ning ma lugesin, et kella kaheni saan ma seda ka teha. Kahjuks oli uksel silt, mis ütles, et erandkorras avatud ainult kuni 12.30. Kellaaeg oli tund aega hilisem. Kiivrit siis kätte ei saanud, ent sadula otsustasin kõrgemale saada. Rattapoes käisin siis mutrivõtit küsimas ning see mulle ka leiti. Proovisime siis õues sadulat kõrgemaks saada, algus tundus paljulubav, ent ma tahtsin teist korda veel kohendada, sest liiga kõrge oli, kuid siis otsustas polt oma elu lõpetada. Lõpetada moel, et mutter ja polt käivad keerates koos ringi. Mutrivõtmest abi ei olnud. Rattapoe abivalmis noormees otsis mingid suured tangid, et polti kinni hoida, ent isegi siis ei olnud võimalik seda kinni saada. Polt oli valet pidi pandud ning ainsaks variandiks on see läbi lõigata ja uus kinnitus leida. Igatahes sõita hetkel rattaga ei saa, aga varsti on lootust, et asi paraneb. Küllap siis selgub midagi muud huvitavat.
Põhiliseks vabaajategevuseks ma olen hankinud endale ... kodutööd. Kahjuks või õnneks, aga füüsikas ma olen viimase paari päevaga teinud ära esimese kohustusliku tutoriali küsimused, esimese workshopi küsimused, esimese drop-in tutoriali küsimused, esimese MasteringPhysics harjutuse ning esimese praksi tööd Wordis ja Excelis, tegemata on veel küsimustik ning workshopi näidis, matemaatika iganädalane kodutöö on ka tehtud. Keemias hetkel ei ole kodutööd, ent kuna seal tuleb vähem kui kahe nädala pärast hindeline töö, mis annab paar protsenti lõpuhindest, siis peab seda ka vaatama. Mõni osa on väga lihtne, et Born-Haberi tsükkel tuleb mul ära õppida, sest selliste asjadeni mina ei ole varem jõudnud.
Kirjutamist on palju, homme lähen ostan endale suurema kausta.
Kolm nädalat õppetööd möödas ning asi on veel kontrolli all.

