esmaspäev, 30. august 2010

Tarkus

"You know me to be a very smart man.
Don't you think that if I were wrong I would know it?"

"Alright, get some rest and drink plenty of fluids."
-"What else would I drink? Solids? Gases? Ionized plasma?"

The Big Bang Theory

laupäev, 28. august 2010

Ära püüa tõestada elu!

Elu ei tohi tõestada. Ma ei tohi seada endale ülesandeks midagi tõestada, sest kui selgub, et see on vale, siis millel põhineks elu? Ma ei oska hakkama saada väga paljude asjadega liiga paljudegagi. Muidugi ma olen mõistlik, mõnes mõttes üsna tark,  aga mul ei ole olnud väga palju olukordi, kus ma peaks üksi saama hakkama suurte probleemidega. Ma saan hakkama asjadega, mille puhul on teada, kuidas neid saavutada, aga mida teha nendega, mille puhul mul pole aimugi, kuidas on õige, miks on õige ning kas see jääb õigeks? Ilmselt oodata, loota ja proovida. Niikuinii lähevad asjad teisiti, kui plaanitud, aga milleks kurvastada liiga pikalt. Leplikkus on vajalik, kui sul ei ole ülimaid võimeid kõigis valdkondades.
Vaatan hetkel vanu "The Big Bang Theory" osi, mida ma ei ole kunagi näinud ning mõtlen, et kui palju seal pilatavatest asjadest on meie ümber nii, et me ei oska nendega käituda. Ma olen ka natuke sealt, aga ma vähemalt oskan sarkastiline olla, mitte, et see oleks praktiline. Aga mulle meeldib see seeria.
Minu maailm värises täna, kõik jäi terveks, aga emme käis aitas natuke, sest ma ise ei osanud kohe midagi teha. Põhilised tegurid, mis aitasid, olid muidugi aeg ja kaine mõistus, aga neid on nii raske leida äärmuslikes olukordades. Korda ei saanudki asi päris, aga kurb ka enam ei ola samamoodi nagu oli siis. Me ei lähe. Ei ole määratud äkki. Ma ei oska nii võtta seda, ma vajan midagi reaalselt, ühelt poolt sain ma seda liialt palju, teiselt poolt liiga vähe. Tasakaalupõhimõte ei loe.
Ma ei oska lohutada hästi, ma oskan kuulata ja rääkida. Sedagi pigem tuttavate olukordade puhul. Mul on nii hea meel, kui keegi tunneb, et ma sain teda natukenegi aidata. See aitab minu maailma püsti ka.
Kõik ei ole korras. Kaugel sellest. Uued suunad, probleemid, ülesanded ning muidugi varsti ka kool. Ajaliselt ja vaimselt väga väsitav, aga selleks valmistumiseks oligi suvi.

neljapäev, 19. august 2010

Mina saan alati hakkama?

