Teiste sõnadega

Lõpetamine 22.06.2012

Let's dance in style, lets dance for a while
Heaven can wait we're only watching the skies
Hoping for the best but expecting the worst
Are you going to drop the bomb or not?
Let us die young or let us live forever
We don't have the power but we never say never
Sitting in a sandpit, life is a short trip

Some are like water, some are like the heat
Some are a melody and some are the beat
Sooner or later they all will be gone
Why don't they stay young
It's so hard to get old without a cause
I don't want to perish like a fading horse
Youth is like diamonds in the sun
And diamonds are forever
So many adventures couldn't happen today
So many songs we forgot to play
So many dreams are swinging out of the blue
We let them come true

(Alphaville - Forever young) 

Jaanipäev 23.06-24.06.2012

What a day, what a day is invented
Sorry days like these can't be rented
What a chance, what a chance is given
And I would be a fool
If I didn't try

Oh, it's alright, it's alright, it's sunday
We'll go out taking pictures
We can put them in frames to remember
Of how life seems such a funny game
Still the water turn into wine
I can tell - you won't listen to my words
To my words
I'm saying

What a day, what a day is invented
Sorry days like these can't be rented

(Brainstorm - Sunday morning)

Klassireis Palangasse 25.06-27.06.2012

Sõbrad tulge ja istume maha,
mul on vein ja ilmatum aeg
sellel hetkel just teiega tahan
olla koos ja teha üks naer

Leidkem aega, et kohale tulla
Pole tarvis teil pruukida suud
võime lihtsalt üksteise jaoks olla
Kui on öö, näiteks vaatame kuud

Mul on alati olnud üks komme:
igatseda, kui ma teid ei näe
Ja kui mitte täna, siis homme
küsin kindlalt, et kuidas teil läeb

 (Mari Pokinen - Sõpradele)

Aitäh, A9 ja teised!

Haridussüsteemist Metsaülikoolile

Aprilli lõpul sai kirjutatud Metsaülikooli esseekonkursi raames essee, mille kirjutamise käigus ma otsustasin, et mulle ei meeldi seda kirjutada enam, aga kuidagi sai lõpetatud ja ära saadetud. Nüüd selgus, et selle eest anti 3. koht. Minu kokkuvõte esseele on "see ei ole hea", ent jagamine võib-olla suudab asja arendada. Ja pealkiri ei ole üleliia originaalne, üsna sügisene.

Keskpäraselt keskpärasele

“I've never let my school interfere with my education.” (Mark Twain)

Koolis õppimine on igav. Algkoolis, põhikoolis, isegi gümnaasiumis. Õppimine ise on tohutult põnev: terve maailm ootab avastamist ning kunagi ei jõua kõigele jälile. Enamasti nenditakse, et kool suutis uudishimust võitu saada ning igasugune huvi kadus. Haridussüsteem näib keskpärane ning suunatud ideaalsele keskpärasele, keda ei leidu ei hariduses ega rõivakauplustes. Miks üldharidus ei ole köitev üheski vanuseastmes ega kellegi jaoks?

Haridus näib Eestis (ja pea kõigis teistes riikides) olevat suunatud väga konkreetselt ühiskonna hüvanguks, mis on mõistetav, sest teadmisteta ei suuda toimida ükski riik. Selle mõistmisega tuli haridus, mida varem jagati vaid vähestele priviligeeritutele, kõigini. Vaieldamatult oli kohustuslik üldharidus samm, mis muutis maailma, kuid vaieldav on see, kas just kindlasti paremaks. Kvaliteet langes, sest massiharidus ei suuda eales küündida hea eraõppeni, kuid kvantiteet pidi seda kompenseerima. Eraõpe on muutunud nii haruldaseks, et sellest ei tasu isegi unistada, leppima peab pakutavaga ning ise võimalusel juurde otsima asju. Üldsus on alati mingil määral keskmine, sest statistiliselt peab leiduma keskmine. Inimesed on kõik erinevad – leierdatud lause, mis hariduses jääb siiski märkamatuks. Erinevad nii heas kui halvas mõttes, ebamugav mõlemat moodi. Erinevus halvema suunas näib olevat suurem probleem: see on probleem, kui kõik ei saa hakkama ning mahajäämus ja väljalangevus ei luba kõigil soovitud ametini jõuda. Vastupidist ei vaadelda enamasti probleemina, kuid mulle näib see palju suurema väljakutsena Eesti haridussüsteemis.