Rattasaaga

Minuga tõesti juhtub alati midagi.
Lõpuks õnnestus mul endale hankida ka jalgratas ning seiklustest mul puudu kindlasti ei tule.
Pühapäeva õhtupoolikul ei olnud mul kõige säravam meeleolu, aga ma olin saanud sõnumi, et ma võin ratast vaatama minna, kui soovin. Ratta asukoht: 5 miili eemal. Trasnpordivõimalused: jalgsi või jalgsi ja ühistranspordiga. Teine variant jäi peale ning viimasel minutil tehtud otsus lubas jalad kõhu alt välja võtta ning lipata bussipeatuse poole.
Bussipeatus asub ülikoolist ja Kelvingrove'i pargist teisel pool. Ma usaldasin Google'i kaarti ning tahtsin läbi ülikooli hoovi minna, sest minu kaardilugemisoskuste läbi läks sealt tee õigesse kohta, see oli ka soovitatud rada. See rada läkski teeni, aga värav enne teed oli lukus. Mul oli oma arvestuse järgi minut bussini, seega ringi tegemine plaani ei mahtunud. Praktilise meelega ronisin ma siis üle ülikooli 1.30m kõrge varbaia. Õnneks ei olnud väga palju inimesi ümber, keegi oleks võinud ennast sellest muidu häirida lasta.
Tegelikult oli bussini 6 minutit aega veel. Bussis saab osta pileti (1.85) sularahaga, tagasi ei anta. Mul oli 1.80 või 2 naela. Ehk ma maksin sõidu eest rohkem, ilmselt selle taktikaga saavad need automaadid kasumit ka teenida. Google oli mulle väitnud, et ma pean 16 peatust sõitma. Õnneks oli eesmärk suur kaubanduskeskus, nii et ma läksin õiges kohas maha, kuigi ma olin suutnud lugeda vaid 13 peatust kokku (lugesin ka neid, kus ei peatutud).
Minu pime usaldus Google'i kaartide kohalt ei pruugi olla vale, ent minu oskuste ja tänavanimede puudumisega ei ole võimalik orienteeruda. Ma küsisin kohe algul endale suuna ning hakkasin kõndima. Ühtegi tänavanime ei ole. Keerasin teisele teele, taas ühtegi nime ei ole. Inimesi ka väga ei ole, ümber on kaubandusrajoon. Ilmselt Glasgow suurim. Inimesi nähes hakkasin usinalt küsima, et kuhu ma minema pean. Keegi ei teadnud (mis mind väga enam üllatama ei peaks). Lõpuks tundus mõistlik minna esimesse poodi ja sealt uurida. Selleks osutus IKEA, mille ees ma küsisin kärusid lükkavatelt töötajatelt, kuhu ma minema peaks. Nad ka kahjuks ei teadnud. Soovitasid taksojuhilt suunda küsida, ma leidsin, et see on kahtlane, kui ma sõita ei taha, aga küsin. Takso sõitis kohe ära ka muidugi. Samal kõnniteel seisid kaks inimest, kes hüüdsid mind ja küsisid, mida ma otsin. Ma seletasin oma loo, nad pakkusid, et otsivad autost kaardi ja aitavad vaadata. Peagi leidsid, et nad võivad mu autoga ära ka viia. Algul sõitsime vales suunas, aga üsna pea leidsime õige koha üles.
Ratas oli paari minutiga õues ning ma proovisin, palusin sadulat natuke kõrgemale sättida, päris õigele kõrgusele vist ei saanud ikkagi, aga sellega saab mujal ilmselt tegeleda veel. Head inimesed olid mind oodanud autos, sest juhul kui ratas ei oleks sõidukõlbulik, siis nad ei oleks mind jätnud kuhugi äärelinna. Rattal ei olnud küll häda midagi, ent väljas hakkas pimenema. Ma olin kulutanud väga kaua aega otsimisele ning unustanud, et on sügis. Ja siis pakuti välja, et ratas ja mina mahume veel üheks sõiduks autosse. Mahtusimegi, mina proovisin väga usinalt rooli istuda, seni kuni ma avastasin, et seal on rool.
Selleks ajaks, kui ma koju jõudsin, oli juba päris pime. Kalevi šokolaad, mis ainsana mulle pagasisse mahtus, leidis endale uue koha ning see oli kindlasti seda väärt.
Inimesed on nii ilusad ja head!