Oeh kui palju on aega mööda läinud ja kui palju on juhtunud.
Eelmine nädal tundub nii kaugel, kuid ma püüan siiski enda jaoks natuke seda meenutada.
Esmaspäeval käisime Tartuffil, vaatasime filmi "Paha pere", läksime viiekesi vaatama, istusime kõige ees ninad vastu võret ning vaatasime. Mina olin keskel (jagunesime 2+3, kuna ei mahtunud) ning olin toetuspunkt, kellel sai lebada ning mõnusalt filmi vaadata. Mina jagasin lahkelt teiste riideid vajajatele. Kui film sai läbi käisime kohvijärjekorras, ajasime juttu, kui ei tahtnud kohvi ning siis võtsime rattad või jalad ning läksime Vabadussilla lähedale ujumiskoha juurde, kus käidi ka ujumas. Kõrval parklas oli 4 politseipatrulli, kui veest väljas jalutati bikiinides ringi. Probleeme õnneks ei tekkinud.
Teisipäeval käisin ma hommikul pannkooke söömas ning hiljem plakateid üles panemas.
"Sa ei tohi seda jalgevahel hoida! See on liiga erootiline!"
Kolmapäeval ma ei jõudnud väga kuhugi, alles neljapäeval tuli meeleolu tagasi. Orienteerumine suure eksimisega läbitud, kodus puhtaks saadud esimesele filmile minna ei viitsinud. Ma ei olnud õnneks ainus, seega ma sain endale külalise, sest "sa võid mind siis külla kutsuda" on piisav kinnitus, et tullakse. Tuldi ja oldi, lihtsalt mõnus olemine ning siis "Emanuelle". See ei olnud väga vapustav film, ilmselt omal ajal oli ta parem, sest tal oli tähendust, hetke maailmas on see "pehme". Pärast käisime langevaid tähti vaatamas ning sõitsime alleel, mis oli väga pime. Valgustused võeti välja, ringteel oleks peaaegu vastassuunavööndis politseile otsa sõitnud, aga lõpuks sai koduni välja sõidetud.
Reedel käisin ma raamatukogus ilma rattalukuta, aga õnneks on häid inimesi ning mulle laenati rattalukku. Õhtul sõideti rattaga Tabiverest Tartusse ning ratastel kaarutasime linnas ringi ning ajasime palju juttu. Öösel iga roju oma koju, kuigi mina  ei tahtnud seda lubada, aga ma ei saanud midagi teha ju. Ilmselt oleks, kui ma oleks väga püüdnud, aga 1,5h pärast sain teada, et kõik on ilusti korras.

Laupäev tähendas nanoTAKi suvepäevade algust. Setomaale jõudsime ilusasti, korjasime asju kokku ning alustasime rahulikult. Sportmänge sai tehtud ning pritsitud šampust nii, et mina leidsin, et lihtsam on riietega ujuma minna, kui neid eraldi pesema hakata. Mõeldud-tehtud. Kui ma olin veel vees tuli pakkumine autoga Vastseliinas käia. Muidugi ma läksin, riided ruttu vahetatud ning jäätist hankima. Paljajalu poes, tagasi sain ma ees sõita ning jälitasime kiirabi, et kindlaks teha, et meie seltskonnas on kõik korras. Oli küll. Edasi oli mingi seminar, kus mina ei käinud. Pikutamine ja jutuajamine olid head ajaviited. Võrkpall tuli ka üsna pea. Hea oli mängida, isegi parem, kui ma lootsin. Selline tõmblemine nagu rannavõrgus mulle sobib. Pärast sööki õpetati mind õigesti servima, sellega ma muidugi hakkama ei saanud, aga ma proovisin vähemalt. Pikalt sai mängitud ning viimase mängu tegime võidu peale, kaotajad ujuvad üle jõe ja tagasi. Muidugi võistkond, kus mina ka olin, kaotas. Ujusime korralikult karistuse ära ja siis suitsusauna. Saunad on lahedad, seal on palju juttu, palju rahvast, mõnus on tiiki hüpata ning end maha jahutada. Saunas käidud algas grillivoor. Süüa sai palju ning jookegi jagus. Taas veendusin, et ma olen "one of the guys" ehk see, kellele räägitakse, millised tüdrukud on ilusad ja küsitakse minu arvamust sellistes valdkondades. See on üsna turvaline roll vähemalt, kuigi vahel tekib identiteedikriis. Pühapäeval asju pakkida ning kaasa tunda inimestele, kes ei olnud säravate silmadega taastunud õhtust. Lõunaks sain maale, kuhu ma jäin kuni kolmapäevani.
Esmaspäeval algas iseseisev elu, niitsin muru, ajasin traktori kraavi, tõstsin seda 1,5h välja, aga lõpuks kutsusin ikka naabrid appi. Käisin metsas seenel, riisusin ning sain külalised. Hiie ja Olivia tulid külla. Tohutult tore oli, ujumas käia, poes, tähti vaadata, kooki teha, laulda palju, naerda veel rohkem "Ma vihkan sind püstoliga!", metsas käia ning sipelgapesa uurida. Teisipäeva lõunal läksid nad ära, mina jäin maale. Üksi on vahelduseks tore olla. Riisusin veel ning nautisin olemist. Kolmapäeval käisin taas poes ning seenel (kolmveerand suurt ämbrit kukeseeni). Õhtul tuldi mulle järele ning isegi vesi, mis oli esmaspäeva õhtul kadunud, tuli tagasi. Kodus oli saun ning pärast seda olin ma autojuht ning ööseks jäin ulale. Hommikul sain vara koju ning tänase päeva saak on suhteliselt korralik. Vähemalt on mul jalanõusid, isegi kui kooliriideid ei ole.