Väljakutse on muuta haridus põnevaks neile, kes teavad juba materjali, ei soovi õppida kõike, kui on leidnud endale sobiva ala või ei pinguta, sest see ei ole vajalik. Haridussüsteemis jäävad tähelepanuta need, keda pole vaja abistada. Järeleaitamine on muutunud normaalseks, erinevaid võimalusi pakutakse isegi õppe pikendamiseks, ent õppe lühendamine on raske, sageli ebapraktiline sotsiaalse poole pealt, kuid koolides leidub alati neid, kes sooviksid teha palju enamat ning ülihea õpetajata raisatakse keskkoolis aega. Liigne kordamine, selgitamine ning arutamine piiravad kiirust; mõni õpetaja leiab, et ülesandele tuleks kohe anda ka lahenduse idee, kuigi tegelikult peaks olema võimalus leida oma idee ning seda täiesti iseseisvalt; kõigile sobiliku lahenduse leidmisel lähtutakse keskmisest, mis ei paku uudsust ega loomingulisust. Kõigis on potentsiaali, aga Eestis tekib iga aastaga aina enam raisatud annet, sest kool ei nõua pingutust: õpetajad lepivad olemasolevate teadmistega ega sunni noori end arendama. Edukama tuleviku võti on aga võime areneda ja õppida, ent see nõuab tohutut tahet ning pingutust, et ise õppides leida kõik võimalused ja teadmised. Esimene tuhin ja entusiasm võivad raugeda, kuid kui puudub oskus järjepidevalt teadmisi hankida, siis see jätab mitmed noored paljudest võimalustest ilma. Haridustee pole üksi käimiseks mõeldud.

Kõigil on õigus püüelda tähtede poole, aga kui tähti näidatakse ainult all, siis on raske leida põhjust kõrgele hüppamiseks. Enesemotivatsiooni arendamisele peaks pöörama enam tähelepanu ning õpetajad ei ole küll jumalad, ent alati on meeldiv, kui nad leiavad mõne ülesande, mis paneb inimesed huviga kaasa töötama. Hetkel tapetakse uudishimu vaikuse ja korra nõudmise ning järjekindla jutustava õppestiiliga enamasti varakult, aga kõigile sobivad erinevad õppemeetodid. Tuleks toetada, kui keegi soovib õppida raamatukogus või teha ülesanded kiiremas korras ning veeta aega lugedes või mõnda muud ainet õppides. Optimaalne ajakasutus ning rohkem teadmisi ja heal juhul ka motivatsioon pingutamaks. Kui esimeses klassis käiv noormees leiab, et kool on igav ning ta parem loeks kodus raamatut vulkaanidest, siis teadmisi soovib ta koguda, aga tema meetod ei kattu kooli arvamusega, enamasti võidab tugevam ehk kool. Võidu hind võib olla kõrgem, kui soovitud: huvitavad teadmised jäävad kättesaamatuks ning tüüplahendused saadakse selgeks. Uudishimu ja unistamine, mis viivad edasi maailma, keelatakse. Kõik ei ole akadeemilistelt võimetelt võrdsed, seega nõrgad aidatakse keskmisele tasemele lähedale, aga et keskmine liialt kõrgele ei roniks, tõmmatakse tugevamad madalamale, näiteks rakendatakse isegi põhikoolis meetodit, kus materjali valdav õpilane selgitab neile, kes ei mõista. Selgitamine on küll hea võimalus materjali kinnistada, ent see ei võimalda kõigil võrdsel määral areneda. Investeeritakse keskmise taseme säilitamisesse, ent arengut ei toimu. Noored on haridussüsteemi pantvangid.

Eliitkoole võib teha maha või armastada, aga nad täidavad siiski ühiskonnas oma kohta: motiveeritud ja heade teadmistega noored motiveerivad võistlusmomentide kaudu igapäevases koolielus neid, kellel on võimed, ent kes pole pidanud varem pingutama, et olla parim. Võistlus ei ole hariduse eesmärk, aga see on vahend tegeliku eesmärgi saavutamiseks ning selle tähtsust ei tohi alahinnata. Teadmiste võrdlemine ei ole sama, mis naabrist parema auto hankimine: teadmisterohkuse korral võidavad kõik ning võimalusi ja valdkondi on nii palju, et kõigil on võimalik leida erinev suund ning teada teistest rohkem kas või Teise maailmasõja käigust Gröönimaal. Neid infokilde jagades ja võrreldes arenevad õpilased palju rohkem kui aastast aastasse õpetaja monoloogi kuulates, mis on õpikus samuti olemas. Teadmisterallil ei ole tähtis võit, tähtsad on protsess ning osavõtt.

Koolisüsteem teeb liiga statistilisest keskmisest tugevamatele, sest neid pole vaja aidata hariduse haljale oksale, pigem võetakse sabast kinni, et ladvast lendu ei tõuseks. Nii mustvalge ja nukker pilt ei ole, ent kõige olulisem on leida võimalus, kus haridus ei segaks haritust ning kool suudaks pakkuda mõlemat, seda ka neile, kellel on koolihariduse tase juba käes.