Nädal 2 ehk Pädevusetuste näitamine

Füüsikud ei tahtnud ka esmaspäeval loengut teha ning teisipäeval tutvustati õpikuga kaasaskäivat netikursust, mida me peame täitma hakkama. Ma ei suuda aru saada veel, kuidas täpselt, aga õnneks on üle nädala veel esimese tähtajani. Muidu füüsikas lõpetasime sirgjoonelise liikumise ning nüüd liigume siis ringi. Mitte sõnade otseses tähenduses küll, sest istekohad on kõigile. Termodünaamika jätkub ka, iga lektor annab erinevat teemat. Järgmisel nädalal tuleb optika, lainete ning laserite teema ka juurde. Füüsikas ei ole raske mõista, mis toimub.
Keemias vahel on. Seal olen ma kohanud paari uut sõna, mis kirjeldavad erinevaid keemilisi termineid, millega mul pole varem olnud vaja kokku puutuda ning millest ma kohe aru ei saanud. Õnneks neid on tõesti ainult üksikuid. Kui teemade kirjeldust lugedes ma arvasin, et see on üsna igav ning väga selge teema, siis nüüd tuleb välja, et ega ikka ei ole küll ning õppida on seal palju. Õnneks on asjad loogilised ning mitte eriti keerulised ning lektor seletab ka väga mõistlikult. Keemias kasutatakse slaide, füüsikas kirjutab dünaamika lektor kõik asjad tahvlile. (Matemaatikas kirjutatakse ka peaaegu kõik sõnad tahvlile.)
Esmaspäeval on mul esimene füüsikapraks, mis toimub arvutiga ehk katseid me ise veel ei tee. Keemias on teisipäeval ning seal on plaanis ülesannete lahendamine. Keemias algavad "päris" laboripraksid pihta alles 5. nädalal. Valged kitlid peavad seni ootama.
Matemaatikas ei ole asjad rasked, aga tempo on hakanud natuke kiiremaks minema, seega igavlema ei pea. Järgmine kodutöö on ka valmis, eelmine oli puhtalt tehtud. Esimene tutorial oli ka ära. See oli igav ja mõttetu koht. Lahendati tahvlile kodutöö ülesanded ning veel 2 ülesannet, mis olid ette teada, ning mina korraliku inimesena olin need ka ära lahendanud juba ja kuna need olid sama teema tüüpülesanded, siis ma lihtsalt tegin järgmise kodutöö asju seal, sest aeg ei ole ju raiskamiseks.
Matemaatikas oli reedel võimalus siis testi proovida ning oli palju inimesi, kes aitasid, kui muresid tekkis. 13/15 ja 14/15 annavad lootust, et kui korralikult ülesanded läbi lahendada, siis peaks kahe nädala pärast saama selle tehtud ning rohkem ei peaks reede pärastlõunaid veetma valikvastustega matemaatikatesti lahendades.
Teisipäeval käisin ma siis õlle ja sõõrikutega üritusel. Paari inimesega ajasin natuke juttu, sõõrikuid sõin natuke (või natuke liiga palju, sai, kus keskel oli palju šokolaadi oli sõõrikutest palju parem), mälumängul teadsin ka mõnda vastust, enamasti vaatasin küsimust ja ei teadnud, mitmel korral ei olnud isegi kuulnud asjast, mille kohta küsimus esitati. Väga rahvarohke üritus oli, aga tundus, et kõigil juba oli, kellega juttu ajada.
Positiivse poole pealt peab ütlema, et enne füüsikat ma olen hakanud inimestega rääkima ka. Kahel korral sama Küproselt pärit tüdrukuga, tema ja ühe geneetikat õppiva kreeka tüdrukuga käisin ma reedel koos ka anatoomiamuuseumis.
Jalgrattaid olen ka vaadanud, kuulutustele vastanud nii kirja kui sõnumiga. Ratast mul siiani ei ole, aga nüüd ma olen geograafias natuke targem jälle.
Geograafiapädevusetus võib osutuda väga ebameeldivaks, kui unustada ära, et Glasgow City ja Glasgow ei ole samad asjad. Kui keegi ütleb, et ta asub Glasgows, siis ei tohi eeldada, et järgnev asi on linnaosa. Ja kui ei täpsusta, kas linn või eeslinn, siis saab ekselda tund ja veerand kusagil linnajaos, kus keegi ei tea, kus tänavad on, ja peaaegu keegi ei räägi inglise keelt. Parim variant oli vist ikkagi see, kui ma küsisin tänava kohta kahelt noorelt inimeselt, nad jäid sügavalt mõttesse ning ütlesid, et nemad ei tea. Hiljem läksin ühte pisikesse poodi, mille tagaruumist otsiti välja mees, kes teadis, kus asjad asuvad. Need noored ja mina olime samal tänaval, mille kohta ma uurisin. Igatahes ma jõudsin pärast otsinguid õige tänavanime sildini.
Ja siis ma sain teada, et see ei asu Glasgows, asub hoopis 15 miili eemal, aga selle ma sain hiljem teada. Nii ma olin mingi surnuaia ja maantee vahelisel alal. Pikk jalutuskäik tagasi ning meeleolu ei olnud just eriti ülev.
Edasipidi olen igatahes kõigega väga ettevaatlik ning ei usu kohe Google'i kaarti ning oma aadressisisestusoskust.
Oma ülimas andetuses suutsin ma natuke meie korteri elektrisüsteemist teada saada, kahjuks oli mul selleks vaja röster läbi lasta. Teadmistel on kõrged ohvrid.
Laiskus on ohtlik: 8 (2,272liitrist) piimakanistrit ootavad ikka köögis oma järgmist elu plastikonteineris.
Täna ma ei suutnud ahvatlustele vastu panna ning nüüd on mul 100 grammi musta lõnga, sest mul ei ole mütsi, ning keeksivorm.
Eelmise nädala päikseprillileti asemel oli nüüd kindalett, jõulukaarte ja -kalendreid saab vist juba kõikjalt osta, kõrvuti kõrvitsate ja nõiakostüümidega. Kusagil usutakse, et tulekul on talv, tegelikult jõuab siia sügis. Roosid lõpetavad õitsemist, ilmad on jahedad ja hooti vihmased, aga päike tuleb ka välja ja teeb pai.
Lisatud 30.09: Ja muidugi ei tohi unustada, et kokku oleme näinud kolme rebast ja kahte oravat.