Suvepäevadelt meelde jäänud laul.

esmaspäev, 9. august 2010

Tormine ja Tuuline Raju

Nädalavahetuses oli seekord kõike.
Neljapäeval käisin Tätte kontserdil nagu enamik Eestit (peaaegu nali), kuigi mul ei olnud hommikul veel plaani minna. Hea, et läksin, pärast oli tore ja kontsert oli ka elamus, eriti pimeduses hiilgavad telefonid.
Reedel läksime perega Käsmu VIru folgile. Mõnusalt uimane koht muidu, aga hetkel rahvast kui murdu. Paar head kontserti, haagises ööbimine, öösel kitarriga mere ääres üksi laulda midagi, mida ei saa enam kunagi taastada, sest see oli tollel hetkel vaid. Laupäeval kuulasime, mõnulesime, ujusime, käisime paadiga sõitmas - viikingilaeva ideekohaselt ehitatud. Pärast seda pidime kohe Zetosid kuulama minema. Mina ei jõudnud sinna niipea. Kolmveerand tundi ma hoolitsesin väikevenna eest, kes jäi haigeks - tassisin teda kontserdipaigast ööbimispaika, tegin aseme, otsisin riideid, tegin teed. Jama lugu igal juhul. Telefoniga kedagi kätte ei saanud, tassisin ta tagasi kontserdile - meditsiinipunktist ei öeldud häid uudiseid. Kuulasin kontserdi lõpuni. Zetodelt meeldi mulle enim laul  "Rikas ja vaene", mitte parim versioon, aga need, kes teavad laulu teavad, et kontserdil on see võimsam. Pärast seda hakkasime Tartusse sõitma.
Täna läksin linna ning käisime poodides, et oleks jahedam, sest temperatuur oli Kaubamajal 37, linn oli inimtühi. Ujumas käisime kummalises kohas Võidu silla juures Ülejõel. Täitsa ujutav koht, kuigi mitte võrratu. Kell oli kuus läbi ja me otsustasime minna Hiiega Nõo kanti külla. Ilus ilm, tore minna. Läksime siis bussile, jõudsime linna serva, hääletasime, saime üsna ruttu peale. Sõitsime, ja siis see tuli. Algul oli tuul, siis tuli torm, auto kaldus teelt ära, ohutuledes autorivi, paduvihm, väga lähedane äike. Meid viidi Tõraverre üles, et me vihmas ei peaks minema. Saime varju, kuid inimesi ei olnud kodus, kelle pool oleks varju saanud. Nad olid külla minemas. Tuldi ka meile järgi ning saime külla. Ajasime juttu, sõime natuke, vett ja elektrit ei olnud juba ammu, tee peal oli üsna jäme mänd ehk perekond oli vangis. Kolmveerand üheksa tuli issi mootorsaega ning puu lahkus teelt, üks pooleldi murdunud puu võeti ka alla. Edasi Peedule, kus oli kask murdunud kasvuhoonesse, millest oli alles vaid klaasihunnik. Taas tuli äike ja torm. Toas küünlavalgel istusid päris tormised inimesed - näiteks oli algul piisavalt Tuuline, et kutsuda Tormi, kes tõi kaasa Raju. Nimemaagia. Jutustasin küünlavalgel 2 muinasjuttu - pannisööjatest ja ülemtähetargast. Tõraveres käisime teed joomas ning siis Tartusse, reisijaid maha ja öine söögitiir. Nüüd pesus käidud ja esimest korda umbes kuu aja jooksul ei saa ma õue magama minna rahulikult. Õudne. Voodi ukse ette, uks lahti, sest kardin on niigi märg juba, mis sest.