Seigeldes Otepääl ja Tallinnas

Kui esmaspäeval kallab kui oavarrest, siis kas on ikka hea plaan teisipäeval minna seiklusparki? Muidugi on, sest teisipäeval on juba ilus ilm. Kool nõudis hommiku, start lükkus natuke edasi, aga kaheksakesi me Tartust minema saime. Otepää seikluspark ei hakanud leidmisele vastu ning peatselt saime endale turvavarustuse ja õpetussõnad ning võisime rajale ronida.
Ronimise osad olid alguses lihtsad. Lõpulennud olid toredad, isegi kui kõhuli laastude sisse maanduda. Kolmandal rajal oli üks koht trikikam: hüpe ühelt platvormilt teisele, vahe piisavalt suur, et üle astuda ei saa. Võib-olla oleks isegi saanud, aga ma võtsin ennast korralikult kokku ja hooga hüppasin... vastu puud. Vasak õlg mäletab seda veel ning punane plekk, mis võib-olla läheb millalgi siniseks, meenutab seda. Neljanda rajani olid täiesti läbitavad ning midagi eriliselt rasket ei olnud, kindad olid hea idee muidugi. Muidu oleks trossid kätele ilmselt liiga hakanud tegema.
Viiendal rajal läks asi keerulisemaks. Esiteks tuli ronida püstloodis köisredelist üles, see on väsitav, eriti kui turvaköied kinni jäävad ja siis peab natuke alla tagasi ronima, et aidata. Võrgus ronimine ei ole ka kõige kergem, aga täiesti tehtav. Üksikute rippuvate aasade peal mina ronida ei suutnud. Jalad jäid kinni ning pärast 2. sammu ronisin selg ees tagasi. Eelviimane osa rajast oli köiega kiikumine võrku. Puu otsast üsna kaugele võrku kiikumine ei pruugi näida hea ideena ning puu kallistamine oli enne seda osa eriti moes. Aga see ei olnud hull, vaid tore.
Kõige viimane rada koosnes kahest pikast õhusõidust ning nendevahelisest mäkketõusust, sest kõrguste vahet saab tekitada kahel jalal trepist üles ronides.
Ja saidki rajad läbi ning selle tähistamiseks oli vaja jäätist minna sööma. Demokraatiat ei rakendata autojuhtide osas. Tartus sai natuke juttu ajada ning siis iga roju oma koju, bussiga Tartust eemale või jooksuga koju jalgpalli vaatama.
Koju ei tasu sattuda, kui eemal elada paar päeva. Tööle rakendatakse kohe. Tõstvaks autojuhiks. Koristamast keeldusin. Ootamatud külalised ning natuke jalgpalli. Jalutada sööma, kuigi rammestus ja väsimus on ründamas. Jalgpall siiski on imerelv ja seda jaksab vaadata, järgnevat filmi enam ei jõua.

Suvine päikseline päev, et jalutada koju ning Tallinnasse sõita. Jäätisepeatuses sain ma EMi võtmehoidja, ilma oleks mõeldamatu olnud. Tallinnas saime oma valdusesse korteri ning kuna me ise võtsime kaasa arvuti ning Interneti, olid kõik mugavused sees. Poest toidupoolist ning natuke keetmist-küpsetamist ning toit oli ka olemas. (Ma hakkasin meenutama, kas piim sai külmkapist ära võetud ikka. Ja ma ei ole kindel. Ma loodan, et sai. Ja loodan, et midagi pika aja jooksul ei juhtu ka, kui ei saanud. Mäluprobleemid.) Jalgpalli saab vaadata, kuigi pilt natuke hangub vahel. Teise mängu esimene poolaeg seisab rohkem, õnneks teine töötab korralikult. Pärast jalgpalli oodata veel, et film ära tõmbaks ning siis 2,5h filmi vaadata. Ja ei saa väita, et väga unine seis oleks siis, kui saab magama minna. Parasjagu. Mõnusalt soojalt uimane. Hommikul oli haruldane hetk, mil ärgata üles ning leppida, et nüüd peab voodist välja ronima, ent avastada, et kell on alles 8 ning vähemalt 2 tundi on veel ärkamiseni aega.
Hommikune unisus ning ebaõnnestunud katsed, kuid õigeks ajaks saame asjad kokku ja võtme ära antud. 2 bussiga umbkaudu 45 min loksuda ühest linna servas teise, soovitatavast ajast jõudsime hiljem, aga enne algust olime kohal ja leidsime kohad. Kõne, raamitud kiituste(!) jagamine, kõned. Väsitav oli, üks lektor lubas magada, aga toolid ei olnud selleks liiga sobilikud ning kellegi peale magama jääda oleks vastuvõtul veider. Lõpuks lubati sööma, algul oli tunne, et kõik saab kohe otsa, mingil hetkel selgus, et varusid täiendatakse ka ikka. Pärast sööki seigelda tagasi kesklinna ning jalutada läbi vanalinna raudteejaama poole, pargipingil aega parajaks teha ning rongisõit maha magada. Jalgpalli vaadata, kodus söömas ja juttu ajamas käia ning taas jalgpalli vaadata. Pärast tegeleda tähevaatlusega, mis on valguse tõttu märkimisväärselt raskendatud, aga midagi on siiski näha. Ning taevas on kaunist värvi, algul päikeseloojangust, siis tõusust.