Nädal 1 ehk Koolielu

Nädalavahetus möödus kuidagi märkamatult ning algaski esimene korralik koolinädal.
Füüsikas oli 1. tunni teema termodünaamika. Ei midagi uut, aga lektor tundis end vähemalt hästi.
Some people say it's cold in Scotland, others say it's okay. I think it's wet. But that's not important. We are studying thermodynamics not fluid mechanics.
No one except Americans uses Fahrenheit scale. Well... It's always nice to be different.
Ise naeratab väga laialt kõike rääkides.
Järgmine tund oli keemia ning loengusaal on kõige suurem, milles mul tunde on. Seal on MyCampuse andmetel 265 inimest (mulle jäi meelde, et veel rohkem oli kohal, ma pean loengusaali suuruse üle vaatama). Füüsikas on 132, matemaatika kohta ma ei saa vaadata, sest minu kursust miskipärast nimekirjas ei ole, aga 150 inimest on umbes (täpsustus: 151 inimest, 150 kohta). Füüsika ja keemia puhul on päevas 2 samasugust loengut, minu taseme matemaatikat on 4 erinevate lektorite poolt antavat kursust. Inimesi igatahes jagub.
Keemias algas asi tutvustusega ning räägiti, et kool on ehitatud vana söekaevanduse kohale ning käigud on mitmes kohas veel alles. Ning maja ees pidavat olema mingi tiigisarnane asi, kuhu soovitati mitte sisse kukkuda, sest see pidavat väga sügavale ulatuma.
Matemaatikas jagati kätte kõik selle semestri ülesanded ning selgitati, et kõik peavad läbi ma Maths Skills Testi. Kalkulaatorit kasutada ei tohi, paberit vist ikka lubatakse. Ma vaatasin mingit proovi, tegin natuke ilma paberita, lihtsustused ei tule õigesti välja nii...
Esmaspäeval oli mul ka kokku lepitud kohtumine oma permanent adviseriga. Midagi erilist teada ei saanud, 1. semestril soovitati kooliga harjuda ja õppida, muid asju mitte liialt endale koguda. Laboritöid hästi teha, sest see pidavat olema hea näitaja, kui mõnda töörühma-laborisse hiljem kandideerida.
Ülejäänud nädala koolielu:
Füüsikas oli teisipäevast neljapäevani teemaks dünaamika, reedel tundi ei toimunud. Lektor, kes kirjutab iga oma sõna üles ning läheb teemadega ka väga ruttu edasi. See polnud minu jaoks väga kohutav, et kiiresti edasi mindi ning ma väga tervitasin seda, et ta kirjutab palju tahvlile, sest nii on igatahes lihtsam endale märkmeid teha. Kokkuvõttes 3 päevaga umbkaudu 11lk füüsikakonspekti ning liikumisvõrrandite diferentseerimine tundub palju loogilisem kui gümnaasiumis. Võib-olla sellepärast, et me ei olnud siis veel tuletist õppinud, kui sirgjooneline liikumine füüsikas teemaks oli.
Siin väideti, et noolekestega vektorite märkimine on väljasurnud meetod. Ma jään ilmselt ikka selle juurde, mitte ei hakka tähtedele jooni alla tõmbama. Selgem ja siiski ka aktsepteeritud lahendus.