neljapäev, 5. august 2010

Magiskt men tragiskt

Mitt livet är konstigt. Jag gillar att leva, men varför alting måste bli så hård? Okej, det är bra, men jag kan inte bli lycklig när man tror inte. Okej, det vad fel, jag kan men vilja inte.  Vad jag tycker varje dag..
Min vecka har varit interessant. På lördags jag var på landställen men klockan 6 jag var i stan med min nya bågenjacka (jag har INTE motorcycel...) Men när jag ska ha alla 5 på min betygsdokumentet jag ska ha en bil. Men det är omöjlig. Jag talade om min lördagen. Klockan sex jag var nära väns huset.
Siin ma lõpetan inimeste piinamise vigase rootsi keelega ja jätkan sealt, kuhu asi pooleli jäi.
Sisse saanud jõudisn ma Muumiõhtule. 1 noormees ja 5 tüdrukut, mänge, sööki, pilte, nalja. Kell 1 tuli ideeteostus ujumaminekus ning Emajõkke mina ei läinud, aga edasi saata natuke lahkujat ning uba neljakesi suunduda Raadile, kuulata, tunda, et mõned asjad on siin palju tähtsamad kui teised. Laenasin oma vinge jaki soojavajajale ning kõndisin T-särgi väel öises linnas. Öine linn on ilus, päiksetõus on ilus, teekond oli pikk, aga kuna ma sain jaki tagasi, siis külm ei hakanud. Viimasena jõudsin koju mina hommikul 5.45 pärast Statoilis käiku. Tore oli, jakk on ka võrratu, ainult mu õlad näivad veel 5x laiemad.
Pühapäeval läksin perega sugulastele külla, tore oli, ennem olin kaasa küpsetanud koogi.Kui ma kell 6 tagasi linna jõudsin, siis mul oli tunne, et läheks ainult magama, aga ma helistasin ning varsti olin Ujula konsumi juures. Poest natuke sööki hangitud sõime ning genereerisime plaane. Lõpp-plaaniks jäi minu juures grillimine. Mõeldud tehtud, käidi linna teises otsas olematuid asju otsimas, poes varustamas end ning siis grillisime ning ajasime juttu. Mõnus oli ning päris palju asju jäeti mulle.
Lottaga sain kokku üle ülipika aja, ajasime juttu pikalt ning naersime palju. Hiljem tagastasin ehteid ning tegin plaani minna telkima, aga blokiti (üsna tõsi ikkagi ju! kolmekesi ei ole mõttetu) ja asi jäi ära. Sellest polnud tegelikult hullu, küll elame veel.
Teisipäeval olin linnas ning käisin paaris olulises ja paljudes vähemolulistes kohtades. Õhtul läksin Kauri poole grillima, ratastega sinna, liiga vara, oodata, süüa, lesida, siis minna vastu ning eksida natuke ära. Kell 9 sõitsin koju tagasi, sest ka kodus oli grill ja saun. Süüa sai ning saun oli mõnus. Inimesed olid mõlemas kohas lahedad. Kaine autojuht 3 vahtralehega.
Täna käisime kahekesi ujumas ning siis riideid proovimas. Mitte väga edukas, linnas korra, pingil istuda ning mitte midagi plaanida, kuid siis läksin kiiresti koju. Peagi vaatasin, kuidas remontida rattakummi ning siis ratastega sõitma. Siriusest kaasa juustuburger, seda nosida raudtee ääres, siis sõita mööda pisikesi tänavaid ning minna teed ja küpsiseid sööma-jooma. Pool kaksteist hakkasin koju sõitma ning mul ei ole rattal ühtegi tuld, aga õnneks olid mõned tänavavalgustused ikkagi sees.

För inget är logiskt
För att Ingenting är magiskt
Och det är så tragiskt
Så jag springer tillbaks till dig 
Behöver lite kärlek från fel sort
Och sympatier från fel håll 
Håkan Hellström - Magiskt  men Tragiskt