Viimane nädal gümnasistina läks käima. Veider. Pärast kõiki vastuvõtte ja lõpetamist on ilmselt veel veidram.

Lünklikkus

Mulle meeldib isegi see suvi, mis ei ole veel suvi, vaid kuhu ronivad vahele näiteks kool ja külm ilm. Vahel pole ka oluline mäletada, mida ma tegin, kuid mõned asjad veel meenuvad.

Vahel ei ole oluline jõuda hommikul kooli, mõned asjad on tähtsamad. Esimest (ja ka viimast) korda puudutud terve päev (see tähendab 2 tundi) ilma mõistliku (jah, kõik välisreisid on automaatselt head ja mõistlikud) põhjuseta. Konn on armas loom, sõbralik, kuigi istmete mugavuse üle võib natuke nuriseda. Mitte eriti muidugi, detailid. Piknik autos, sest väljas on sääsed ning mugavuse ja tervise huvides on auto paradiis. Auto looduskaunis kohas.

Õhtud filmidega on toredad, keldris jahe, üleval soe, mõnusad. Ma varsti ei saagi enam väita, et ma ei ole ühtegi filmi näinud. Ja enne eksameid ma ei ole kordagi jõudnud enne kella 2 magama. Üks võimalus veel proovida.

Kolmapäeval, 6. juunil toimus Veenuse üleminek Päikesest. Seda oli kindlasti vaja jälgida, seega sai vaadata filme, et üleval püsida, sest ärkamine kell 4 hommikul tundus liiga varajane. Uneuimaseks saab kiiresti, magamist ei mäleta, ent ilmselt oli see olemas, sest muidu ei saa üles ärgata. Kella nelja paiku sai siiski üles ning Konnaga Toomemäele, et kiriku põhjatornist ajaloolist sündmust jälgida. Läbi filtri algul palja silmaga. Mina palja silmaga ei näe. Projektsioonil näen, teleskoobist ka, siis läheb pilve. Selginemise märke ei ole, juttu saab ajada päikesetõusujärgsel hommikutunnil. Kuna selgust ei näi lähenevat, siis tuleb minna hommikust sööma. Eesti on nii pisike, et info levib ning lõuna pool pidavat selgem olema. Läksime? Läksime. Kambjani, seal vaatasime natuke, siis õnnestus teada saada, et Savernas saab teleskoobiga vaadata. Ja saigi, väga hästi sai. Päike säras uhkelt, korralik must täpp peal. Nähtud. Ei pea 105 aastat ootama, Hommikune jäätis ning paar tundi und, et kool ei ründaks. Ründas ikka, sest ärkamine on see raskem osa.
 
Asjad saavad metsa minna, aga kurb saab õnneks ära olla, pärast on toredam. Kui paber jääb kinni või kui happeline hüdrolüüs ei toimi, on kurb. Tänaval äärekivil istudes oodata on veider, kui inimesed hakkavad uurima, kas ollakse eksinud. Kriitidega tänavatele kirjutada on põnevam. Hommikune muretsemine on põhjendatud, aga tegevusvõimetus rikub võimalused midagi muuta. Meel avaldatud. Jäätis söödud, auto seest kuumutatud, tuba koristatud, rabarberid koogistatud. Elu on taas ilusam.

we are not asking for
give me less, give me more
that’s why butterflies are for – to fly over

nature’s one night painters
i’ll explain you later
 Brainstorm - Tonight we'll dance

Meenutused tulevikuks, sest Wikipediast tulemuste vaatamine oleks liiga tavaline, kui midagi ununeb:
Kreeka - Poola 1:1 (või 10:10, kui lugeda lõpus mängijad kokku, kreekapoola maadlus)
Venemaa - Tšehhi 4:1 (Venemaa seljatas Cechi)
Taani - Holland 1:0 (Holland kardab ilmselt väravaid, nii vastaste kui ka enda oma siis)
Saksamaa : Portugal 1:0 (Värav ja väravavaht päästsid Saksamaa)