Keemias tegeleme perioodilisustabeli ning aatomite omadustega. Natuke üldist osa, natuke konkreetset osa. Schrödingeri võrrand anti ette, et meelde ei pea jätma, aga aru peab saama, keemias selgitati ka Heisenbergi määramatuse printsiibi tähtsust. Huvitav on ning kui ma algul kartsin, et teemad on väga samad, mis Treffneris tunnis või olümpiaadikursusel, siis esimese nädalaga võib öelda, et ongi, aga sealt minnakse edasi.
Füüsikas ja keemias on igatahes tuttavad teemad, aga natuke teistsugune käsitlus ning muidugi teine keel.
Matemaatika on jagatud kaheks: algebra ja calculus. Esimeses tegeleme siis arvude ning nende omadustega, teises funktsioonidega hetkel. Funktsioonide osa oli väga igav, sest seal ei olnud küll midagi üllatavat, ent algebra osas ma sain Eukleidese algoritmist isegi aru ning mind hakkas väga huvitama, miks meile ei õpetatud kunagi sellisel viisil suurima ühisteguri leidmist ning teatud tüüpi ülesannete lahendamist (täpsustus: või kui õpetati, siis mul puudub igasugune mälestus sellest). Esmaspäevaks tuleb ära teha selle peale kodune töö, peagi ma saan siis kinnitust, kas ma sain päriselt aru või tunnis tundus, et lektor teeb õiget asja.
Täna on mingi püha, mille puhul füüsika ja keemia jäid ära, ent matemaatika ei jäänud. Keegi kommenteeris, et see on väga matemaatikutelik, et kõik teised jätavad tunnis ära, ent nemad mitte.
Eile oli matemaatika anatoomiaauditooriumis ning ma suutsin oma hariliku nii osavalt maha kukutada (õhku see ju rippuma ei jäänud?), et ma ei leidnudki seda enam üles. Peaks millalgi sealt uuesti läbi käima, äkki keegi teine suutis leida. Keemias anti puuvillased (sest keegi oli end põlema suutnud panna) laborikitlid kätte.
Eilsel päeval sadas õhtuni pidevalt vihma, siis oli lihtsalt kohati pilvine. Samuti kohtasin ühest loengust teise minnes peahoone ees 3 tuletõrjeautot. Ma ei teagi, mis toimus.
Logistilisest poolest: iga loeng kestab siin 50 minutit. Loengutevahelised 10 minutit on ette nähtud ühest kohast teise liikumiseks (igal valdkonnal on oma hoone). See on piisav, kui auditooriumis ei ole ummikuid. Elukoht on õppehoonetele väga lähedal, mina eelistan jõuda kohale enne viimast minutit, aga 5-7 minutiga jõuab ka kaugematesse kohtadesse. Siis võib ka minut kuluda näiteks rohelise tule ootamisele, mitte kõndimisele. Trepid on olulised, sest me elame künka otsas ning igale poole minnes tuleb alguses minna alla. Saab ka ilma treppideta, ent treppidest tundub otsem tee olevat. Tagasi saab alati üles ronida.
Ma ei ole näinud ühtegi riidehoidu, kõik riided võetakse loengusaali kaasa. See on natuke harjumatu, sest kuhugi tuleb need eest ilusasti ära ka panna.

Kerget lugemist. Kui raamatut enam käes ei jaksa hoida, tuleb magama minna.

Ma ostsin endale füüsika- ja keemiaõpiku ning nüüd on öökapilugemist väga korralikult. Ma olen ka sellega tegelenud. Mitte päris nii suures mahus, mida meilt eeldama hakatakse, sest kõik on algusjärgus, ent parem kinnistada õpitud osa algusest peale, mitte loota viimasele nädalale ja siis õpikut lugema hakata. Matemaatikas öeldi konkreetselt, et nemad arvestavad sellega, et iga loengu (50min) kohta tehakse kodus 1-1,5h tööd. Meil on nädalas 4 loengut matemaatikat ning lisaks rühmatund ülesannete lahendamiseks. See on ilmselt üsna tavaline eeldus, sest mul on koolis nädalas keskmiselt 21 tundi, aga nädalast õppekoormust hinnatakse 40-45 tunni peale.
Ma olen küpsetanud siin kahel korral kooki (banaanikook ning kaerahelbe-kakaokook) ja pesnud pesu ning suutnud need isegi ära kuivatada. Lõpuks on meil olemas kahed võtmed ning dušš töötab ka tegelikult väga hästi, see tahab lihtsalt 5 sekundit mõtlemisaega, enne kui vesi seisma jääb.
Ümbruskonnas jalutades ära ei eksi, mitmed kohad on meelde jäetud, kuhu peab sisse astuma. Kirjatarbeid otsides käisin mitmeid poode läbi, lõpuks selgus, et kõige paremad asjad leiab QMU poest (Queen Margaret Union), mis on ülikooli hoones endas. Sealt oli võimalik leida isegi ruudulist paberit. Inimesed alaväärtustavad ruudulist paberit siin! Vaatluse järgi vähemalt 70% kirjutavad füüsikas/matemaatikas/keemias joonelisele paberile. Ma ei tea, mispidine seos siin paberi puudumisega on.
Teisipäeval käisime ülikooli Amnesty ühingu esimesel üritusel ka, ilmselt saab ka järgmistele mindud. Physoci ja Astrosoci liige olen ma ka, järgmisel nädalal on nende esimene üritus, mille uhke pealkiri on tõlkes "Õlu ja sõõrikud".

Ülikooli peahoone siit ja sealt

Peahoone hoovist

Kooli poole jalutades

Kelvini jõgi Kelvingrove'i pargis

Rohelusse uppunud koolimaja

Torn roheluses

Kelvingrove'i muuseum ja Kelvinhalli spordiareen

Esimese semestri tunniplaan

Nüüd, kus mul on ained, on mul ka tunniplaan. See on üldistatud, laborid algavad alles 3. nädalast ning matemaatika oma on üle nädala. Reedene keemia on ka umbkaudu üle nädala. Kui taha ei ole märgitud teisiti, on tegemist loenguga. Kaldkriips näitab vaheldumist. Selline tunniplaan on siis detsembrini.

Esmaspäev
0900-1000 Physics 1
1000-1100 Chemistry 1
1100-1200 Maths R
1400-1700 Physics 1 Laboratory

Teisipäev
0900-1000 Physics 1
1000-1100 Chemistry 1
1100-1200 Maths R
1400-1700 Chemistry 1 Laboratory

Kolmapäev
0900-1000 Physics 1
1000-1100 Chemistry 1
1100-1200 Maths R

Neljapäev
0900-1000 Physics 1
1000-1100 Chemistry 1
1100-1200 Maths R Tutorial

Reede
0900-1000 Physics 1 Lecture/Workshop
1000-1100 Chemistry 1
1100-1200 Maths R
1500-1600 Maths R Laboratory

Nädal 0 ehk Eelkool

Sissejuhatav üritus kõigile, kes õpivad füüsikat ja/või astronoomiat, on läbitud. Mõned kasulikud asjad ka meelde jäetud: 3 ainet semestris on täiesti piisav, kolmapäeva pärastlõunal toimuvad erinevate ühingute üritused, sinna ei tasu endale palju asju panna. Tüdrukuid on ka, päris ainult poiste kursus ei ole, inimesed väga suhtlema võõrastega kohe ei torma, aga kellegi läheduses istudes võid ta nime teada saada. Interaktiivne sissejuhatus oli: küsiti, pisikeste pultidega sai vastuseid saata. Näiteid, kui küsimus oli, et kuidas lahendada finantsprobleeme: “rob a bank” või “ask a wizard”.
Ma püüdsin oma tunniplaani kokku saada. Plaanis on siis 3 ainet: keemia, füüsika, matemaatika. Selgus, et ma ei saa end matemaatikasse ka siis registreerida, kui ma võtan lihtsama kursuse (ja ma võtan selle, sest see pidi olema füüsikutele sobilikum miskit moodi ning kahe kursuse erinevus pidi olema siis eksami raskuses. Lihtsam vastupanu see ei ole, aga ma võib-olla tahaks mujal ka tegev olla.) Käisin siis oma muredest keemia ja matemaatikaga rääkimas, lubati kolmapäeva jooksul vastata. Loodetavasti siis saab kõik korda.
Teisipäeval nägin esimest korda täiesti sinist taevast, kus siras päike, tihedamat sadu kui uduvihm ning vikerkaart.
Hunteriani muuseum on ülihuvitav, aga üliväsitav. Rooma-aja esemed jaksasin ära vaadata (Antoniuse ja Hadrianuse valli kive päris mitu tükki, Antoniuse vall läbib ka Glasgowd), vääriskivide ja mineraalid osa, selgroogsete arengu ning Šotimaalt leitud kivistised ning dinosaurused isegi, ent see on väga väike osa näitusest. Sinna tuleb tagasi minna, aga õnneks on see peahoones ja täiesti tasuta, ainult aega tuleb võtta seal käimiseks.
Siinsed inimesed ei armasta üldse ruudulist paberit! Ma käisin mitu poodi läbi ja leppisin ikkagi kausta ning lisalehtedega, sest ühtegi ruudulist parajas suuruses kaustikut ei olnud. Queen Margaret Unioni pood on tõesti väga kasulik ning seal saab maksta ka Eesti pangakaardiga, kuigi tüdruk leti taga natuke uuris seda kaarti, et kas see on ikka sobilik.
Mul oli ära esimene keemia loeng. Lektor tundub väga tore. 
Juhhuu! Kontrollisin äsja ning ma sain kõigile oma kolmele ainele registreeruda. Hommikul veel ei saanud. Keemias nõutakse, et kõik ostaksid endale õpiku. Ja sellest vist ei õnnestu kõrvale ka hiilida. 50 naela õpik ja 25 naela laborimaks, ent ma väga loodan, et see on seda väärt.
Homme hommikul kell 9 on esimene füüsikaloeng. See on päeva ainus kohustuslik asi, ma püüan õigeks ajaks jõuda, täna ma jõudsin keemiasse põhimõtteliselt õigel ajal, sest 3 minutit oli möödas täistunnist, aga loengud algavad 5 minutit pärast täistundi, aga istekoha valikut väga ei olnud. Ilmselt järgmises loengus siiski on ja ma otsin endale kellegi kõrvale koha, sest ma ei taha aasta otsa üksi istuda. Füüsikas ma püüaks seda ennetada ja läheks varem kohale. Lootust on.
Me oleme korralikud tudengid: ostsime kolmekilose paki makarone. Kalapulgad on lihasarnane toode ning lihapallid tomatikastmes ka. Ma käisin täna uurimas Icelandis on võimalik osta ka kanafileed või kanakoibi mõistliku hinnaga, kui osta neid 1,5-2kg. Selle üle peab mõtlema. Sügavkülmas ju asjad seisavad ning korralik toit on kena. Ahjukartulid ning kalapulgad on täiesti toidulik toit! Õunad on siin ülikallid, mis tundub nii veider. Aga paar porgandit igaks juhuks kiireks närimiseks-toidukorraks on olemas, ajab ka hetkel asja ära. 
Eile õhtul jalutamas käies nägime rebast! Päris rebast(vulpes vulpes), mitte ülikoolirebast, ülikoolirebaseid on siin 4000 kanti, nende nägemine ei ole väga eriline sündmus.
Ilm on väga oluline teema. Siin on jahe! Toas on külm(pärast sooja hommikust  dušši on jäine), õues on 9-13 kraadi ning ilm muutub(sajab-ei saja) väga kiiresti. Ma pean salli välja otsima, sest kurk on natuke kriibitud, aga ma joon sooja teed ja hoian varbad soojas, küllap läheb üle. 
Meil on wifi (ülikooli  raamatukogu oma vist) ning ikka veel üks komplekt võtmeid.